Tere, mina olen Ain Mäeots ja ma loen teile katkendi Olavi Ruitlane raamatust kroonu. Katu valutas nüüd veel hullem pide, kaebas Siska istet võttes ning vilava pilguga restoranvagunis einestavaid inimesi jõgides. Heino ei saanud sõnagi suust. Ta pilk oli naelutatud leti taga askeldamas kogukasse müüjannasse. Kole suur naine, sosistas ta ja vangutas uskumatult pead. Sulle meeldib? Küsis Peeter. Tõsiselt. Ei meeldi. Ole Heino, siiras, suur kole naine. Vaata Heino kunagi mitte kunagi, ära ütle naisterahva kohta kole kuidasmoodi ta taju on. Vaata, tal ei ole küll sellist väljanägemist, et sa talle panna tahaksid, oli Peeter kindel, aga sisemiselt on ta ikkagi ainult armase nõrk naine. Ma ei taha su usku, et Dani nõrkum kahtlast siis ka. Vaadake siis, ütles Peeter, tõusis ja marssis enesekindlalt leti juurde. Või jummal, kas ta tahtsid Unanzoiga jummal Beatiksuaal enam säänest võt. Õhkas Siska. Heino ei kuulnud enam. Temal jäägitult leti taga toimuvast haaratud. Peeter kõneles kätega elavalt kaasa šestikuleerides. Naine kuulas teda tähelepanelikult, naeratas korraga avalalt, rääkis millestki vastu ning siis naersid mõlemad laginal. Ja siis juhtus midagi uskumatut. Peeter puutus käega naise laua peale najatuvat hiigelrinda. Issand pääses üle Hino huulde. Kahut, sosistas siis kahastavalt. Nüüd tule nokaut. Naine tõstis käe. Heino sulges silmad, setu pomises palavikuliselt. Joosebiitre José kuid juhtus midagi hämmastavat. Käsi langes, peatus õrnalt peetri kräsu peal ning silitas seda sõbralikult. Peeter vaatas suurele naisele otsa, ütles talle midagi ning osutas lauas istuvate Heino ja Siska suunas. Müüjanna vaatas hein ole otsa, püüdis kinnisele tardunud pilgu ning saatis talle lihavate huultega vaevumärgatava õhusuudluse. Ema. Karjatas hääl Heino sisemuses. Ema, kui ma kunagi tõsiselt abi olen vajanud, siis on see nüüd. Peeter naases lauda, kolm isuäratavalt lõhnavat taldrikut seapraega kelneri kombel ühele käele laotud. Ta asetas söögid kaaslaste ette, läks uuesti leti juurde, panin sinna mõned paberrahad ja tuli tagasi kolme klaasi konjakiga. Ka eest tuli maksta, konjak on maja poolt, ütles ta rahulolevalt ja prantsatas lauda. Tükk aega valitses lauas vaikus, siis ütles Heino nõutult. Aga ma jojo joot küll, see on viietärnikonjak. See, et sa muidu ei joo, ei loe, kui viis tärni all. Ei, tõsiselt ma joo. Vaata, konjak tehti meile heast südamest sinu jutu peale, mis seda müüjat liigutas. Aga ma pole temaga rääkinudki. Mina rääkisin sinu eest. Mida sa talle siis rääkisid? Küsis Heino halba aimates. Ütlesin talle sinu poolt edasi, et on väga kaunis ja issand ahmis heinu õhku. Ühesõnaga ma andsin talle mõista. Tahad teda panna? Aga, sosistas Heino hirmunult. Ta vaatas uuesti naisterahva suunas. Koletis haaras taastama pilgust ja läkitas uue suudluse. Tal on veel paar klienti teenindada, kinnitas Peeter klaasi tõstes, siis tuleb ta siia appi, sosistas Heino hirmunult. Mis nüüd saab? Nüüd saad kepi, pudrutas siis ka täis suuga, pöördus Peetri poole, uuris Aukozzaraazait. Ponomarjovi rahakotis oli, vastas sõber ausalt. Ma ei taha kepi nuuksu seinu õnnetult vahele. Jumala eest, ma ei taha mingit keppi üleüldse. Miks sa siis ei taha? Küsis peeturi osatus. Kõik tahavad, sina. Ta vaatas heinud murelikult ei, arvas. Sa ei ole varem naisega olnud. Heinu raputas õnnetult peade, kinnitas häbelikult. Ei ole ja siis on just praegu viimane aeg olla, raius Peeter kaljukindlalt käsutas. Võta pits ja joo põhjani. Milleks. Vaata, ega ta nüüd nii kaunis ka ei ole, et kohana sa pead ta kõigepealt ilusaks jooma. Kuidas see käib? Võtad jood pitsi ühe korraga tühjaks ja siis vaatad, kas on juba ilus? Heino mõtles pingsalt, kahtles siis. Aga kui ei ole? Siis jood veel natuke, on ju siis ka. Modoke kinnitas setu täis suuga. Teda ajas situatsioon muhelema. Aga näe, kui tõsiselt Peeter isamehe rolli võtab, sundis ta ennastki tõsiseks võtta. Petsuse seisid ka, et kas taat või taha ütles ta õlgu kehitades. Heino tõstis konjakiklaasi nina ette ja nuusutas. Lõhn oli Bastik. Ta vaatas veel korra leti taga toimetavat müüjannat, pigistas silmad kinni ja neelas joogi ainsa sõõmuga alla. Kostus ta suust ühemõtteliselt. Noh, ei olnud vastik, uuris Peeter murelikult. Kui ma selle müüjanna võrdlen, siis ei olnud. No näed, oli Peeter rahul. Sest tema on nii vastik, nii vastik, et temaga võrreldes ei ole ükski asi vastik. Oli Heino aus. Peetri mure sõbra pärast oli nii tõsine, et ta loobus oma pitsi täiestki viimase kasuks. Veel enam ta võttis konjaki Siska keest ära raiudes. Nui neljaks, aga heinas peab täna mees saama. Vastne meekandidaat aga ei tundnud end kaugeltki olukorra kõrgusel. Pea pööritas silme ees, virvendab kummaliselt ja kui ta midagi öelda proovis, muutus keel suus nii paksuks, et selle tagant pressitud sõnad sumbusid piinlikuks. Bledinaks. Noh, vaata nüüd uuesti, käskis Peeter leti poole osutades. Nüüd peaks juba päris kompu olema. Heino vaatas pingsalt, heitis pilgu maha, lahendas suu Peetri kõrvale ja pressis ma ikka isa, miks ta on nii suur, et Heino langetas pilgu piinlikult maha. Nii suured, mis nii suured, et mul ei ole vist nii suur. Plahvatas Heino õnnetult. Mis asi ei ole nii suur? Küsis Peeter hämmastavalt ja siis taipas, ta mõtles hetke ja käsutas siis otsustavalt, näitab kui, kuidas ma näitan, võtad välja, näitad, siis ma ütlen, kas on nii suur või ei ole. Ma ei saa ju, siin. Ei saa ju siin välja võtta, inimesed söövad, võtta, võtta välja jätnud Peeter, kõik inimesed on juba ära söönud, siis ka ei loe, tema pole mingi inimene. Kui Heino ikkagi kangekaelselt vastu põnnis, rabas Peeter kaaslasel kuue käisest ning pilista restoranvagunist välja. Tamburis surus ta Heino vastu seina ja käsutas. Heino vaatas abi otsivat trenni nähes, et pääsu pole, lasid õnnetult püksid rebadel. Ei ole ju väike. Hüüdis Peeter, võidurõõmsalt ei ole või kahtlase heina üldse ei ole, väike, jätkus teisele heameelt. Vaata ise. Peiterlase enesegi püksid alla, võttis oma mehelikkuse kätte ja nentis. Vaata minu oma, mul on peaaegu niisama suur, kui sinule ikka ei ole, väike. Hein oleks näost särama. Taali Peetris asjata kahelnud. Asjata arvanud, et viimane tema kulul ainult nalja kavatseb teha. Ta võrdles tõepoolest, tema mehelikkus oli tubli, kolme sentimeetri jagu pikem kui Peetri oma. Vaata et neljagi. Siis oli üks tema suuremaid kahtlusi elus põhjendamatu. Ja see oli pagana julgustav. Heino oli pisike poiss, janu, Heldur oli ta endaga metsa kaasa võtnud. Nad kõndisid vaikselt, sest onu Heldur oli metsavaras, kuigi see mets oli ennevanasti tema isale kuulunud heinu, süda püksus ärevusest. Esimest korda võeti teda kaasa suurte meeste mängumaale. Esimest korda elus oli ta osaline milleski sellises, mis ainult suurtele lubatud. Kuigi onu oli öelnud, et ta ei varasta, vaid ainult natuke võtab, sai väike Heino Aru, et neil kahel asjal erilist vahet pole. Nad jõudsid kohale ja onu tõmbas ilusa sinise Družba sae käima. Terve küla oli selle saepärast tema peale kade. Aga onu Heldur oli vaeva näinud saeostmiseks saidatalongikülanõukogust selle eest, et ta rajooni peale kõige rohkem kaltsu ja makulatuuri korjas. Heino ema ütles veel, et ta rajooni peale kõige rohkem jõi ka. Aga selle eest ei antud talle midagi. Ega onu ei vajanudki mingeid ande. Ainuüksi taararahast ostis aiatraktorile uued kummid. Tegelikult ta ikka virises ka vahepeal, et 200 rubla saab palka taarast veel 100 juurde, aga kuhu see raha kõik kaob? Saimutur mürises üha valjemini. Puud kukkusid, kusid Päike, Heino istus põksuma südamega kännu otsas ja vaatas, kuidas onu natuke võtad. Üks hiigelsuur mänd langes tema suunas. Poiss üritas ennast nihutada, aga mõistis kohe, et see on võimatu. Kogu keha olnuks korraga nagu halvatud. Heino vas unesegased silmad ärkas otsekui uude unenäkku v lõudsemasse. Ta tundis, et on otsekui kruustangide vahele surutud. Hingata oli raske. Ta üritas ennast istukile ajada, aga keskkohta rõhuv puu ei andnud järele. Poiss lõi käed puusse ja karjatas õudusest. Näpud läksid tüve sisse ja krobeline männikoor tundus hoopis vetruv aja vedela. Heino tõstis pea padjalt ja karjatas uuesti Risti üle tema kõhuli asetatud tohutu suur jalg, mis gabariitide järgi pidi kuuluma mõnele kriidiajastu lõpul välja surnud hiigelroomaaiale. Heino vaatas jäset mõistmatult ja puudutas näpuga. Olevus olid täiesti soe. Onu, helduri, saag, millises ikka veel kõrva ääres. Ta keeras pilgu külje peale heli suunas ja karjatas kolmandatki korda, nähes enda vastaspadjal restoranvaguni müüjanna ripakil norskamisest vibreerivaid liha vaid põski. Heino tegi üliinimliku pingutuse ning puges raskuse alt välja. Sealsamas voodi kõrval lebasid risti-rästi tema riided tahased kaenlasse ja tormas ukseni. Siis peatus, ta toetas käed alistunult vastust. Magu lõhestas, kõrvetas basem ning kurgust purskub kuum juga tabas uksele rõhknaeltega kinnitatud eelmise, 1987. aasta kalendrit.