Olen Jaan Tooming. Ja loen mõned luuletused. Gustav suits, ma vaatan. Ma vaatan valge taeva pääle. Ma vaatan sinihallide pilvede pääle Ma vaatan verise päikese pääl See on nõnda siis maailm. See on nõnda siis maakera kodu. Üks vihmatilt. Ma vaatan kõrgete majade pääle. Ma vaatan tuhandete akende pääle. Ma vaatan kaugu kiriku torni pääle. See on nõnda, siis ma see on nõnda siis inimeste kodu. Sinihallid pilved tühjenevad. Päike jääb peitu. Ma vaatan toredate härrade pääle Ma vaatan, norutavad hobuste pääle Kuidas sinihallid pilved saavad raskeks? Ma vaatan Olen tulnud Fist võlurra kerra pääle. Betti Alver. Arbujate aegu esimene. Teispool metsi, teispool järvi, teispool rabasid, mis roostevärvi, teispool merd, kus murdub mõttetüür. Kerk kib. Teispool ERR-i mitte keegi meile laternate süü Ta üle müüri, mitte iial. Meid ei hüüta müüri taha ükski värav Meideeri, sinna sinna lenn luule läbi öö ja ärkab üles musta ummikmüüri unest. Uue looja üles. Keegi kutsub mind rändama viimaseid radu enne minekut siit. Kuulete vennad ja õed. Ta tuksub vee ootusärevuses. Rahu laotub üle. Kui mõtlen teile, mu sõbrad. Ei ole minust õnnelikumat inimest. Sest sina räägid minuga? Ei, mis giga? Mul kõik ju ometi ei midagi. Ma tean. Sa armastad mind, kuigi kord lagunen, surematuna. Tagoore seesama eluvool, mis jookseb musu niipidi ööl ja päeval jookseb läbi maailma ja tantsib rütmile Systaktides. See on see elu. Mister tab rõõmsalt läbi maapõrmu lugematute rahulli põledena ning puhkedele tõde ja lillede möll vaiksele lai näiks. See on seesama elu, midagi liigutatakse sünni, surma. Tian häälis, mõõnas ja tõusus. Tunnen, et mu liikmed on saanud kirt kaks selle elu maailma puudut tuse tõttu. Jaamu, kus on pärit igastute elutuksetest, mis tantsivad mu veres praegu seal hull. Ernst Enno. Kes Klaotusi üksi Mill minna kui kotkas üle ta dünorme pinnakotkas, kellel unenuvad hot. Üks väsinud ori, õhtulistus, tolmunud, käsk tolmunud teed. Ta viimsest jõust lõi salakahte viisi. Mind ja mu mõrsja. Paradiisi? Käskiv viletsust ei luulet jätnud meel. Üks orjalaps nüüd üksi kõnnib kaevu teel. Kui muinasjutt. Ta südames, kuid tuikon min min kui katkaa üle täh. VEEL kani kummata luu. Võin kõikjal do naerdav. Kui taevas pill? Ei kibestu mo Haabraas. Kui endas ööd olla? Sest kuskil ikka leidub hurra ööd kaunist päeva, hääd. Ka siis, kui Rooma noortult maas ja kivi Kange neelud. Ripsmetele. Sest. Milooste vaid vaikse hullukese Etellitoorin aken.