Mina olen Maila Rästas ja loen katkendi. Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse viiendast osast. Samal ajal kui elli nõnda oma noort südant ja pead vaevas olidki Hiinal omad mured. Aga tema oli vist ainuke vargamäel, kelle mured olid peaaegu lapse mured. Vana Andres ehk saunas muretses ka niisamamoodi sest tema muretses enese istutatud kuuskede eest ja käis neid vahetevahel kastmas. Kuigi peaaegu kõigil oli teada, et need kuused sinna jäävaid nad kistakse varsti ühes juurtega üles. Nii mõttetud mured olid vanal sauna Andresel. Tiina muretses selle pärast, et igal pool, kuhu tema läheb, algavad kohe riiudia nääklemised. Ja kuigi tema oma teada midagi halba ei tee. Ometi näivad kõik uskuvat, et just tema on kõigi riidude põhjuseks ning algatajaks. Ja mida rohkem ta katsub kõigi vastu ühesuguselt hea ja lahke olla. Et kellelegil poleks temale midagi ette heita. Seda rohkem kisub ta enda ikka mitme pidisema vihavaenukeerdu. Naeratab ta otile, keda ta ise kardab siis välguvadelli, silmad temale ja Oskari silmade otile, kurjust räägib ta mõne lahkemasena Oscariga, siis mõõdavad peremees ja perenaine teda riivavate pilkudega katsub ta aga nendega sõbralikku juttu teha. Siis saab ta tundmuse, nagu oleksite mõni tüütu kärbes või mesilane meepoti ümber. Nõnda on ta katsunud õnne igatpidi. Aga tema nõutus on päev-päevalt ainult kasvanud. Ta oli ükskord isegi nii õnnetu, et hakkas oma häda Indrekule saunas kaebama, kui läks sinna toitu viima. Seisis ukse kõrval, et välja tulla, võttis selleks isegi ukselingist kinni, aga ometi ei saanud tulema. Lõpuks suu hakkas iseendast rääkima. Aga kui ta arvas, et on juba küllalt töölnud kinnitas ta lõpuks tõsiselt. Ja ma ei ole neile kellegile miskit paha teinud, uskuge härra, ma pole tahtnud neile paha teha, sest nad on kõik väga head inimesed. Ainult et kaklevad, ise ei anna, aga teile rahu. Jah, ei anna ka minule rahu, kiitis hina Indrekule järele. Sellest võite näha, kuidas headus inimestesse mõjub, rääkis Indrek edasi. Aga Tiina ei saanud hästi aru, heidab ta ikka nalja või, mõtleb ta seda tõsiselt? Headus on siin ilmas üldse kõige kurja juur. Sest kui sa oled hea, siis arvavad kõik, et sa mitte ainult ei taha vaided ka pead kõigile midagi andma. Aga kust võtab ka kõige rikkam, nii palju, et kõigile anda öeldakse jumal olevat hea ja rikas heldusest. Aga näe, inimesed ei tee muud, kui on just sama headuse ja helduse pärast üksteisel kõris kinni. Just niisamuti nagu teie seal ülal. Huvitav ainult, mis te meile olete andnud? Ma pole neile midagi andnud, vastas Tiina ilma, et ise oleks õieti mõistnud, mida temalt oli küsitud. Mida teilt siis loodetakse, küsis Indrek. Ma ei tea, härra, hüüdis Tiina õnnetult, ma ei tea midagi. Mis seal siis on juhtunud? Ei midagi, vastas Tiina. Ainult Oscaria ott kaklesid minu pärast ja ma kutsusin peremehe vahele. Ja peremees tuli, küsis Indrek. Tuli kaikaga, ütles Tiina ja pööras silmad kõrvale, sest tal oli hirmus häbi. Nüüd valitses saunas natuke aega vaikust. Alles siis ütles Indrek. No näete, Tiina, just nii nagu ma ütlesin, headus on kurja juur. Kui mina poleks teie vastu hea olnud, siis poleks teie siia jäänud ja nõnda poleks ka seda riidu olnud. Aga mina olin ju teie vastu ainult sellepärast ja, ja lubasin teil siia jääda, et teie olite enne minu vastu hea. Nõnda siis omad vitsad peksavad. Lõikate ise oma tegude vili. Ei, härra, vaidles Tiina vastu, enne olite teie minu vastu ja, ja siis alles mina härra vastu, nõnda oli see. Olgu, võin anda, leppis indrek, siis lõikate, nüüd minu headuse lüüa suure kaklemisega. Nõnda rääkis Indrek Tiinaga. Ja see tuli niisama targalt üles tagasi, nagu ta oli esiteks, alla sauna Ki läinud peab inimene muutuma kurjaks. Peabki saama kurjaks. Kuidas ta seda peab tegema, mida ta selleks peab tegema? Kiina ei oska kuri olla. Ta ei oska õieti heagi olla. Tiina lihtsalt on, nagu ta on. Ta on lapsest saadik nõnda. Võib-olla on see sellepärast, et ta noores eas nii kaua kudes võib-olla et need, kes on lapsest saadik terved õpivad olema head ja kurjad vaheldumisi, nagu asi nõuab. Aga võib-olla ka, et on heast ja paremast muidu niisama selliseks loodud. Et jumal on oma ingli tema kätki juurde läkitanud ja lasknud öelda. Annan sulle ellu ainult headuse kaasa. Annan ainult katseks, et korki näha, mis sest tuleb, kui ühelgi inimesel on ainult headus eludel kaasas. Ja jumal on lasknud oma inglile eelmistele sõnadele juurde lisada oma pojalegi sinu õnnistegijale andsin kurjuse südamesse, ta templis võiks piitsutada rahavahetajaid ja needa viigipuu. Aga sinul ei anna. Ometi pead sa teadma ja kindlasti uskuma, et su jumal pole sind maha jätnud, sest vaata, ma võtan su kurjuse oma kätte hoiule. Nii et kui sul tuleb elus kitsas kätte ja sa oma hingehäda süüa, et minu poole siis tahan ma su palvet kuulda ja sulle su kurjuse osa oma ingliga kätte läkitada. Ning sina pead mind tänama. Võib-olla Tiina kätki juures midagi selletaolist oli sündinud. Aga kui see tõesti nõnda sündis, siis pidi see küll väga vara olema, sest Tiina ise ei tea sellest midagi. Lihtsalt ei mäleta, et sellepärast ei murrada nende küsimuste kallal omapead vaid katsub palja headusega maailmas läbi saada. Sest et tal esiotsa muud käepärast pole. Ainult vahetevahel mõtleb ta, et kas siis kedagi ei leidu, kelle vastu võiks lihtsalt hea olla, ilma et sellele järgneks halba. Õieti öelda see polegi päris mõtlemine, vaid midagi unistamise taolist unistamine kaastundmusest kellelegi vastu, kes oleks veel viletsam ja kaitsetum kui tema. Ootiine, nagu aimadki juba aimab ammust aega, kes see niisugune on? Ta huikab kui öökull üksinda, ilma et keegi võtaks vaevaks talle vastata. Ta huikab isegi nüüd v kui vargamäel on teiste laulud ja hõiked juba vaikinud.