Mina olen Andres Karu ja loen teile katkendi Eduard Bornhöhe jutustuse tasuja. Kevad tuli 1343. aasta kevad. Jürikuu näitas nagu kõiki jürikuud ka sellel aastal oma tujukalt muutuvat nägu. Lõuna ajal paistis päike selgelt ja soojalt sinisest taevast. Õhtul läks ta säravalt looja ja taevaäär ümberringi lõkendas veel kaua kollases punases roosas ja viletsas värvis. Inimene rõõmustas ja lootis homseks ilusat ilma. Näen, vaevalt kustus viimane heledam kuma taevasinise võlvi äärelt, seal värvis ennast teises kohas mustaks. Käre kirdetuul külvas taevavõlvi pilvi täis vihm lumega segatud kahises maha. Hommikul oli taevas hall, tuul külm, maa, mudane, sopase veesooned sirises ikollasteks vajadeks kokku. Ühel pilvisel ööl, see oli jüriöö, peatas üksik ratsamees kõrgel künkal umbes poolteistpenikoorma Tallinnast. Ratsanik oli pikk talupoja kuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud. Kaugel kiirgasid mõned lodijärve lossi valgustatud aknad, nagu kassisilmad metsa mustaval põhjal. Seal on külalisi koos ratsanik lossi poole vaadates. Nüüd oleks kerge kogu pesa hävitada, aga tehku talupojad, mis tahavad, mina selle perekonnaõnnetust ei püüa. Jumal nendega. Ehk küll kõrgel seisu paigal tuule käes sugugi palav ei olnud. Võttis ratsanik siiski kübara peast ja pühkis käega paar korda üle otsaesise. Pilvetombud kärisesid ühest kohast ja vahelduv valgus langes mehe näole. See nagu oli veel noor ehkki kahvatu ning sisse vajunud põskedega siiski mehine ja väga tõsine. Ratsanik pani kaabu jälle pähe, võttis siis kuue alt tõrva londi, lõi tuld, pistis londi põlema ja hoidis seda nagu küünalt püsti. Leek lõgendast tuule käes kõrgele. Imelik oli, mis nüüd sündis. Ümberringi, nii kaugele, kui silm ulatus, välkusid pimeduses tuli silmad, mis paar silmapilku põlesid, jälle kustusid. Mees männi all hoidis tulelonti ikka kõrgel, seda aeg-ajalt pea ümber keerutades. Selle aja sees vilkusid ja kadusid tulukesed ikka edasi. Sisekõik mõneks ajaks jälle pimedaks. Viimase kustus tulelontmäekingul. Kuid nüüd tõusis ühes kohas uus tuli, mis enam ei kustunud, vaid pilk pilgul kasvas, kuni leegid torni kõrgusele lendasid ja ööpimedust ümberringi päeva valguseks muutsid. See ei olnud enam tuluke, seal ei tule kahi. Üks mõis põles. Ei kestnud kaua, juba purskas teises kohas veripunane leek otsekui maa seest välja, kasvas kiiresti ja paisus suuremaks kui esimene. Vaevalt oli see sündinud kui kahes kolmes neljas uues kohas uued tulekahjud tekkisid. Näis, nagu oleks Eestimaapind lõhkenud, nagu kipuks maakera tuline sisikond loendamatuid pragudest välja. See ei võinud enam igapäevane õnnetus või üksikute kuritegude kokkusattumine olla, see oli mäss ja sõda. Ei olnud enam kahtlust, et kõik kindlustamata mõisad ümberringi põlesid ja mitte üksi mõisad, vaid iga hoone, mille katuse all taanlane või sakslane elas armutult kurnatud ja piinatud talupoeg võttis viimse jõu kokku ja müristas oma ärganud priiusehimu hirmsa valjusega isandaile. Kõrvu. Saaksite põlevate majade tuli, panin taeva punetama. Varsti värvis nende veriga maapinda. Nüüd mõistsin, isandad hirmuga, kui kardetav on inimest loomaks alandada temale näitlikult looma toorust õpetada. Loomadest alamaks arvatud talupojad ei hoolinud inimlikust halastusest, vaid hävitasid viivitamata ja valimata, mis vihatud tõust iganes nende kätte sattus. Nad ajasid põgeneja Kuimetsaelajaid taga, otsisid kõik urkad läbi ja tapsid armutult. Tume mühin, koledam kui öövaimude möllamine tõusis igast küljest üksiku künka ümbruses. Kui tasasem tuulehoog ühelt poolt puhus, kandis ta talupoegade rõõmu hõiskamist oma vere sees pöörlevate ohvrite hoidumist hädakisa sajata. Siia tuleb raginat koledat Segadikus, üksiku ratsaniku kõrvu, kes ikka veel endisel kohal, seisatas ta käed rinnale pannud ja vaatas mõttes kaugusse. Silmad läikesid, kahvatunud näkku, tõusis kerge puna. Ta liigutas uuli iseenesega rääkides. Hakatus on tehtud hirmus verine Hakatus. Taevas punetab mässuleegist priiuse, päike tõuseb veripunaselt. Aite alastaja vaimeta, niisamuti jälle looja ei läheks. Vahuri soov on täidetud. Mis poeg tegemata jättis, seda tegi pojapoeg. Ähvardav ulgumine kõlab üle maa ja mina olen tema ärataja, mina, tema kasvataja. See ulgumine ei pea vaikima enne, kui mina oma tasu kätte saan ja oma rahva vabaks teen. Loodussa oled magus, hea meelega oleksin ma neid väeti päästnud, kes täna öösi süütult surevad, aga ma ei või, raudne vajadus nõuab võõraste viimset veretilka. Nende varjugi enam meie maal ei oleks. Siis alles tuleb vabadus tagasi, rahu kosutab kurnatud rahvast. Hirm kaob higistatud südametest ja sina jumalik haridus, laotad oma valgust, rõõmu rikaste paikade üle. Räägi, vaikis tema silmad hiilgasita, rind paisus. Hele lõke valgustas silmapilguga vaimustatud nägu. Häälte kapjade kõmin kostis altpoolt ligines. Salk ratsamehi kogunes mäe jalale ja jäme hääl hüüdis ülespoole. Kas oled veel üleval tasuja? Olen küll. Tule ligemale, vastas mees mäekingul. Lühikese ajaga jõudis solkmäele ja peatus üksiku ratsaniku ees, need olid enamasti lodijärve talupojad. Neil olid sõjariistadeks kirved, nuian, mõnel vanad roostetanud piigid ja mõõgad, mis veel vist esivanemate sõdu olid näinud. Ja kõikide nägudelt paistis kindel tahe neid erisuguseid sõjariistu nii pea kui võimalik tarvitusele võtta. Noorepoolne vale mees, keda karu Andresega kutsuti, lõi mõõgaga korra läbi õhul loksutas näppu ja ütles. Kas peame algama. Kust te need head hobused kätte saite, küsis tasuja. Tühjendasime enne tulekut naabermõisatallesid, irvitas karu. Andres. Miks teie kohe lossi kallale ei läinud? Ei julgenud ilma sinuta, seletas karu Andres, kes teiste eesträäkija näis olevat kes sel silmapilgul tasude silmi oleks uurinud, oleks seal midagi nagu salarõõmu leidnud. Eks ma teile öelnud, kui mind oma pealikuks valisite, ma teid selle asja juures ei või aidata, ütles ta tasaselt. Salk vaikis, kuid oli märgata, et mehed pealikuga nõus ei olnud. Loss oli rasvane suutäis ja paljudel oli seal vanu arveid õiendada. Kuid tasuja seletas. No nüüd on lossis kõik juba ärevil, on kõigest juba aru saadud ja tormi vastu valmistatud, mida aetakse häbiga tagasi ja meie raiskasime asjatult oma verd. Mina ei karda midagi, kui sina kaasas oled, vaidles karu Andrese ägedalt. Mina lähen läbi, olgu 10 kuradit ees ega teisedki maha jääsalk tõstis tõendavat kära. Mõistke ometi, mis paremon, noomis tasuja valjemalt. Meil on praegu vähe mehi aega küllalt, kui hiljem rohkem väge kogume, võime lossi igatahes piirama hakata. Need hakkasid nurisema. Ühed ütlesid, et neil pidavat häbi olema teiste vendade ees, kes oma mõisad ausastena ära põletanud ja peremehed teise ilma saatnud. Teised küsisid otsekohe, mispärast nad siis õieti välja on tulnud ja mis nüüd tegema hakata. Egas nad ometi teiste tegusid laialdaselt vahtida tahtvat. Tasuja mõtlesin natukene aega, meed, hüüdiste sihise, tema vali hääl, panin nurina korraga vaikima. Mõistan küll, et te midagi teha soovite. Me võime peagi tubli töö ära teha. Mis te arvate, ega te munki ja säärdusi musti linde üleliia ei armasta? Meeste verejanuline vastus tunnistas kibeda selgusega, kui vähe tolleaegne ristiusuõpetus ja munkade armutöö nende piinatud pool paganate südames maad oli võitnud. Malannataksin kõige selle tõu, tema mustade kuubedega oli karu Andrese kangelasena. Siis on töö meid ootamas, kõneles tasu ja edasi. Siis ei ole rohkem kui mõni tund ratsasõitu paekloostrisse. See klooster on küll veel noor, aga meie vendade vaeva läbi juba tore rikas. Kloostri vanemad pidavat oma talupoegi hullemini nülgima kui mõni mõisnik. Me võiksime neile enne, kui nad kaugemalt abi saavad, kerge vaevaga kristlikku alandust õpetada. Kas olete nõus? Mehed tõstsid rõõmukisa. Lähme, näitame pappidele tuld põrguteele. Aitame hakke kloostri suitsust taevasse lennata, kuhu nad meid juhatavad. Lühikese ajaga oli terve salk edela poole kihutades metsa pimedasse kadunud. Mäekink jäi tühjaks ja vaikseks. Muudkui tuul sosises ja vingus üksiku männi okstes, nagu otsiks ta peidupaika nende koledustest, millega ajada maailma laiali kandis. Sel hirmsal jüriööl leidis Eestimaal mitu 1000 inimest taanlasi ja sakslasi, mehi ja naisi. Eestlaste kaua kasvatatud viha läbi surma.