Mina olen Katrin Pärn. Ei, ma loen katkendi Viivi Luige romaanist seitsmes rahukevad. Kuni Ilves tagaruumis pabereid krabistas ja isegi ühe raske asja maha või ümber rajas, kadusin ma pimediku riiulite vahel. Mõned raamatut kägisesid kättevõtmisel nagu uued kalossid. Ja nende küljes Lipendasid kitsad siidpaelast järjehoidjad. Mõned raamatud olid kõvasti teiste vahele kiilutud, sõrmenukid läksid nende välja tirimisest valgeks. Üks pruun raamatu, mille pealkiri oli õnn lõi terava nurgaga mulle valusasti vastu kintsu. Põrandal tolmu sees nägin ma oma musti märgi, palja jalajälgi. Uurisin neid kõhedusega. Need olid nii väikesed, aga sealjuures hirmuäratavad nagu inimsööja jäljed liival. Maast laeni riiulites seisid salakavalad, raamatud ja mõned nendest võisid olla väga ohtlikud. Näiteks raamat, põrgupõhja, uus vanapagan. Selle pealkiri ei meeldinud mulle üldse. Ma läksin ettevaatlikult teise riiulivahesse jänne. Sealt mu käsi välja tõigi räpase välimusega raamatu. Kreeka muinaskangelased. Selle kaanel oli lilla tindi plärakas ja hulk süljega niisutatud näppe oli lehenurkadest üle käinud. Aga raamatute juures ei olnud nende välimus kuigi tähtis. Ilusad, puhtad, pildiraamatud olid enamasti totakaid, salme täis punaste kuld, mustriliste selgadega, raamatud teiste üleval toas aga olid saksakeelsed ja neid polnud võimalik üldse lugeda. Ainult seisid seal samal ajal raamat Kingissepp paharet oli ilma kaaneta ja lõhki kärisenud, aga tema huvitavat sisu ei muutnud see karvavõrdki. Raamatut ei olnud nagu pearätikud, pesuvannid valitud ja vildi kalossid, mille juures oli tähtis, millest tehtud palju maksab ja kas ta vastu ka peab. Tehtud olid nad paberist ja papist. Maksid vähem kui muud asjad. Vastu ei pidanud nad üldse. Kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte. Väikesi lapsi ja paberikuid. Ja ometi olid nad ka asjad rasked, nurgelised mütsatasid maha kukkudes. Nende vastu võis end valusasti ära lüüa. Aga üks oli peamine, mis neid eriliseks tegi. Kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suured linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja lohemaod. Ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri voolab mõrtsuka näol saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni. Ja igal juhul ollakse Sosistasin muinaskangelased. Ahmisin silmadega pilte mõõku, kilpe ja vaase ning leidsin, et neid oleks hea lasta emal läbi kopeeri maha joonistada. Raamat ise tõotas seiklusi ja kuritegusid. Silitasin ja nuusutasin tema pruune pilte. Raamatutes oli põnev, kui poeg isal pea ühe mõõgahoobiga otsast lõi. Aga Jaansonis asjad, kes oma isa peksis, puhastatakse eluaeg. Mul ei tulnud meelde kedagi, kelle juurde võiks tulla lõõmava südamega kangelane Herakles või Chapaieffi hüüda võitlusse. Kui ta tuleks onu juurde, kutsuks onu, tule söö kah, päris ajasupp on. Aga võitlusse meelitada ei laseks ta ennast kuidagi. Vaataks maha ja ühmaks. Lehma sõim ära mädanenud ja katus taas kõbidaja. Ma ei teadnud midagi suurtest ja väikestest rahvastest. Kust võisin mina teada, et Herakesele, Chapajevi suurte rahvaste kangelastel on palju kergem väehulkade eesotsas ise võitlusse söösta kui panna ühte väikese rahva umbuskliku onu katuse parandamist pooleli jätma. Parem oli lugeda raamatut isatapjast pojast kui isese poeg olla. Südames kahtlesin ka, kas ei oleks parem võileiba süües võitlusest lugeda, kui ise võidelda. Ma ei suutnud kuidagi otsustada, kumba ma tegelikult tahaksin, kas lugeda või võidelda. See oli mu salamure ja sellest lahtisaamiseks jooksin ma tihti tüminal mööda õue lõudes kuradi kuradi kurrat. Surusin Kreeka muinaskangelased kaenla alla ja pidasin aru, kas ei peaks võtma ka mõnda paksu päris ilma piltide raamatut, et ilves näeks, kui tark ma juba olen. Tõmbasin umbropsu riiulist ühe raamatu, mille pealkiri oli prohvet Maldset ja astusin raskel sammul laua juurde. Oleks tahtnud veel võtta õhukest halli raamatut sarjast rindemehe kirjavara. Aga mõlemad käed olid juba kinni. Vaatasin Ilvest, kes ümmarguse musta raudahjusuu ees istus ja kase halult ohtu kiskus ning sosistasin. Ma tahaks neid raamatuid. Ilves tegi soo soo, sirutas käe prohvet Malcerti poole. Ta võttis selle minu käest ära, viis täpselt endisele kohale tagasi, soris sealsamal kõrval õhukeste raamatute rivis ja tuli minu juurde tagasi peos raamat, inetu pardipoeg ja teisi muinasjutud. Ohkasin löödult looma jutamaid taha. Ilves pistis järsku käe mulle lõua alla. Tõstis jõuga mu pea püsti, vaatas silma sisse ja ütles tõsiselt. See raamat on inimestest. Ridade vahel on inimesed. Kustutasin kulmu ja vaatasin talle arusaamatuses otsa. Aga ta lasi mu lõua lahti, istus ohates laua taha, võttis sulepea kätte, kirjutas kägisema sulega midagi kollakale, paksust, karedast paberist sedelile mis imes hästi tinti. Põsed läksid kuumaks ja põlved hakkasid surisema. Kartsin, et äkki kasepilves on midagi kirjutada, kasvõi oma nime. Ja siis tuleb välja, et ma ei mõistagi kirjatähtedega kirjutada. Mine sa neid trükitähti teha. Eriti hirmutasid mind suur trükir ja trükigaa. Püüdsin ruttu meelde tuletada, kumba pidi nad käivad. Kas ERR-il on pugu ees või taga ja kus on ka harud. Kirjutada ei mõista ja kella ei tunne, kus selle häbi ots. Oleksin muidu mõne raamatu kirjutanud, aga ma ei teadnud, kuidas Erriste kaast jagu saada. Nendega vaadeldes kadus mu ettevõtlikkus ära. Võib-olla ei kõlvanudki praegusel ajal enam ise kodus raamatut kirjutada. Ehk tehti neid masinatega? Muide, raamat, mida ma kirjutada tahtsin, oli suure seinakella käsiraamat. Ja selle jaoks olin ma eeskuju saanud hobusekasvataja käsiraamatust. Tahtsin inimesi õpetada, kellapomm õigel ajal üles tõmbama ja kella hammasrattaid õmblusmasinaõliga määrima. Sest kui kell maha käib ja seisma jääb, sureb või kaob kohe mõni inimene ära. Suur inimene, mitte laps. Nõnda olin mina ise kaitstud, mina ise pidin igal juhul alles jääma. Tegin järsku otsuse, Läksin ilvesele natuke lähemale, vaatasin talle otsa ja teate siin lugu pidevalt oma tahas sõjameheks hakata. Ilvese imestanudki mõõtis mind ainult kuidagi kõhklev pilguga. Kinnitasin armulikult. Ma tulen teine kord jälle. Kutsusin Tommyt. Uks kukkus selja taga kinni. Teadsin peast, et kuusiku taga tuleb. Oli välja taga hobustekoppel siis karjamaa ja siis kodu.