Olen Külliki Saldre ja loen Valev Uibopuu loo vana aednik. Keegi ei märganud, et sinna kohta lahtisel klaas rõdul, kus haige vaipadesse mähituna istus, ei paistnud enam päike. Oli sügis ja päike teist teist teed kui suvel. Ainult tema üksi oli näinud, kuidas see teepäevast päeva nihkus, kuidas varjud hiilisid üle põranda, ronisid üles ta põlvedele edasi ta õlgadele ning olid nüüd seal kuskida selja taga. Ta nägi vana aedniku eemal peenarde vahel töötavat. Aed oli täis sügisest kulda. Oli jahedalt kirgas helesinine päev, mil hääled kaiguvad kaugele kuulduse labidakahinat mullas ning riik sattusi kuise riivas kive. Aednik oli punapõskne suurte valgete kulmukarvadega enda pikad vurrud olid veel süsimustad. Talve vastu valmistudes. Ta võttis üles külmakartlik juurikaid ja asetas maha varajaste kevadlillede sibulaid. Ning juurikad viidi talveks keldrisse valge liiva sisse varjule. Haige teadis seda tali näinud nende maasse asetamist kevadel nende esimesi õisi. Nüüd oli suvi möödas, õied õitsenud, elu alustas uut ringi, õigemini lõpetas vana, aednik töötlusega näinud, märkavad teda nihkudes järjega kord-korralt ligemale. Haigele harjunud, et teda ei nähtudega märgatud. Kevadel siis oli see olnud teisiti. Kevadel siis kõnelesid kõik lootusest ja tervenemisest. Siis oli suvi alles ees ja nad uskusid, et see teeb imet. Tuleb ainult tahta ja uskuda, öeldi talle kevadel. Seda kinnitati talle siis päevade viisi alatasa neile neisse lihtsana. Sest nendel enestele oli seda, mis temal puudus. Keegi ainult ei öelnud talle, kuidas uskuda, kui usku ei ole. Ja kuidas tahta, kui tahet ei ole. Sametine suvi Roomas aeglaselt üle aia värvid peenarde ja aia taga põllul tõsinesid puhkeskile uusi õisi, kuid need märkisid juba sügise lähenemist. Muru puude all niideti kasvas ja niideti uuesti. Küpsesid viljad põõsastel ja puudel, päike kõndis oma teed. Tõsinesid ka need, kes temaga olid kevadel lootusrikkalt kõnelenud. Tuli üks, kes kõneles jumalast, püüdes teda õpetada paluma. Ent haiger raputas pead, sest talle ei olnud näidatud, kuidas uskuda, kui usku ei ole. Võõras tuli veel mitugi korda, kuni viimaks läks täis meelepaha ja keelel. Karm sõna. Surm on patu palk. Nüüd oli suvi möödas ning usk näis olevat kadunud ka teistest. Keegi ei kõnelnud temaga enam samal kombel nagu kevadel. Pigem lõid pilgu maha ja hiilisid mööda nagu kartes, et haige nende mõtteid võiks lugeda. Nad ei märganud, et ta tugitooli aegamisi varju jääd lilleta vaasis, närtsesid. Suvi oli möödas. Ja niisama lühike oli olnud ka nende usk. Endiselt hoid veel ta käeulatuses rohupudelid ja lusikas. Ent maid tilku pakuti talle need hoopis teisel kombel kui varem. Ja vahel need ununesid. Hoopis. Raamatute hulk oli aga ilmunud teoseid, mis kõnelesid elu kestvusest teispool hauda. Ei olnud vaja kurvastada, sest millelgi ei olnud lõpp puu ja kõik jätkus uutes vormides. Nähtavasti taheti talle ust sinna hellalt avada. Ent haige vaatas vana aedniku, kuidas see oma labida esimeste öökülmade puretud lillede juurte alla asetas ning need siis koos mullaga õrnalt kõnnitee kruusale tõstis. Ei olnud palju päevi tagasi, kui sealt nopiti viimset kirevat sügis õier. Ent tema oli ta kunagi niimoodi õitsenud, tundnud kesksuveelujõudu oma soontes. Nad kõnelesid raamatuis elu jätkumisest pärast surma hingede rändamisest, inkarnatsioonist. Miks ei võiks noores saada vana kunagises teises tulevases elus? Ta vaatas aedniku tema lillejuurikate juures. Aednik tõstis silmad suurte valgete kulmukarvade all, märkas teda ja naeratas talle ka tema naeratas aednikule ning viipas talle siis kutsuvalt. Aednik tuli aegamisi ja Kumara selgselt trepile ning jäi sinna küsivalt ootama. Ta riietest hoovas sügisese aiahõngu. Palun näidake mulle üht nendest juurikatest, mida te üles võtate? Palus haige. Aednik kergitas imestunud kulmukarvu end, läks siis niisama aeglastel sammudel oma juurikate juurde tagasi ning tuli siis uuesti üks selline Haraline niiske sügismullaga ümbritsetud juurikas Pisul. See oli nagu must krobelise naha ning harali sõrmedega kämmal samasugune nagu aednikul, tunduvalt väiksem. Haige vaatas seda hetke uurivalt ja küsis siis kas sellest kasvab lill, mis tuleval suvel uuesti õitseb. Ja Punane Dalia, nii tõesti kui mina siin seisan, vastasaednik haigega päris nüüd uuesti. Öelge, kas see lill, mis sellest juurikas sündinuna tuleval suvel õitsev tead midagi oma eelmise suve olemasolust? Kas ta võiks mäletada midagi sellest, mis oli enne? Aednik vaikis kaua, nagu kimbatuses, haige, küsisin imelikult. Aga siis raputas ta pead. Ma arvan, et lill ei tea midagi eelmisest suvest. Iga lill on nagu oleks ta esimene lill ja muud midagi. Miks nõnda päris haige? Vana aednik, mõtle selle hetke, kuid naeratas siis kavalalt. See on seepärast, ütles ta, et muidu lilled ei tahaks kasvada nendes peenardesse, kuhu mina need istutan. Siis ei tea ka meie midagi, mis oli enne meid ega saa teadma, mis tuleb pärast. Meid uuris nüüd haige vaadates üksisilmi vana aedniku värskest sügis õhust punerdavasse näkku. Kuid aedne kohkus küsimusest seekord sellest ei tea mina midagi, raputas ta pead ning muutus tõsiseks. Ta ei naeratanud enam haigele, vaatas üksisilmi oma jalgade ette ning läks mõtetes tagasi töö juurde, kui uusi küsimusi ei tulnud. Haigi endiselt tugitooli end mässis, salli tugevamini ümber kaela, nagu oleks tundnud külma hoogu. Talle tundus, nagu oleks miski temast liigutanud trotslikult peatastes. Ta vaatas enda ümber rahutul, kuid terastunud pilgul. Siis märkas ta raamatuvirna enda kõrval laual surus hambad tugevasti kokku, sirutas käe ja tõukas need üle lauaserva põrandale. Üks kulunud köitepäradest langes otse ta tooli ette ning seda ulatas ta veel löömuma vilt tuhvli ninaga. Siis sulges ta silmad ja jäi uuesti kuulata. Sama. Talle tundus, nagu oleks see miski temas naernud ja heameelest kuuldavalt käsi hõõrunud. Kas see miski oli usk, mida ta ennem ei tundnud ja tahe, mida temas varem polnud?