Olen Martin algus, loen Toomas Vindi novelli armastuse loterii. Loteriipäeval 100. madalad, rasked tuulehoogudest taga aetud pilved kallasid alla jämedate piiskade valinguid. Sadu oli alanud juba eelmisel õhtul, kord tugevnedes, siis mõneks ajaks vaibudes, et pärast hingetõmbeaega uue hooga pihta vaata. Kui Fallon ärgates silmad avasin, akna poole vaatas, siis ei näinud ta selja taga midagi vihma kardinali ees. Valu käis fallonil läbi südame. Nii, nüüd on vihm rohulible ära uhtunud. Ta sulges uuesti silmad ja püüdis karmi tõe ilmsikstulekut edasi lükata. Kaks aastat tagasi oli ta akna ette betoonploki süvendisse veidi mulda toonud ja seejärel ootama hakanud. Talle oli juba harjumuseks saanud voodist tõustes lipata kohe akna juurde, et uurida, kas mullapinnal on elumärke. Ja mõned päevad tagasi nägite seal kahvaturohelist liblett. See tähendas tärkavate elu, mis võis saada alguse juhusliku tuulehooga kuskilt kaugelt siia lennutatud seemnest. Ent pärast nii tugevat ja kestvat vihmasadu oli tõsine oht, et veevood on mulla koos õrna liblega betoonlohust välja uhtunud. Oleks pidanud rohelisele lible kaitsma, Bly peale tegema, mõtles Fallon, aga taipas kohe, et selline teguviis oleks looduse petmine. Umbes sama labane kui see, et oleks seemne kusagilt hankinud ja selle siis mulda torganud. Fallon tahtis jälgida looduse imet, seda, kuidas loodus ise kõik korraldab. Algus ja lõpp on väga loomulikud nähtused. Surm ja häving on osa sünnist ja arengust. Tallonile meeldis meeliskleda loomulikust maailmast. Rohulible oli midagi tõelist. Ta kujutas ette, kuidas lible iga päevaga suuremaks kasvada, kuidas ta saab sirgunud taimega vesteldes mõnusalt aega veeta. Fallon ohkas õnnetult ning mõtles. Kui lible akna taga on vihmast puutumata ikka veel terve ja täies elujõus, siis saan ma täna loteriivõidu. See oli äraarvamismäng, kus üks õnnestumine tingib teise. Üks ebaõnnestumine toob endaga kaasa teise. Nüüd, kui sõltuvusleping oli sõlmitud, ei saanud Fallon enam teadmatuse mängu jätkata. Ta tõusis otsustavalt, läks akna juurde ja nägi, et lible on alles. Milline päev, mõtles ta juubeldades ja tundis, kuidas rind paisub õnnest. Fallon oli ametilt kopist. Ta mõtles välja reklaame, olukordi, lauseid, sõnu. Ta söötis neid inimeste ajudesse ja kui reklaamid olid elujõulised, siis hakkasid need ajudes juurduma ning kasvama nagu roheline libleke betoonilohus. Ta elu koosnes peaasjalikult tegelikult koosneski tööst. Hommikust õhtuni tuhnis ta sõnade prügimäel, kus eelnevad põlved olid kõik enam-vähem väärtusliku üles korjanud ja proovis leida mõnda veel kasutamiskõlbliku sõnakombinatsiooni, mida hiljem aeganõudva vaevaga puhastada ja parandada. Ta elas spetsialistide linnaosas korterites nii ülal alguiga kõrval elasid kõik temasuguseid spetsialistid kellel peale töö ei olnudki midagi, mille pärast muretseda ja hoolt kanda. Aga elu on kord säärane, et kui kellelgi on midagi rohkem kui teistel, siis tahab ta veel üht-teist juurde. Ja Fallon mängis juba kaheksandat aastat loteriil armastuse loteriil. See oli väga kallis lõbu, mis neelas peaaegu koguda sissetuleku. Perspektiiv oli ähmane, enam-vähem olematu. Täiesti reaalne oli mängida kõrge vanuseni kogu elu koonerdada, kõigest loobuda, saamata vastu mitte kui midagi. Ometi seisis või kummitas võimalus õhus neli korda aastas. Igal pööripäeval tõusis pinge haripunkti. Tuhandete piirkondlikust loteriidest osavõtjate vahel loositi välja viis võitu. Seekord olid võitudeks Aneri, Geir Etti kebi ja Uurlis. Nende fotod naeratasid vastu majade seintel, arvutilehekülgedel teleri piltides. See oli väga suur äri, aga sellest tasus osa võtta. 2021. aastal oli teadus vananemisest lõplikult jagu saanud, seejärel oldi lõhkise küna ees. Tuli valida sünni ja surma vahel. Inimene valis hetke, milles ta parajasti osales. Surmale kuulutati surmaotsus, mis aga tähendas samasugust otsust sünnile. Feministlik liikumine tõstis häält, mis lõppes naiste ja meeste füüsilise ja verise kokkupõrkega. 2027. aastal saavutasid mehed lõpliku võidu. Iga vähemgi. Feministlik mõtteavaldus tõi endaga kaasa koletu karistuse. Maailma asjad olid selleks korraks lõplikult paika pandud. Algas järelejäänud väheste naiste kohustuslik steriliseerimine. Ent inimkond vähenes, mõned isegi kaunis palju tüdinesid elamisest ja eelistasid surra, et säilitada optimaalset inimeste arvu. Seadustati paljunemise eritingimused ja asutati sünnitusvõimeliste naistefarmid. Et anda igale mehele demokraatlik võimalus, loodi 2038. aastal armastuse loteriisüsteem. 100. salas lõputult. Fallon kujutas elavalt ette lee lõputut ringkäiku protsessi, kust päikeses sillerdav piisk tõuseb taeva poole, põrkab sealt tagasi alla. Umbes samamoodi oli maa peal elanud tohutu hulk inimesi ja need olid samuti surma ja elu vahel edasi-tagasi põrganud. Sellel rahmeldamisel oli kindlasti oma võlu. Inimesed võtsid tühiseid asju nagu toidu ostmine või eluasemeehitamine väga tõsiselt. Vanu tekste uurides jäi Fillonile mulje, et see oligi paljudele elu eesmärgiks sisuks ning see pani muigama. Ometi igatses seda omal nahal kogeda, sünni, surma, müsteeriumi sigitada ja näha oma last tema tutvusringkonnas ega ka tuttavate tutvusringkondades polnud kedagi, kes oleks loteriivõidu saanud. Rahvas rääkis, et võidud olevat fiktiivsed. Et pahatihti on tegemist rahva petmisega. Liikus kõikvõimalikke kuulujutte, et materjalid, kus kujutati sünnitamist ja üldse lapsi käsitlevad filmid olid keelatud, et inimestes ergastuks vanemlikud instinktid. Lapsi kasvatati spetsiaalsetes asutustes ja teiste sekka lasti nädalas, noorukitele ja neidudena minevikku ja tulevikku. Mõiste muutus iga aastaga ähmasemaks. Elati kestvas turvalises olevikus. Veniva aja kiirendamiseks klõpsutasid Fallon seina ekraanile eelmistel Lotter riidelehekülgi. Ta silmade eest libises mööda loterii pidustustest osavõtjate kirev mass, mis täitis linnaväljaku. Tantsiti, lauldi kooris ühislaule, vaadati müütilist programmi esivanemate kannatustest. Peo haripunktil hakkasid selguma, loteriivõidud kuulutati välja esimene võidumees, näidati teda suures plaanis. Mehe näol peegeldus ehe, üllatus ja rõõm. Fallon oli veendunud, et ükski näitleja ei saaks seda nii tõetruult mängida. Mees tormas linnutiivul lavale, seal tardus ta kohmetult. Temal kui peavõiduvõitjal oli suur valikuvõimalus. Ta oli silmnähtavalt segaduses, ta ei osanud otsustada. Fallon peatas pildi, püüdis end võitja asemele mõelda. Loomulikult oli igal loteriis osavõtjal oma lemmikammu valmis vaadatud. Tõsi, see oli kuude jooksul mitu korda vahetunud, aga loteriipäevaks kindlast kindlamaks saanud. Ent reaalses elus silm silma vastu tegelikkusega, lõi võidumees verest välja. Ühtäkki ta mõistis, et see, mida ta nüüd valib, on lõplik, et seda mängu ei saa uuesti otsast alustada. Ta sai aru, et kõik edaspidine sõltub ühest hetkest nüüd kohe ja praegu. Ehe mõmises. Fallon klõpsutas seinale tänases loteriis loosimisele tulevaid neidusid tutvustavad leheküljed. Kõigepealt Geir naerumaias Brullakas siis Aneri üsna kõrge ilmega blondiin. Väike tumedapäine nähvitskendi, veidi jämejalgne, aga heasüdamliku Urlis. Ja viimaks äti. Etti Etti tiim laulis Fallon ja lasi eetil aegluubis liikuda. Seda on õige valik. Unelmate naine. Talle meeldisid Etti, siirus, lihtsus, tagasihoidlikkus. Kõik ta nautis äti iga liigutust, silmitses juba mitme tuhandendat korda neiu paraja laiusega puuseumis oleksid üsas kasvavale lootele heaks toeks sihvakas pihast ülalpool esileulatuvaid kumerad rindu, kust beebi saaks rammusat piima imeda. Niiviisi äti pilti edasi-tagasi kerides uneldes kadus aeg ära. Pallon leidis aja üles alles viimasel hetkel enne pidustuste ametlikku algust. Ta pidi õigel ajal kohale jõudma. Nii tähtsat sündmust ei olnud võimalik seina ekraanilt jälgida. Iga väiksemgi heli lõhn ja liikumine oli tarvis isiklikku mällu talletada. Ta lõi end kiirustades läikima ja tellis sõiduki. Enne toast väljumist vaatas ta nagu hüvastijätuks akna taga veidi suuremaks sirgunud, nagu talle näis rohelist rohulibled ja tundis väga selgelt, et seekord on tema saatuse poolt välja valitud. Kui Fallon armatuurlauale linnaplaanil sihtkoha tähistas ja selle sõiduki mällu salvestas, mõtles ta kummalist erutust maha surudes et homme tuleb tal tellida kahe inimese sõiduk. Ja see tuleviku tähelepanek hakkas enda ümber moodustama suuremaid ja väiksemaid elumuutusi. Ning lõpuks, kui ta linnaplatsi eest seisma jäänud sõidukis unelustest ärkas, oli ta silmade ette joonistanud täiesti uus ja tähelepanuväärne elu. Alles sai platsile tuldud, kui neiud juba lavale astusid. Ane ring, Eirkedi Urlis ja Etti. See, mida ta nüüd nägi, polnud liikuv kolmemõõtmeline seinalehekülg, see oli hoopis midagi muud. Ehtsat ja ehedat nagu rohulible betoonilohus nagu valu, mida võis tunda, kui küüned käenahka suruda. Näost õhetades raskelt hingates seisis Fallon nüüd otse lava ees. Loterii masin töötas juba Fallon sulges silmad, aga avas need kohe näha tabloole ilmuvat nime. See oli Severy viirpuu. Kui võitja kesklavale ronis, tundis Fallon, kuidas senitundmatu raevukas koletis ta sees ennast liigutas. Niipea kui ta eetid puudutab, tormama lavale ja löön ta maha, mõtles Fallon talle täiesti võõrast mõtet, mis aga hetke pärast enam nii võõras ei olnudki, hoopis ürgselt tuttav tundusse. Selleri viirpuu pööritas silmi oli nähtavalt kimbatuses. Ma võtan selle, pomises ta ebamääraselt, kelle rääkis peakorraldaja. Kui valik tehtud, võtke neiu kaenlasse. Sõvery tegi paar argliku sammu, siis läks nagu mees muiste Aneri juurde ja haaras tüdruku sülle. Linnaplatsil kaikus kõrvulukustav juubeldus, orkester mürtsust, tuši, ühendkoorid alustasid kiidulaulu, aga Fallon tundis, et ta on end mõne hetkega läbimärjaks higistanud ja vabises üleni. Jälle levis linnaplatsil vaikus. Nii vaikne vaikus, et oli kuulda, kuidas loterii masin oma tasase surina saatel töötas. Siis süttis hiigeltablool nimi Fallon Alaniit. Järgnev oli värviline ja kaunis unenägu. Kui hilisel pärast pidustusi kahe inimese sõiduk viimaks Falloni kodu eest peatus ja Fallon eeti sõidukist maha aitas tundis mees, et ta on jälle kahe jalaga maa peal ja esimest korda oma armastatuga kahekesi. See oli tore, suurepärane tunne. I love you, hüüatas ta, pannes sõnadesse kogu oma hinge. Et ei vastanud. Hallonil vajus mokk töllakil. Ta ei olnud veel kohanud olukorda, kus armastust väljendavale lausele samaga ei vastatud. Totter ilmedegi Falloni täiskuu sarnase seasilmadega näo veelgi õnnetumaks. Ai laviu, kordas ta. Etti mõõtis teda pilguga ülalt alla, kehitas siis ükskõikselt õlgu ja astus maja välisuksest sisse.