Minu nimi on räinena. Ma loen teile Peeter Mudisti raamatust ratsukäik, mõned katkendid. Lilled vaasis. Mõnikord kingitakse mulle lilli. Tavaliselt saab siis neid korraga nii palju, et ei jätku vaese. Hakka või maalima, enne, kui silm harjub. Maalimis sele kingitud lilledest staatus muutub lilled kellegi jaoks, lasevad omanikust lahti ja saavad kõigi omaks. Sedamööda, kuidas kingitud bukett kuivadesse viisi kaotab, hakkab lõuendil kuju võtma, eks värvist ehitis värskelt värvitud ja vaba elamispinnaga annetustest sponsoreeritud mälestusi pungil ja mitmekordseks kasutamiseks võitjees. Trepp viib otse südamesse. Kui langeb viimne õis, peab koda valmis olema. Kuivanud lilli võib maalida, siis saab eriti nõretava pildi. Silm ei ole suur mõtleja, kui ta lillesordi ära arvab, on küll. Lillede välimääraja on nagu anatoomiline atlas inimese puhul. Sellelt võrdluselt võib üle minna inimese ja lillemaali sarlasuste juurde. Mõlemad tuleb maalide nägu, elusolendeid. Ilmselt on siin tegu esteetilise printsiibiga kunstide, kui kannatab ainult ühekordset jõuga vahelesegamist. Kui debana panna jutumärkidesse, et kunstnik ei ole süüdi keegi teine, on lilled juba nii kaunisti kokku seadnud kuivanud haud ja lindid ja mätas kaasa arvavad. Siis peaks saama maalida küll. Ei tea. Ehk keegi seletaks ära? Üks kuulsamaid lillemaal ja selles suhtes on pannkoogipäevalilled. Hommikumaa kunstnikud on samuti teinud liigutavaid lillemaale. Traditsiooni olemasolu laseb nende maalidel ilmutada peensusi mille peale muidu ei tulekski. Joogeldlik lillekujutus oleks selgitust väärt. Lilli on tervislik maalida, Nad korrastavad mõtlemist. Tõele ligemale enam minna ei või. Ilma sinuta siin keegi ei jää enam hätta. Hommikust õhtuni tahaksin olla su kõrval maa. Õhtust hommikuni Ki olla ei saa. Uksed on vahelt kinni, suud on kõvasti lukus. Ribide taga tuksub, mis ta tühja tuksub, võib järgi jätta, ilma ka keegi enam siin ei jää nüüd hätta. Ta pea kohal pikad männid mändide taga meri, sinistes soontes voolab tumepunane veri. Kõik on kenasti soolane, miski ei ole magus. Võta ja proovi julgesti, see on sinu jagu. Minul on lühike aru, ma ei saa sinust aru, sina oled suur, kui jumal, kes siiani ei ole rumaal. Ja sinul on alati õigus. Igas kui pisimas lõigus vigasid, sina ei tee minu kaitsja, mu mess üksi võib minna lolliks ja muutuda koledaks kolliks. Koll teeb kõigile paha. Tahate siis taha just nagu hundid metsas otsekui kalad vees teineteisest kinni, teineteise sees holemi pealegi haiglased ja astume üle mäe. Lindude vari läks üle ja sügis on jälle käes. Seda hädailmast ilm läheb mulle puru silma ei tule välja, istub sees minule ka jälle silmad vees. Mina olen kuival silmunud vees. Öökull huikab. Karge armastus jää saamatumaks ja ei suuda aidata neid, keda tahaksin. Iga tegu toob endaga nii palju valu. Et saan ainult vahtida. Ja pole ikka rahul ja miski pole seda väärt. Ja samas iga asi on kõike väärt. Sunnin ennast rahulikuks, olen ju ikka nii teinud, kuidas paremini ei saa. Pole midagi kaotada, maksimum on välja pandud. Niisiis olen parimas seisus, mis olla saab ja pole minu asi ennast vaevata. Tuli meeldiks kirgas habemega kuju, tossondas kõvasti sees. Kas põlema saab? Ei tea. Olengi juba andnud. Tahaks talle midagi teatada, et ta teaks, mida oma karge armastusega ette võtta. Kõigepealt tuleb armastus arvele võtta, eriti kui sul teda piiramatult käes on. Ja väljaandes ikka valida, nagu oleks see sul juba lõpukorral. Ja närvi peab kasvatama ja natuke julmust harjutama tama Etsu aju veenduks paratamatu suhtluses mölakluse olemasolus ja iseendagi olemasolus. Muidugi on see tuntud taktika, et alguses ennast ükskõik mis hinnaga kõvaks poisiks teha ja alles siis, kui sõna maksma hakkab hakata üllaid ideid teenima. Kavatsesin Volta lugu rahaks tegema hakata oma teade teistele õpetuseks lohutuseks ja kindlustunde kinnitamiseks. Käise teenida selle pealt. Sest ma ei või ometi surra. Eksija. Honnija.