Mina olen Helena Merzin ja ma loen teile, Kalju Kanguri loo, viimne perekondlik teatriskäik. Neil oli minekuga kiire. Mees ootas uksel naine närvitses, otsides veel teist kindlasti kaelasalli. Ta ema abistas teda otsimisel. Puntrasse keeratud riideesemed veeresid esiku seinakapist põrandale, kui ta seal tuhklas olles ammu unustanud, mida otsib. Ta takerdus lääpas tahvlitega maha kukkunud asjadel. Tüdruk seisis toa ukse vahele, ootas kannatamatult, millal saab lahkujaile järele lehvitada. Viimaks said nad minema. Tänavad olid kõledad, puhus vihe tuul, pannes tahtmatult lõdisema. Valitses see troostitu aeg, mil on ammu pakaseilmad, kuid lund pole veel sadanud. Kas sa piletid võtsid, küsis naine. Ma pole neid näinudki. Naine ruttas tagasi, mees aeglustas sammu, püüdes mantlikraega tuule eest nägu varjata. Kõpsuvad sammud kõlasid külmas õhus teravalt, kui naine talle järele kiirustas. Nad olid mul käekotis. Kõrvuti, rühkisid nad mäest üles. Tuul rebis halastamatult mantlisiile. Naine hoidis ühe käega kübarat kinni. See põhjatuul kustpoolt aga ei puhu, on alati jubedalt külm, seletas naine. Meest turtsatas pahaselt. Mida sa turtsud põhjatuul võtta, teadmiseks, ei saa puhuda igalt poolt. See puhub ainult põhjakaarest. Noh, sina tahad ikka kõige targem olla, ise ei tea paljusid asju. Vähemalt seda tean, et põhjatuul puhub põhjapoolt. Seda sa juba ütlesid. Naine kiirendas sammu ja mees püsis tal vaevalt kannul. Nad jõudsid kohale viimasel hetkel. Saaliminekul tahtis mees naiselt piletid võtta, aga too tõmbas käepiletitega pahaselt eemale. Ta pidi kõik ise korraldama, kui ta mees oli juba kord niisugune saamatu. Mees ootas saali uksel, kuni naine saabus tualettruumist. Vaevalt jõudsid nad istuda, kui tule tantsid kolmandat korda märku. Nad istusid ukse lähedal portjääride kõrval. Enne uste sulgemist sisenes kergelt hingeldades keskealine paar. Nad näitasid naisele, kes istus ukse pool oma pileteid ja andsid mõista, et istutakse nende kohtadel. Kõlas avamäng ja mees märkas, et naine vaatab kramplikult otse dirigendi kuklasse, tegemata koha nõudlejaist välja. Mees kallutas end tema poole. Näita mulle pileteid. Naine kehitas närviliselt õlgu, jättes vastamata. Mees tahtis võtada käekoti, aga naine tõmbas selle järsult eemale. Mees pööras pea ära, jäädes vaatama, kuidas lava eesriie pikkamööda kõrvale libiseb. Korraks jäi teine pool millegi taha kinni, kuid pääses lahti. Poole kõrvaga kuulis ta, kuidas kohtadeta jäänud paar tasa omavahel rääkis. Seejärel pöördusid nad uuesti naise poole. Tegi see vihaselt ega pööranud pead. Mees heitis kõhkleva pilgu sinnapoole ja nägi, et mees ja naine seisid pingerea otsas, surudes end vastu ukse eesriideid. Tobud, sosistas naine, kes oli samuti sinnapoole vaadanud. Mees süvenes jälle etenduse jälgimisse, unustades mõneks ajaks kõrval toimuva sekka kuuliste järjekordset tasast sõnavahetust. Oma naise ja seisjate vahel. Paistis, et nood nõudsid ikka veel visalt oma õigust. Käratas korraks naine, ärge segage. Kohe, kui vaatusel lõppedes saal valgenes, võttis mees naise põlvedelt käekoti. Naine jälgis seda iroonilise pilguga, kui ta pani prillid ette ja kontrollis piletitel kohanumbreid. Nende õiged kohad asetsesid pingerea teises servas. Kui nad juba seal istusid, heitis naine korraks pilgu selja taha. Mees nägijat kahvatas. Ta pööras silmad sinnapoole. Vaata. Sisestas naine vihasena. Yks istub mu töökaaslane. Mis sellest? Jälle sa tegid mulle häbi, sosistas naine ärritunult. Panid mu naeruväärsesse olukorda. Mina kuidasmoodi, küsis mees jahmunult. Kestis veel, kas sa siis ei märganud, kuhu me istusime? Kõik ju nägid ja kuulsid, et me vales kohas olime. Sa ei andnud mulle pileteid näha. Ikka sa leiad vabanduse, et ennast välja rääkida. Sulle peab alati õigus jääma. Mida ta küll nüüd mõtleb? Kes töökaaslane, issand jumal, kellest siis jutt, on tal mõelda, eks ta diamõtlematagi, ütles mees mürgiselt. Ei taha seda, mida tarvis teada. Sa väljendad ennast väga arusaamatult. Ülejäänud aja Nad vaikisid. Teisel vaheajal läks mees tualettruumi ja läitis sigareti. Teine käsi, püksitaskus, käis ta kitsast täissuitsetatud ruumis keset tihedat meestesumma närviliselt edasi-tagasi. Vilksamisi nägi ta tumedal väljastpoolt kaetud aknaklaasil oma ähmast peegeldust. Talle näis, et ta ilme oli kohkunud. Ta tundus enesele peaaegu võõrana. Nimistus solvunult saalis. Teda oli hingepõhjani puudutanud see, et mees oli tõusnud ja talle sõnagi ütlemata lahkunud. Ta nägu, õhetus pahameelest. Ta hakkas mõtlema oma vanema õe sõnadele, keda ta oli päeval külastanud. Kõik teised elavad, käivad igal õhtul restoranis, oli õde põlastanud. Aga sinu mees istub ninapidi raamatutes. Tal hakkas endast kahju ja ta otsis käekotist taskurätikut. Seda leidmata pühkis ta käe sellega silmi. Mees tuli tagasi, tuues kaasa pahvaku sigaretisuitsu lõhna. Selles oli midagi omast ja rahustavat. Ta püüdis mehele naeratada. Mees vaatas teda uurivalt. Viimase vaatuse jooksul leidis aset mõningane lähenemine. Mees asetas põgusalt ainult hetkeks käe naise käele. Naine kallutas end tema poole. Kujuta ette, kui jubedat Kleikese kuvernant kannab, kas pole labane kostümmeerijad, looming? Kostümmeerijad. Mis puutub siia, kust Mary? Ma räägin, koduõpetaja Jannast pahanes naine. Sa ei saa kunagi aru. Mees vaikis. Mõni minut enne lõppu, niipea kui uksed avati, tõusis naine ja ruttas rõivistu juurde. Nördinult märkas ta, et mees, kelle taskus oli lipik, polnud talle järgnenud. Kui mees trügimisest hoidudes saalist väljus, oli garderoobi esine rahvast täis. Naine heitis ta poole raevuka pilgu tegemata sellest välja, ootas mees kannatlikult oma järge. Ta ulatas üle peade naisele riidehoiulipiku, kui see käe tema poole sirutas. Kohe tekkis riid riidehoidjaga. Naine ei võtnud vastu kübarat, mida talle pakuti, öeldes, et see pole tema jagu. Ta vaatas toodud kahtlustavalt ja nõudis, et toodaks õige kübar. Riidehoide kadus kauaks varnade vahele, olles ilmselt kimbatuses. Lõpuks naine siiski nõustus oma kübarat vastu võtma. Tuul oli endiselt vinge, kuid poosnet selga. Ka tänav laskus allamäge. Mees hakkas teel pooleldi omaette arendama üht mõttekäiku, mis tal etendust jälgides oli tekkinud. See puudutas igavest alternatiivi valitsemise ja allumise vahel armastuse ilmse olemasolu korral. Ta avastas huvitavaid seoseid põigates psühholooge igavatele, tagamaadele, sattus uutele, seni teadvustamata põhjustele, leidis üllatavaid aspekte. Ta rääkis tasasel häälel aeglaselt ja kaaluvalt, et mitte kaotada käest mõttelõnga. Naine Timpista kõrval ja vaikis. Vabanda, ütles äkki, et ma sind katkestan? Jah. Nägid sa riidehoiu ees ühte pikka noort naist? Ei mäleta. Tal oli niisugune mantel, kus teeb kadedaks. Hetkeks libastus naine kallakul kõnniteel ja haaras mehel käe alt kinni. See oli püstkraega siin lai klapp. Hästi, Dalyes, ma tahan endale niisugust talli ees. Sinule. Mees oli kättemaksuhimuline. Kas sina oskad irooniline olla? Need, paar ülearust kilo võin ma igal ajal maha võtta, kui tahan. Ära seda mulle eluaeg küll nina peale määri. Sul on uus mantel kasukas peale selle. Sa ei saanud millestki aru, see on hoopis midagi muud. See otse püüab pilku see midagi, midagi äärmiselt peent. Kõigepealt tuleb lapsele talvemantel osta, mida talvel pole. Oled sina ka eluvõõras, osta lapsele uus mantel, kui ta kohe sellest välja kasvab. Vanale saab ju väga hästi midagi soojemat alla toppida. Ta vabastas käe mehe kaenla alt. Kunagi mitte kunagi ei mõtle sa mulle. Jah, lausus mees hajameelselt, mõeldes juba muule. Nende sammud kõlasid külmunud lumetul maapinnal kõledalt. Läbilõikav tuul rõhus neile vastu selga. Neil polnud äkki enam millestki rääkida. Kumbki tegeles omaenese mõtetega. Nad polnud veel kunagi teineteisest nõnda kaugel viibinud.