Taandusid mõneks ajaks aktiivsest kamba elust. Muidugi mitte päriselt, aga jah. Ma veetsin nüüd üsna meelsasti aega just reinuseltsis. Panin tähele, et ka teised poisid hoidusid viimasel ajal tavalisest rohkem koduste toimetuste ringi. Ilmselt vajasime kõik pisut aega ja omaette olekut, et ühine õudus lõplikult unustada. Reinu kireks olid endiselt paberlennukid. Siiski suutsin teda veenda, et ka eelseisvat motovõistlused on midagi väärt. Kauge ringraja servale treeningsõite vaatama, et oleks teda minuga lubatud, aga unustati keelata minemast maantee äärde kiiruskatseid vaatama. Tõelise asjatundjana teadsin tundi, millal teele asuda. Kiiruskatsete jaoks suleti umbes kaks kilomeetrit maanteed, kilomeetri pikkune lõik, kummalgi pool suurt silda raudtee silla vahetus naabruses. Hommikul 10-st 11-ni. Mina teadsin, mida ma näha tahtsin. Tee peal seletasin seda Reinule. Kaseorg, olen Kaseorg. Tema tahab venelasi võita, saad aru? Hõbemedal tal on, ta tahab kulda. 750 kuubikut pole naljaasi, seda timmist. Ja kui timmimine tehtud, siis proovitakse nende õiget kiirust. Ringrajal ei saa, seal on kurvid. Aga siil voh, tead, 150 kilti tunnis tuleb nagu nalja. Aga kes kaseorg on? Küsis hajameelne väikemees, äkki. Issand, miks ta küll nii loll on? Mõtlesin ma. Aga andsin talle andeks. Olin ka ise mõne aja eest samasugune. Kaseorg on kõige kiirem eestlane, kohe näed. Aga me ei näinud kaseorgu. Sillajalamil seisis Boris seljas enneolematu must sametülikond. Ta lõdises hommikujahedusest ja erutusest. Lähme. Hüüdis ta, nagu oleks ainult meid oodanudki. Jooksime üles raudtee tammile ja meile avanes vapustav pilt. Keset maantee silda seisis uhkel lennuk Hõbedane reaktiivhävitaja numbriga 34, mida olin korduvalt oma pea kohal õhus näinud. Lennuk, lennuk, lennuk hakkas Rein pasundama nagu pioneerifanfaari. Kas sa nägid, kuidas? Küsisin vapustatult? Midagi ma ei näinud, alles praegu jõudsin kohale. Teadsin, et sa tuled. Paganama vanamutt, pidime veel aknalaualt kinni püüdma. Ma põgenesin, jah, selle kuradi direktori käest ära tead, seletas Boriss närviliselt institades. Koos meiega jõudis maanteesillale väike kandiline auto, mida hüüti mõnikord milliseks mõnikord gaasikuks. Sealt kargasid välja kaks prisket ohvitseri ja tormasid lenduri juurde. Nagu selgus, oli see istunud keset silda otse asfaldil maas. See oli täiesti ehtne nahkriietes sõjalendur. Just selline nagu meie uued raamatukangelased kose dub. Castello võime Rešev. Oma vapustavat nahkmütsi hoidis ta peos. Tal olid heledad lokkis juuksed. Ta nägu oli mehine ja mõtlik. Ohvitserid hakkasid karjuma. Lendur polnud vilets vend ja karjus vastu. Räägi mulle, mida nad räägivad. Sisestasin ma. Sillal seisva reaktiivhävitaja juures toimunud dialoog, mille Boriss mulle tõlkis oli järgmine. Vaid vägisi jättis ta vahele, sest ei tundunud nende eestikeelseid vasteid. Sina seesugune Laasugune, kas tahad seina äärde minna, kas aga tead, kui palju see lennuk maksab? Niisama palju, kui see sitane pool fašistlik liiduvabariik siin. Mis sul juhtus, kas bensiin lõppes otsa? Ei lõppenud bensiin otsa, kas kaotasid juhitavuse? Ei, kaotanud juhitavust, jäid sa magama, et su ema? Selle lause teisest poolest ma aru ei saanud. Ja siin lõppesid ka Borissi viimased katsed anda mahlakat täis tõlget. Ei jäänud midagi magama. Mis sa siis siin keset maantee silda otsid? Seesugune Laasugule? Mölakas? Pole aimugi, kes siis teab, mina mitte, mina lendasin nagu tavaliselt, täites lahinguõppeülesannet number neli. Mitte kedagi ma ei seganud, kiirus oli normaalne, kurss rangelt ost, vest nagu ikka, siis võtsin tuurid maha, lülitasin mootorid välja, hakkasin sujuvalt laskuma ja äkki palun väga, olin keset maanteed, näete umbes seal. Otsekui oleks keegi mu sinna tõstnud. Otsekui oleks kellelegi suur käsi lennukile nipsu andnud ja selle siia lükanud. Siis veerisin sillani. Muud võimalust mul polnud, varem seisma ei saanud. Õnneks osutuse sild kaba riitidelt sobivaks. Kõige rohkem kartsin tiibu lõhkuda. Ühtki autot teel ei kohanud. Siis tulin välja, istusin maha ja hakkasin naerma. Kuidas su vaimse tervisega lood on? Kas su suguvõsas on esinenud vaimuhaigusi? Miks sa naersid siga? Ei või teada, seltsimees alampolkovnik, mingi õiget teesse, seltsimees alampolkovnik. Seda sa kahetsed, leitnant, ma peaksin su siinsamas maa laskma. Aga ma ei tee seda. Ma ei tea veel, mis ma sinuga teen, aga midagi kohutavat teen ma kindla peale. Sa kodunenud hullumaja täis kustud madratsil. Kui te kohe ära ei kao, väikselt tsuh laadvat, siis viimast möiret Boriss tõlkima ei hakanud. Juba jooksime. Vahepeal kusagile kadunud Rein lendas nüüd jälle mu käe otsas, jalad pooleldi õhus. Ise päris ta seejuures asjalikult, kes on, tsuh naa. Ja hakkas kohe hingeldades praalima. Kuni nad kõik seal omavahel karjusid, sain mina lennukit katsuda, raha rohkem ei ulatanud, aga ratast puudutasin küll. Jube kihvt. Hakkan kah lenduriks ja teen hädamaandumise sillal. Äkki jäi Boriss nagu naelutatult keset oja purred seisma. Ta vaatas mulle üle õla otsa, tumedates silmades suur jahmatus. Kuule, aga miks menüüd ei karjunud, küsis ta pidevalt, otsekui midagi kuulatades. Mõistsin silmapilkselt ja ehmusin. Jäin ootama. Aga õudust ei tulnudki. Põõsastes hakkas laulma hilinenud ööbik. Jaanilaupäeva hommikul juhtus nii, et sain tunnikese täiesti üksi olla. Rein soostus ootamatult mängima omaealiste põnnidega kuuseheki taga suures looduslikus liivakastis. Nad ehitasid sinna linna ja lennuvälja. Linna elanikeks püüti kogu sipelgaid lenduriteks leppadriimusid maa, taandusin vaikselt. Selgus, et oli päris huvitav üle pika aja päris omapead olla. Mulle näis, nagu oleksin millegipärast kurb või aimaksin mingit pahandust, et ja see oli samuti omamoodi huvitav. Imelik lugu, aga korraks tekkis täiesti kindel tunne, nagu oleksid kõik need viimaste aegade koledad ja seletamatud sündmused kuidagi minuga seotud. Selline mõte oli juba iseenesest täiesti talumatu koorem. Ja peale selle oli see ju täielik jama. Niisiis püüdsin mõtelda muule, mõtlesin eelseisvast jaanitulest. Ja tõesti, see täitis mind kohe tasase ja puhta lapse elevusega. Heitsin soojale samblale selili ja jäin taevasse vahtima. Mõne aja pärast ei mõtelnud ma enam üldse midagi. Taevas oli pleeg sinine nagu viimastel nädalatel ikka. Ja siis jõudiski kätte jaaniöö. Jõe sõlm Linnamäe ümber auras salapärases uduvines, milles võis hõlpsasti eristada hõljuvaid näkke ja vetevaime. Jaaniööl ei tulnud kellelgi neid karta. Igatahes mitte neid. Jaaniööl oli inimestel Mäkidega vaherahu. Jõe kohal lendasid nahkhiired. Millegipärast tuli neid sel ööl massiliselt liikvel. Meie Reinuga tõttasime teistest tükk maad eesmajade vahelt välja, hanereas mööda kitsast looklevad jalgrada kärestikuni sinnasamasse, kust olime mõne aja eest kambaga avastusreisile suundunud. Veepiiril võeti jalad lahti, naised kiljusid ja naersid. Mehed olid mehised, nende hääled soliidsed. Nende laiad püksisääred olid põlvini üles kääritud ja lotaarusid harkisjalu koomiliselt. Mina ei saanud täiskasvanute jahmerdamisest aru, Nad käitusid otse ebaloomulikult. Vette ei kukkunud kunagi keegi. Ega see oleks midagi teinudki. Ja siis olimegi teisel kaldal veel natuke maad. Aga imelik küll, edasist ei mäleta ma enam kuigi detailselt. Edasine on sume Impressionism. Nende aastate jaaniööd on sulanud üheks fata Morgaalaks. Kui järele mõtelda, mis seal siis ikka nii erilist olla sai, lõõmas hiigellõkke ja pildus praksuvaid sädemeid, heledas öösse. Vist juba siis oli tules osake autokummi, tahma hulk võõraid inimesi oli küllalt kitsuke, selle linnuse platoole kokku tulnud vintis mehed, kelle valged särgid juba ammu enne hommikut rohuplekkidega katused lõkerdavad naised nende lillelised kleidid ja hambapulbriga piim, valgeks võõbatud tenniskingad prisked puhveti, tädid, õllekastid, viinapudelid. Ja muidugi limonaad. Õige suures valikus limonaadi ja magusat saia ja kommi. Seisab ta siin korraks suuremate poiste läheduses. Suuremad poisid istusid jalad pikalt üle, linnuse harja sirgu. Rümpasid lurinal limonaadi, arutasid kangemaid, marke. Möönolenvalifkad joonud küll ja küll ka see on rohkem naistevärk, mis ajab täismehe oksele. Jube magusa. Mulle meeldib roheline liköör, ükskord ma sain. Aga kassa viina oled proovinud ohu sooda? Korda mul ei vii mitte tuhkagi. Võtsin Reinul õlast ja me läksime koju. Mu und, seda vatist sooja ja turvalist, ei miskit, kuhu olin vajunud. Täitis äkki äärest ääreni raske rammil mürin. See paisus, lainetas ja kurdistas. Viskusin istuma. Ilmselt polnud maganud, kuigi kaua. Lauakell oli seisma jäänud pisut pärast keskööd. Aga mida oleks õige aeg mulle ikka ütelnud. Mul polnud veel mingeid teadmisi öö ja aja keerukatest suhetest. Olin vaid üks väike poiss 20. sajandi 50.-te aastate alguse aegruumis keset ajatut jaaniööd. Poiss, kes äkki teadis, et tal tuleb kohe minna. Ma ei püüagi edasisele mingit selgitust otsida, veel enam seda usutavaks sõnastada. See kõik juhtus väga ammu ja meenus mulle üle aastakümnete alles hiljuti. Ja sedagi, mida tegelikult mäletan, pole eriti palju. See oli nii, et kui ma vaikselt ukse juurde astusin, ütles Rein äkki väga otsustava ja selge häälega. Kui sa mind kaasa ei võta, siis räägin kõik tädi silmale ära. Imelik küll, aga see absurdne ähvardus mõjus argumendina. Ma mõtlesin pisut ja ütlesin. Hea küll, aga pane soojalt riidesse. See oli nii, et siis läksime läbi kõrge niiske ja mahlaselt raske heina mina ees ja väike piripill üllatava meelekindlusega mu jälgedes. Meie pea kohal kummus hele öö ja värises lakkamatult mürast ja vingumisest. 1000 lõvi ja 1000 lääni korraga. Varsti tekkisid sellesse rümasse uued nüansid, pikad valulised hinnangud, mis lõppesid tumeda kalonaadiga. See tähendas, et hävitajad tõusid ükshaaval lendu aga sedapuhku läksid teises suunas otse üle linna. Allmaa peal hõõgus öös veel mitu kauget jaanituld. Öös sündis endistviisi igasuguseid asju. Üksiku pihlaka all seisis hull vanaeit ja raputas taeva poole määrdunud rusikat, taara rahva püüa jaaniöödel rüvetada, ära võõrama lenn saatanat, kriiskas ta. Teisal kakerdasid tundmatut, aga väga purjus noorukid, kõigil valged särgid seljas ja kaheksanurksed, mootorimehe, mütsid peas, nad laulsid. Õlu on meil tõmmulõigu laukavesimehed ise, kui männijuurikad. Lepistikust kargas jalgteele volüümikas tädi seljas ainult titter, roosa kombineerija käes, vahutav šampanjapudel. Meid nähes puhkes ta rõkkavalt naerma ja kadus võpsikusse tagasi. Jõe kaldale jõudnud, heitsime pilgu allapoole. Vee kohale vajunud puutüve lähedal istus miljonär korkama cadema, proteesjalg oli asjalikult vee kohal sirgu. Härra kurkma söötis õnge rasvase vihmaussiga. Sealsamas seisis tikksirge Anatoli, hambad naeruks paljastatud, ütles. Varsti seisime Reinuga kõrgel raudteetammil vaid paar sammu sillast. Mul polnud vähimatki hirmu. Külm oli küll, aga ma ei saanud sellest hoolida. Rein lohises mu selja taga. Tundus, et ta oli iga hetk lausa püstijalu magama jäämas. Aga ei, ta küsis asjalikult, mis nüüd tuleb? Ma ei tea. Ootame ära, eks vastasin talle. Seisime kaua, ilma et midagi oleks muutunud. Kui siis viimaks nähtamatu tööstusasula taha idataevasse kerkis esimene tuhmroosa koidu piirg püüdis mu kõrv kinni, kõrgustest laskuma lennuki vilina. Edasi juhtus kõik väga kiiresti. Hetke pärast võisime lennukit juba selgelt eristada. See oli nagu tilk kihutavat elavhõbedat. Sume hallist taevaavarusest. Lennuk lähenes kiiresti. Tilgast sai hõbekuul kuulist lennuaparaat. Lennuk, lennuk, pomises Rein härdalt. Lennuk laskus aina madalamale, otse meie poole ja siis kerkis kuskil eespool taevasse käsi. Siiski küllalt kaugel, isegi ootamatult kaugel ja kindlasti tükk maad vasakul sellest kohast, kuhu olin alateadlikult pilgu puurinud. Vaata, mis see on. Hüüatas Rein. Ole tasa, sosistasin ma. Ära karda, ainult vaata. Vaatame nüüd, eks algu, sosistas Rein. Panin talle käe õlale. Ta värises natuke, aga see oli ka kõik. Hirmu ei olnud. Hirm oli otsekui kuhugi maha ununenud. Hirmul polnud sel varahommikul siin silla tammil lihtsalt kohta. Käsi oli vaid veidi tumedam kui lõppeva jaaniöötaevas. Tal polnud kindlaid kontuure, ta näis, kohati katkevad ja lainetavat nagu udu viirg. Aga see oli kindlasti Kont käsi ei midagi muud. Seda millegagi võrrelda oleks tulutu, sest midagi nii suurt üldse midagi sellist polnud ma iialgi näinud. Ega näinud ka kunagi hiljem. Kui ülepea mingit mõttelist tugipunkti otsida, võiks ju vihjata sellele raudtorudest kokku monteeritud televisiooni mastile, mis mõne aasta pärast kerkis Tallinna südalinna ja lausa selle kooli kõrvale, kuhu ma pärast algkooli lõpetamist olin õppima läinud. Aga käsi oli suurem, tunduvalt suurem. Ta kasvas välja otsekui mingist maa alla jäävast õlast ja lõpes hiiglasliku Kont kämblaga, mis sirutas oma uduselt voogavaid halle sõrmi lennukile vastu. Hetk tagasi teda polnud ja nüüd püsis ta liikumatult paigal. Siis tegid sõrmet. Sest milleks saanud neid kombitsaid seal ülal laotuses ikka nimetada ühe kindla liigutuse just niimoodi, nagu teeb inimene, kes on märganud haardeulatuses lendavat kärbest ja valmistub teda püüdma. Ta seab ennast valmis, püüdes seejuures mitte rabelda, et kärbes kartma ei lööks. Lennuk lähenes. Jõudsin mõtelda, kas lendur siis tõesti ei märka? Ilmselt mitte. Nüüd mõtlen, et sellest poleks enam abi olnud. Lendur poleks jõudnud enam mitte midagi ette võtta. Tema saatus oli seekord otsustatud. Jaaniöine lend võõramaakillu kohal osutus ta viimaseks lennuks. Ja siis püüdiski Kont, käsi oma kärbse kinni. Kostis kume, pauk, lõvikarje, kõrvulukustav kääksatus. Lääniulg järgnesid, ragin, Brigin, vingatused, midagi süttis juba õhus. Suur leek lendas otsekui elusolend kuhugi hoopis teisele eemale lennukist. Lõmmis lennuk langes valusalt unnates ja raskelt kukerpallitades vasakule ja raksatas siis umbes kilomeetri kaugusel vastaskaldal lagedusse õhukese mullakihiga kaetud paepinnale. Äkki koguni tankitõrjeliinidesse. Õhku paiskus hõbedast alumiiniumi. Vihinnal kihutas jõe poole tühi sigari või gondlikujuline kütuseballoon. Siis süttis kivisse rammitud metall põlema kuiv põhuhunnik. Keegi hingas mulle ärevalt otse kuklasse. Mis ma sulle rääkisin, ah see oli Leho. Polnudki märganud, millal ta saabus. Nüüd nägin, et tulnud oli teisigi. Raudtee tammile tõusid asutuse poisid eesotsas Tiidu, Villemi ja Mardiga. Kips, põdra turjal kaksitas mu kõhetu pinginaaber Vello. Nad kõik jäid hiljaks ega näinud midagi, ütles Leho kallilt. Mis seal näha ongi. Mina pean nüüd minema, sest muidu vanamees mu maha. Kuidas? Nii, et nad ei näinud? Leho kehitas õlgu, muigas imelikult ja pöördus minekule. Varsti kuulsin kruusaklõbinat taldade all. Leho silkas mööda raudteeliipreid kaugeriste poole. Kuule. Seda asja enam ei olegi, ütles Rein tasa. Ja ongi hea. Ma natuke ikka kartsin, tead. Jah, loomulikult polnud taevas enam mingit hiigelkätt. Kas seda üldse oligi olnud? Mis juhtus, nägid sa kõike? Küsis, hingeldab tiit minu juurde jõudes. Lennuk kukkus alla, ütlesin pingutusega. Mu kurk valutas. Mul oli nüüd äkki just selline tunne, nagu ükskord sügisel, kui jäin keset rahvastepalli geimi kõrgesse palavikku. Minu juurde, tõttas poris seljas uhke madrusekostüüm. Selle sa veel saad, sosistas ta. Selle eest saate kõik. Aga kohe puhkes ta närviliselt naerma. Dali, saad aru, nalja? Ning jälle sosinal. Michalist nägin midagi. Me kõik vist nägime, sina. Ma ei jaksanud ega soovinud ka temale midagi ütelda. Raudteetammi all seisis härra korkma ritv ühes kaks vitsale aetud vimba, teises karku pigistamas, käes tema selja taga tammus ärevalt naeratades akrobaat rammijus. Veel kaugemal seisis tumm Alatooli. Idataevas värvus üha roosakamaks. Purunenud lennuk lõõmas ajas musta tahma. Kuidas sa seda tegid, poju? Küsis korkma äkki? Pehmelt ja peaaegu kartlikult. Võib-olla koguni vastasin talle midagi, ainult, ma ei mäleta seda. Ma ei mäleta veel üsna pikka ajalõiku. Sellest hetkest alates kui ma paari nädala pärast haiglast koju sain, teadsin muidugi, et olin põdenud raskekujulist kopsupõletikku. Midagi mõttetumat ühe poisiga keset palavat suve vaevalt küll juhtuda saab. Midagi selle jaaniöö õuduse sarnast juhtunud meie kandis enam kunagi. Ja mida aeg edasi, seda vähem Kont käsimu mälu puudutas. Vihmade saabudes algasid koolitoas vahetundide ajal jälle ringmängud. Need tondid tulevad kaugelt maalt, Adüüadee. Kylasid tüdrukud varjatud agressiivsusega. Kui jõuti ridadeni, nad tahavad ühte lapsukest, hüüad, hüüad. Rebisin käed lahti ja läksin klassist välja. Veel tükk aega ei meeldinud mulle see mäng. Kont käsi meenus ühel süngelt talvepäeval, kui meie kamba liider Tiit viidi koos perega Siberisse. Nägin ise pealt, kuidas see käis. Olin läinud hommikul Tiitu suusatama kutsuma. Nende toa uksel seisid osavõtmatult nägudega võõrad mehed, mustad nahkmantlid seljas. Nagu pärast selgus, oli see perekond hulk aastaid elanud vale nime all sest Tiidu isa oli olnud eesti ohvitser. Mõtlesin algul kahtlustavalt porissile, aga ilmselt polnud temal selle asjaga siiski midagi pistmist. Ta vanemad viisid poisi ära juba juulis. Platsid suure korteri kesklinna. Kont käsi meenus mulle samuti siis, kui nägime terve kambaga raudteetammil, seistes pealt, kuidas sealsamas lähedal maanteel hukkus kiiruskatsel üks legendaarne võidusõitja. Teda rammis külateelt välja tormav suur ise kallutaja. Aga siis sai lapsepõlv otsa. Möödus ka murdeiga ja ma hakkasin seda küllalt kõhedad lugu juba päris põhjalikult unustama. Üks kord keskkoolis õppides kohtasin bussis kunagist klassivenda Leho kaubat. Tema õppis kokanduskoolis ja harrastas kreeka-rooma maadlust. Kuuludes poolraskekaalus koguni vabariigi esikümnesse. Etaga ooperilauljaks saada tahab tuli nii suure üllatusena, et olin kohemaid nõustada, ära kuulama. Leho oli meelitatud ja sõitis oma teeotsast mööda. Väljusime minu pead, kes sealsamas, kus veel üsna hiljuti oli seisnud kipsist põder. Nüüd asus sellel kohal tühjade aknaraamidega. Ootepaviljon. Oli väga külm talv. Sel hilisel kuuvalgel tunnil viis kraadiklaasvabalt näidata alla miinus 25 pügala. Läksime paviljoni ja Leho hakkas kohe valju häälega laulma. Osoolemi juurutas ta keset jääkülma ööd ja täiskuu paistel. Leol oli tugev, aga halemeelse kõlaga tenor. Ja ta pidas isegi natuke viisi. Minu meelest oli see kahjuks ka kõik. Ma ei arvanud ennast siiski asjatundjaks, et talle midagi soovitada. Asja eest teist taga meenus hoopis vana lugu. Leho ütles algul, et ta pole midagi sellesarnast kunagi kuulnud. Siis aga tunnistas, et ta lihtsalt kardab. Kui julgeolek teada saab, mis siis neid lennukeid ja lendureid juba ei andestata, ära Sallo tagi, sosistas ta. Olin väga hämmeldunud ja küsisin, kas ta tõesti peab ennast kuidagi selles katastroofis süüdlaseks. Mingil määral vastas ta. Aga sina mõtle rohkem enda peale. Me lahkusime teineteisest külmast lõdisedes ja küllaltki häiritud meeleolus. Hiljem pole enam kunagi kohtunud. Ja seejärel unustasin Kont käe aastakümneteks asju, mida sa seletada ei suuda, pole mõtet liiga kaua mäletada. Kui olin siinse loo kirjutamisega poole peal, kohtasin ühel suguvõsa tähtpäeval reinu. Muide, üllataval kombel olekski Reinust äärepealt lendur saanud. Noorte purilendurite seas peeti teda perspektiivikaks. Ta võttis osa paarist võistlusest, aga hiljem jäi asi siiski katki. Küsisin Reinult, mida tema sellest loost mäletab. Rein mõtles kaua ja ütles siis häbelikult, et löö või maha tema sääraseid asju küll ei mäleta. Mingi lennuõnnetus nagu vist oli, seda küll. Aga mõtle, kui väike ema siis veel olin, ütles ta. Ja viis jutu mujale. Millegipärast arvan, et ta jättis midagi enda teada.