Mina olen Lembit Eelmäe. Ma loeksin teile oma kirjutatud novelli viis rubla. Anufie Bernhard ohvitš lille rändenne nimede eestistumise kampaaniat plugenstrand tegi oma igahommikust jalutuskäiku mida arstid arvestades tema ülemäära kasvanud kehakaalu üksmeelselt lid soovitanud. Et jalutuskäigust muudki kasu oleks, käis Anohvri siis harilikult ka poes ära. Täna oli tema abikaasa Jefraks siia Vambola trumme lubanud teha kartuliputru ja mees pidi ostma nüüd sinna kõrvale sardell ning petipiimajärjekorras seistes mõtle Sanufri, kui tähelepanelik tema abikaasa on. Kui praksi ja praadis kartulipudru kõrvale tavaliselt pekki sibulaga nihkus. Mehel avastati ka tugev veresoonte lupimine. On pudru kõrval alati Sartellid või hakklihakaste. Veel mõttes on ohvri, et pärast eilset sisseostu on neil söögiraha jäänud veel vaid viis rubla. Ja et sellest kaheks päevaks kuni uut pensioni saab, jätkub. Et ohvri omalajal personaalpensionist ilma jäi. Sellega oli ta juba leppinud. Polnud ju Temasi, et ta isa oli rahvuselt pooleldi sakslane ja seetõttu põebki saksa keelt oskas ning saksakeelseid raamatuid luges. Mida ka siis pahaks pandi, Jäpatuks peeti. Ei olnud tema teha ka see, et faktid, mis kinnitasid ta abikaasa kuulumist pooleldi vene rahvusse personaalpensioni taotlemisel positiivselt kaasa rääkida ei suutnud. Nüüd takkajärele on Anohvriebera härdovitšil, vanal töölisel järevolutsionääril isamaasõjaaegsel tagalamehel alati piinlik, et oli vehkinud selliste naiivsete ja naeruväärsete argumentidega. Aga mis teha? Aeg oli niisugune ja ta mõtles tookord tõesti, et neid andmeid personaalpensioni määramisel arvestatakse. Vanuri Hardovich palus kaaluda kaks suuremat sardelli ja mõõta manner, kus poolteist liitrit peti. Siis pani ta oma viierublase letile ning hakkas sardelle kokkuge kardunud kapronvõrku toppima, millega oli igavene tegu. Kuid nüüd sündis midagi ootamatut. Sel ajal, kui müüa piimapalas sirutus kellelegi käsi inimeste vahelt leti poole ja võttis raha ära. Kui ohvri taipas, milles asi oli varas juba välisukse juures. Anohvri asus varast jälitama, unustades ähmiga piimanõu. Rusinas takerdus kandevõrk kellelegi mantli nööbi külge, mis mõttetult aega röövis. Hüüdis inimestele, kes vargaga uksel kokku põrkasid et need selle kinni peaksid. Keegi ei saanud aru, keda kinni pidada. Kõik oli toimunud nii kiiresti, et isegi naised, kes järjekorras vahetult anuseli selja taga seisid arusaamatuses üksteisele otsa vaatasid. Fleberhardovitš tormas vargale tänavale järele. Varas, et mitte tähelepanu äratada ja kasutades jälitaja suhtes küllaltki suurt vahemaad ei jooksnud, vaid astus kiirete sammudega hoidudes tihedasse rahvavoolu. Anoffi suutis teda siiski silmas pidada. Aeg-ajalt hüüdis ta inimestele, et need talle appi tuleksid. Kuidas seda teha? Ei reetnud ju varas oma käitumisega kõige vähematki. Vaatas ka ise üle õla tagasi, nagu oleks temagi valmis hüüdjale abi pakkuma. Et on ohvril rahvamassist läbi tungimisega raskusi oli, püsis olukord kindlalt põgene kasuks. Kiirkäimise võistlus kestis kuni esimese ris tänavani, kus tagaaetav järsku ära pööras. Ta ei jooksnud ka siin astusid karma kiirel pool jooksusammul. Kogu oma jõud mängu panna, sest vastutulijaid segamas peaaegu polnudki. Ta pistis jooksu nagu jalad võtsid. Oli ju varas vaja tabada, muidu siruta Ta jälle käe võõra omandi järele peale selle arvestada. Sanofreet. Kurjategija võib parki kaduda, mis tänava ääres varsti oli algavas. Igaks juhuks hüüdis appi neid mõningaid vastutulijaid, kes seisma ja vaatama jäid. Vastuseks olid arusaamatud, paremal juhul uudishimulikult ja nalja ootavat näod. Alguses umbes 100 meetri ulatuses ääristas parki aed. Anohvri pidi varga tabama tingimata enne selle lõppu. Muidu on ta läinud. Jooksis. Kui meeste vahemaa oli veel ainult 10 meetri ümber, juhtus jälle midagi ootamatut. Põgeneja kummardus alla ja puges läbi aiaaugu, mille ta oma õnneks avastas. Anohvri tahtis kasutada sama teed, kuid selgus, et ta ei mahu sealt läbi. Vaatamata kõikidele pingutustele ei mahu. Ja ainuke võimalus ümber aia otsa. Ja nuhvri hakkas uuesti jooksma. Tagant kihutamas õiglustunne, viha, sulide vastu, maksmata jäänud sardellid ja bet, et ootab abikaasa ning kaks päeva kuni järgmise pensionini. Pargis nägi ta pärast veel ainult vilksamisi, kaugel põõsaste vahel. Nuhvli jooksis, jooksis, jooksis, hüüdis appi, inimesi, keda pargis näha, polnud. Jõudnud sinna, kus ta meest viimati silmas tundis, Anohvri Ardovitš järsku rinnus nagu midagi katkevad. Suurivaevu sai ta ühe pingini, kuhu õhku ahmides istukile vajus. Sardelli tulid jooksmisega paberist välja rapunud ja kõlkusid neid võrguses alasti üle pingiääre. Kohe kogunes istuja ümber parv tuvisid ja varblasi kes pead õieli ajades kord ülesa nuhvrile korda alla rippuvatele sardellidele vaatasid. Miks vanapapi neid küll ei postita? Või siis ei ütle, kui talle midagi anda pole. Nemad saavad aru küll ja lendavad siis edasi. Anu ei teinud ei üht ega teist. Käed ei kuulanud käsku ja üle huulte ei saanud ühtegi sõna. Aastakümneid on see olnud iseenesest mõistetav, käia rääkida nüüd aga korraga ei saa. Võid ainult mõelda sellest. Valu rinnus muutus teravamaks, tungis käsivarde kaela ja pähe. Anohvri oleks tahtnud inimestelt, kes aeg-ajalt temast möödusid, abi paluda kuid soomoondus ainult valuliseks kri massiks. Vaata, kuidas vanamees ennast täis kaaninud tegi üks märkuse. Teine ütles sardellidele osutades vanal Wells akustikat ülegi jäänud. Kolmas soovitas rutem kui muidu jalga lasta ja ähvardas kainestusmajaga. Anohvri Eberhard UNIX aga istus ja istus. Kartulid kooritud ja juba pudruks tambitud. Kas mu naine praepekki sibulaga head diiva nõugi poodi jäi, võtku sardellide Kateks, muidu jään ju võlgu. Küllap inimesed mind ikkagi märkavad. Kunagi ikka üks tuvi, vaatamata sellele, et ta kinni oli püütud ja õhupall jalga seotud milles nüüd ainult räbalad järel lohisesid, ei olnud ikka veel inimesi kartma õppinud. Ja lendas ohvrile õlale. Pead kord ühele, kord teisele poole kallutades pööritas ta istujale teraselt silma. Ei tea, mis ta sealt välja luges. Kuid varsti lendas ta õlalt maha ja asus sardellide kallale. Temaga ühinesid kohe teised ning peagi oli see tema aeg täielik millest ka hakid ja Varblasidki suuseksaid. Inimesed märkasid nuhvrieberhardovitši alles õhtul siis, kui ühele armastajapaarile jalgu jäi. Nimelt oli see nende pink, kus nüüd keegi kummaline vana mees liik kumatult istus ega pööranud mingit tähelepanu hakile kes tühjaks nokitud sardelli nahka kangekaelselt läbi võrgusilmade välja püüdis tirida. Kutsuti kiirabi. Konstateeris.