Mina olen Merle Jääger. Ja loen enda, see tähendab Merca luuletusi. Kullane kass ehk ühe noorkirjaniku hale ja vääritu ots. Pühendatud Jüri Ellvestile ja Toomas Kalvele. Kord astusid sisse mu poole päevapiltnik ja prosaist. Nooruke kirjanik kooleb, ei osanud nad aimata, vist. Me võime siis veini ja viina sai räägitud ilmast ja maast. Et siiski me juured on Hiinas ning et kaasaegne musa on saast. Jooki pilgeni täis olid, klaasid, puudus laualt, Sakus ka või praad toas koos suitsuga, hõljusid fraasid väljas lumi ja külma, nii kraad. Kas võetud sai palju või vähe. Koli tulles neil kilk juba peas. Sest kui alkohol hakkab kord pähe, mis loeb, siis lonks lonksude seas möödus tund, möödus teine ja kolmas. Lõpuks tõusti mul suudelda kätt taevast, lume udemed tolmas. Ukse ees jätkus hüvastijätt. Viimaks üteldi, need nüüd meie rännukihk haaras prosaisti, LINK lõksatas uks, käendus hingel ning hoogas avaligisti. Ukseprao vahelt prahvatas talve sisse ning pimedust pilkast. Lõõmava kera, kes trepi peal valves tekkinud praost kähku soojus silkas. Äkki prosaist jalgades, nõrkus, silmis ESM ja polegi plass. Ukselt taganes rindu, tal põrkus Kraunu matsakas kollane kass. Käsi jõudis veel haarata Nogi silpe puistates alla, mis kukkus. Köögiuksepiid, seinad ja lagi, verev valgus. Ning maailm läks lukku. Seisime tummalt, kui sambad veri kirjas mu esiku seina. Kas kollane irevil hambad ei tundnud, ei, häbi, leina hõõrus nurrudes vastu mu jalgu. Kõutsi kollase leegitsev turi. Toas äkki läks valusaks valgus? Siberi pelmeenid. Pelmeenid praevad pannil nagu ikka. Ma gaasileegist võtan tuld, sest pole tika. Võtan tuld ja süttin särinaga. Siis napsan pannilt pala. Närin aga. Viljakoristus. Veel vaena vaimu veider verevanne kui sulen, silmad südaööde suhu. Ja minu 700. väljaanne on ajus tekitanud järjekordse tuhu. Leid lastest kubisevad küpsed leiva pead. Neil usud, aga minul puudub julg. Sest ajal, mil neid ühte ritta sead on saabunud järjekordne infosulg. Perverssed kiima triiki täis on peod, nülid endalt, inimese naha, kõik leitud kondid ühte kimpu seod. Ja püüad muuseumile müüa maha. Mu hingeakent kriibil jäätunud jõgi näost mööda, hulbib külmast juhtme kalu ning kuulnud näkke havisaba jalul. Laest alla sajab nukker ajanudki. Peaks põgenema. Aga pole, kuhu? Jää. Klaas on katnud kogu sumbunud ilma. Akvaarium sünk kajab kallilt mulle silma. Et tunded surevad mu karjuvasse suhu. Nägemus linnas. Pilverünk hallitavad ajud, Kalbeguuen nendes kallaki tuled, Toomelt, lumelopa pajud, pimedus lööd kirvendama, tajud kostma aisakella hele kyll. Ühe vahid, silm on piduki vallikraavis, hiljutiselt kajab raudtee hobukapp ja kila pill kriuksub saani elas asfaldil. Tume kutsar suksu traavi ajab. Märkab silm. On teisenenud majad, kuue eest ära, roomab lumepilv. Viibiksin, kui hoopis teises ajas. Alles alustavas aastas ajas. Kuskil esimesel kümnendil. Talvehommik. Essile. Tol hommikul, kui päike limpsas talve silmapiiri ja minu aknad olid lumelilli täis poolunes, tundsin kuidas justkui väikseid hiiri mul mööda ihu hanejutis käiks. Su unenägu, hõõgus vastu minu kukalt. Su parem käsi pisut õmbles külje all. Sain kerge suudluse su ruugelt lokkis tukad ja õhk mu silme ees veel oli unest hall. Siis äkki kuulsin sinu peastma tulvavat ühtviisi. Kuid mis see täpselt oli, kahjuks öelda, ma ei tea. Sel neetult kaunil hetkel koitis mulle siiski sa oma kontrabassi harjutasid minu ihu peal. Kurbuselaev seilab kurbuselaev mööda jõge. Must mootorvoolus, nõge, nutulained, haukavad kallast. Laine lehvikud ehivad parrast. Seal käib kurbade meeletu trall pidulaua peal ja laua all. Viiul kiunub kui piinatud pärgel. Halapaju veab oksaga järge Pole kohta või sadamakaid, kuhu randuda kurbuse laeval. Mööda libiseb linnu ja maid ning valusalt tühised taevad. Tuul. Kerteele. On tuul, su suudlust ajan taga mööda teed. Too lompe tõmbab jutte, riivatuid ja must, kui teost jääb teile 1000 keed ja tuul mu niitidega ehib puid. Yin suudlustega mängib täringuid. Puuriida taha pakku, puhub need. Sealt korjan pihku vihmast märgunuid. Neid hästi kuivatavad Tarv hoteneed. Äike Supilinnas. On arma Sagul sirelite sinos. Ja teedel kuhjub õunapuude lund. Soe valgus neeldub pilve, hallistinas on loodus järsku tumm ja ehmatanud ka õhk näib pingsalt kinni hoidvat hinge. Niga lillelible pilgus õõv. Siis Tupp tuuleil pooleks pinge. Ja kirdetaevast joonib ergav lõõm. Hetk vaikust, mille järel Dimin täidab taeva nartsissid palves kummardavad päid ja kastan, oigab täis artriidi vaev on tema tüvi. Vihmasabin käib ning tipid asfaldile trükimusta kui hullunud sekretäri Virtoosne mäng. Tuul näpib lahtist akent, katsub maja ust ja proovib, kuidas tundub, naadisäng. Noor vaher akna taga diipab lehe silti. Meelt heites nõtke vits vilgaki. Sest traagikast üks välk teeb jälle pilti. Mis ilmub vihmahallil fotopaberil?