Elus on sageli nõnda sa kohtad mõnda inimest, puutud juhuslikult või paratamatult temaga lühema või pikema aja vältel kokku. Koget sellel koos käidud teel temast ühte, kui teist salvestab. Tähelepanekud kuhugi endasse ja pahatihti alles siis, kui seda inimest äkki meie keskel enam ei ole. Vallanduvad sealt kuskilt mälestused, meenuvad aastad, kuud, päevad isegi tunnid ja hetkedki. Muusikameest Juhanseigerit ei ole enam meie keskel. Ent küllap on palju neid, kellele ta ootamatu lahkumine tõi ajaliniku tagant mälestusi ja meenutusi mis olid vahepeal tuhmunud ja ununenud. Neid ei ole vist enam palju, kes mäletaksid pisikest seigeri, Juku. Hammaste valla koolist või Võnnu kihelkonnakoolist sinna tagasi oma hea kuus aastakümmet või rohkemgi. Võib-olla algasid mõnel meist esimesed kokkupuuted kohtumised temaga Hugo Treffneri või siis nõndanimetatud Aleksandri kroonugümnaasiumi päevilt mil ta koos teiste muusikahuvilistega hakkas osa võtma kooli sümfooniaorkestri tööst, mida juhatas Juhan Aavik. Kindlasti on aga meie keskel veel neid, kes mäletavad näpitsprillidega noorukit Vanemuise teatriorkestrist kes kuue aasta jooksul püüdlikult teise viiulipuldi taga istus ning oma mänguoskusi hoolsalt orkestri kontsertmeistri balt Kaili juures täiendas. Meenuvad vahest ühised nõupidamised ja ettevõtmised orkestrantide ühingus, mille sihiks oli kindlustada seda vähestki leiba, mida muusikameestel oli saada esimese maailmasõjajärgses Tartus. Paidesse tuli Johan tseiger 1927. aastal. Tookord ei teadnud ma veel, et ta 20.-te aastate algul oli õppinud Sterni konservatooriumis Berliinis aidanud kaasa ühe meie esimese muusikaajakirja sireen ilmumisel töötanud vabakutselise ajakirjanikuna ei olnud aasta muusikaõpetajaks Rakvere mees gümnaasiumis. Kõik see sai selgeks hoopis hiljem. Mäletan ainult seda, et seigeri tulek paidesse pani selle kadakliku Väikelinna muusikaliselt elama. Temast sai tõeline linna muusikajuht. Ta oli muusikaõpetajaks gümnaasiumis, jalg koolis. Gümnaasiumi baasil rajas ta linna sümfooniaorkestri pani aluse näitleja helikunstiseltsile voog juhatas selle seltsi segakoori, linnameeskoori ja kooli puhkpilliorkester. Ja kuna ka mina esimese aasta künas arstina sattusin orkestrisse, algavad minu mälestused just siit. Neli aastakümmet tagasi. Mängisin esialgu mitut pilli, küllalti, väikest trummi puhkpilliorkestris ning armooniumi algul tagasihoidlikkus kooli sümfonietta orkestris. Õige varsti aga hakkas tseiger seda laiendama ja suurendama. Ta leidis linnast võimekamaid, viiuldajaid ja puhkpillimehi. Koolis kõneles ta poistele ja tüdrukutele alatasapillimängu tähtsusest ja surus nii mõnelegi nendest kas viiulimetsasarve või klarneti kätte. Minule tegi ta ülesandeks hakata tšellot õppima. Olin sellega algul vanema Chealisti käealuseks, hiljem läks asi juba iseseisvamalt. Meenutan seda aega ja tseigeri otse keevat energiat praegu imetlusega juhtida nelja viib kollektiivi teha igaühega neist kaks proovi nädalas orkestreerida ja välja kirjutada orkestri hääled. Kui vaja harjutada rühmiti või üksiti veel raskemaid palu. See ei olnud naljaasi. Ent hakkama ta sai. Sümfooniaorkestri repertuaaris oli kergemat ja raskemat sedamööda, kuidas orkestri kandejõud suurenes. Meenub, millise innuga õppisime Tšaikovski mussowski, Plazonovi, viigi ja teiste silmapaistvate meistrite töid. Eriliselt lähedaseks sai meile tookordsetele orkestri poistele Schuberti lõpetamata sümfoonia mida korduvalt esitasime. See kõlas ka kolmekümnendatel aastatel isegi raadios ülekantuna Paide gümnaasiumi aulast. Harjutustel suhtus säiger meisse alati kui professionaalsetesse orkestantidesse. Kordoli hea teiste hilinemist tai kannatanud proovid toimusid rangelt igal teisipäeval ja reedel. Kui riiulitel vahel mõni koht välja ei tulnud, haaras ta ise pilli kätte ja mängis ette. Tehnilisest täiuslikkusest jäi seal sageli üht-teist puudu, ent hinge ja ilmet oli selles mängus alati orkestritööle. Lisaks kujundas seigelda ägedamatest pillimeestest veel keelpillide kvartetti meie repertuaari ja mängukvaliteedi eest alati hoolt kandis seigerei hoidnud sümfooniaorkestrit ainult kooli tarvis. Sõltuvalt Väikelinna vajadustest leidis rakendamist ka näitaja helikunsti seltsivoog ettevõtmistel Paide rahvamajas. Tema juhatamisel kant ette rida stseene Tšaikovski Padaemand ost, Humperdinki lasteooper Ensel ja Greete Juhan Simmi koomiline ooper, kooparüütel, rääkimata klassikalistest operett sellest. Eriti viljakas oli Juhanseigeri koostöö teise silmapaistva Paidelase kunstnik August Roosilehega, kes mitte üksnes ei kujundanud huvitavalt näidendeid vaid asus kolmekümnendatel aastatel neid mitmel puhul ka ise kirjutama. Meenuvad manalalaul ja ohver, lastenäidend, rakettlennuk ja paljud teised. Eriti sisukas ja tolleaegse Paide kohta. Kõrgetasemeline oli manalalaululavastus, milles tseigeri muusikal oli tähtis koht. Sellise teose ja sellise tasemega ettekanne teeks au isegi tänapäeval mõnele meie rajoonikeskusele. Juhanseiger armastas teatrit. Küllap sellest oli pärit ka teatav teatraalsus ta enda käitumises mis mõne emotsionaalse kulminatsiooni puhul siin-seal igapäevases elus välja lõi. Muusikat kirjutas ta umbes paarikümnele lastenäidendile. Ulatuslikumad teeks töödeks teatrile olid kuningas Oidipuse, kohtumõistja Simpsoni, õde, Beatrissi, ministeeriumi, püha Jörgen ja paljude teiste lavateoste muusika. Tema teatri muusika iseloomustamaks jooneks oli kujundite selgus ja karakteersus hea lavatunnetus ja lavanärv. Meeles on püsinud senini tema laulutunnid koolis. Kas oli neid siis rohkem või sõltus õpetajast ja sellest, kuidas õpetati. Aga selgeks said muusikateooria needki, kes sellega isegi varem ja ka hiljem pole kokku puutunud. Alati leidis seiger tabavaid võrdlusi ja näiteid, et üht või teist teoreetilist küsimust piltlikumalt seletada ja selgitada. See oli sageli pooleks vaimuka naljaga, milles ta ise alati lugu pidas. Just temalt kuulsin ma esmakordselt sõna lesbriis ning sain aimu selle tähendusest. Üldse armastas tseiger keeli. Peale eesti keele oli ta kodus veel vene, saksa, prantsuse ja itaalia keeles. Orkestriproovidel armastas ta sageli opereerida teoste nimetustega originaalkeeles teoste partituuri. Märkide puhul leidis alati midagi vaimukat ka lingvistilisest küljest. Ta raamaturiiulil võis leida palju huvitavaid raamatuid paljudes keeltes ja seda mitte üksi muusika alal. Sõigeri muusikaline maitse ja selle ampluaa ei olnud piiratud. Siia mahtusid Bach ja Palestiina, Beethoveni ja Tšaikovski kviigja Kuno Rossini ja Meier-Beer. Ent siin oli ruumiga kerge meelsemal jalgsemalt puusal suveti kogusta mehed kokku ning tegi vallimäel õhtuti suvemuusikat, mille kavas kõlasid klassikaliste operetiviiside kõrval nii mõnigi kord popuriid, helifilmi, meloodijatest ja muud säärast. Džässmuusikasse, mis tol korral 30.-te aastate alguses paides alles esimesi samme tegi, suhtus ta aga teatava skepsisega. Kui me oma orkestriga koolimajas proove tegime, tuligatseiger nii mõnigi kord kuulama ja isegi nõu andma, et mulle paistis, et ta näinuks meelsamini, et me oma aega kasulikumaks muusika tegemiseks oleksime tarvitanud. Kõige selle mitmekülgse ja rohke praktilise tegevuse kõrval paneb nüüd aastate tagant meenutades tõesti imestama tseigeri tookordne energia küllus mida jätkus veel tõsisemaks uurimustööks Meie rahvamuusika alal. See oli vist 30.-te aastate algupoolel, kuid seiger andnud klassis meile kätte nuputamise ülesande muusikateooria alal isekateedris hoolikalt mingisuguseid trüki Bowned parandama hakkas. Peagi selgus, et need olid pärit peatselt ilmuvast Eesti rahvaviiside monograafiast. Ma ei taha anda siinkohal mingit hinnangut sellele teosele, jäägu see tänapäeva folkloristid jälle. Tahan ainult öelda, et rahvaloomingu osatähtsuse rõhutamisel selle omapäraste joonte ja traditsioonide selgitamisel oli suur tähtsus, et panna meid koolipoisse ja tüdrukuid, kes selle vastu huvi tundsid, rahvamuusikat paremini mõistma ja armastama. Seigeri enda kiindumust rahvamuusikasse tähendab kõige paremini koguda hilisem elukäik. Korduvad retked rahvaviiside üleskirjutamiseks mitmesse rajooni. Aastatepikkune töörahvamuusika propageerimisel, raadios, kontsertitel ja esmakordselt üldlaulupeol. Ki on selle parimaks tõendajaks. Ta ei pidanud paljuks nuputada isegi uue kandletüübi kallal et rahvapillide mänguvõimalusi laiendada. See kiri rahvaviiside üleskirjutused on inspireerinud teisigi heliloojaid. Tänu nendele on meil sellised koorilaulud nagu Gustav Ernesaksa humoristliku näärisop. Eetilis-lüüriline Kalamees tuleb koju koori süüdist, kuidas kalamehed elavad? Edgar Arro. Lähme kiigele ja palju teisi kõrges eas kee, katkenud seigeri tegevus rahvamuusika alal. Õieti oli see tema kogu ja peamine töö. Tuleb rõõmustavalt märkida ja rõhutada seda, et ta oli vaba kitsast piiratud suhtumisest rahvamuusikasse. Seegi uuris ja töötles mitmel puhul teiste vennasrahvaste laululoomingut ja pillimuusikat. Parimaks näiteks sellest on 10 Vene, Ukraina, Valgevene, Leedu ja Eesti rahvalaulu segakoorile kuus minejatuuri Leedu teemadel, puhkpillikvintetti-le ja palju teisi teoseid. Johan Geigeri muusikalise pärandisse kuulub muude hulgas üle veerand 1000 seade rahvamuusikaorkestrile, mille rajajaks oli Eesti Raadio ja filharmoonia juures. On loomulik, et selle rohkuse juures on mõndagi, mis ennast siit-sealt kordab ja on vähe mere. Ent selle hulgas on ka vaimukad ja huvitavad, mis väärib talletamist näidistena ühest etapist meie rahvamuusikaorkestrite veerandsaja-aastaselt arenguteelt. Seigeri tegevus rahvamuusika valdkonnas ei piirdunud ainult instrumentaalmuusikaga toetudes oma üleskirjutustele on ta seadnud mitmeid viise ka solistide lauljatele. Rahvamuusika valdkonda kuulub ka Juhanseigeri viimne teos, uurimus rahva muusikalise loomingualuseid ja traditsioone mille ilmumine trükis jäi ta kirjutajal aga nägemata. Varem katkes elulõng. Minu mälestuskillud Juhanseigrist piirdusid peamiselt nende aastatega, mil ma koolipoisina paides temaga kokku puutusid. Tookord oskasin ma vahest ainult aimamisi mõista neid raskulgi, millega tal oma töös selle üldiselt konservatiivse väikelinnatingimustes kokku puutuda tuli. Palju on saanud selgemaks hoopis hiljem. Mõistsin, et just nendest aegadest oli päri mõningad jooneta iseloomus, mis oli kunagi trotsinud väikekodanlike eelarvamusi ja paide tulundustegelaste tõusitlikust. See omamoodi Pearulik jonn ja vimm lõi vahest välja ka hilisematel aastatel ja mõnigi kord siis, kui selleks põhjustki poleks olnud. Ent eks ole tõsi ka see, et me kõik sünniilma ja ei ela sageli positiivsete kangelastena. Kõige tähtsam ja olulisem on ikkagi see looming, mille meist igaüks lõplikult lahkudes Umbes 20 aastaselt kirjutas ihanseiger oma soololaulu eleegia mille sõnu ma siinkohal meenutaksin. Sõbrad, ma ei laula enam kaua, olen teie hulgast teisest perest. Peatselt jätan maha rõõmulaua, hüvastijätt saab viimsest perest. Sellest matust ei pidanud Juhanseiger Aga kinni? Ta looming rõõmustas meid rohkem kui viie aastakümne vältel ka rõõmulauda ja sõpru ei mallanud jätta maha. Ainus, mis täide läks, oli see, et hüvastijätt sai viimsest perest.