Mina olen Jüri Lumiste. Ja ma loen Peeter Oleski essee, mälu ja maailm. Kui me kellestki, see ei pea tingimata Madis Kõiv olema rääkides kasutame nii kujundlikku mõistet nagu võimalikud maailmad siis tegelikult me anname järele moele. Metakeelemoes on vaheldunud sellised väljendid nagu kontekst, võimalikud maailmad ja virtuaalsus. Kõik nad koonduvad õigupoolest ühe ja sama välja ümber. Sõnastaksin selle välja järgmise küsimuste reana. Mis on millega seotud kui süstemaatiline või vastupidi, kui stohhastiline niisugune seos on. Ja kui kaugele asjaomane seos ulatub ehk kui suurt osa maailmast ta mõjutab. Muidugi saab võimalikke maailmu kirjeldada ka teisiti, nimelt kui erinevaid vastuseid küsimusele, kui palju kõiksusest peegeldub Madis Kõivu loomingus kuiveedilgas. Ent ka need vastused sugenevad lõpuks ikkagi mingisuguste seoste ja kokku kuuluvuste põhjata. Seos on olemuslikum kui metakeele muutuvad kategooriad ning igasugune metakeel ongi alati problemaatiline. Kõigepealt põhjusel, et ta sünnib samast inimkeelest, mis on inimesele esimene ja ainuomane seetõttu. Teiseks on metakeel paratamatult ka kujundlik. Sellest ei ole pääsu. Ülivoolavus avastaja Vene füüsik Pjotr Kapitsa nimetas Cambridge'is oma õpetajat öönist Radefoodi krokodilli. Yks selle Sonüümiga ei saa Radelphoodi tee neid tuumafüüsika rajamisel kuidagi kirjeldada. Ja ometi see on Rafoodi kui õpetlase suhtes metakeelne väljend. Võib vastu väita, et säärane väljendunud stohhastiline fakultatiivselt Väita sedasama aga niisuguste väljendite kohta nagu suure paugu teooria või tuumademokraatia enam ei saa. Ja lõpuks tõuseb ikka ja jälle üles ka see küsimus, kas metakeel tõepoolest kirjeldab asju olemuslikult läbi selle munakoorimis asju katab või ta kirjeldab üksnes meie lähenemist munakoorele ning see, mis on seal all peidus, jääb ikka saladuseks. Ma ei arva, et metakeel on tarbetu. Tahaksin vaid tunnistada, et ta ei saa olla kunagi ammendav. Kunstiparadoksaalselt seisnebki ju selles, et metakeelsena üritab ka tema haarata kõike kuid jääb ise ikkagi saladuslikuks ega olemist ühegi võimuses seda saladuslikust tervenisti kõrvaldada. Võimalikud maailmad pakuvad meile vabadus rääkida kõigest ning nõnda ütelda omal viisil. Samas ei pruugi see vabadus garanteerida meile sugugi selgust määratlemaks, missugune on ühisosa esiteks meie maailmade vahel, teiseks meie metakeelde ja Madis Kõivu maailmade vahel. Ning kolmandaks Madis Kõivu maailmade keskel. Põhjused, miks see ühisosa jääb lahtiseks, ei ole minu arvates generatsioonilised. Olen kohanud nii suhteliselt noori kui ka väga vanu, kes ei oskagi karta Madis Kõivu loomingusse sisseelamist. Pigem tekib ebamäärasust tõsiasjast, et see, mis moodustab järjepidevuse Madis Kõivu loomingus minu jaoks on harjumatu ja võõrastav. Nendele, kelle kategoriaalne käitumine on teistsugune, see tähendab ei sisalda seda, millest Madis Kõiv lähtub. Ta lähtub. Mitte minevikust või ajaloost vaid meie võimest olnut meeles pidada ja tahtmisest sellest aru saada. Mitte faktist, vaid dialoogist, selle faktiresonantsiga. Füüsikas on relaksatsioon täiesti loomulik protsess. Meelespidamisel Me võime relaxatsioonil alluda, kui tuleks loomuvastane sellega juba ette leppida. Mälu kontrollimine on vastuhakkamine meie kalduvusele unustada. Meelespidamise võimele toetumine annab meile kas või tagasi tegevusi, mida loov inimene vajab kuni lõpuni. Ma ei taha sellega öelda, et mälu võib usaldada rohkem kui midagi muud. Mälu võib eksitada. Ent seal, kus dokumenti ei võigi olla, saab mälu rääkida. Ja küsimus seisnebki selles, kas me oskame teda rääkima panna ning siis kuulata. See on Madis Kõivu kunst. Mälu on see, mis ühendab inimese kõik eluaastaid, ka neid, mida te ise ei mäleta. Aga mida meenutavad talle temast vanemad. Mälu seob inimest tema eelkäijatega, nagu ka nendega, kes tulevad pärast teda. Ühtlasi seob mälu inimest teiste omasugustega tema kõrval ka nendes ruumides, kus ta ise parasjagu ei viibi. Sõnastaksin Madis Kõivu loomingut läbiva tellijana püüde jõuda mälu juurde tagasi küsida üha üle. Kuidas võisid olla need asjad, millest meie näeme üksnes tagajärgi ja küsida, miks nad võisid olla niisugused, nagu nad olid. Ka see on katse saada maailmast aru aga muust kunstist erinevalt, selle vahega, et aru tahetakse saada meelespidamise võime kaudu. Meie mälu üritati nii 20. sajandil kui ka varem korduvalt hävitada lõhkudes niiviisi Eesti inimese terviklikkust ühtaegu tema enda ja kogu rahva jaoks. Tagasimelu juurde tähendab seega tahtmist olla vägivallast tugevam. Võib üsna julgesti väita, et kõik, kes on eesti kirjandust uuendanud, on teinud seda pöördumisega mälu poole. Ajaloos kirjutatakse ikka, kuid see on temaatiline avardamine, mitte rohkemat. Tooksin näite proosast. Kahtlemata oli temaatiline ähvardaja eme Beekman. Seitsmekümnendatel aastatel väga produktiivne autor. Aga ta uuendas ainult horisontaalis. Ei enam. Tahaksime näha uuendajaid, mälu mõttes võiksime nende rida alustada juba Juhan Liivist. Tema toob sisse sisemonoloogi juba loomu poolest tundelise 20 iseendaga. Kindlasti oli uuendaja Ernst Enno, kes hakkas pihtima sellest, mis on meeles ja püsib seal. Kuigi jääb mõistatuseks, mille poolest see meeldejäänu nii oluline on. Edasi tuleb noor Gustav suits, kes kirjutas valgest käest, mis meelest ei lähe. Ei Vildega Kitzberg kirjutanud sellest, kuidas näeb välja inimese keha väljaspool sotsiaalseid vahekordi. Suitsust alates hakkab eesti kirjandus avastame inimese keha. Nii et under, kes kirjutab sellest, kuidas mõjub naine, kes võetakse riidest lahti, viib õieti lõpule suitsu alguse, kus alasti keha on oma erutavuses juba nähtaval. Kohe Gustav Suitsu järel näeme noort Friedebert Tuglas, kes novellis vilkuv tuli läks suitsust edasi naise avastamisel ja kogus saatus kirjeldas, kuidas on omavahel seotud mälu ja saatus. Kui Tuglas hiljem jõudis väikese Illimari, niisiis ka see on mäluromaan pildid katkenditest väikese poisi elus mille järjepidevust ta veel ei võigi mõista. Niisiis on Madis Kõivu mälukäsitlusel pikk rida eelkäijaid täpsemalt koguni mitu pikka rida. Ei oska öelda, kuivõrd tunned Madis Kõiv Erni krusteni loomingut. Aga krusten pole varjanudki, ta allub mälule. Et see, mis on kirjutatud, on sündinud melu kaudu mõtiskledes. Mitu vanainimest, kellega ma olen Madis Kõivu loomingust rääkinud või kes on ise tahtnud seda minuga teha, tunnistasid, kui sugestiivse on Madis Kõivu mälupilt. Üks neist oli minu ema maaja Olesk Madis Kõivu ema Adeele Kõivu ülikoolikaaslane Eesti naisüliõpilaste seltsist. Emal oli meeles, kuidas Adeele kõiv tema ütles muidugi seltsi sisesemalt. Ada kõiv oli talle pärast teist maailmasõda Tallinnas näidanud käest kaht kanamuna ja tunnistanud, et nendega peab ta oma kaks poissi nüüd ära toitma. Ent ema mäletas veel ka aastat 1914 ja kui ta luges Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse ühiselt kirjutatud näidendit põud ja vihm Põlva Kihelkonnal 14. aasta suvel ütles ta väga spontaanselt. Ja nii see kõik oli. Ega näidendis ei ole kirjeldus sellest, mis on põud erinevalt näiteks Friedebert Tuglase novellist jumala saar, Borgla soomuinasjutt. Kui see kõik tehakse meile omaseks kaude siis näitab see kirjaniku suutlikkust panna teistegi inimeste mälu tööle suunas, mida on inimese elujärjeks üldse vaja. Madis Kõivu uuendused peituvad just siin oma mälu vahendusel teistele mälu lisamises. Narratiivi mõistega laiutades oleme harjunud arvama, nagu oleks mälu ennekõike jutustus see tähendab monoloog. See on eksitus. Mälu on eeskätt dialoog sinu kokkupuude sündmustega, mis on aset leidnud sinu sees ja sinu ümber ning sinu tahtmine leida rahuldav seletus ka nendele tühikutele, mis on jäänud sündmuste vahel. See vajab pidevust ka seal, kust saab, midagi ei mäleta. Ruumi võib muuta ning see on tavaline. Aega me samamoodi muuta ei saa. Mälu loob võimaluse virtuaalseks ajaks ja kui me seda tahame, siis tulebki kogu aeg pidada sees, mis läbirääkimisi. Nende läbirääkimiste mõttes ongi mälu dialoog. Ühtlasi on igasugune dialoog, üksilduse ületamine ja muidugi mitte umbmääraselt, vaid selleks, et olla koos teistega. See aspekt teeb minusugusele arusaadavaks Madis Kõivu kiindumuse teatrisse. Teater on võimalik ainult koos teistega. Isegi sel juhul, kui sa teed seda teatrit enda sees oled sa olemas mitmel kujul ja mitmes vormis. Teater ei ole minu jaoks mõeldav vaakumis sest vaakum on äärmuslik tühjus. Täius, mida mõtet lavastada üksnes selleks, et vältida ise sinna sattumist. Niipea kui me sellest täiusest distantseerumine on meid juba palju. Ja see on teatrikunsti alus. Niisiis ei tahtnud ma rääkida sellest, nagu oleks Madis Kõivu maailma korraga ehk liig. Ja palju? Mul on südamel see mis hoiab neid maailmu koos.