Mina olen Indrek Taalmaa ja loen teile, Ervin õunapuu loo kindad. Helmut Taagepera nuttis. Mida rohkem ta silmi pühkis, seda valusamalt pisarad silmist virisesid. Helmut viskas noalauale ja jooksis veekraani juurde. Ventilaatoreid rasvase lae all tiirlesid loiult aeg-ajalt nõksatusega seisma jäädes uuesti liikuma venides. Need meenutasid Helmutile porikärbseid, kes liiga palju õlut imenud. Kellelgi käsil laksatas valusasti Helmuti reiele. Nõudepesija Tamara higiste juukse salkudega nägu punetab siinsamas ja kisendas nagu kurjast vaimust vaevatud. Mida kuradit sa siin vet maha ladistanud, igavene mölakas pole mujal kohta olla või vaat kus kuradi vanamees, jultunud hulkus. Ma ütlen. Elmut surus huuled kokku ja hakkas hiiliva sammuga taanduma, ise ta määrata ainiti silmas pidades. Asi võis ettearvamatult lõppeda, sest Tamara solgiaugu, Tamara, nagu teda viital kutsuti, põdes langetõbe. Vähemalt see oli hea, et naine alati haigushoogu ette tundis. Siis mõni sekund enne langemist hakkas ta läbilõikavalt kisendama, tuleb nüüd kohe tuleb, kuradi jama, tulebki Ossa raisk küll. Mitu korda oli Helmut pidanud naise hambaid lahti kangutama ja puulusika või noapea suhu suruma. Helmut päristas õlgus oli, räsib kogemus. Ta hakkas kalakasti lahti pakkima. Peremees oli koidu ajal võsu, kalaoksjonil käinud, nõgestesse mähitud jõevähid ja krabid nakitsesid kaanega korvis. Austrid olid korralikult jää peal ja forellid filter paberis. Helmuti lei jõevähid ei meeldinud. Ta oli kunagi mikroskoobis kirpu näinud ja vähk oli tema meelest nagu hiigelsuur sõrgadega kirp. Vesi juba kees, Elmut Kallas Vähit katlasse ja sosistas. Parasteile kuradi vereimejad. Keedetud vähke ta lausa vihkas. Sest ta kujutas ette, et vähid punetavad sisse imetud verest. Ta viskas tillivarred katlasse ja sosistas. Mastik. Siis silmitses kee vaid vähke ja vangutas kaastundlikult pead ohteidi jälkusi, küll. Siis hakkas ta forell puhastama. Võtnud esimese kala. Ta lausa karjatas. Kuradi peremees. Jälle olid oma kindad kalakasti jätnud. See oli peremehel nagu mingisugune haigus. Ta jättis kõikvõimalikesse kohtadesse oma räpaseid kindaid, kalakasti lauale, kraanikausi servale, auto katusele ja kapotile poeletile trepil, WC prilllauale, söögisaali, aknalauale, isegi pliidinurgale tõmbekappi lüliti peale kurrat. Elmut viskas forelli eemale, võttis kindlad aeglaselt kastist ja asetas enda ette lauale. Ta kirjeldas mõttes kindla paari. Valge seemisnahk. Vasestruktid, vasaku käe kindatrukk, rohelisest talitusest rikutud. Trukkidel pressitud kirjad napa Jermanni ja number seitse murtkaks Parema kinda pöidla õmblus lahti, Niitripendab mõlema kinda peopesad tugevasti määrdunud, ohtralt kalasoomuseid. Elmut nuusutas mõlemad kinnast ja sosistas. Bituumen. Jõgi, sidrunjärv. Nikotiin päevituskreem, uriin, trükivärv, sool, teetolm, ketšup, divisusi, lõhnu oli veelgi, aga Helmuti mõtted rändasid juba mujal. Ta murdis kindaid käes ja vaatas ainiti pliiti. Mehe esimene mõte oli kindad lihtsalt tulle visata, pärast valetada, et ta ei tea midagi. See oli lihtsalt uitmõte. Ei, ei, seda ei tohtinud teha. Ta oli ju lubanud TEMA Helmut Taagepera oli lubanud, et koot. Kus kalender siis on? Ta asetas sõrmikud tasakesi lauale ja silmitses neid mõtlikult piilus Tamara poole, kes kraanikausis ladistasija nõudega kolistas. See naine ei kujutanud endast mingit ohtu. Kõik oli korras, ta võis vabalt tegutseda. Helmut Taagepera silmitses ainiti kindapaari, siis uuesti kalendrit ja sosistas. See päev on tulnud. Ma teen seda nüüd kohe. Korraga meenus Helmutile tema esimene tööpäev, kuld vähis. Peremees oli istunud suures söögisaalis, jalg üle põlve. Needsamad kindlad olid haisenud lauanurgal tuhatoosi kõrval. Peremees nipsas tuhka põrandale, küsis, kui vana sa oled kokk? Elmut oli juuksejuurteni punastanud ja pobisenud. 91. Peremees oli läbi hammaste, sülge lirtsatanud, jääk äratanud liiga vana kakk. Sa oled vana, Elmut vaikis. Nõme oleks olnud seletama hakata, et ega ei ole küll. Peremees rüüpas vesist suured tükilist hapupiima, lipsas siis jälle tuhke, küsis rühmades, mida sa oskad, kokk? Helmut Taagepera vaatas ainiti kindlaid lauanurgal ja sosistas. Süüa teha. Peremees hüüdis, ei kuule, mitte midagi ei kuule. Elmut kummardus mehe kõrvale lähemale ja karjus toitu valmistada. Peremeest see vastus ei rahuldanud Talipsas tuhka, torises leebelt. Seda oskavad kõik. Aga kas sa suures pajas oskad, ütleme, 100-le inimesele vähipüreed keeta või näiteks 60-le inimesele haugi tsaari moodi valmistada. Helmut teatas rahulikult, et oskab küll. Ta seletas, kuidas ta seda teeb ja mis järjekorras maitseaineid lisab. Kui ta marineeritud ingver ini jõudis, katkestas peremees teda naerdes ja pakkus lepingu märgiks kätt. Helmut suruske, mis tundus peos nagu vett täis ja piilus kinnaste poole. Kindlad ärritasid teda. Nende energia oli vale, täiesti vale. Ta vaatas kindaid ja andis samal hetkel endale lubaduse. Ta kordas mõttes ikka ja jälle 100 päeva. Siis sööb see mees need kindad ära, sööb ja kiidab. Ta pühkis mälestused silmist ja kordas. 100 päeva on täisaeg, on küps. Elmut haaras oma lemmiknoa 70 sentimeetri pikkusel mitmastabi. Kiskus patsist juuksekarva, kukutas kiiskavale terale. Hall karv, poolitus hääletult ja Helmut neelatas. Siis võttis ta menüü uuristada keskendunult. Peremees koostas igal hommikul ise toitude nimistu, vajalikud road olid hüüumärgiga tähistatud. Soovitatavad kandsid lõpus küsimärki. Tamara hakkas laulma. Ta laulis sügaval rinnahäälel üht vene vanausuliste matuselaulu. Helmut hingas kergendatult. Ta teadis varasemast kogemusest, et laul hõbedasest, havi pruudist ja mustast tsaaripojast kestab ligi neli tundi. Mutil oli aega küll ja küll. Tema pilk jäi pidama prael number 27 külje rull ürdikartulite. Täpselt see, mis vaja, sosistas Elmut, avas külmutuskapp. Ta haaras ülemiselt riiulilt vasika külje, nuusutas seda hindavalt. Liha oli värske, korralikult jahutatud ja rõõmsalt helepunane. Ainult üks koht, mägi veidi väsinud välja. Helmut piserdas hallile kohale õunaäädikat ja laotas liha lauale. Vilunud liigutustega võttis ta leotatud mustad ploomid, porgandid ja suitsupekki hakkis küüslauku ja sellerit. Helmut teeliigutused olid täpsed, lõpetatud ja kiired nagu automaadil. Siis võttis ta kindad. Tamara muudkui laulis ja laulis naise tsentneri lihakeha lõõtsus ja lainetas lauluga kaasa. Aeg-ajalt nuuksatas valulikult ja neelas pisaraid. Ta oli kahju mustast tsaaripojast, kelle rinnast kaaren jämeda nokaga paremaid palu välja kiskus. Elmut näitas naise poole keelt. Lõikas kinnastelt vas trukid maha ja peitis pükste tagataskusse. Siis algas filigraanne töö. Elmut lõikas kiiresti ja täpselt, seemisnahkseid ribasid peaaegu sama peenikesi nagu juuksekarv mitmaster sihises kadakas. Lõika lõual rütmiliselt edasi-tagasi. Helmuti hall korsari pats hüppes samas rütmis mehe muskilisel seljal. Korras. Kinnastest oli järel vaid kuhiljuuspeeni naharibasid. Elmut lülitas pliidi täisvõimsusele ja valas oliiviõli pannile. Kuid õli suitsema hakkas, puistas ta kindaribad pannile, hakkas energiliselt segama. Naharibad, särisesid lõbusalt ja levitasid isuäratavat lõhna. Tamara vedas ninaga õhku ja küsis, mis magusroog sealt küll tulemas on. Helmut karjus läbi sinise suitsu ja särina küljerull. Helmut süütas selle päeva esimese sigari. Ühest vallast jätkus talle terveks päevaks. Ta pahvis lõhnavat suitsu ja kuulas Tamara laulu. Nüüd laulis naine kivi haual on liiga raske ja rõhub neiu südamele. Parem on panna puupulkadest ristike, see on kerge ja siis on hea lahe hingata. Ta Elmut kustutas sigari dispanni tulelt. Kiiresti laotas ta täidise vasikaküljele. Kõige peale siputas kindaribad ja rullis siis liha kõvasti kinni. Helmut fikseeris rulli pikkade marineeritud puutikkudega, surus küpsetusmeetri lihasse ja vaatas hindavalt oma loomingut. Siis pesi käed, kontrollis praeahju temperatuuri ja lükkas panni. Ahjupann kriiksatas veidralt, Helmutavas ehmunult ukse. Ei-ei. Kõik oli korras. Ta sulges praeahju uuesti, vaatas kella. Ja ohkas. Peremehe roheline džiip mürises akna alt mööda. Elmut kuulis, kuidas mootor seiskus, uks paukus. Siis kostsid rasked sammud juba söögisaali parketil. Kohe paiskus köögiuks pärani koos küsimusega. Ega sa unustanud pole, täna tulevad mul Tallinnast tähtsad mehed lõunat sööma. Mutt fileeris forelli ja raputas pead. Ei ole unustanud, peremees ei ole. Helmuti hing naeris mõttes, sülitas ta peremehele suhu või siis veel kord, Kadi. Peremees tõmbas, käis aga üle suu. Mida sa meile pakud, mis sul ahjus on? Helmut lõikas ahvenal raksuga pea otsast ja rühmas küljerull. Peremeest nipsutas sõrmedega. Tubli kokk, vaat see on tubli, eriti tubli. Ja lahkus ust pauguga kinni lüües. Kokk seisis paraadmunder seljas baarileti ääres ja jälgis, kuidas peremees ja tema külalised söövad. Eriti tähtsate isikute puhul teenindas peremees ise kogu lauda. Helmuti ülesandeks olid tühjad taldrikud ja vaagnad ära viia. Külalised naersid õide, kiitsid peremees, jõi punaveini, tabas Helmuti pilgu ja tõstis tunnustavalt klaasikokk, tõstis vastuseks pöidla ja noogutas. Peremees karjus priima, sa oled kokk nagu kord ja kohus. Elmut nihkus sambale lähemale. Siin samal letil vedelesid külalise pruunist lakknahast kindad. Ta katsus kahe näpuga kinnast nahk krudises ümaralt ja hõrgul. Ja huvitav järel krudinaliga tummise kajaga. Daneelatus ja pigistas mitmasteri eebenipuust, pead siis tõsta käsi nagu iseenesest pikalt välja ja haaras kiire liigutusega kindapaari. Puust baarilett oli nagu lihalaud, sama sile ja tugev. Õnneks polnud kinnastel mingeid Truckega pandlaid ja juba sihiseskimiit Master kindlas kätteõpitud rütmis edasi-tagasi, edasi-tagasi, siis järjest kiiremini ja kiiremini. Valgete kikk vuntsidega noormees paari hüppega Helmuti juures ja karjus talle näkku. Mida sa enda arust teed, kuradi vanamees, mida sa ometi teed? Helmut Taagepera meisterkokk, 91 aastat vana, vaatas talle otse silma ja sosistas. Sööd need kindad ära, poiss, sööd ja kiidad.