Tere mina olen Reino ja ja ma loen teile, Jaan Kruusvalli lühijutu Himmat. Himmat oli väga tuim näitleja. Ta mängis aastast aastasse provintsiteatris nii igavalt ja tüütult, et publik saalis magama jäi ja kogu trupp, kui unes esines ja ainult etenduse lõppu ootas, et siis iiveldusega lahkuda, immati läbi vastikuks muutunud teatrimajast. Ükskõik kuhu. Needki näitlejad, kes olid rambi alla tulnud mingite eriliste unistustega südames ning kes kõigest hingest soovisid end üles töötada ja tegusid teha taipasid immatiga koos olles, et nende talent kustub, tahe närbub ja eluisu saab otsa. Himmat nägi ise ka, et ega asi nii igavesti kesta või polnud temalgi mingeid perspektiive selles teatris? Anti talle meelega viimasel ajal ainult Tuija, mitte mingi ise loomutute unimütside osi, kellel tavaliselt tekstigi just viimaste aastate lavastustes vähe oli. Lahti polnud immatit lastud sellepärast et tal kuuldus pealinnas tutvusi olevat. Tegelikult oli see puha vale jutt. Teatris suhtuti ühel nutusel päeval immati omal soovil esitatud lahkumisavaldusse, aga nii suure rõõmuga, et kergendustundest katkestati koguni proov ja mindi kambas ilma imatid ta muidugi lähimasse restorani immati äramineku liikusid jooma. Õhtune kurbmänguetendus oli sellepärast küll veidi operetliku. Himmat oli sama päeva pärastlõunaks juba tädi juurde külla jõudnud sõita. Tädi oli hommikul haigeks jäänud ning immatil tuli vanainimest tööl asendada. Ta läks raudtee ülesõidukohale, kus tädi tõkkepuid vastavalt ülevalt poolt tulnud korraldustele ja oma äranägemise järgi tehtud otsustele pidi kas langetama või tõstma. Aga nimetatud päeval oli raudteeremondi tõttu suletud. Emmat võis kogu päeva raudtee vahiputkas istuda ning seintele kleebitud instruktsioone lugeda. Vahepeal ta vaatas aknast välja. Maanteel oli elav liiklus, autod sõitsid, tõkkepuud olid üleval. Himmat oli kurb. Rohkem sugulasi tal ei olnud.