Minu nimi on Andres Mähar ja ma loen teile, Rein Saluri loo lonkur. Mees ilmus minu ette nii ootamatult, et haarasin püssist kõvemini kinni. Loomalikus keris ennast lagedale, enesekaitse ärkas. Olin oma paistudega rahul ja võisin nüüd mängida mehe kirbule võtta. Igatahes relva tal ei olnud. Muidugi ilmus ta liiga ehmatavalt äkki liiga teadmatusest, otsekui maa alt aga see-eest paljakäsi. Ma kaotasin ta vastu igasuguse huvi, kuigi mäng, kokkulepped ja igavus sundisid mind loiult edasi tegutsema. Pigem küll harjumusest kui tahtmisest või uudishimust ma ei tundnudki teda. Igasuguseid ringi kondajaid ei peagi tundma, aga toru tuleb nende poole pöörata. Muidu muidu võib kõike juhtuda, eriti siinses mahajäetud kõrbes. Ma sihtisin teda püssiga ja minu selja taga oli tühjus. Päike kõrvetas lagipähe ja kes sai, see puges varju. Ma ei saanud varju pugeda, ma valvasin kaaslasi ja iseennast. Mees haises ja higistasin. Olin sellega harjunud ja see tähelepanek ei muutnud minu suhtumist. Relvad tuli sinnapoole suunata, kus midagi üllatab, olgu või õhuvirvendus. Ma pidin tulistama ka neid vastaseid, keda pole olemas, keda kuumus ja kuivus minu väsinud silmade ette manab. Kui näed, tuleb enne päästikule vajutada ja siis mõtlema hakata. Pärast on hilja, pärast ei muuda enam midagi. Igatahes too siin oli lihast ja lehast, ma ei saanud teda välja mõelda. Ja muidugi piilusin teda uudishimulikult, mis seal salata, ega siin iga päev võõradi kohta. Muidu mees nagu mees ikka, ainult vana ja väsinud. Kuigi välimus ei tähenda veel midagi. Ehk ei olnudki ta nii vana, ehk koolielude ta lihtsalt laastanud. Ma ei osanud endagi kohta öelda, milline ma välja näen. Kuigi kaaslased pidasid mind piimahabeme, eks. Aga alati ei öeldudki seda solvamiseks. Neidki lohutas teadmine, et siin vananetakse kiiresti. Aga nii väsinud meest meie hulgas ei olnud veel mitte. Paar aastat siin kuivanud igavuses, siis oleme raugad kõik. Vähemalt mina arvasin sedamoodi ja mul oli selleks õigus, sest minust olid vanemad kõik ja ma nägin, mis mind ees ootab. Olin juba taltunud tuleviku ees. Mida ta siit otsib? Teil on siin palav, ütles mees, istus padrunikastile, istus liiga harjunult ja koduselt, aga ma ei kostnud midagi, kuigi püsse oli mul peos. Ja ma polnud harjunud külalise vastu võtma. Mind polnud õpetatud vahet tegema võõra ja külalise vahel. Palav ja igav. Ütles mees, tiris saabast jalast. Tanksaapad olid samasugused nagu mul endal see julgustas. Kuigi saapaid saab vahetada. Saapad ei ütle kandja kohta midagi. Võib-olla oli ta minu kaaslase maha löönud ja teeskles nüüd oma meest. Ma ei teadnud täpselt, kuidas käituda. Iga ja sile maa lainetab silm meie kuhugi pidama. Rohupallid veerevad ringi pehmelt siidiselt. Kõik ümariatiirane, lähed juurde ja käed on marraskil. Ta rääkis iseendaga, ei vaadanud minu poolegi. Sile, petlik, ära väsitab. Mehe jalarätid olid verest korpas. Meil pauguvad kivid külmast lõhki, kusi kukub kildudeks, surnud mängivad keerukuju. On, mida vaadata. Ta paremal säärel laiutas punetavate servadega arm iga noorsõduri unistus. Mees nägi, mida ma vaatan ja ta näole tekkis midagi naeratuse taolist. Kui ma laatsaretis välja tulin, liipas kogu maailm ühte jalga. Nii oli loomulik. Nii oli kombeks. Ma tahtsin temas kangelast näha ja rääkisin. Maa pole veel jõudnud, siin ei juhtu suurt midagi, me oleme nii kaugel kõigest. Aga ma ootan kannatamatult. Ilus on surra, kui oled veel noor. Mees naeris rõvedalt. Õetasin tahtmisest tulla nagu tema vist reetsin ennast või aateid või veel midagi. Aga see reetmine oli magus. Kui ma haavata saan, lubas meie halastajaõde. Vist puhastasin. Takerdusime igatahes halastada mu peale. Ta on seni ikka oma lubadustest kinni pidanud. Kas ta näos liikus jälle midagi? Ega ta minu üle ei naernud? Ta on praegu meestega kusagil seal Maviipasin lageduse poole üks kõiku. Temast peetakse lugu. Ma ootan oma aega. Kusagilt ilmus suur pulstunud koer ja lörises mu peale. Astusin sammu tagasi, kuigi oleksin pidanud talle vastu astuma. Koer jooksis, keel ripakil, meie haigla telgi juurde, mille katusel oli punane ristpeaaegu nähtamatuks pleekinud loom, kaapis ukse riieteni, uudsus. Tule äral litakas. Pole sul seal midagi uut. Lähme aga. Koer kraapis, kiunus nagu kutsikas. Ja mees vandus. Tule juba, lääme juba. Karjus mees koerale. Ja läinud nad olidki. Koerleks tõrksalt järele. Vaatasin mitu korda tagasi. Kalleks mees lonkas tugevasti. Midagi ei saanud teada. Oleksin pidanud ta ette põlvitama ja ta jalgu pesema.