Mina olen meilis Ansing ja loen Riho lahi kohtumised. Paul Pinna. Sõda oli lõppenud. Kõikjal käis kibekiire ülesehitustöö. Elasin sel ajal Rakveres, aga mul tuli tihti sõita Tallinnasse. Ühel järjekordsel Tallinna reisil lõpetasin oma asjatoimetused haridusministeeriumis ja astusin Tõnismäelt toompuiesteed mööda, raud Pea oma poole. Folgi tee nurgal märkasin hallim majakest, millel silt puhvet. Tol ajal oli selliseid majakesi tänavanurkadel tihti, see oli moes. Mõned neist olid praeguste kioskite taolised putkad kust võis saada pudeli õlut või 100 grammi lahtist viina, millele peale kammustamiseks pakuti mõnd kõveraks kuivanud juustuga või vorstiga võileiba. See puhvet siin oli suuremat tüüp b. Sellesse mahtusid mõned lauad taburetidega ja siit võis saada lihtsat sooja einet kas viinereid, hapukapsaga või hakklihakastet kartulitega, lisaks piim või kuum tee, söögialusest rääkimata. Ühesõnaga, väike söökla. Mul ei olnud päeva jooksul aega lõunat süüa. Rongi väljumiseni oli veel ligi tund aega. Astusin sisse. Ma ei jõudnud veel leti äärde, kui akna all laua taga istuv tüsedapoolne mees hõikas. Ooke edama, näen. Ilmselt oli see hõige määratud mulle. Sest ruumis peale minu ja puhveti preili teisi ei olnud. Esialgu ei teinud Mavjust väljagi, sest sel ajal oli joogikohtades sagedasti mehi, kes sinuga tuttavad ütlesid olevat. Eesmärgiks oli joogipoolise väljapressimine. Siis pöörasin tahtmatult pead ega saanud sõna suust. Juumavist jäin rumala näoga vahtima, sest mees akna all ütles. Missa pungitaad ei tunne ära või. Astusin lähemale ja andsin mehele käe pihku. Oled kangesti Paul Pinna moodi. Aga sa oled ju surnud. Pinna hakkas naerma. Ega sina pole esimene, kes mind nähes minestama kipub. Okupatsiooni ajal levis kuuldus, et Paul Pinna on tagalas nälga surnud. Kuna õiget informatsiooni rindejoone tagant oli väga raske saada, siis kuulduses palju ei kaheldud. Nüüd aga istu surnuks tembeldatud mees elusana ja rai bana puhvetis ja sõi viinereid. Istu. Mis sa sööd? Viinereid, neiu, sellele saksale siin portsjon viinereid ja kummalgi 100 haljast jällenägemise puhul. Kas telliks kohe sproti õliga, naersin mina. Sain Paul Pinnaga tuttavaks ammu enne sõda. Olin siis nii-öelda kohakaaslasena Narva teatris Ilmarine dekoraatoriks ja näitlejaks teatrihingeks ja juhatuse esimeheks. Ja näit teejuhiks oli tolleaegne Narva Nuutar Johannes Hans Hindkord võttis Ansing pärast etendust garderoobis mul hõlmast kinni. Kas sul homme õhtul on midagi tähtsat ees? Praegu veel ei ole. Palun siis kella kaheksa paiku minu poole lavastame väikese koosviibimise. Wilhelmiine saab jälle aasta vanemaks. Pühitseme seda kurba sündmust kitsamas ringis. Wilhelmiine Hancing, see 50-le lähenev lühikese kaelaga tönts hakkas, naine oli Ilmarise A ja O. Ta mängis võrdlemisi hästi, laulis kindla kolme peale ja tantsis, kui roll seda nõudis. Kuid ka kõige hoolikam meid Cap ei suutnud varjata vananeva naise pisut lotendavaid põski ega anda talle nooruslikku meeldivust mis naispeaosade mängijaile hädavajalik. Seda teadsid kõik, kaasa arvatud ta ise. Sellele vaatamata pidas ta end ülal nagu mõne suure teatri primadonna Ta peenutuses kapriisitses ja nõudis, et tema näpuliigutusi tingimusteta arvestatakse eeskättpidi, seda tegema tema näitejuhist abikaasa. Läksin sellele sünnipäevale teatud eelarvamusega. Kartsin, et sellest kujuneb mingi Veiderdustega vürtsitatud joomapidu. Kuid sünnipäevapidu kujunes vastu ootusi meeldivaks, koduseks ja lõbusaks. Kitsas ring koosnes paarikümnest teatri inimesest. Kohal oli teatri muusikajuht Leopold Vigla näitlejatest ainult paar aastates daami ja meespere eesotsas Heino Waxiga. Kutsutute hulgas oli Alfred sällik ja Paul Pinna pealinnast. Nad mõlemad olid Ilmarises külalislavastajatena oma inimesteks saanud. Alfred sallik lavastas parajasti Mont mantricannikest. Pinna oli alles hiljuti armastuse keerdkäikudega välja tulnud, kus ta ka ise peaosa mängis. Alustati tavakohaste õnnesoovide ja toostidega, joodi 11 sinasõbraks ning lasti lauale kuhjatud roogadele ja jookidele hea maitsta. Lõbusa meeleolu eest hoolitses peamiselt Paul Pinna. Ta rääkis kulissidetaguseid anekdoote, käisid palu oma estraadi repertuaarist. Alfred sallik ja sünnipäevalaps laulsid duett operettidest. Vahepeal liigutati ennast, üritati grammofonimuusika saatel tantsida Ki, kuid ruuminappuse ja daamide vähesuse tõttu ei tulnud sellest midagi välja. Sellisel söögipausil otsisin köögis külma vee kraani üles. Janu oli. Lasin parajasti kraanist vett, kui selja taga keegi küsis. Mis sa siin teed? Ega siit midagi erilist võtta olegi, kõik parem on juba tuppa lauale kantud. Külma vett on vaja. Paul Pinna, tema, see küsija oligi, astus minu juurde. Sa oled minust veidi noorem, ära siis pahaseks saa, kui ma sulle head nõu annan. Niisugustel olengutel, kus igasuguseid vedelikke segamini peab alla neelama, on kõvast suu pistest ja külmast veest vähe abi. Vett neelates jääd hullemini täis kui muidu. Vaata, mis mina teen. Pinna otsis laual olevate toidunõude hulgast tühjaks söödud sporti karbi. Selles oli ligi pooleni õli. Ta kummutas karbi suule ja rüüpas tühjaks. Siis võttis laualt teises proti karbi ja ulatas mulle. Võta rüüpa ära. Pärast tänad. Tegin nagu kästi. Jäime kööki tükikesteks ajaks vestlema. Linna jutustas paar lugu, kus sprooti õlist oli abi olnud. Aga näe, Alfred, iga on häda, ta ei oska kiivri pidada. Kipub palju rüüpama, siis pärast oigab ja hoiab pead kinni, aga sproti õli ei võta. Ütleb, et süda hakkab läikima. Kui tuppa tagasi läksime, harrastas Alfred sallik parajasti võistulaulmist tema enda poolt sisse lauldud heliplaatidega. Ta oli juba paras poiss. Seepärast ei olnudki temast kauaks rahva lõbustajat. Ta oli üks esimesi, kes seina ääres diivanil puhkeasendi sisse võttis. Üldse võis seltskonnas märgata väsimuse tundemärke. Osa sünnipäevalgi lahkus, teised püüdsid olengud klaasi tõstmise abil pikendada. Pere rahvaski oli kusagile tahapoole kadunud. Hommik piilus juba kardinate vahelt sisse, kui leidsime, et meid on laua äärde jäänud ainult kolm pinna vaks ja mina oma arust olime peaaegu normaalsed. Vestlesime elavalt, peamiselt küll teatriprobleemidest ja näitleja seisundist ühiskonnas. Klaasime peaaegu tõstnudki pinna, ütles, et tema pole üldse viinavõtja tüüp. On rohkem klaasi juures meikutaja. Seda rohkem pidasime lugu laual olevast heast ja paremast suubistest. Lõpuks kippus väsimus meilegi kallale. Vaatasime lahinguvälja üle ja astusime uksest välja. Päike pistis parajasti nina üle jaanilinna tornide kevadhommik tõotas tulla ilus. Näete, poisid, see karge kevadine õhk hakkab rohkem pähe kui konjak ütles Heinowaks ja vedas õhku kopsudesse. Hinga nagu rõõska koort. Jalutasime bulvarile ja istusime pingile. Jah, kui mõtlema hakkad, siis lausa imestad, milleks niisugused öised istumised vajalikud on. Selle üle aia ronivad kassi tagaajamine või mööduva voorimehe hobusega võidu jooksmine on mõttekam. Igasugune kehaline tegevus on tervisele kasulik ja selle juures tekivad emotsioonid, arendavad loomingulist tegevust ja laiendavad silmaringi. Filosofeeris pinna. Soe päike rammestas vaks, haigutas. Enne kui kassi taga ajama hakata, poleks paha tunnike või teine magada. Mis teie sellest arvate? Ettepanek oli ilmselt kõigile vastuvõetav. Tõusime ja lahkusime igaüks eri suunas. Nüüd siis istusime Paul Pinnaga toompuiesteel puhvetis teine teisel pool lauda. Ja tuletasime meelde, mismoodi Narva ja vester valli tänav siis välja nägi. Oli möödunud peaaegu 15 aastat. Oli üle elatud raske sõda. Vaatamata vahepeal nähtud näguripäevadele ei märganud ma pinna juures erilisi muudatusi. Ikka sama ümarik välimus sama muheluse näol ja naljasõnad suus. Kuid kõigele vaatamata tükis mingi nukrus hinge, kui meenutasime Narvat ja seal läbielatut, ei olnud enam endist Narvat, vesterwally tänavat, et ega Ilmarise teatrit. Sõda oli teinud oma töö. Vaatasin kella, rongi väljumiseni oli jäänud veerand tundi. Tõusin ja ulatasin käe. On aeg minna teele. Oota, ütles pinna ja kritseldas midagi paberi tükikesele. Siin on minu aadress. Meil jäi veel hulk mõtteid välja ütlemata, kui jälle Tallinna satud, astu sisse. Ega ma küll palju kodus istu, aga ime võib juhtuda. Nii et nägemiseni. Seda nägemist enam ei tulnud. Tallinnas käies oli alati nii kiire, et polnud aega pinna antud pabereid kitaskur raamatu vahelt välja võtta ja teda külastada. 1949. aasta kevadel lugesin ajalehest et Paul pinnad ei ole enam.