Olen Elmar Trink ja loen teile, Andres Vanapa loo valdaja. Valdaja ootas võõraid, oli oodates pisut kärsituks muutunud. Ta kõndis maja künnisel edasi-tagasi sisse ja välja. Kas linnaväravasse passima? Saadetu ikka tuleb toime. Aga küllap ta kogenud mehena oskab rahva hulgast välja sõeluda need õiged ja mõistab ka endast märku anda. Tahtjad on ta soovid näkku kirjutatud ning miks ei peaks nad saabuma. Niisuguse linna on alati pürgijaid. Ning mida tal peljata, et maja on esinduslik ja ruumikas. Vagur päeva lõpp, tühisengi hääl neis mitmekordselt vastu kaikuvad. Lubja värviliseks pleekinud linna kohal levis põuanessina varajane õhtu kudus hoovides silmadele tabamatud varjuvõrku. Kannatamatult tammuva valdaja jalge alt tupsatas tolmu pilvekesi. Siis pidas ta hinge. Astmete jalamilt kostis hääli, need tulid sealt mööda astmeid üles, maja poole olid need oodatud. Aga kes nad muud võisid olla. Võttis aega, enne, kui esimene tulija jõudis kohale. Pikast meedee oli lahutanud külalised hajusaks reaks. Nõnda nad ühe-kahekaupa valdaja palged ilmusid. Kes muu oleks pidanud neid vastu võtma, kui mittevaldaja ise? Omanikuseisus nagu suursugusus kid kohustab. Valdaja tunnistas, saabujaid pole ju sugugi ükskõik, kes katusel varju leiab iga suure juhuslik Lorp tema majja ei pääsenud. Kahtlased rahutud ajad, end, maja peremees, vastutagu, valdaja silmitses pärale, jõudnud, püüdis teha järeldusi. Too täishabemega turd isand meenutas rahnu. Pikast teerajast üles roninud mees ei köhatanudki teda ennast. Valdajat võtsid need astmed küll hingeldama, aga tal oli juba aastate koorem turjal kui nad seal ülakambris lõhkuma ei pööra. Aga mida seal lõhkuda annab? Pikk laud ja paar pinki. Valdaja mõõtis ainiti pilguga toda tõenäoliselt keevalist meest, kes ta enne ütleb ja pärast alles mõtleb. Kas võõras ei, varjab viimaks hõlst jal mõnd relva, kas pole siin mõne vastu hakkajaga, koguni mässajaga tegumis kahjustaks üldisi huve. Õnneks pole kõik ühe vitsaga löödud inimesi ja iseloome on mitmeid, nagu see siin paipoiss malbe ja rühikas nooruk, kes oskab ka lihtsalt rõivastel elegantselt kanda. Kõik tundus temas loomulik, vahest pisut naiivnegi. Valdaja ohkas kergendatult, annaks jumal niisugusi külalisi rohkem. Külalised kogunesid maja lähedale. Pärale jõudnud esiteisi ootavad et siis üheskoos majja minna. Valdaja vaagis ning tema hinnangu järgi kuulunud võõrad rikaste kilda polnud nende hõlstid just kõige peenemast kangast ning mõne määrdunud kuub lõhnas higiste tolmust. See oleks võinud ehk äratada koguni kahtlustavaid. Tõsi, kui valda ja oleks olnud halvem inimestetundja. Kuidas aga seada kahtluse alla toda isandat, kes näis olevat pigem kõne ja kirjamees kui kelm ning too tagasihoidlik, ent väärikas mees, kes kandis juba kulunud, kuid kallist kangast valmistatud ja keha ärg õmmeldud riiet pärines kindlasti jõukast perekonnast. Kas külaline, kes näis silmadega kõiki mõõtvat üksipulgi väärtusi hindavad, pole mitte endine? Tollimees? Videos õhtuvalguses omandas krobeliseks kulunud vana Lin pehmemaid piirjooni. Ümbrus muutus kuidagi ajatuks. Kaugemal süüdatud tuled näisid põuases leitsakus Plinkivat. Ilm, mis oli küll päevasest kriipsu võrra jahedam, ei toonud endaga kaasa värskustega kergendust. Sestap pühkis mäkke nühkinud ja üles jõudnud paar otsmikul digiolid nad vennad või koguni kaksikud. Ja siis saabus ning paistis, et need on viimased tulijad. Veel üks küllaltki kummaline paar neist sihvakam või näisse nõnda kõndise ees. Teine maalähedasem käitus kui sõltlane. See oli midagi olulisemat kui ülema ja alluva vahekord. Valdaja ei kuulnud, kas sirge kehahoiakuga isand vastas, aga ta ei pööranud peadki, kui teine teda korduvalt kõnetas. Valdaja juurde jõudes pöördus esimesena maja peremehe poole. See läbebatum, mees, valdaja vaatas võõrale otsa, võpatas missugune igiomaselt tutta nägu, milline Velbas pilk. Siis seisis valdaja vastamisi teise külalisega. Kummalised silmad. Need silmad oleksid nagu ühtaegu naernud ja nutnud. Võõravaatest hakkas valdajalt kõhe, kuid tal tekkis vastupandamatu soov võõral uuesti otsa vaadata. Teised külalised olid neid viimaseid oodanud. Nüüd läksid kõik üheskoos valdaja juhtimisel majja ja sealt edasi teisele korrusele. Külalistetuppa, kus võõrus pidu pidi aset leidma. Valdaja jäi üksi. Peremehena võisid olla hooletu, kõik ettevalmistused peo kordaminekuks olid tehtud, palju neid küla oli, see ülepea oli 12 või 13, üle 10 kindlasti. Mida nad isekeskis või temal nendega rääkis mõned viisakussõnad käibetõed, seda ei suutnud valdaja hiljem enam meenutada. Oh seda tänapäeva noorust peale vaatepiltide, pidude ja naiste ei huvitu noored enam millestki ilma ideaalid, et midagi pühaks pidamata siginenud küünilisus, mida nad ei püüagi varjata, millega nad koguni suurustavad. Ning poleks veel häda, kui nad niisama molutaksid. Aga nad kipuvad sõna otseses mõttes kõikjal lammutama ja lõhkuma aedadest ja tee viitadest päris võimuni välja. On see aja märk? Kas ei ennusta niisugune käitumine mitte sünget tulevikku eelseisvaid vapustusi nagu needki siin? Välimuselt paistsid nad kõik päris siledad noorhärrad, ent just niisugused viisakad ongi teinekord kõigettalitsematummad. Patsi toiks. Valdajale meenusid taas sihvaka külalise silmad, mis näisid samaaegselt nutvat ja naeravad ning mille ees nagu polnud mõistetamatut sarnatu mees, arutles valdaja. Seesinane oleks, kui ülenenud. Milleks tonti seinale maalida, arvata võib kindlasti vist, et nad tähistavad. Valdaja hindas mehi, kes pärimustest kinni pidasid. Ent uudishimu ja majaperemehe kohusetunne ei andnud valdajale asud. Ta hiilis vargsi lähemale ja kuulates tema teada, jõid seal veini, kuid melu polnud sellest sündinud. Olid teised juba ülearu vaiksed. Valdaja piilus ukse vahelt sisse. Talle lõi ninna küpse liha ja värske leiva lõhn. Seal nad pika madala laua taga istusid valdajas kummastust äratanud mees ikka keskel. Lampide Huubiselt tuli kollakas valgus. Võõrastetoa värskelt võõbatud seintelt, koja isand oli vaeva näinud, et külalisi väärikalt vastu võtta. Vehklesid varjud, valdaja piinles peolisi. Joogikarikas käis käest kätte suurel liua Laurasparajataks paladeks tükeldatud liha, noor lammast all. Kui nad seda vaagnat viimaks ära lõhu. Aga milleks ette muretseda nõude pealton? Eritasu küllalt maksavad. Valdaja tõmbus tagasi, kuid jäi ukse juurde seisma. Tehku nad seal, mida heaks arvavad kõnelgu, mida süda lustib. Tema majas võib end vabalt tunda, kõigest rääkida, vaielda aga loomulikult teatud piirideni. Koja isand peab jälgima, et neid piire ei ületaks ning paljugi, mis võib juhtuda, kui majaisand pole valvas kas või kahjutuli. Valdaja passis istus siis jälile. Leitsakuline õhtu mõjus rammestavalt. Kauadeli tukastanud, ta ei teadnud seda, kui lõpetades ärkas. Tuba täitis loojangu veretav kumamisi aegamööda tuhmus ja viimaks hoopis kustus. Mis päev täna küsis endalt. Teisipäev või neljapäev? Võõrastetoas valitses kõrval harjumatu vaikus. Valdaja vaatas ukse vahelt sisse. Pidu paistis olevat lõpukorral vaagnale hunnik konte, söögid söödud, joogid joodud. Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab mu ära. Lausus pika laua keskel istuv mees, kes oli valdajale meelde jäänud oma kummaliste silmade tõttu. Valdajal polnud mahti öelda üle pikalt arutada, sest peagi tõusis lauast mees, kes tuli ukse poole. Kui võõras valdajast möödus, siis otsada ei vaadanud. End. Valdaja tundis lahku jäära solitoosama kavala rebasliku ilmega külaline, kes esmapilgul oli talle tundunud seletamatult tuttavlik. Ning ühtäkki valdaja mõistis, kus peitus selle äratundmise iva. Mees tõttas koosviibimisest ette kandma, võimudele sõna viima. Valdaja hingas kergendatult, temas langes nüüd see kohustus ära. Ja mida võinuks üks tukkuja kuulda. Ning ega ta ülepea mõni niisugune ole, kes igast tühjast jutust võimudele teatab, teisi taga räägib ja mustab piskut teenida. Selles suhtes on ta südametunnistus puhas. Mis ei tähenda muidugi seda, nagu ta majaisand täna ei peaks oma kohustusi täitma. Suursugusus kohustab väga, ta esitab nõudmisi. Lõppude lõpuks peab ju riigiasutustel sündmustest mingi käepärasem ülevaade olema. Valdaja ohkas. Talle, meenus too kummalise näoga võõras. Kuidas see õieti oli, mida ta ütles? Kust võista teadel millestki järeldada? Oletatakse, et püha õhtusöömaaeg võis toimuda Jeruusalemma ülalinna edelaosas Siioni kirikus, mida kutsutakse ka Püha Markuse kojaks. Niinimetatud õhtusöömaaja saali all on suurem ruum, mis on tuntud kui Taaveti haud. Ent Jeesuse tahe õhtusöömaaja kohta salajas hoida on tänase päevani jõusse jäänud.