MINA OLEN Alina karmasina ja ma loen Anton Hansen Tammsaare loo armastus. Koorti elas kuningapoeg, tema oli kuulus oma tarkuse poolest. Terves ilmas tulid teised kuningapojad ja kuningatütred teda kuulama. Aga seesama tark kuningapoeg ei teadnud, mis on armastus. Ja see sündis, et ta kuningatütart nägi, keda ta tahtma. Kas ta astus tema juurde, ütles, tahad sa mulle naiseks tulla? Aga kuningatütar sai väga kurvaks ja vastas. Kuidas peaksin sulle naiseks tulema, kui sa mulle sõnagi armastusest ei räägi. Ja kuningapoeg ütles kõik tean ma, aga seda mitte, mis on armastus. Siis mine ja õpi seda tundma, vastas kuningatütar. Ja kuningapoeg läks. Kõigepealt tuli talle vastu kevade, ta kandis veekruusi käes ja ta oli kui noor naine, kes omad lokid pärjega eestinud. Mis on armastus, küsis temalt kuningapoeg. Armastus on joovastus vastas kevade raugele häälel oma rammestunud liikmets sirutades. Edasi astudes sai kuningapoeg suvega kokku. Kuidas sellelt armastuse järelegi siis kehitas oma rasket koormat ja vastas. Armastus on valu. Suve kannul sammus sügise aga tema ei lausunud kuningapojale sõnagi. Ta puistas ainult kollaseid lehti vinguvasse tuulde ja silmis seisis tal lugeda. Armastus, on nukk Cruz. Ja kui kuningapoeg lõpuks talve juurde jõudis mässis enese valgesse rüüsse ja hangunud õhus helises kiriku kellale. Armastus on surm. Need pööras tark kuningapoeg kuningatütre juurde tagasi ja ütles talle säravalt silmi. Palju nägin ja kuulsin armastusest. Aga kõik nad tõendavad ühte ja sedasama. Armastus on õnn ja elu. Tahad sa need mulle naiseks tulla? Ja kuningatütrest sai kuningapojanaine.