Mina olen Mart Kampus ja loen Ilmar Jaksi loo pajupuu. Jaanipäevast saadik oli pajupuud vallanud mingi pahaendeline rahutus. Kusagilt temasse istutatud eelaimus, millestki hirmsast tuules kiikumine pole endastmõistetav. Kuulis ta kellelegi tõsist nagu ärritavat häält. Lehestiku värskus, kiiljade lehtede rohelus, kõik see jõuline, muretu toredus pole igavene. Öeldi talle kurjakuulutavalt otsa, saab ära lõpped. Oma peegelpildi nägemiseks ettevaatlikult oja kohale kummardunud, võpatas puu uuesti, sir. Midagi oli temaga tõepoolest lahti. Rahutuse kinnitamiseks leidus mitmeid tunnuseid. Ta lehe põski alles eile helerohelisi nagu siidist lehe põski kattis täna mingi karedam jämedakoelisem pealiskiht. Puu, kroon veel jaanitule ööl paindlikult, peaaegu epistavalt tuules kiikunud puu kroon oli muutunud kangemaks asjalikumaks. Sügis on paratamatus. Aega saab aga peatada. Sosistasin talle ühel vihmasel ööl. Talv pole eesmärk, vaid vaenlane, kes tuleb tagasi lüüa. Õpetati talle. Koidu ajal, kui esimesed päikese kiireta latva kuldasid, asus pajupuu tööle. Ta lehestiku hiilinud oma hambad rohelusse vajutanud vaenlane tuli kihutada ojja, eemaldada viimse tundemärgini. Ükski vaev polnud ülearune võitluses selle reetliku hiiliva käega, mille jäljed puugronilt tuli halastamatult kustutada. Oksa-oksa järel läbi uurinud, iga pisiasja juures mõtlikult peatunud kõik tõvest nakatatud lehed endast heitnud, seisis pajupuu uuesti täies roheluses. Keegi ei saanud tulla jutuga juulist, ajad haaraks tegevad mõtted augustist. Kevad oli pajupuul valitses kevad, rääkigu teised mis tahes. Ning eneses värsked energiatulva, tundes peaaegu eputavalt oksi saputades, kummardus puuoja kohale ja ta peegelpilt, noogutas ta mõtteile. Igavik on leidlikke päralt. Ainult võitluseta alistujaid ähvardab otsa saamine. Üksinda jõe kaldal tukkudes päevade kulgu tõdedes langes taaga uuesti saagiks temasse asunud ainult ajutiseks eemaldunud mõtteile. Tema lehekuub oli värske aga tema kõverasse kasvanud Haralise tüvega naaber mõjus juba sügise võimuses olevana. Oma okstes ja kroonis oli tal õnnestunud aega peatada. Kuidas sai ta aga vastu astuda vaenlasele, kelle reetlike jalajälgi võis juba kaugelt näha? Nurmedel? Põldudel vehkis vikati, undasid rehepeksumasinat, kuidas suudab ta säilitada illusiooni kevadest? Mis läheb talle aga korda, naaber püüdis ta end rahustada mala oma välimuse suhtes ükskõikne puurisu. Vahtrad võivad kolletada, nurmed tõmbuda liiva karvaliseks. Tema pajupuu ei kavatsenud roostetada keset elu, mis alles oli alanud. Mitte pedantlik päevade lugemine, vaid hing ta tüves, lehestikus, määra puu ja, ja kuuluvuse, seletas ta nagu süüdistajate ees ja heitis oma sõnadele kinnituse leidmiseks uuesti sügava pilgu. Ojavee. Esiteks ei tahtnud uskuda oma silmi siis vallanduste huulilt sumbunud karjäär oli see tema. Kas niiviisi nägi välja, tema polnud oksa ilme kolletanud või närbuma hakkama leheta. Kogu puuulatuses vahtis talle vastu sügis ja lõpp. Nagu tõvest nakatatud lotendada, tore, kevadkuub klaar, sinise taeva algus rivistus juba esimesi kurekolonn. Viivu lööduna norutanud ruttas ta, sügis jälgib kustutama. Nutt kurgus. Mingi meeletu hirmuga uuris ta uuesti iga oksa, heitis hindava pilgu igale lehele. Uuesti raputas ta endalt tunnused sügisest sellest lehestiku Spyylevast vaenlasest. Endisest pisut hõredam, ana aga laitmatult rohelises rüüs seisis pajupuu jälle kaldaserval. Tõsiselt end uue julgusega oma peegelpilti tunnistades. Ta ümber oli alanud lagunemine. Esimesed hallaööd puistasid metsadesse, väljadele manalahõbedat ja kalmistu kuld, aga tema pajupuu oli otsustanud võidelda viim, selle Herootsuni. Seis. Stopp. Pimedus saabus maa peale ikka varem ja aina lühemaks tööpäevaks tornide tagant ilmunud päike mõjus vanana ja väsinuna. Ja valguse surmanud öös. Sosistad jutte, mille ees polnud kuhugi kõrvu peita. Ainult narrid loodavad veel. Kuulis ta. September, oktoober, november, räägi töös ja siis kostis mingi Pulpsatus, mingi hingeheitmist meenutav heli. Ainult rumalad loodavad vältida lõppu. Mis neid kõiki ootab porri tallatud leherismate näol kusagil üksildases puiesteel kellelegi haisvas tagahoovis pärnad, lepad, kased, pajud, kõik need toretsenud haljendaja tungivad ühel päeval põletusahjuukse taga. Aja timuka pitsal kõik. Higipiisad näol erutusest kaame, sulges ta kõrvad ja lakkas vaatamast. Säilimise saladuseks on enesesäästmine oli ta kusagilt kuulnud. Säilinuga kokkuhoidlikult ümber käies võib ta vastu panna kevadeni. Siis on ta päästetud. Tarvis on ainult vastu panna, jõud säilitada ja mitte alistuda. Isekaks ja ümbruse vastu huvituks muutus pajupuu, sest elu oli ta selliseks teinud. Pilvede sõud, kalade mäng vees, naabritsiine seal pool jõge mis läks talle korda kõik see, kui küsimuses oli tema eksistents, kui küsimuses oli elu või surm. Lehtegi liigutamata liikumatusse tardunud, seisis Pajuoja veerel täidetud ainsast mõttest olla mitte saada olematuks. Lootuses avastada mõni ime vormel mõne talle teadmata saladuse jälile pääseda alustas ta ühel õnnetul ööl jutuajamist vala Haralise tammega, mille tüvesse võis mahtuda terve paju põõsas. Kas sina siis tõesti uskusid igavesse kevadesse perele Stam häältki tõstmata? Kas sina siis ei teagi, et lehti, millega sa kevadel oma ihu katsid, pole enam olemas? Tüvi Ki laguneb, mis siis veel kõneleda silmapilguga haljendunud rohelisest oksast. Või pole sa kuulnudki metsa juttu? Ja kohinat laanes, mis on näinud miljoneid õitsemise tunnistanud loendamatuid närtsimisi? Nagu noatorke tungisid pajupuusse vana tamme manitsussõnad surmlikult vaikses öös, kuulis ta elatanud sugulase kinnitust tõsiasjale mida võis küll filosofeerimisega meelepärasemaks muuta, mis aga jäi ometi tõsiasi. Tammejutt oli mehine. Seal ei puudunud ilugi. Kuidas suutis ta aga ammutada kuuldust lohutust, avastada pääseteed? Endas ikka veel elutunde sirutas pajupuuoksad laiali ja õõtsus nagu kevadel õõnsus sügistuultega võiduõõnsus üha süveneva pimeduse kiuste. Vaadake, ma elan veel ja mu lehed pole kaugeltki surmakarva. Hõikas ta mingil võikal kraaksuval naeruhäälel, endal nutt kurgus. Vaadake surmakuulutajad, siit pajupuult pole teil saaki niipea oodata. Üle meelikus vaheldushetkedega, kus ta peaaegu leplikult pea alandlikult maastamme lohutavate sõnade üle ütles. Otsa saamine näis vältimatu. Surmaga polnud puulehtmist, viirastusena sügispori langes, vajus maa suudeldes, igaviku hukkumist ei olnud. Oli ainult vabanemine, moondumine. Teiseks saamine. Kalender näiteks oktoobrikuud ja pajupuu tundis end ikka enam väsinuna. Oma tuhma silmi paotades langes ta pilk madalale. Sompus taevale, kus langes jahedaid valgete teradega segatud piiskuda vähestele tontlikult tuules Lipendavatele lehtedele. Silmapiiri ei paistnud. Ja kaeblikult hele hääl tuli luikedelt, kes lahkuvad vähe enne sündmust, mida kutsutakse lumeks. Põhjatuul peksis lainetes Aziz puu latva. Lõpuks polnud paju enam midagi muud kui paljas roots. Valu asemele oli asunud rammestus. Protestist jäänud suunurkadesse vaid leebe naeratus. Magada kuhugi tajuda, mitte midagi teada oli see, mida ta veel soovist Viimse lehe langetanud tardus puu liikumatusse. Ohkega hinge heites tundis ta end kattuvad valge lumise surmaga, milles nagu loode kobasita puu ihus juba pungad ja puhkemine.