Tere, olen Hans Kaldoja ja loen teile, Anton Hansen Tammsaare miniaturipoiss ja liblikas. Metsaga põhjatuulte eest varjatud aasal kasvas ilusal kevadel palju lillasid. Aga asjata ootasid nad nopijat ja nii mõnigi oli oma Õilmed enne oodatavat tulemist poetanud. Sumises küll mesilane, aga see ei noppinud, lendas liblikas, aga see murdnud. Ja juba hakkasid lilled lootust kaotama ning nurisedes pöörasid nad jumala poole. Ja jumal saatis nende juurde poisi, kes lilli armastas ja neid heal meelel noppis. Ja kui pois aasale astus, tuli lilledesse suur rõõm ja nagu ühest suust hüüdsid nad piminud nopi mind. Ja nende magusa lõhn täitis õhku. Joovastuses lähenes pois esimesele lillele. Juba sirutas ta käe, et seda murda, kui liblikas lendu tõusis. Tüksiidid, teine ametit ja siis nagu kalliskivi sädemed, lumehelbe, petlik helk. Niisugune oli liblikas, kui ta tiibu lehvitas. Ja ainult pisut lendas ta edasi jällegi lillele laskudes, kus ta oma tiivad päikesepaistel laiali ajas. Las ma võtan su kinni, ütles talle poiss, lillesid, unustades. Püüa vastase liblikas. Ega ma haiget d vaatan ja lasen jällegi lahti. Ja mai puudutagi, ainult vaatan lähedalt, rääkis poiss härdalt. Võta kinni, siis võid kõik. Ja poiss hakkas püüdma. Esiteks hiilis ta salaja liblikale lähemale, aga vaevalt sai ta mõne sammu astunud, kui liblikas juba teisele lillele liugleb ja nagu narrides oma ilusaid tiibu lehvitas. Poiss sai kärsituks. Algas jooksmine, püsimata tagaajamine, samm siia, teine sinna hüppe paremale, teine paremale poole üle mätaste ja väikeste põõsaste ikka põik leiale liblikale järele, kes kord lõunasse, sest samas põhja kord madalasse lillede sekka siis üles päikese poole virvendus ikka edasi tormasid. Poiss ja liblikas üks oma paenduvail väledal jalgel, teine tiibadel siidina sametine kalliskividena säravaim ei väsinud põgeneja ega jätnud tagaajajad. Viimaks tõusis liblikas kõrgele ja lendas üle metsa, mis aasa põhjatuulte eest varjas. Alles nüüd jäi poiss hingeldades seisata majja, vahtis äreval pilgul palaviku, punapalged liblikale järele, nagu loodaks ta tema tagasitulekut. Aga kui poiss nõnda seisis ja üksisilmi metsa taha vahtis, lehvitas tuuleõhk talle joovastavad lõhna ninasse. Ja meelde tulid ununenud lilled, mis nopijad ootasid. Lõhnast heldinuna ärritatuna pöördus poiss ja oli valmis lähema õie poole kummardama. Aga jahmatudes jäi ta paigale ning ta palgeilt kustus leegitsev jume. Liblikat püüdes oli ta kõik lilled ära tallanud. Nukralt istus poiss maha ja hakkas kibedasti nutma. Ta armastas lillasid nii väga ja oleks neid heal meelel noppinud.