Tere, mina olen Kadri Adamson. Ma loen Silvia Truu loo pedagoogiline episood. Väike kohvik on tulvil inimesi, kohvi ja hapukapsalõhna toidunud kõlinat ning kõige selle kohal koos suitsuga hõljuvat pinevust on lõunaaeg. Üht seina üleni asendavast aknast on pugenud sisse jahe talvepäike. Nüüd tantsib see ettekandja tootajate trummeldavatel sõrmedel. Klammerdub koos laudade vahel seisjate pilkudega istujate kübarate pearättide ning juuste külge. Vahepeal aga piilub päike ennast kõikide silmi hellaks tegevalt edevana ukseklaasilt piilub iga kord, kui just avatakse. Ja kui sa jälle suletakse, põgeneb helgiheitja valgus vihuna üle poole kohviku ning kustub letile laotud tordikarpide taga. Kuid ühe korraga äkki põgeneda enam kuhugi peegeldab end ukse klaasil jultunult kaua heledalt silmipimestavalt. Ja külm misseni pääses kohviku eeskojast ainult ukse vahele soojaga jõudu katsuma, tungib kaugemale, poeb istujate ja seisjate juurde. Uks jäi lahti, hõikab keegi, pange uks kinni. Äsja sisse tulnud tüse mees, kel mõlemad käed sügaval lambanahkse jope taskus, on jõudnud juba kohviku keskele leti juurde. Kõike peale vaatab ta üle õla ukse poole, vangutab korraks imestunult pead ja pöördub siis, et minna seda kinni panema. Samal hetkel pahvatab keset saali kellelegi tige närviline bariton inimeseloom, kas teile pole õpetatud uksi kinni panema või mis? Nahkjopes meest seisatab. Ta heidab pilgu hääle suunas, kohtab keskealise mehe vihaseid punnsilmi ja pöörab uksele uuesti selja. Aeglaselt kummardub ta vitriinis välja pandud tuurima. Nüüd puudutatakse teda õlast, teiega räägitakse, ukse jätsite lahti. Mees uurib torte edasi. Närviline pinevus, mis täis kohvikus on lõunatunni lõpuks juba haripunkti jõudnud. Murdub sõna ohtraks, pahameelepuhanguks ei vana. Hüüab ukse lähedal istuv vuntsikestega noorukile häälte sumine. Kuraasikalt liigutanud. Rottendaamidel hakkab külm. Kaks koolitüdrukute lauas teevad haledad kannataja näod vääristavad õlgu. Issake, milline ennekuulmatu hoolimatus kaasinimeste vastu. Venitab laisalt sigaretti imev õõnespõskne naine, kes oma kõrvalistme on pannud kandekoti alla kinni ja kelle selja taga ootab närvitseda Scolm, müüa kitlis naist. Pakane jahutab kohvi ära, ka tema leidub ikka voostreid ilma muna peal. Mehe kukal hakkab õhetama, läheb järjest tumedamaks, ka kõrvalestad löövad veeretama. Ausõna, kirjeldab aknal leegitsevad huultega tõmmu näitsik, kutsu või miilits. No milleks keelab keegi naervate silmadega mees, püüdke parem hea sõnaga, hea sõna võidab alati võõra väe. Või veel. Kas rahvamalevlasi pole siin? Hõikab kuivetu naise vastas istuv härjakaelaga. Kahupea üle saali. Muutub vaikseks. On kuulda ainult ventilaatori põrinat ja mõni üksik ohvidesse. Kõlksatus. Kümned ja kümned pilgud sõeluvad saalis ringi, ristuvad haakuvad, rebivad üksteisest lahti ja lendavad edasi. Ent istujast ei tõuse keegi. Seisev teist ei hakka ükski mehe poole minema. Milleks siin ettekandja on, lausub üks kolmest müüja kitlis naisest. Pahameeletorm muutub häälterikkamaks ja langeb ettekandjale. Pisikese kasvuline ettekandja, kes akna alt laudadelt on oma kandikule korjanud aukartust äratava nõude virna poeb parajasti seisjate vahelt köögi luugi poole. Hüüete laviin tabab teda keset saali, teda ei lasta enam edasi. Ta peab oma suunda muutma, olgugi et ootajaid on kiire, olgugi, et tal on raskelt koormatud kandik käes. Abivalmis ja vastutulelikud sõrmed näitavatele joppis meest leti ääres. Pange ometi uks kinni, palub ettekandja. Mees seisab edasi seljaga saali poole ja ootab kuhugi kadunud müüjat. Ta ei pööra peadki. On mõnel alles paks nahk, imestab portfelliga noormees. Sina pead tema pärast siin ukse all nagu külmetuskapis istuma, aga temal pole sellest asjagi. Ema külm tuleb mulle otse kuklasse, ma lähen panen ukse kinni. Küsib emalt luba 12 kolmeteistaastane poiss. Oled 100 teener või Lassaga paneb iseistuja ära, tantsi. Külm tungib uksest ikka kaugemale ja kaugemale, muutub üha teravamaks. Ettekandja liigub oma kuhjatud kandikuga seisjate vahelt vaevaliselt mehe poole. Müüa on leti taha tagasi tulnud. Palun sulgege uks, hüüab ta, hakkab mehele tordikarbi ümber nööri siduma. Ärge talle torti enne kätte andke, kui ta on ukse kinni pannud, õpetatakse, müüjad, ei tohi anda inimest, tuleb kasvatada. Väike lumivalges kasukas, tüdruk, kes siiani on ema käekõrval vaikselt keset saali seisnud vaatab ehmunult mehe otsa siis tordikarbile, mille ümber nööri seotakse. Kui häälitseb tüdruk kaase tunduvalt, kisub käe ema pihust lahti ja jookseb, lükkab ukse kinni. Järsku lõppevad kõik nurinat, süüdistamisega õpetamised. Huntsikestega noormees ja ta kaks plikaohtu daami langetavad pilgud kohvi tassidesse. 12 13 aastane poiss põrnitseb tüdrukut kadedalt. Siis keerab Emada näo enese poole, hakkab hoolikalt tema salli kohendama. Kõik teesklevad, nagu poleks nad toimunut märganudki. Ära karda, onu sosistab tüdruk, nahk õppis mehele küll, nüüd saad tordi kätte. Uks on kinni. Nahkeppis mees vaatab tüdrukule pika mõtliku pilguga. Tüdruk ajab pea kuklasse, silmitseb leti ülemist serva, ulatatakse sealt mehele tort või ei. Ulatatakse. Tüdruk naeratab rahulolevalt ja jookseb ema juurde tagasi. Mees tõttab tordikarbiga ukse poole, teda saadavad salamisi heidetud luuravad ja valvel pilgud. Meest tõmbab ukse lahti ja jätab pärani. Hoogsa sammuga astub ta mööda terrassi trepi suunas. Saalitäis inimesi otse tardub, kuid enne kui nende viha jõuab end uuesti välja pahvatada. Mees seisatab. Ta tuleb ukse vahele tagasi, tõmbab vabakäe taskust välja, viipab sellega tüdrukukesega, pilgutab talle kelmikalt silma. Siis suleb ta ukse, jookseb poisike seelikut vilistades ning üht astet vahele jättes trepist alla.