Head kuulajad ei olegi lolli artereid nautinud. Nüüd algab saade sarjast, hääled on pühendatud Juhan Smuuli-le ja kohe saate alguses toetun ma tema, kes selle autobiograafiale, mis on välja antud 82. aastal kirjutas 69. aastal. Ta räägib sellest biograafias küllaltki pikalt oma kodukülast. Ta ütleb, et tal on oma kodukülaga vedanud aga väga suuri ja ilusaid sõnu räägib Ta rannainimeste kohta. Huvitaval kombel on ta just hiiglasi esile tõstnud, ta on leidnud, et hiidlastel jätkub seda erilist huumorit erilist maailmanägemist isegi rohkem kui näiteks saarlastest. Aga ise on ta pärit ju Muhu saarelt, nagu me teame ja ta ütleb nende saare inimeste kohta, et nendele on ise loomulikult niisugused asjad külalislahkus, mis ei pretendeeri vastutasule. See on omadus, mis sisema inimestel kaob, ütleb Juhan Smuul. Aga oma perekonna kohta ütleb ta, et nagu ikka rand, lastel oli meri ja maa mõlemad perekonna toitjad. Aga kui Meri jäi järjest rohkem tahaplaanile, siis tuli majja ja elas seal täieõigusliku perekonna liikmena ka kitsikus. Muidugi, noormees tahtis minna merele, tahtis saada kaluriks rikkaks kaloriks, et omal ajal kuulus ja jõukas talu uuesti jalgadele aidata ja võlad kustutada. Isaga oli tundnud ja leidnud, et maa on see, mille poole oma poega kallutada. Ja siit tekkis ka teatud niisugune esimene vastuolu. Aga kuidas kulges koolitee, seda on Juhan Smuul ise rääkinud. Hakkasin lugema sõna otseses koolilikus, mõistes väga hilja. Veel algkooli teises klassis oli mul selle tööga tõsiseid raskusi, mis ühelt poolt oli seotud loomupärase laiskusega ja teiselt poolt isa ja südamlikkusega. Pealegi oli sügiskuudel kuni novembrini ja kevadkuudel aprillist alates väga palju tegemist rannas. Kolmanda klassini olin kõige õnnetum päev see, kui me emakeele lugenikult kätte saime. Sellest päevast peale ei sal tüki õppimata jätmist enam lugemiku puudusega ära seletada. Kuid kolmandast klassist alates hakkasin lugema, lugesin kuni algkooli lõpuni palju ja ilma igasuguse valikuta. Ja kuigi ma vahepeal kolmandas, neljandas ja viiendas klassis olin esimene või esimesi õpilasi, siis viimases, kuuendas lugesin juba nii palju, et peaaegu kogu klass minust mööda läks ja minu algkooli lõputunnistus lausa kirendas pikkades lõpuni välja kirjutamata rahuldavatest. Lugesin tundide ajal, hoides raamatut laual. Ma ei kuulnud sageli üldse, millest räägiti ja tilk tuli mind kaks korda küsida, enne kui ärkasin. Sel juhul enamasti ma vastata ei osanud. Kasutasin õpetajate südame pehmendamiseks järgmist võtet. Algul vaatasin ajameelselt ringi ja siis hakkasin silmi puudutama, et romantiline ja kirjanduslik välja näha. Sest kirjanduslikud kangelased olid kõik suurte ilusate silmadega ja ma mõtlesin, et silmi pungi ajades olen ma samasugune. See õige küll ei aidanud, aga kuna ma olin tasane ja iseloomuga, siis ei saadud minu suhtes muud ette võtta, kui muudeti väga sead headeks ja head rahuldavat, eks see on esimene nähtav kirjanduslik mõju minu elus. Aga juba palju varem enne kooli aastaid meeldis mulle luule. Mäletan tollal ma olin vist viieaastane, et me käisime teiste minuealiste poistega mööda kivist küla vahet, hoidsime üksteisel kaelast kinni, samuti nagu täiskasvanud mehed jõulude ajal ja laulsime elu elu. Miks mind vaevad, miks sa tood mulle kurvastust, miks nii vara hauda kaevad kinni katad armastust? See oli esimene laulusalm, mida ma oskasin. Mulje jättis vapustava mulje, kui ristiisad ja talveks koju tulnud meremehed täie tõsidusega laulsid Santa Helena saarest ja sellest, et on sinna saare peale maeti Suur keiser Napolion, kus vangi roideid kaldest ta suri nagu kolm. Mind ei häirinud üldse väljend nagu konn vaid see rõhutas veelgi enam laulus sügavalt traagilist sisu ja tagapõhja. Ja kui madrused laulsid, neiu vaevleb armuvalus nagu tiiger lõvi käes, siis tingituna oma aastatest ei mõtelnud ma neiule ja tema tunnetele vaid selles, kuidas tiiger lõvi käes vaevelda võib. See pole mulle siiani selge, kuigi meie laulutekstides on veel praegugi seda vaevlemist küll ja küll. Põrgu, mida lahkusulised meile ette maalisid, muutus lapse elava kujutlusvõime tõttu kohutavaks oma väävli järvedega ja patustega, kes siplevad nagu angerjad ahinga otsas. Aga läheb vinge tuulilised mihklipäeval, mu armas ristiisa mööda külavahe teed, ta mõõdab seinad sillaga, siin on veel vastav režiim ja hõiskab viisil jää terveks, õnn. Kõik põrgu vait. Ja kurat magab ja põrgu, Parsi paganad, need oma händu liputavad ja nobedasti noorest kavad. Me teame, et Juhan Smuuli koolitee piirdus külakooliga ja pärast seda veel õppis ta pool aastat põllutöö, keskkoolis tuli sealt aga ära, aga ta sai kaasa sügava psüühilise trauma kodust eemaloleku tõttu veel rohkem, aga sellepärast, et ta elama eemal merest. Siis oli ta 15 aastane taga, enne seda kohtus ta ühe kirjanikuga, kes on talle oma nihukese värvika olekuga sügavat muljet avaldanud. Ja see mees oli tuntud eesti luuletaja. Siit aga juba edasi Juhan Smuuli sõnade läbi. Esimene eluskirjanik, keda ma olen näinud muuseas sõna elus kirjalik on minu arust äärmiselt halb ja vihastav mõista, sest et kui minu juures suviti Muhus käivad turistid, siis mõningad kooli õpetajad tutvustavad vaadake nüüd elusat kirjanikku. Nii nagu ma peale surma muutuksin, paremaks. Aga esimene kirjanik, keda ma elus olen näinud, oli Villem Grünthal. Ta on Grünthal, Ridala Taali muhulane ja olles Helsingi Ülikooli õppejõud, siis ta peaaegu kõik suved puhkas Muhus ja ma teadsin, tundsin tema laule üle hämara varjudest, tume talvine õhtu ja ma olin sel ajal üsna üsna väike poiss. Ja Ridala elas seal, kus tol ajal oli Muhu viinamonopol, teises otsas oli tema toad. Ja praegu on seal Muhu haigla ja ma saatsin teda oma algkoolist, kus mina õppisin piire algkoolis, see on üks poolteist kilomeetrit, ma käisin nii tal üks, kolm sammu järgi, vahel kolm sammu ees, ma tahtsin näha, mis nägu on elus kirjanik. Ja peab ütlema, Ridala nägu oli niivõrd noh, piprannad kibe ja ma mõtlesin, et kas kõikide kirjalike näod peavad olema nii kibedad ja võib-olla mul oli omalgi nõrk unistus saada kirjanikuks, sel ajal muidugi ma teavet. Aga no ma katsusin ka hakata sellest päevast tegema kibedaid nägusid pärast, kui ma kirjanik Kirjanike olen rohkem kohanud, siis peab ütlema, et kõikidel nii kibedad näod ei ole, kus oli see esimene inimene, kellest te tahtsite kirjutada? Esimesed inimesed, kellest ma tahtsin kirjutada, olid mustlased minu isa, suur sõber, oli üks mustlane, Julius Eestis on kolm perekonnanime, üks mõra, Novski, Kozlovski ma ei, ma ei tea täpselt seda teab Paul Ariste täpselt, tema oskab mustlaskeelt. Nojaa, minu isa vahetas temalt kaebuse ja kaup oli säärane. Meile anti talle vastuks suur valge hobune, mis selle esimese maailmasõjaaegne kahur, vähe hobune. Ja selle eest me saime nii väikese hobus nagu kassi, aga kuna seal palju noorem, siis isa andis talle veel, no vahetuskaubana lamba peale ja kuna isa ei läinud lammast sööma siis oli nii, et mina läksin sinna mustlaste laagri. Ja kui alles liha oli pooliti keenud, siis kõigepealt said Juliuse koerad. Ja siis pärast anti lastele ja siis hakkasin, meie saime ühe ööga selle lamba ära ilusti järgmisel päeval Juliuse perekond kerjus jälle mööda küla, nii tangu jälle ei vaju, ükskõik mida. Aga lammast sööd ühe õhtuga ära ja ma vaatasin omamoodi, nad on väga õnnelikud inimesed, nad ei mõtle nii väga-väga kaugele, et ja oskavad rõõmu tunda oma päevast või omal lõkkest või või sellest, kui nad oskavad sulle kätt vaadata ja sul näo täis valetada saatuse suhtes, mis sugugi nii ei läinud, nagu nemad ennustasid, vanaema rääkis mulle. Oi sa palju kalasaart, palju kala, palju kala ma minust ei tundu kaladest, sellest inimesest ma kirjutasin muidugi. No oma võib olla ühe esimese luuletuse Julius Mironovskist, kuigi ta minu isa käest võt seinu ja neid kinni ei maksnud, ta oli haruldane inimene, aga missugused inimesed teid võluvad või te mainisite siin, et mustlased võlusid sellega, et nad olid väga siirad ja ja ei tahtnud nagu eriti kaugele ette mõelda ja arvestada. Täiesti kui ma räägin margi Ristnas, siis on see täiesti konkreetne inimene, kuskil minu arhiivis on tema luuletused nii 63 salmi ja 75 salmi ja ja noh, ta on ikkagi ikkagi inimene, no kellel on mingisugune loomulik anne ja temal oli täiesti ükskõik, kas ma kuulan teda või mitte, ma võisin tund aega. Ta jätkas lauset samalt kohalt, kus see pooleli jäi ja minul oli nii paljude kohtumiste järgi võimalus öelda ainult meie jutuajamist kohal, tere, head aega ja paar korda, jah, ja ma olen ise väga jutukas inimene, aga tema igatahes laimu 10 korda üle kasva formuleerinud õigesti, kui ma küsin, et rohkem vast tõmbavad teid näiteks ka meredel ja ookeanidel ja mujale laiuskraadidele inimesed, kui, kui sa, ookean või meri ise ja noh, kui vaadata merd, Russalka alt on ka väga ilus akusi teda vaadata laeva pardalt juba teist või kolmandat päeva siis muidugi need säärased lüürilised hilbud kaovad ümbert ära. Ja ma tuletan alati merd meelde ainult seoses inimestega ja laevadega. Ka. Ma tean laeva kõige ilusamaks asjaks, mida inimene on üldse loodud. Ilusat laeva. Me kuuleme veel helilõike Peeter Heino tehtud intervjuust, Juhan Smuuli, ka klint pärineb aastast 1970 tähendab vaid üks aasta enne kirjaniku surma on see intervjuu tehtud, jätkab Johan Smuul. India ookeanis ma tegin seinalehte Termoli kõva jahvardetskija kuuninalid, minu abilised kulin joonistas suurepäraselt ja Fordeski, kui lendur järandist kirjutas masinal. Ja meil oli säärane koristajat, tuul, jah, väga ilus, Arhangelski tüdruk, kes sõimas meid, me tegime seda meeskonnasalongis või sööklas mitte komando koosseisu, vaid meeskonnas. Tema sõimas meid hommikust õhtuni, sest ikkagi läks vääravi maha või pabereid, tükke ja mina kirjutan sellest tuuniast oma jäises raamatus, kuidas ta väga rikkaliku sõnavaraga ja mitte mind heast küljest näidates, kui seinalehe toimetajat läbivad. Ja 61. aastal ma sattusin Grööni Barentsi märk oma vana kapteniga Jangtse levitsiga. Ja siis Anatoli seadveelevits, Jens Levits ütleb mulle, et Johan Jurjevitš, minge alla, vaadake, tuunia on seal köögis, tal on suur rõõm teid näha. Aga tuunia oli juba lugenud minu karakteristikut jäises raamatus tuunia pesi nõusid ja kui ta võttis esimese kättejuhtuva taldriku ja ta oli füüsiliselt väga tugev tüdruk ja kui ma ei oleks jõudnud peateest ära tõmmata, siis ma tänast intervjuud ei oleks andnud. Sest et kirjeldus on teinekord ääretult ohtlik asi autoriliga, teda peaks alati meeles pidama. Et kui me ei taha jääda säärasele tasapinnale, kus me ei riiva kedagi, siis on muidugi kergem, aga kui tõesti inimesi nagu see tuunia, keda sa armastad ja kes viskab taldrikuga siis on ikkagi säärane tunne, et kirjeldus ka, kui sa teed teda ka kõige paremas mõistes on äärmiselt ohtlik asi ja selle tuuniaga seoses. Me olime paarilt sburgis, see on Bellefjordis, Spitsbergenini üks meie väikesadam, mis on, norrakad on meile rentinud. Minu kajut oli esimesel tõki kõige kõrgemal tekil ja ma lähen välja, see oli vist kella nelja ajal hommikul. Polaarpäev oli siis kogu aeg on päike üleval ja tun ja istuks seal minu kahjuks seina taga ja hõõrub ühe laeva moto risti kõrvu, ta abiellus sellega hiljem, nagu ma kuulsin, see oli väga-väga ilus poiss. Ja selle eest mängisid seal Spitsbergenini kaevurit ja selle laeva nimi oli vorovski, millega käisin Spitsbergenini ja Browski meeskond. Ja see metarist läks ilma tundjalt luba küsima ka maale jalgpalli mängima. Ja siis tal oli juba igatahes nii kõrvade väljanägemise järgi oli neid hõõrutud oma kolm tundi. Nii ja mul siiamaani mul on kuidagi sihuke saatusest tänutunne, et ma pääsesin seal taldriku käest. Te olete kirjutanud põhiliselt inimestest, kes on ju tegelikult olnud teil nagu seltsimeesteks ma mõtlen nii, et elus midagi mõelda välja. See on praegu nagu fantastilise kirjandusega. Ja tähendab, kui mingi asi veel elus juhtunud ei ole, täna siis ta juhtub homme kindlasti, nii et süüdistada kirjalikul luiskamises on kõige mõttetum asi ja kui ma räägin näiteks Mare tüürimehest. Ma tulin atlandilt tagasi seal tema muulaste imelikest juhtumistest pärast monoloogides. Jaa, jaa. Siis üks minu ristiisa ja minu sel ajal veel elav ema ütlesid, sa ei tea Pauli asjugi, kas sellepärast, et vahel tuleb väga ereda karakteri juures tõmmata lihtsalt pöörlevad eredad jooned maha sellepärast et muidu lugeja ei usus. Ja, ja see ei ole minu süü, vaid nentisid, või on see võib-olla meie soome-ugri karakteri süüa meie temperamendi süü, et ai, äkki ilmub kuskilt, mille temperament, kes käitub nii kui argentiinlane siis me äkki ütleme, mis taluiskab. Aga mitte midagi ellu ei satu, sest et elu nii võimatuid, variante täis ja mul on väga paljud head asjad kirja panemata, sellepärast et ma tean, et öeldakse vat kuidas luiskab, ei oska mitte midagi. Kui kaua te saate ühel kohal paigal olla? Üks küllalt tuntud Tallinna kuju, keda peetakse minu näidendis tegelase prototüübiks? Ütles nii. Ma ei saa teda külla kutsuda, mul ei ole toas nii palju toole ta iga viie minuti tagant vahetab toolis. Nii see just ei ole. Aga no ega päris paigal olla, üsna raske on olemas säärane laul, vist puhkuse veedame kõik Viljandis see maa peal, ainus paradiis. Ma ei taha mingil määral rõivate Monte. Kuid ma arvan nii, et ma olen Muhus elanud kogu oma lapsepõlvesõjani 19 aastani. Ja paratamatult las oma kodukoha loodus ja ema, meri ja mere, kus iga jalga sellest merepõhjast tunned ja kust sa tead, kus on kala, kus ei ole kala paratamatult lähedasem ja inimesed on ka lähedasemalt. Mulle hirmsasti meeldib see, kui ma lähen, anname oma meestega merele. Siis mereei minu ametikoha teinud tiitli tõi mitte kuradit, kui sa ei oska paati, laini sõida või sa lased kala käest ära saatva aeruga vastu kaela, nii nagu tavaline kodanik ja seda ma loen lihtsalt inimlikuks suhtumiseks ja mul on hea olla, ma tunnen end nagu nooremana ja nagu lapsepõlvest. Nagu juba öeldud, jäi tema koolitee lühikeseks ehk koolipinke lühikeseks, nagu ta ise on öelnud. Ta luges ju väga palju, aga ta sai lugeda ainult eesti keeles, nagu me ise võime oletada. Ta on öelnud, et paljud kirjanikud on pannud teda mõtlema, aga ainult üks kirjanik Fridtjof Nansen on pannud teda tegutsema. Ta mõtles neid oma polaarreise ja pikki meresõite. Aga suur on ka öelnud seda, et merest ja meresõitudest on väga vähesed kirjanikud suutnud oluliselt ja kaalukalt kirjutada. Ja kui ta räägib eesti kirjandusest, siis on tal etteheiteid ka meie ühele tuntumaid kirjanikule August Melgule. August Mälk oli tollal moekirjanik ja kuna ta kujutas rannaelu, oleks pidanud olema meile väga lähedane. Kuid lugesin tema kivist pesa ja õitsvat Meeroki ja tundus, et seda saarte randade elu, mida me ise elasime, on kujutatud õigesti ja samaaegselt ebaõigelt. Minu arvates oli teravalt rõhutatud kiviste pesade vaesusele külge õmmeldud liiga palju romantilisi liitreid. Kuid vaesuses ja puuduses on väga vähe romantikat. Tahes-tahtmata on selline romantika ilus vale, mis on määratud eelkõige mulkidele ja tartlastele. Luuletusi ma kooli lõpetamise ja sõja alguse vahel peaaegu ei lugenud ja ainus luuletuskogu, mida ma enne sõda korralikult tundsin, oli luteri lauluraamat. Minu esimene tõsine kirjanduslik katsetus oli filosoofiline traktaat vaimset energiat mõjutavate tegurite otsingul. Praegu ma ei mäleta, kust ma neid tegureid otsisin kuid selle 30 leheküljelise udu tekkimise põhjuseks oli viis krooni, mis isa Mullega losside ostmiseks andis. Kalosse ma ei ostnud, aga nende asemel sain kaera raamatu omanikuks Tenmanis hiigelsurematus ja Ellepi individuaalpsühholoogilise kasvatuse põhijooni. Väike vahemärkus Lelle poli Freudist ja töötas Patarei vanglas arstina. Ta olevat poliitilistele vangidele rääkinud, et need on pärilikud parandamatud kurjategijad. Seni oli rääkinud, kuni raha kõrvaldamise eest nende kõrvale trellide taha pandi. Kummastki raamatust ma muidugi midagi aru ei saanud, aga nende läbilugemise järgi tundsin end küla kõige targema inimesena. Uskusin, et õigesti individuaalpsühholoogiast ja hinge surematuse eest ei piaadideedi aru saama, aga et mu otsingud oleksid küllalt teaduslikult, siis toppisin sinna sisse veel terve magister kõrva. Õpilase võõrsõnastikku, mille ma muuseas pähe õppisin. Järgnes umbes samataoline inimese rada motooli võetud raamatust suured kalmistud kuu all. Siis katsetasin kriminaalromaaniga, aga kui kõik tegelased tuli liig vara ära tappa, siis lõpetasin ka raamatu. Kirjutasin veel rannajuttu, mille saarte ajalehe Meie maa toimetus tänuga tagasi saatis. Ikka ja jälle on küsitud, kui punane kirjanik Juhan Smuul ja miks ta oli punane. Kui Eestis toimus 1940. aasta sügisel maa rehv torm, siis lõigati ka tooma taluste tükke ära. Kuid imelikul kombel see fakt ei vähendanud, vaid suurendas Noora Johan Smuuli huvi uue võimu vastu. Ta ütleb selle aja sündmuste kohta nii. Ägedate koosolekutel sõimasid eestlased eestlasi hästi, sõimasid südamest ja veendunult ja esmakordselt märkasin, et eestlastel on peale karakteriga veel temperament. Just tol ajal hakkasin maailma nägema uue nurga alt. Me muidugi ei hakka praegu sügavamalt analüüsima tema niisuguse poliitilise meelsuse põhjuseid. Vaid ainult kahele tasub siinkohal viidata. Üks on tema vähene kooliharidus ja teine on see asjaolu, et oma kujunemise kõige tähtsamatel aastatel oli Jaan Smuul nõukogude tagalas sõja ajal. Aga seal temaatikas on valdkond, mis on huvitanud ka kirjanik Ülo tuulikut ja sel teemal on ta kirjutanud minu arvates jõulise ja veenva artikli Postimees aastal 97. Ta meenutab seal 91. aasta sügist, kui kaks kuud oli just möödunud Eesti taasiseseisvumisest. Ta oli siis Eesti Kirjanike Liidu sekretär ja ühel õhtul, kui ta kella kaheksa paiku hakkas kirjanike liidu ruumes sulgema tuli tema juurde üks tult kesk- ja ületanud eesti luuletaja, kes istus tema juurde maha ja tundus, et sellel mehel oli midagi olulist südamel. See mees ütles nimelt nii. Tead sa, me peaksime siit maja välisseinalt maha võtmas Smuuli bareljeef. Ta oli ikka nii kuradi punane. Ülo Tuulik vastas, et tema seda tegu tegema ei hakka, talanschmuuliga sugulussidemed ja pealegi on ta aga muidu Smuuli ka väga lähedane inimene. Oli kuidas oli, selle meelsusega fakt on aga see, et viimastel eluaastatel hakkas Smuuli mõttemaailmas toimuma oluline pööre. Ja olen sügavalt veendunud, et teatud poliitika ja ideoloogia funktsionääride jaoks tuli Juhan Smuuli varajane surm väga õigel ajal. Lenini preemia laureaadi ja paljude teiste ametlike tiitlite omaniku suud oleks olnud meil väga raske sulgeda. Nii või teisiti, noormees, kui ta sõja alguses mobiliseeriti, läks läbi Leningradi, sattus tööpataljoni ja need olid väga rasked tingimused, kus need eesti mehed pidid olema. Öeldakse, et seal oli raskem veel kui rindel. Ja nii siis juhtuski, et 1942. aasta detsembris sattus Juhan Smuul puhkekodusse. Siit jätkab ta juba ise. Tervis logises igast etapist ja seepärast tulevad algpäevadest meelde ainult toad. Pärast polgu muldonni oli ikkagi tuba väga suur asi. Naride asemel olid voodid, linad olid laual, siis igasugused temperatuuri mõõtmised, õed, valgetes kitlites üldse kogu harjumatu ja valge elu. Koht oli imeilus. Arstliku komisjoni otsusega määrati mulle kolmekümnepäevane ravikuur, see tundus tollal tohutu ajana. Nädala pärast tekkis inimeste vast tuubi oma toana, broiTultsin. Meiega oli vestelnud Valli Haldre, kes, kui ma ei eksi, oli puhkekodu direktor. Tundsin juba doktorfaiturites, praegu Pärnus töötab. Puhkekoduraamatukogus luges meile iga päev ülesküntud uudismaa vanad Leningradi tõlget ette. Kleenuke naine, kelle sõjaaegne profiil meenutas mulle kajakapoega. Tal oli nõrk käel, mis seal, kus ütlemise teht, soolo Homlikult lopsakaks läksid. Kiiresti vajuma hakkas. Sel puhul luges mõni sõdur edasi. Ta nimi oli Minni. Nurme. Ühel päeval kuulsin koridoris külmetanud häält, mis kellelegiga vesteldes kordas õige, see on õige. Seesama öige viis mind otsekohe palatist koridori, seal kurat võtaks, rääkis üks õige saarlane õiget Saaremaa keelt. Koridoris kohtasin Aaduhi. Tema see oligi, ta töötas tuttajevus poliittöölisena informeeris meid iga päev rindeolukorrast ja eriti lahingutest Velikije Luki all, kus Eesti laskurkorpus tules oli. Me kõik mäletame siiani ta inimlikke ja ägedaid esinemisi peale muu tuli nii hindil kui nurmel tegeleda isetegevusega näidendite lavastamise. Kas seinalehega üldse kõigiga, mis poliittöölisele ja kirjanikele sõjaväesanatooriumis osaks langeb? Yld värbas mind otsekohe seinalehe kaastööliseks. Kirjutasin paar luuletust, need pole säilinud, Nurme püüdis mu esimestele luule katsetustele kasvõi mingisugust poeetilise teoreetilist aluspõhja luua. Andis lugeda üksikuid loomingu ja viisnurganumbreid. Need olid sõja ajal tagalas tõelised arvutused. Ilmselt seal viisnurgas kohtasin esmakordselt Majakovski tõlkeid, mis mind hiljem nismiliagiilis innustasid tegema pikki minu arvates eht Majakovski like treppe. Kuid seal tuttajevus kirjutasin esimese luuletuse, mis trükki pääses nooremale õele. Minu esimestele õpetajatele luuletus meeldis ja kui ma täpselt mäletan ilmusega puhkekodu seinalehes. Aga heatahtlik kiitus pani mul pea siiski pööritama. Hakkasin otsekohe mõtlema viieköitelise romaanile, mille pealkirjaks mõttes panin sõgedate küla ajalugu. Mul oli hea meel, et tint üksikutes episoodides, mis sõgedate küla ajalugu Plettenbergist kuli sõjani kaunistasid, ilmse huviga suhtus teda huvitasid eelkõige minu kohmakad jutustused postiveost kalapüügist ja meresõidust. Tuttajevust ongi vist pärit esimene mõte sõgedate külakirjadele kahjuks tuli viie köite asemel ainult üks ja seegi õhukene. Lahkumine tuttajevust sarnanes põgenemisega, arstid oleksid ravikuuri pikendanud veel ühe nädala, võib-olla isegi 10 päeva võrra. Peale muu pidin ma näidendis, mille kirjutas doktor Haito saama hea ja suure osa. Ometi kirjutati mind välja. Siin segasid vahele nii-öelda lääne mõjud. Asi oli järgmine. Tuttajevus oli üsna arvukas personal, nende hulgas palju noori neiusid, kes töötasid Õdeededa koristajatena, köögis ja sõdur, kes jalad alla saia enam lamama ei pidanud, oli samuti kahekümneaastane. Seetõttu tekkisid sööklas pooliti stiifiliselt pooliti organiseeritult tantsuõhtud. Nende tase oli väga kõrge. Valssi ja polkat, mida ka mina oskasin, peaaegu ei tantsitud. Voksid Foxtrooti rõngad, inglise valsid, viska rumba. Säärane oli repertuaar. Ja miks mitte täiendada oma teadmisi, kui selleks on võimalus. Talgo hakkas mul juba minema. Vox läks ka esialgu nii üle kivide ja kändude. Aga siis tuli ühel Tallinna poisil mõte hakata õpetama omaaegset moetantsu. Lembit Vokk. Nii palju, kui ma mäletan, tehakse selles saatuslikus tantsus igasuguseid oopusi, algul tiirutate üksteise ümber, siis käid ümber tüdruku, siis oled põlvili ja tema käib ümber sinu. Siis tõused püsti, siis kummarduvad mõlemad ja taovad vastu põlvi. Siis on seal veel mingisugune sihker sahker. Aga lõpuks annavad partnerid vastastikku puusalöögi. Sussides ja haigla halatides võisime me selle tantsu ajal üsna ilusad välja näha. Kolmandal õhtul hakkas mind kurat kiusama, kõhklesin, kahtlesin, aga lõpuks läksin, palusin sellele inglise imele noore arsti praktikandi. Tal oli punane pea, pruunid silmad, veidi püsti hoidev nina ja väga väike kasv. Järgmisel päeval veel oli tal suur muhk otsa ees. Kõik alguses läks ilusasti, tiirutasime teineteise ümber, siis ma vist langesin ühele põlvele. Järgmiseks sammuks oli kummarduda ja lüüa vastu põlvi. Kõik läks enam-vähem kenasti. Tuttajevu söökla laagi kandsid valged neljakandilised sambad. Ja just sellel ajal, kui tuli anda puusa löök, tekkis saali veel üks üleliigne sammas. Minu korralikust müksust partner veidi komistas ja lõi otsmiku vastu sammast. Muidugi, tants pole lahing, vaid looming. Järgmisel õhtul ei vaadanud minu poole ei eilne partner ega keegi teine. Kui ma sööklasse hiilisin, sosistas sanitar Nadja Maasale. Elevant tuli. Niisuguse lõbusa noodiga lõpetamegi siis nende vanade arhiivilintide ettemängimise. Nagu alustasime, nii ka lõpetame Juhan Smuuli autobiograafiaga. Ta lõpetab seal, ta ütleb nii, et juba aasta on jälitanud teda hallid halastamatult silmad, ilmselt Põhja-Jäämere silmad. Laevad kutsuvad tagasi, meri kutsub tagasi ja ta loodab, et järgmiselt navigatsioonihooajalt tuleb ta juba uue, tegelikult esimese romaani käsikirjaga. Sõit jäi sõitmata romaane kirjutamata. Aastal 1971 Juhan Smuul suri. Seal järjekordne saade sarjast hääled ja saate pani kokku Martin viiranud.