Tervist, mina olen Margus Jaanovits. Ja ma loen teile täna, Jaan Kruusvalliloo teatrikuu esimene päev. Kui mees nägi, et naine istub voodil, joon rusutud meeleolus ja naise selg on paljas siis oli see mehe jaoks nii ahvatlev, et ta lausa imestas, kuidas saab sel naisel olla nii kena selg samal ajal kui tema hingel on raske ja süda valutab. Ta ei tahtnud vaadata naise silmi. Küll aga tahtis naist ennast. Ja ta pani oma laiapeopesa naise seljale. See oli soe. Ja ta mõtles, et see polnud veel kunagi nii soe olnud. Ta tahtis naist ja talle tundus sel hetkel, et ta armastab teda veel. Ja ta ei pööranud tähelepanu sellele, kuidas öökapilt ja tualettlaualt kukkusid põrandale pudelid ja torbikukesed. Nii tavaline tundus seda all. Aga pärast, kui ta ära läks, oli tal häbi. Sest ta tundis, et ei armasta ikkagi oma naist. Ja nad ei läinudki teatrisse sel õhtul, kuigi naine oli väga soovinud. Ja niiviisi läksid nüüd teatripiletid raisku. Ja nad oleks niikuinii hilinenud, sest tema polnud veel riides, vaid oli istunud köögis ja aknast välja vaadanud. Ja kui ta magamistuppa läks, nägi ta, et naine polnud ka veel riides vaid istus voodil, õhtukleidis süles ja kõrge kontsaga kingad jalas. Naine vaikis ja mees ei ütelnud ka ühtegi sõna sest mees oli unustanud ehtsat tõde sisaldavad sõnad. Sõnad, mis tal keelele tulid, olid võltsid ja kulunud. Mees oli vihane ja ta ei teadnud, mille peale. Tal polnud ka kedagi süüdistada. Ta oli lihtsalt lakanud armastamast oma naist, kellega ta oli koos elanud 16 ja pool aastat. Ja kõige imelikum ta ei tahtnud, et tema armastus kustuks. Sest koos armastusega kustus Temaska kõik inimlik ja puhas. Ta oleks tahtnud armastada oma naist, sest ainult nii oli tema elu täiuslik ja pingeline. Aga nüüd oli ta jahtunud ja ta vihkas ennast. Siis mõtlesite kaua, mida teha. Kas võtta suutäis konjakit puhveti kapist või ööseks kodunt ära minna. Aga lõpuks ei tulnud talle midagi paremat meelde, kui läks ja avas jälle magamistoa uksetuba. Lõhnas lõhnaõli järele. Parketile oli loike klaasikillud. Vaibal vedelesid naise kingad. Naine lamas voodil, oli silmadele asetanud ajakirjamees, tõstis ajakirja eemale. Naise silmad olid nutetud. Tal hakkas kahju naise paljast ihust. Ta vaatas ringi, millega saaks seda katta. Ta võttis villase kampsuni oma voodipoolelt ja laotas selle naise õlgadele. Siis ütles. Kuule, lähme jalutama. Naine vaikis. Kuule. Lähme jalutama, palun, lähme parki või vanalinna, ütles mees. Naine kis. Kuule, lähme jalutama. Jalutame öö läbi, ma tahan jalutada, meil on aega küll, homme on pühapäev, lapsed on aga vanaema juures, jätkas mees. Naine vaikis. Kuule, lähme jalutama, õhtu on ilus, vihma küll sajab, aga ega sest ole midagi. Ma tahaksin nii väga värsket õhku sisse hingata ja sulle oleks ka värske õhk kasulik. Palus mees. Naine hammustas ajakirja kaant. Ausõna, kallis, ütles mees. Lähme jalutama. Pane need vanad saapad jalga, millega sa enam tööl ei käi. Nedi, pressi sul varvaste peale, ma viskan neile määret taldade vahele, niikaua kui sa riidesse paned. Naine näppis ajakirja. Lähme, eks ole? Ole inimene. Naine tõusis istukile. Kampsun nihkus ta õlgadelt ära. Naine pani käed põlvedele ja ta jalad otsisid voodi alt tuhvlid. Pane end ainult soojalt riidesse, pane endale midagi lihtsalt selga, peaasi, et tuult läbi laseks. Ega me kohvikusse lehe sõna see mees. Ja ta naine meeldis talle sel hetkel. Ja kui mees eeskotta tormased naise saapaid viksida, siis ta hüplas õnnest ja tüümises lauluviisi, kui eeskojas kööki viskus, et kohvikannu naise jaoks tulele panna. Siis vedas ta endale lipsu kaela. Kuid enne kui sõlme kinni sidus, mõtles mis ma tühja sest lipsust ja võttis, heitis lipsunagi otsa, haaras pintsaku, missugune rasked pintsak. Taskus olid ajalehed, rahakott, töötõendi, juturaamat. Ta läks, loopis kõik köögilauale. Kohvivesi, kees. Teen mõned võileivad, pistan taskusse, mõtlesin ees. Siis tuli naine. Ta oli suursugune ja uhke. Kass Sa armastad mind? Küsis naine. Ja mehe nuga peatus võitoosis. Mees kartis seda küsimust. Ja kui naine nõnda küsis, siis ka naist ennast. Kui naine küsis, kas teda armastatakse. Siis asetas ta enda mehest nagu käte saamatusse, kaugusse. Kuule, kordas naine. Ütle, kas sa armastad mind? Mees neelas sülge, ta silmalaud kord tõusid, kord langesid. Naine läks eeskotta ja vannituppa oli tükk aega ära ja kui ta tagasi tuli, siis olid tal vanad saapad jalas. Naine rüüpas mehe kruusist lonksu kohvi ja siis nad seadsid endumine. Kuule. Kuule ütle, kas sa armastad mind? Küsis naine veel kord, kui mees hakkas välisustavama. Mees seisis seljaga naise poole. Toli naise äraoleku ajal köögis üksinda mõtelnud miljoneid ränki mõtteid. Ja nüüd ta kohvitses ukse kallal nagu murdvaras. Ta pöördus ümber ja suudles naist sünnimärgile suu juures. Ta oli vihane, punastas ning ütles. Armastan. Sülitas siis jala matile. Ja sai viimaks ukse lahti.