Olen Herta Ilviski ja loen Tammsaare põrgupõhja uut vanapaganat. Rõõmsameelne ja kerge sigemiga Juula kodu pooligi tuli. Aga siin ootas teda üllatus, tus, kuigi oli pühapäev ometi vihtus Jyrka tööd teha, nii, et särk inimendas seljas. Kõige hullem oli see Joe, lai, saanud kuidagi aru, mis pagana töö see oli. Oli Jyrka aru kaotanud või oli vaheajal midagi muud sündinud, millest Juulal polnud aimugi. Siis mis arvate inimese loomast, kes kukku bäkki, au kusid, kaevamad, too Aadza toa taha õueväravasse tee äärde, igasse kanti? Kolledžisse ogaraks läinud või? Küsis jõule vanamehelt, kes suure hooga edasi kaevas, mise ähkis ja Puhkisse vastu. Ma küsin, et kas oled ogaraks läinud? Ei vist. Saun kusitsesis, kaevad, kaunistan koduaukudega. Kui aega saan, istutan auku puu. Ehk siis ajaauk uuesti kinni. Kust sa selle hullu mõtte võtsid? Politsei saksad ütlesid, kui andsid õige tunnistuse. Ja sina kohe tegema. Mis nüüd mina? Ants teeb? Aga sul pole ju metsa ukse all, meie mets võetakse maha, ütles Ants. Miks siis ei tea? Pole istutatud, sellepärast Ärolorra tõsijutt, kants tühja, räägi, mis meile Antsust, TEMA saks tega Zemlak, tema naine ja tütred teevad omale näo ette nagu seinakella sihverplaat, eks mine tee järele. Õpetasid teised minki, et oleks skulptuur, ütlesid, aga toad olid teistel kui seadlesa. ÄRA siga mõnita, siga hoiab oma pesa korras. Nõned siga hoiab korras, aga nemad löövad ainult sihverplaat ja USA ette, et poleks ja kultuur. Sinagi, vana pimeloom oleks võinud parem toas lutikaid. Ilus pühapäine päev, kui neid aukusid, kaeva Ta lapsed hommikuti kuplel. Sa mõtle ometi, kui palju seal neid pika päevaga oleks ära tapp. Hoiabritanud prussakaid, nii et. Aga see oligi ju nii ropp ja must, et lutikas ei tihka su kallale tulla, süda lööb teisele iiveldama. Vaata, misuke, sul särk praegu seljas on Liimendad. Kui ära kuivab, siis nagu kuusekoorik ja katsu teda pesta. Kurika lõhkeaga särk puhtaks ei lähe. Eks ole, ükskõik, kas läheb või ei lähe seljas seal niikuinii mustaks. Kui on läbi, annad nadi kaupmehele, pese siis puhtaks, saad parema kausi vastu. Ja kaussi ära pese, enne kui läheb Katimis. Sest on ju ainult teise toidune. Kaussi siiski vajab ess nagu ära viskad, nadi kaupmees katkisi kaussi ei korja. Ja sind ennast ära pese, enne kui viskab vedru. Inimene on ju nägu, särk pese või ära, pese ikka läheb mustaks. Aga kukud koduga unistama, sihverplaati klantsima lööma. Mõnitas jõule minekut, tehes küllafist, vastas Jyrka rahulikult ja kaebas edasi. Nahk nurises seljas ise nõnda mõteldes. Sihverplaat ja tunnistus. Nendega saab õndsaks ja õndsaks ma tahan saada. Aga kui Jürka õhtul oma töö lõpetas ja toamaile läks, kus ta istus pakule oma keha jahutama tuli Juulia tema juurde, sest peenike pere oli juba magama uinunud, nii et silmad pilguks leidus vabaega. Tead, vanamees, mis nad ütlevad, lausus ta tasakesi, kuigi kedagi polnud läheduses kuulamas, sest tüdruk ja sulane oli pühapäeva õhtul tõttu ei tea kuhu kadunud kes need, kes siis Jyrka? Ämmaemand, velsker ja tohter. Mis sa sinna otsisid? X poiste pärast ikka. Missuguste poiste pärast sa teed nagu kuuleks esimest korda, et poistel sarved peas, kõik ütlevad, et see on perekonna ka. Mis vihas räägid? Issand jumal, sarvedest poiste sarvedest sa kuuled ju ometi. Muidugi kuulen. Aga, või siis kohe viga, kui, kui inimesel, lapsel, sarved peas. Aga kui need pole inimese lapsed ega siis ometi lambatallesid poliilmale kand, sina pole ometi mõni sarvik, olen küll, võid sina õige hullu juttu ajada, hüüdis Juula ja isas Jürgale küünarnukiga külje kontide vahele. Kuis nii hullu, konsul siis sarved peas, üksotsi juuste seest ja juule tõusis püsti ning otsiski. Oma üllatuseks leidis ta Jürka peas pisut suuremat mügerikud, kui olid poistel. Aga sa ju ütlesid, need on, sest ajast, kui sulle pähe löödi rääkis Juula. Seda ütlesid teised, mitte mina, kes teised asjatundjad. Kas sul pole siis pähe löödud? Pole eluilmaski. Nii et need on tõesti sarved. Ega sa vanapagan oled, sarved peas, kollel siis mul on ikka tõesti vanapagan endaga, lapsed vanapagana endaga. Juulia vaatas ja katsus veel kord vanamehe Särevi läksis tema ette, laskus murule maha, nagu mõtleks ta põlvitada. Pani käed kokku, tõstis silmad üles mehe pooli, ütles vaikses, eks ta siis. Siis sa oled vanast ja suures voost õiglsast, ütle pands, suurest õilsest ja mina olen ikka suurest ja õilsa äss soost ning meie lapsed ka. Lapsed, ka Antsu sugu pole siis meie soo kõrval kedagi, mitte kedagi. Mis ta siis kehklipiatraalib? Ta ei usu ega saa aru. Politseisaksad ka ei usu, ega ei saa aru, keegi ei usu ega saa aru. Asjatundjad ütlesid, et mul on surnuluu peas nagu Hobestel jalus. Aga miks sa siis enne mulle seda ei öelnud? Lasid mind poisse jõlgutada? Mõtlesin, et ega sinagi usu, mina usu siis saad ka aru, miks ma siis aru ei saa, ega ma loll ei ole. Aga ühest oli Juulal omeetilt kahju. Tohtrihärra ennustus ei läinud nii kunagi täide. Tema poistel ei kasvanud vististi kunagi päris sarvi ega nii häid pealuid, et nad oleksid võinud mööda maailma ümber sõita Ta ja neegrite ning oinastega puksida. Kunagi Sumanud nende jalad kullas ja nende sarvede otsas. Punud tosin tüdrukuid, teine naisi. Kõigest sellest oli tohtrihärra nii ilusasti rääkinud. Aga mis parata? Kõike head siit ilmast ei saa. Olid õilis, siis pole head, pead. On hea pea. Siis pole õilis.