Ole nii lepik ja loen Anna Haava proosapala kodus. Kõnnis Lapsepõli, kuldsed mälestused. Mahesuvine laupäeva õhtu enne jaanipäeva. Kõik päevatöö on lõpetatud, saunas käidud, õhtusöök laupäeva tangupuder söödud. Isa, viiul käes, astub tagakambrist, tare tahamäe rinnale. Säält on ilus mäest alla vaadata. Alme Eha paistel särab jõepind ja jõekaldalt gaasikust kostab kaskede salakohin, kuuldub õhtu lindude laul. Isa istub uksepakule. Ta on musta pühapäevavesti lumivalge särgi peale tõmmanud ta mehine, kogu tema kõrge lahki, otsaesine, tema ruuged, juuksed ning habe ning suured sinised silmad ja rahu ning rõõmuläige nendes. Oh kõik on see silmapilgul minu meelest nii ütlemata ilus. Mina viieaastane tüdrukuke, seisan täis Augart Duste imetlemist oma isa ees. Tema on minu meelest kõige mehisem parem ja ilusam mees maailmas. Tema silitab minu päev, nimetab mind oma väikseks antkaks, tõstab silmad nagu mõttes üles tähtede poole ja laulab siis viiuli kaasa mängul. Mina tahan, sest armuseadusest ööd ja päevad jutustada seni, kuni sinna saame, kus seal inglihulgaga laulame, kõik otsata. Selle vahe sees on emaga sinna tulnud ja läve kõrvale müürikivil istunud. Ta on minu sülle võtnud, seda teeb ta ainult pühapäeviti, siis kui aega on jama, kuulan, kuidas ta tasakesi kaasa laulab. Hõõgvel valgel säraval silmil jookseb Elizabeth tare aia väravasse. Ta on juba suur tüdruk, üheksa aastane. Aga aiaväraval jäetas seisatama. Ema näitab sõrmega, Liisabet tuleb tasakesi lähemale ja hakkab kaasa laulma. Sest tal on väiksest saadik ilus hääl, nagu teised ütlevad. Ja ta teab seda. Sulased väga tõsine ja kohtlane, Mihkel. Ning naljamees Juhan ilmuvad ka nii samaga, mõlemad tüdrukud ja karjatüdruk ja üksteise järel. Vanaisa, kes ka sealsamas lähedal keldriaidapakul istub, võtab suust piibu, mida ta enamasti ainult laupäeva õhtutel ehk mõnikord pühapäeval poksib ja kuulab ka. Risk kätel ühe klaasiga prill ja vanamoodi paks lauluraamat. Põlvede. Laul vaikib. Mina toetan pää ema rinna najale. Olen õnnelik, nii ütlemata õnnelik. Ema on seda ka, seda tunnen, näen ma, ta muidu kahvavõitu paled kumavad nagu ehapunakaugel taeva serval. Ta pruunid silmad säravad, pehmelt ta tumepruunid, juuksed on minu meelest veel suuremad ja läikivamad kui muidu. Isa algab varsti teist laulu. Selle laulu viis ja takt on aga lustlik, nagu mõni tantsutükk. Aetakse veel juttu ühest ja teisest ja kirikuminekust homme siis ütleme meie lapsed isale emale hääd ööd ja lähme ära keldri aita, kus ka vanaisa säng seisab. Mul ei tule kohe uni. Värsket kaseoksad, mis äial ja Liisal katuse ja seinte vahele pistetud, lõhnavad kogu keldri, lõhnab värskest kasevaigust. Kaks V3 sääske Pirisevad minu pää kohal. Ma kuulen selgesti, kuidas äi oma sängis tasakesi issameie loeb meiega Liisa ja mina lugesime üheskoos küll ka ühe õhtu salmi ära, aga see oli lühike ja peale selle ajasime jälle teist juttu. Mina kõnelesin talle, kuidas Maleena, aga see on minu nuku nimi, äia kanepi metsas jalutamas, käisin kuidas äi kanepi maha tallamise pärast hirmus kuri oli, kuidas meil emaga aia äärde nõgese põõsastikku peitu pugesime. Aga Liisa ei vasta enam, on juba magama uinunud. Ma tahan vanaisa tõttu ka veel tasakesi issameie lugeda ka enne kui lõpule jõuan. Tuleb, kuni ma kuulen, aga laulu ja viiulihäält näen Ehaaja tähtede säras hiilgavat jõe pinda ja siis tunnen, et mul tiivad on. Lendan üle jõe ikka kaugemale kõrgemale jõuan sügavuse kohta. Seal on must ja pime, vihased kiskjad, loomad müülgavad ja ma kardan väga, kardan, et sinna alla kukun. Mu tiivad nagu ei taha mind enam kanda. Siis aga tuleb õhuke, taevakarva sinine pill täis kuldseid tähti lehvib ja hõljub nagu loor minu allsügavuse kohal, tõstab üles ja kannab edasi läbi sade üle mägede ja orgude ja ikka kõlab mu kõrvus laul. Mina tahan, sest armuseaduses ööd ja päevad jutustada jäika ilusamaks läheb selle laulu viis. Kõik sõnad tuvad kujudeks ja lendavad minuga kaasa. Sõna mina ilmutab end mulle nagu saladuslik olevus, keda ma ei näe. Kes aga alati kord minu ees kord kõrval on. Ta kõneleb minuga ühte lugu, mida ma rohkem tunnen, kui kuulen sõna tahan, näeb välja nagu sepp vasaraga, kes ühtelugu alasi pihta lööb, nii et minu süda taktis kaasatuksub. Sest on pikk must kepp, mis üles ja alla kõigub. Armuseadus suur valgusesammas, mille ots taevani ulatab. Tema kiired täidavad kõike maailma ja tema lähedal on kergem hingata. Ööd on suured mustad linnud Kohavate tiibade ja inimese häälega. Ja on kord tulesäde, kord ümarik, rusikasuurune, kivike päevad võõrad tundmata nägudega kirjude riietega inimesed, päike paistab nende pääle ja nad tulevad, lähevad üksteise järel minust mööda sõna jutustada. Kõik need kujud tõusevad äkki võidulendu. Sinine pilv katab nad kinni. Ainult valgusesammas jääb seisma ja paistma, kõik hääled sulavad ühiseks imelikuks, kokku kõlaks. Ja edasi läheb lend seeni, kuni sinna saame, kus seal inglihulgaga laulame, kõik otsata. Nende sõnade kujud on kaugel, otsata, kaugel, ma ei suuda neid näha. Nad ei tule lähemale. Ma näen ene sees veel lagendikul haljast, küngast, keset õitsvaid toomingaid ja lilled, imelilled, 1000 värvilised säravad seal haljuses, lend läheb sinnapoole. Ma tunnen, kuidas ma tasakesi pehme rohu ja lillede sisse vaol. Näen enese ees veel nagu vikerkaart. Ja Queen on siis. Uinuma õuna singa, mu ingel, mu ilu. Ära karda kõue hääli, ära hella ehmata. Ära nuta üksi olles. Mina sind ei unusta. Küll mina valvan, küll mina hoian. Küll mina kaitsen sind. Hellake.