Mina olen Raivo Adlas ja loen Mati Undi 1969. aastal kirjutatu jutujuhtum teatris. Ilmad seisid selle aasta oktoobris väga soojad. Päike paistis ja mehed käisid pintsaku väel. Aga õhtuti tõusis tavaliselt jahe tuul ja loojangud olid erakordselt punased. Üks komeet oli Maale lähedale tulnud, aga teda ei saanud palja silmaga näha, kuid läbi teleskoopide oli võimalik teda fotografeerida ja mõned ajakirjad avaldasid komeedi foto. Igal hommikul seisis turuhoone juures hulk naisi, kes ootasid autosid, mis neid kolhoosidesse kartuleid võtma pidi viima. Meie teatris tuli just sel ajal lavale üks klassikaline rumeenia draama, mis oli kirjutatud juba kolmekümnendatel aastatel, kuid vahepealse unustuses oleku järel tundus väga värskena isegi ootamatult. Kaasaegsena sisaldas endas meid lausa üldinimlikke probleeme. Tungis kohati inimese elu eksistentsiaalsete alusteni ja sellepärast rääkisid pealinna kriitikud, et meie teater on taas avastuse teinud ja pühkinud sellelt vanalt rumeenia draamast ülekohtuselt ladestunud tolmukorra. Meid endid see ei üllatanud, sest ega me tolle rumeenlasi peale huupi välja ei läinud. Eelnes tükk aega mõttevahetust ja isegi väikesi tülisid, mitmed ei teretanud enam teineteist. Igal juhul tõestasime oivaliselt, et 1932. aastal kirjutatud draama räägib ka meie ajal täiel häälel. Muidu oli linn vaikne. Ainult kuu algul sõitis rong ülesõidukohal autobussile sisse. Kaks inimest sai surma, neli pääsesid raskemate või kergemate vigastustega. Süüdlaseks jäi ülesõidukohavalvur, kes tõkkepuid õigel ajal alla ei lasknud. Jorianid õitsesid meeletult, eriti tumelillad oma peaaegu inimesekõrguste varte otsas mu lemmiklilled, sest ma ei tea midagi ilusamat kui nende sügav pingeline värv keset juba koltunud loodust. Mäelt alla linna vaadates oli silmapiir puhas, majade kontuurid selged ja pinnad särasid. Niisugune on meie linn aimult. Oktoobris. Seisin fuajees suure klaasaknal ja vaatasin linnarahvas jalutas mu selja taga ja jutustas tasakesi. Meie linn on tegelikult väga väike ja teater asub künkal. Siit on näha kauget põllud ja metsad. Üle selle selge ja armsa maa kõrgus meie teater ning kohe pidi algama etendus. Kõlaski signaal ja rahvas hakkas saali poole liikuma. Mina jäin veel vähekese, satun alla seisma ja vaatasin, kuidas varjud linnasika enampikenesid. Kui mu ümber vestibüülis kõik vaikseks oli jäänud, läksin kaminasaali, et veidi tollesama Rumeenia draamaetendust jälgida. Eriti huvitas mind esimene pilt, mis kujutas fööniksi sündimist tuhast. See oli omamoodi proloog, mis juhatas sisse meie sajandi inimese kannatus. Terraja fööniksi osas esines mu sõber ja ta oli palunud mind tänast etendust vaadata, eriti mõningaid uusi nüansse, mis ta vahepeal leidnud oli. Et ma siis nähtu kohta paar sõna ütleksin. Istusin loosi ja vaatasin alla. Saal hakkas pikkamööda pimenema, meeste mustad ülikonnad kustusid kohe. Hetkeks püsisid helesinised kleidid, siis kadus kõik muu hämarusse, ainult punased ja kollased värvid olid veel korraks õitsele ja siis kadus kõik. Samal ajal avas eesriie üha paisuva muusika saatel meile lava üleni tule värvi kumas silmipimestavalt kauni ja õudust tekitava. Mu sõber alustas monoloogi, kuid mina vaatasin ikka alla saali, vaatasin nägusid, millel lava värisev oranž valgus, vastupeegeldus. Keegi ei liigutanud enam, kõigi käed lamasid liikumatult süles. Tükk oli juba esimesest hetkest vaatajat kaasa haaranud. Kummaline maha ilm, oli nad härra võlud ja kadestasin rumeenlasi, kes juba kolmekümnendatel aastatel suutsid maailm oli midagi püsivat ja üldinimlikku pakkuda. Mis oleks meil vastu panna? Vahest ainult Tammsaare, aga teda ei taha keegi tõlkida. Nii mõtisklesin ülalloosis, samal ajal, kui mu sõber Füüniksina ent põletama hakkas, et näidendi lõpus uuesti tuhast tõusta. Kogu saali paiskus ärev vastuhelk, trummid põriisesid üha valjemini, tulekeeled tõusid ümber fööniksi paari meetri kõrgusele. Preestrite balletirühm alustas aeglast paha endalist tantsu. Vaikis kõik, kõik kustus, kõik suri välja, sai otsa ja tardus. Kottpimedas ootas terve saal, et valgus uuesti süttiks. Kuid kusagilt ei paistnud ainustki kiirt. Tõusin püsti, lava taha minna, kui korraga kõlas all saalis kilemehe hääl appi. Selle peale puhkes üleüldine lärm. Tooli klapitus aktsetasid üles, kostis jalgade müdinat, vandeid, kriiskamist, oigeid ja kõik see aina paisus ja paisus. Ainsast valguskiirest oleks ehk aidanud, see oleks ehk korra majja löönud. Kuid endiselt püsis pilt kanep, pimedus. Üksnes kõrvulukustav kisa ja müra järgi oli selge, et kõik 700 vaatajat on oma kohtadelt püsti karanud ja komistavad nüüd üksteisele otsa, kukuvad üle toolide, peksavad tõuklevad, otsivad väljapääsu ega leia seda. Lõpuks süttis valgus niisama ootamatult, kui ta oli kustunud. Jõuliselt valasid prožektorid avale oma pahaendelise kuma, kuid vaatepilt, mida me nüüd nägime, oli enam kui kurb. Suured, palju tööd nõudnud sürrealistliku slaadist, dekoratsioonid. Ühe noore kunstniku diplomitöö olid ümber tõugatud. Hulk vaatajaid, kes viimases hädas olid lavale tormanud rabeles nüüd seal rägastikus ja sumpa edasi üha suurtes papipindadest läbi astudes ja naelte otsas pükse lõhki rebides. Suur fööniksi altar oli ümber kukkunud ja selle alt paistsid kellelegi jalad. Saalis oli niisama õudne vaatepilt. Mitmel mehel jooksis nina verd. Mitmel naisel olid kleit seljast rebitud. Keegi hüüdis kedagi, keegi kaebas, et tal on rahakott kadunud. Mitmed roomasid toolide all põrandal ja otsisid oma kadunud asju. Kõlas hüüdeid nagu häbematus, kes vastutab, ma suren, aidake. Siis ronis üks teatrikülastaja lavale ja nõudis vaikust. Teda ei kuuldud. Ta tõusis fööniksi templiastmetele, karjus käed suu ees. Vait, vait, vait. Aegamööda pöörati talle tähelepanu. Enamik oli küll veel tegevuses enda korrastamisega, mõned nutsid meele märkusetuks löödud lähedaste inimeste juures ent teatrikülastaja heledasti valgustatud laval tema ähvardavalt viltu. Ja kõmisev hääl hakkasid pikkamööda mõju avaldama. Järjest rohkem inimesi pöördus avapoole, jäi kuulatama täielikku vaikust ära ootamata üle nuttu ja Hoiete, karjus mees nüüd rahu. Ja küsis siis, kes hüüdis appi, miks hüüdis, kostis toetavat pominat. Keegi hõikas vahele. Vastutusele võtta. Meeslavalt kordas oma küsimust mitu korda, kuid keegi ei vastanud. Keegi ei tunnistanud üles. Mees lavalt tegi selgeks, et ilmselt sattus hüüdja pimeduse mõjul psühhoosi. Võib-olla oli tal pimeduse suhtes koguni foobia. Mehe jutt oli äärmiselt usaldatav, temas võis ära tunda psühhiaatrit. Ja rahvas rahunes pikkamööda. Ma lahkusin loosist ja läksin lava taha. Seal oli selge, et etendus jääb ära ja piletiraha tuleb tagasi maksta. Kiirabi oli juba välja kutsutud. Uurisin õnnetuse põhjusi, kuid mulle vastati, et praegu pole asi veel selge. Võib-olla tekkis lühiühendus, aga ei tea, kus nimelt. Kuid meie teatrimaja on uus ja sissetöötamata, siin ei saa veel millegi peale kindel olla, siin pead ka kõige halvemaks võimaluseks valmis olema. Kõige rohkem oli kahju sellest, et saalis viibisid rumeenlased, nende hulgas näidendi autori poeg 49 aastane hüdroloog. Enne etendust polnud meil aimugi, et ta saalis on. Ta oli saabunud inkognito, et meid üllatada. Kohtasin teda pärast lava taga. Ta andis tõlgi kaudu mõista. Isa näidendi uudne interpretatsioon meeldis talle väga, ka tema pooldavat radikaalseid vorme. Ja ta avaldas rõõmu, et tal oli avanenud võimalus meie linna külastada. Tal oli üks hammas suust välja löödud. Tema oli ka esimene, kellele esmaabi anti. Alles mitme tunni pärast saabus teatrimajja rahu. Ainult öövalvur jäi istuma valvelauda, kus ta kampsunit kudus. Laval põles üksik tuhm prožektor. Nöör pööningult kostis trosside Laksatusi. Tänavad teatri ümber olid täiesti tühjalt.