Tere õhtust. Olen Pille-Riin Purje ja kutsun teid kuulama näitleja tundi, Mati Klooreni ka. Saate algus ja lõpuosas esitab Mati Klooren omal valikul eesti luuleklassikat Kuulete August Sanga, Gustav Suitsu, Henrik Visnapuu ja Ernst Enno luulet. Kõnelus Mati Klooreni ka on lindistatud märtsiks. Kuu lõpul mul meelde tuleb kauge kevad peal, taevas on kui akvarell all orus Toomed hõlmitsevad kolmveerand üheksa lõkkel. Ma vaatan inglisillalt linna, mind ootab auditoorium. Ent kuidagi ei tahaks minna. Nii, sinine on taevakumm. Mul peas on kolossaalsed lokid ja üldse kogu inimkond jalas aukudega sokid. Ma olen hästi noor ja blond. Ja kõik nagu lauluse ladus. Ma ootusrikkalt seisan seal. Siis tõusis pill ja päike kadus. Aeg tuli maa ja mere peal. Mu ellu elu sisse astus ja käskis mind. Nüüd valik tee. Oh õnnis mees, kel valmis vastus. Mullaga polnud valmis. Puur vinges tuules värisesid, ma seisin keset hangesid mu ümber, relvatarisesid mu ümber, sõbrad langesid. Kui kaua viibi siinses elus? Ei tea. Vist terve igavik? Näen imestades, olen elus. Mis veel? Võin olla õnnelik? Kõik on ju hea, on selginud taevas, on möödas sõja killavoor ja nähtud valimise vaevad. Kuid ma ei ole enam noor. Ma möödun kõigi maade luudest ja viibin jälle Toomemäel. Käin ümbritsetud põlispuudest, uus põlv on minu kahel käel. Kui tibuparv, kes murdnud koored, Arg rõõmsalt, silmad püsti, peas kõigi hirmus kenad hirmus noored. Mu oma laps on nende seas. Käin nende keskel veidi norus sest taevas on kui akvarell. Ja Toomed hõlmitsevad orus. Kolmveerand üheksa lööb kell. Et aastad kaovad ja aastatega tilkhaaval palgest kaob Punagi seni on seatud see mind ei sega meid kõiki ootakse kunagi. Lassadestuda muliikmeistina. Las närtside lokkide Lillenurm, las tulla surumgi ei karda mina. Ma kardan seda. Mis hullem kui surm. Ma kardan seda, et süda tahkub, kaob uudishimu ja rõõmus trots. Siis alles minust, mu noorus lahkub, sestsaadik alles on kõigele ots. Kui elureegliks saab ettevaatuskäima, hakkan ma käidud teel. Sel kurval tunnil. Mu helde saatus üht viimast armuma palun veel. Et siiski täitsa sa mind ei hülgaks, vaid Leida laseks mõnda ausat meest, kes sõbra teeneks mu näkku sülgaks ja ütleks lurjus täi tee pealt eest. Ma kõnnin värisevate haavade all. Ma kõnnin ja mõtisklen vaiksena urmast väsinud lugemast kuulsaid unistusi. Päikest kaugete metsa balangutelines vajuvad saaga punaselt. Näen vaeste palavikuliste silmadega. Järelpuhangud vakatavast õhtu tuulest haabadele advus. Üle niidetud luha, hilised puhangut tuulemaalt aeg-ajalt haavade latvu veel libistada. Üle niidetud loha õhtu roidumuses heinalised. Koju lähevad rippuvate kaskede keskel. Hing hapraskehas puudutatud tuulemaa kaugustest oma taolisele olevusele. En tahaks teatada. Ma kõnnin värisevate haavade all tundma tõsine maa pagulase sammudega. Mind võtke oma värisemise haavad. Astusime läbi lume. Pilves oli taevast toone. Mis seal vastu paistva tööst. Need on kodumetsasalud metsa taga tutvat talud. Magus unipäevadest. Hingas korra tuulehoog. Kuulge, mis ö seest kaikus. Üles kohkus, talle vaikus. Rinnas kerkis hämarvoog. Kell õhked, kelle NUT? Netne Korne hädagaja kostab üle koduraja. See on tumemuinasjutt. Süda äkki jahmatas luust ja lihast läbi lõikas keegi musta öö seest, hõikas keegi naerma, pahvatas ära, kaua kuulame ees. See on hädaohtlikel lugu. Oled ise seda sugu, see on kodu meie ees. Astusime läbi lumepilves olid taevastume. Su hele naermu tuppa, äkki põikas su hele naer? Mu raamatute nukrust läbi, lõikas kui järve aher. Kaks palmikud ja lohud, kelmid põsis kaks pannikut ja silmad säravad. Need ema musi, kaks salmikut ja kargia kihtsu, rõõmsaid tantsu jalus ja karge kihk. Nüüd mängib tuulis päena terves talus su elu yht. Aprilli Urb. Nii läbi elu, püsi aprilli Urb. Laps, lustiline, ära iial küsi. Olen kurb. Las tantsivad su kergemeelsed jalad lastantsivad. Oh oleks lahti neil kõik mängualad ja päiksemaad. Kuid vägitöö on leinanaerdes kanda. Kuid vägi on vilistades käia leetranda. Kui langed. Elu tuli helgib, kui sinitaeva päikene. Elu tuli sähvas pilvist, kui äikene valgustab välkudes hämaramas Ööski, sütitab mõttes, vaimustab tööski ja kaduvat kokku, siis kustub. Mis küll nii kohisevad kevadised veed kes need seal sammuvad, mööda teed? Lõkendavad ihalduste tulised tunglad, noored, need otsivad muinasjutu Kunglat. Kuni kord seisavad toonela väraval. Elu tuli helgibiasse vabial võitluses põlevaid südameid. Loomisesse loidab, kumades kustub küll tule, Asegi viimati mustub. Jääb järele peotäis tuhka. Püha on elu, tule tuhaase, elu tulipunane, püham on ise. Mati Klooren, mis teie lemmik aastaaeg on? Kevad iga kevadega, nagu tekivad mingisugused Lootused või ootused või on see lapsest peale niimoodi olnud? Kevadel olnud kõige? Küllap vist lapsepõlvest juba kasvõi see oli niisugune tore aeg, kui sai kooliorjusest lahti ja tuli vabadus ja, ja võisid, või teha, mida tahtsid olla vabalt. Aga näitleja vist ei oota niimoodi hooaja lõppu või? Ma arvan küll, et ootab, sest et ega kevade ei ole eriti produktiivne aeg, näitlejal on kevad, viib mõtted laiali, teeb inimese natukene hajukil üldse ja noh, kevad on armumise aeg ja sellel ajal minu arvates on raske süveneda, raske kontsentreeruda ennast kokku võtta. Selle tõttu on ka, kui tahaksid rääkida kõik need etendused, millega on alustatud proove kevadel ja millega sügisel jätkatakse. Nii palju kui mina olen nendes kaasa teinud, nendest ei ole suurt midagi välja tulnud, võib-olla see on juhus, et neist ei ole midagi välja tulnud. Head. Tahaksin veel korraks lapsepõlve juurde tagasi minna. Kas kodust sai alguse see teatripisik või, või kus see algus veegolile? Nii nüüd vist ei saa öelda, nagu tavaliselt öeldakse, et juba lapsepõlvest armusin teatri tegemises, tahtsin saada näitlejaks. Ei, ega see nii ei olnud. No kui mõelda seda, et mu vend Enn on ka näitleja, et, et siis noh, nii kui nii kui perest oleks tulnud see välja kasvanud seal niisugune teatritegemise soov ja, või pisike Ei, ema oli meil lasteaiakasvataja niisugune kes siis lasteaialapsi kasvatas ja nendega noh, tollel ajal muusikatunnid ja, ja kõik puha, mis ja võib-olla sealt siis nii palju kodunt tõtt niuks humanitaarkallakuga asjasse suhtumine kooli ka ja kirjandus ja ajalugu. Aga siiski põhiliseks, ma arvan, et on kool. No mina käisin Türi koolis ja ja seal olid niisugused õpetajad juba algkoolist peale. Keskooli lastega näitemängu tegid igal aastal keskkoolis näiteks oli nagu tavaks üks üks näitemäng välja tuua. Ja mina siis seal kaasa tegin, isegi ühte operetti tegime ja. Aga et ma nüüd oleks tahtnud näitlejaks hakata, seda nüüd küll mitte, ma mõtlesin, et et ma oleks Kas kehakultuuri sporti läinud edasi õppima, sest selle vastu on mul kogu aeg nõrkus olnud või siis oleks noh, kas ajalugu, kirjandust ja midagi humanitaarset, sest et reaalainete vastu matemaatika, füüsika, keemia, need jäid minustki kaugele. Aga mismoodi siis teatrikooliminek teatrikooliminek tuli, nii täiesti ootamatult see, seda ei teadnud keegi, et 57. aastal lavakunstikateeder avati ja mina lihtsalt lehest lugesin seda. Seda kuulutust etet, tehakse niisugune kateeder, lavakunstikateeder, ma ei saanud esialgu aru, mis, mis asi see on lavakunst. Et kas tähendab lava kunstatakse on lavakujunduskunst või midagi muud ja siis sai helistatud. Ma mäletan Tallinnasse ja, ja siis ikkagi selgus, et näitlejaid hakatakse õpetama ja. Kuivõrd ma niisugune isetegevuse näitleja seal Türi linna peal olin siis ma võtsin selle julguse kokku, kui ja läksin proovima. Ja sissesaamine läks hõlpsasti või? No ma ei oska öelda, oli see nüüd hõlpsasti või mitte? See oli esimene, üle tüki aegu jälle võeti minu mäletamist mööda 20 võeti ja ja kas neid soovijaid oli kuskil 200 ringis või? Nii, et eks seal ikka konkurssi oli. Aga, aga kui jah seda nüüd meenutada, siis oli kõhe küll, sest et vaatamata sellele, et noh, ma olin, olin laval esinenud ja mul oli päris korralik niisugune isiklik repertuaar kooli ajal kui ma ei eksi, kui ma ütlen, et kas 15 või 20 või isegi rohkem niisugust luuletust, mida ma võisin igal lehel kell esitada ja. Ja minu kohta isegi öeldi niimoodi, et Matti, sul on annet ja no need olid niisugused jutud. Niisama semudele, jah. Aga kõhe oli sinna Suvorovi tolleaegse Suvorovi puiestee kooli konservatooriumisse minna küll. Aga mul oli siis ka nagu toetajaid ka oli. Oli Türil üks niisugune muusikaõpetaja muusikamees nagu Hugo mürk. Aga et ta ka teatrit ja deklaratsiooni kunsti tundis, vaat siis tema natuke valmistas mind, tema mäletab, ta rääkis mulle, mis asi on etüüd. Ja muidugi ta ka korrigeeris minu, minu kõnetehnikat ja, ja deklamatsioone mingisuguse toema sealt sain. Aga et ma olin siiski maapoiss, kes tuli pealinna Tallinnasse, siis ma isegi vahepeal jah, mõtlesin, kui paberid olid juba küll sisse antud, aga jalutasin seal Kaarli puiesteel edasi-tagasi. Arvasin, et kas ikka tasub, võib-olla võtaks veel välja, mõtleksin Nendele ja. No küllalt palju on sellest tantsukooli esimesest lennust räägitud. Aga nüüd, kui praegu tagasi mõelda, milline see õppimise aeg tundub? Seal ma jah, õppisin seda mis mulle meeldis, mis mind huvitas. Ja, ja kuskil kolmandal kursusel või niimoodi järsku tekkis ka niisugune tunne, et võib-olla lõpetan, järsku saabki mus näitleja ja me olime õnnistatud, et selles mõttes, et. Me saime nii erinevad õppejõud endale. Nad igaüks kuskilt nendest täiendasid. Igalühel olid omad puudused, omad voorused. Panso. Kalmet Tammur. Mida sa Velling tahad? Vello Rummo? Kõnekunst. Nii et selles mõttes meil vedas. Ja kõik need olid muidugi praktiliselt ju teatris sellel ajal nad olid Igapäevase teatritööga seotud, see tuli ainult asjale kasuks. Kui nüüd jälgida tänaseid või hiljutisi selle kooli lõpetajaid, kas tundub, et midagi on muutunud teatrikoolis? Üks asi on, päris selge on see, et tänapäeva noored koolilõpetajad on märksa rohkem haritumad filosoofiliselt üleüldse maailma tunnetuselt ja, ja nad on, Nad on saanud palju avaramates võimalustes õppida, sest et noh, kuidas meie sellel ajal õppisime, eks ta oli kaunikesti raamidesse pantud, aga võib-olla meie ajal oli rohkem rohkem hinge rohkem romantikat ja niisugust ilma milleta ka isa teatrit teha. Et Lääne väga intellektuaalsete ratsionaalseteks Juua oli ka nii kuidas peale kooli läks sisseelamine draamateatrisse? Suhteliselt kergesti valutult, meile tuli jällegi kasuks see, et oli vahepeal pikk paus, kus üldse Draamateatris üldse eesti teatrisse noori. No niimoodi teatrikoolis noori ei tulnud, küll oli stuudioost teatriühingute stuudiost tulnud. Aga pärast Kitise lõpetajaid olime siis meieni kui esimesed, kes 61. aastal läksime. Ja kui nüüd draamateatrist rääkida, meenutame ainult seda, missuguse näitlejad, mis oli Draamateatri koosseis sellel ajal, ma ei hakka üles lugema kõiki neid mines, jaga, alustame karmist Eskolast ainutalvist ja ja ma ei tea, kellega lõpetame Athoimerans jõe või kellega see oli niisugune näitlejate ansambel Draamateatris et sinna sisse sulada ja, ja, ja et sind seal omaks võetaks. Noh, võiks arvata, et et see noh nagu oleks raske, aga ta läks kenasti. Ja juba 62. aastal tuli ju inimese ja jumala lavastus. Ja milline osa on Vargamäe Indrekul teie elus? Vargamäe Indrekul? On minu näitleja elus muidugi väga suur osa. See on üks mitmete asjaolude õnnelik kokkusattumus, et ma niisuguse töö oma teisel kaatris töötamise aastal sain. Sest et ega ma ei olnud ju välja kujunenud näitleja, ma olin lihtsalt üks tavaline noor inimene, teatris. Aga Panso mind usalduse mulle niisuguse töö andis. Seda peab muidugi tema, miks see nii läks? Ja et see õnnestus. Võib-olla kübeke mängis kaasa see, et ma olin ka natukene Vargamäe Indrek, kui ma teatrikooli Tallinna tulin. Võib-olla aga kindlasti aitas. Minule kui noorele Indrekule minu kujunemisele laval palju kaasa see näitlejate ansambel, kes selles lavastuses kaasa mängis Kas 10 aastat hiljem inimeses ja inimeses oli kergem või raskem Indrekut mängida? Kahtlemata raskem sest Tseenret Eluküps elukogenud Henrik oli palju läbi elanud ja ja läbi tundnud. Ja siin ei olnud mul enda elust selle Indreku loomisele. Nii palju kaasa võtta, kui oli noore Indreku loomisel temagi aastane, selle selle tõttu oli palju raskem ja ma arvan ka, et et tulemus ka näitas mingil määral seda Kui üldse mõelda mängitud rollidele, siis missugused on endale kõige olulisemad olnud? Ütleme siis, peale selle noore Indreku, mis veel meenuks kohe Nad on raske öelda, sest, Esimesed 10 aastat ütleme 61 kuni 71 tuli mul mängida tohutult palju. Aga kahtlemata on meelde jäänud ja ma ei ütleks, et meelde jäänud, kui õnnestumised vaid meelde jäänud, kui jõu proovimised, kui katsetus, et endale materjali kallal. Need, kus on tõepoolest olnud autor Ja kui see on olnud näidend klassikaga kokku puutumised. Kokku puutumised. Ütleme Göteiga Faustiga kokkupuutumine tagantjärele veel mõtlen, missugune kohutav. Dramaturgiline materjal. Ja hirmuga mõtlen selle peale kui, kui pealiskaudselt tollel ajal me sellele peale läksime sellele materjalile. Ma mäletan, kuidas me šekspiritrooviluste Kresside tegime. Jällegi materjal, missugune. Ma ei taha öelda kadunud Ilmar tammuri kohta praegu mitte midagi halba, ka tema oli oma ajalavast oma aja laps ja looja. Aga minule kui, kui ikkagi noorele näitlejale oli töö niisuguste osade kallal kahtlemata midagi niisugust, mis, mis jättis mis andis mulle kogemuse ja mis jättis minu minusse jälje tulevaste tööde jaoks. Aga ma jään siin vist vastuse võlgu, ma ei oska öelda. Ma ei ole mõelnud, missugune mul oleks rohkem meelde jäänud nendest kõikidest. Ju indrek lummab teistest nii palju üle, et ei oska praegugi öelda. Aga on olnud, on olnud toredaid töid ja on olnud ka niisuguseid rolle, mida on tulnud hambad risti teha, vastu tahtmist ja kohustusest ära teha. Aga see on kõikide näitlejatega, nii. Aga ma tahaksin hoopis ühe teise rolli juurde nüüd jõuda. Ja see on teatri direktori roll. Mind huvitab, kuidas näitleja niisugusesse rolli satub. Kuidas teie sattusite? No analoogia on enne mind ka olnud, kus on näitleja olnud teatri direktor ja ma alles hiljaaegu mõtlesin selle peale. Tõepoolest see oligi roll. Sest direktor, mis, Ettevalmistusega teatrijuht maasis ja olla kui ma olen ju õppinud näitleja aga maa kohanesin selles ametis, nagu näitleja kohaneb omase rollis. Ja niimoodi ma seda ametit pidasin. Kui te küsiksite mu käest, miks ma niisuguse amet üldse vastu võtsin siis on ka siin mitmeid põhjusi. Ja üks nendest on kindlasti see, et sellele eelneval perioodil ei olnud mul teatris eriti huvitavat midagi teha. Need osad, mis ma tookord tegin, piirdusid parteialgorganisatsioonisekretäri tega kes ma ka ise olin tollel ajal teatris ja must, tekkisid päris sügavad kahtlused üldse, et ilmselt oli üks väike kriisimoment terves minu loomingus. Tolle ajasüsteemi kohaselt niisuguseid jutte ja ettepanekuid hakata tegema, jäin sellega nõusse. Ka teatris oli tollel ajal keeruline aeg ja ma mõtlesin, et järsku ma kui näitleja saan oma kolleege näitleja, et miskitpidi hoida või kaitsta. No ma ei tea. Aga püüdsin teha see aeg, mis ma olin selle ameti peal. See oli kuskil alateadlikult mingi sugu Se akumulatsiooni, uute varude kogumise aeg. Minule. Nii et kui ma nüüd uuesti jällegi hakkasin oma oma põhitööd tegema, siis ma arvan, et midagi, midagi talletus minust sellel ajal, seda ma sain jälle siis nüüd nüüd juba uuesti näitlejana kasutada. Mainisin kosusindist natuke. Kaua seitse kestis, direktoriks olemine. See oli 83 kuni 89, kuus aastat. Ilma näitleja töötas, aeg ka ei läinud, ilmselt olid ka rollid ja paralleelselt või. Ma siiski juhiks, kuid üksikuid osi tegin nende päriselt rooste minna, sest see oht on ka olemas. Ma mäletan, et see oli Mikiveri lavastus Mizziaarini seoses ülemine seoses üleminekuga teisele tööle. Ja, ja kuigi noh, see oli ka niisugune tükk, nagu ta oli. Ja kuigi ma seal mängisin rajoonikomitee parteikomitee sekretäri. Ma ei tea, mis asi see on, et ma vist olen oma oma väljanägemiselt või oma füüsise kuskilt olemuselt miskine ülemuse või niukse kurje ülemuse moodi mulle tihti pakuti niisuguseid niukseid, sekretäri ja direktorid, ma ei tea. Vaat, üks kriitik ütles Marudest, et Een hiljuti Ahah, jah, see oli Mati Undi lavastuse kohta, et Klooren on saanud lahto oma lahti saanud oma direktori Stambist Vigrambist? Ei võib-olla tal oli õigus, kui ta niimoodi ütles. Midagi musikagi vist vist seal sees oli. Aga jah, selles seoses üleminekuga teisele tööle ja siis ma tegin veel Aleksander teistkümnel, tegin keisri hullus. Niisuguseid osi ma siiski tegin ja. No aga siin raadiomajas ikkagi pakuti mulle lugemist, nii et ma nii ikkagi oma kutseoskuse ja mingi professionaalsuse säilitasin sellel ajal päris päris roostega undama ei läinud. Milline osa on teie jaoks teie näitlejateel, Tšehhovi näidendile, Ivanov. Ja. Tšehhovi Ivanovi lavastus ja töö Elmo Nüganeni ka. On nüüd üks niisugune lavastus, millest ma võiksin rääkida atest sellel. Etapil mis pärast ta direktori ametipidamist ja näiteks esimene, ma ütleksin, niisugune hingelähedane ja ja väga tore töö. Kui Ma peaksin ütlema, milline roll mulle vot nende aastate jooksul on kõige lähedasem ja, ja mida ma iseenda arvates kõige õnnestunum maks loen siis ma ütleksin, et Donshabelski selles samas jaanuaris. Ma olen üldse niisugune näitleja ja, ja ilmselt ka niisuguseks jään, vaatamata sellele, et aastad tulevad ja ja kogemused. Ma ilmselt jään ikkagi niisuguseks näitlejaks, kes tahab lavastuses enda kõrval head näitejuhti just nimelt juhti, mitte niivõrd lavastajat, kui head näitejuhti, kes oskab mulle oma märkust ka tulla väga lähedal, mitte ta peaks mul hakkama midagi ette mängima või ette näitama, kuidas teha või teist vaid on kaks märkust. On lavastaja märkusi, on näitejuhi märkus. Aga vot, Elmo Nüganeni puhul ma ütleksin, et et nii noore lavastaja juures on need kaks momenti nii teineteisega seotud. Nii lavastaja kui näitleja. Ma ainult oleksin ja tänaksin saatust taevast, kui kui veel kunagi saaksin teha kõik, missuguse töö. Selle nooremäega. Näiteks ma mäletan sellesama lavastuse puhul momenti, kus ma senna trassi peale lähen, rongile kaasa lehvitan. Ma räägin kolleegidele, et et see on Elmo Nüganeni suurepärane liid. Et ma sinna ülesse terassidele lähen, hakkan lehvitama. Ja ütleb mulle Ivanov, Jüri Krukovetatu toot, kuidas Nüganeni leida, et see on sinu läinud maa, üks proov ennem juba hakkasin vaatama, et sa hakkasid, kipume selle selle, selle terassi pääle tähendab tekib see moment, kus, kus näitleja ja lavastaja loovad koos ja, ja siis ei teagi, tähendab kes on ühe või teise momendi looja, kuidas, kuidas see just täpselt on, on tekkinud ja saavutatud. Aga kui ma Ivanovi kohta küsisin, siis ma pidasin seda silmas, et te olete ka eelmises marjagnebele lavastuses kaasa mänginud. Ja see oli 72. aastal, kui ma ei eksi siis ma mängisin Voffi. Tookord võeti see lavastus hästi vastu ja minu enda mälestused ja minul Voff on natukene seotud ühe Kaarel Irdi tollase vihjega mingisuguses artiklis arvustuses, kas ta ütles, et ma olin ikka juba üheteistkümnendat aastat teatris, 72. aastal, ütles noor näitleja, Klooren on Lowoffi osa? Noh, käinud niimoodi, et et allapoole professaa igasugust professionaalsust ei oska, ei siit ega sealt ei lähe. Nii et see oli, see oli Hirdi hinnang. Aga tuttav on ta mulle jah, küll praegu, kui ma lava kõrvalt vaatan Sulev Luike, kes lohvide, siis isegi isegi tekste natukene meelselt sellest lavastusest. On veel üks roll, mis ka praegu on repertuaaris, millele ma tahaksin juttu juhtida. See on piparkoogileedi luu tänner. Minu meelest on see alati tohutult efektne moment, kui ta lavale ilmub ja, ja publik hakkab kava lehtedest otsima, kes mängib. Sest lihtsalt ei tunta ära. Rajal kirjutas üks. Jällegi vist oli see hooaja keetmise teated kriitikutele. Välja jagatakse siis nad vastavalt. Parim mees ja parim nalja lavastaja, neljade lõiga, parim kõrvalosa ja keegi minu arvates kas selles ankeedis või ma eksin, oli kuskil mujal? Ütlesid mulle meeldis Klooreni osatäitmine Keppar koogileedis eriti parukas. Noh, väga hästi öeldud, sest et nii kui ma lavale astun saalist tunnen seda kõminat. Ja muidugi paruka parukaga in, mis sealt tuleb. Noh, mida rohkem minusugusele juukseid pähe kleepide vuntsi Ale näidata, seda kergem on mind mind ära muuta. Näiteks. Kui me tegime Miku märgit siis mul olid seal ka küllaltki tugevad kelleebingud vurrud ja habemed ja parukad ja siis siis isegi mõned oma kolleegid käisid vaatamas kontrolletendust. Küll ma vaatasin ja vaatasin ja mõtlesin, et kes see on ja, ja siis lõpuks ikkagi kuidagi nagu hääle järgi tundsid ära? Noh, ei tea, see võib-olla ongi seesama moment jällegi, mis oli tingitud sellest kuuest aastast, kus ma väga vähe laval olin ja kui ma nüüd tulin ja ja kui mul see füüsis oli niivõrd laval ka ära muudetud, siis tõepoolest võis tekkida see moment, et, et kes see on. See praegune aeg, kuidas sa teatritegemisele mõjub, kas on ka loominguliselt ahistab kui peab rohkem kui varem rahale. Tema. Eks ta mingil määral ikka ahistab, sest no kas nüüd otseselt teatris ahistav Aga väljaspool teatrit kindlasti, sest selles rahahädas, milles me praegu oleme. Me oleme valmis võtma ükskõik missugust pakkumist ükskõik kuskohalt. Ükskõik missugune reklaamifirma või ükskõik, missugune filmitrupp filmi väntab, ükskõik olulise osa ka ei oleks. No ma ei arva, et ka vanasti kõrvalteenistusest ära oleks öeldud. Võib-olla, kui oli väga tühine, väike või üldsegi mitte huvipakkuv asi, et siis öeldi ära, aga, aga tänapäeval muidugi seda ei tee. Ja ega seda ei panegi keegi kellelegi pahaks. Et võetakse kõik vastu, sest et tuleb ennast lihtsalt vee peal hoida ja ära elada. Aga et meil on teatris niisugune süsteem, et iga etendus maksab sellel on ka oma head ja halvad küljed. Ühest küljest on hea see, et Ma tean, kui vanasti jäid etendused ära või kui etendused asendati, Ta oli natukene kurk valus või natukene hääl ära, siis siis ei tuldud ja võeti sinine leht ja etendusi asendati, pall asendati, see oli halb asi. Nüüd hakkame vaatama, tuleb harva ette, kus etenduse asendatakse, või ärajärg ja kui ära jääb, siis jääb sellepärast ära, et ei ole saalis rahvast. Tähendab ühtepidi see niimoodi on näitlejale niisugune kohustus. Sama raha. Toota õhtul välja ka siis võib-olla, kui ta päris terve ei ole või kui tal oleks võimalus võimalus haiguse. Aga üldine olukord ühiskonnas ja inimeste hulgas muidugi jätab oma oma rusuv aja niisuguse Niisuguse halli masendava meile kõigile. Mis selle rusutuse vastu kaitseb? Või mis aitab teid näiteks? Võtad kätte ja lähed siit linnast minema hoopis. Ükskõik, kas oma oma sauna suvila juurde või võtad ratta ja sõidad linnast välja või. Aitab see. Kas on lõpetuseks mõni kevade soov kuulajatele? Ma sooviksin seda, et. Kes te teatrist lugu peetia meid vaatamas käitlejate? Vaatamata sellele, et tuleb kevad ja jää kevad, kisub meid kõiki linnast välja, et siiski meid ei unustaks ja, ja tuleksite näitama vaatama. Sest et ilma teieta ei ole meid. Nii et tulge ja hoidke meid ja meie teeme jällegi kõik selleks, et et siis, kui te olete tulnud mitte pettunult teatrist koju ei läheks õhtul. Mäletad hing seda alleed, seda üksikut lumist teed. Kuused olid kui suhkruväed suhkru päie all, sina näed, kuusel latvadel kandsid, kuid lumi, linnud, painuta titt, puid, une nägid nad unest und. Langeden peksitiivuga lund, mäletad hing, sõda, alleed, seda üksikut lumist, teed, kust me jooksime kinni käest lume lennaten alla mäest. Ühel ristel Lunge saagiskusid minu endaga, mäletad, veerisin alla mäest võeti kinni kaelast käest. Hiljem leidsime metsa seest igalt poolt arma seest. Kuused olid kui suhkru pääd, suhkrut täie seanssina, laed. Nüüd olen sinuta siin. Südamen sõnatu piin. Mäletad hing, seda alleed? Saamida minuta teed? Vara heitsid valu, voodi, mure, lilled, tuppa toodi emakene memmekene. Silmad kaeti enne aega hauda, läksid enne aega emakene memmekene. Kun Saulid enne kuulmist enne suure surma kaalumist, emakene memmekene. Sina nägid, maa ei näinud. Arm on alla hauda läinud, emak, gene emmekene. Ema, lillemurevarsi, valu, väete, panen värssi emakene memmekene, kokku, südame kõik valguma. Oh, kui palju sulle võlgu emakene memmekene. Olen väsinud ootamast, olen pettunud. Lootmast. Kätest ramm kadus, sirutan neid sulle vastu. Vaaruks, samm. Raske seista. Raske, istu, astu nüüd. Ei, vannu. Palu. Nüüd on mööda valu. Ainult tuhk. Jäänud kõigest hõõgest hingemaaelu puhk. Sellegi viib mitme mere ta. Tahad, istu nutta. Tahad joosta, rutta mulle see, nagu jookseks, pilved nähakse palu. Minu tee. See on lauluks, ülendada valu. Nii pehme valge hämaram tund. Nii pehme ja sügavda meel. Üks ööbik on siin ja teine on seal ja kolmas on enese südame hääl. Kell sõnu siin leiaks veel keel. Kus su kallas ja kauguse rand, silm, miks sa ei leia veel und? Pool valgust, poolvarju, see südame tee pool rõõmu, pool muret, nii heliseb, see on üürike kee, annestav tund. Kepp kätte ja rända. Öö valge on õnn. Veel kuskil on otsata. Kõik kordub. Ons kordaja isegi uus? See küsimus helises mõnely suus. Las mõtetest vabaneb. Las olla kõik kallas ja kauguse rand. Ööl 1000 on paitavad kätt käidasa ja laulani üksinda teel. Et vabaneks kõigest kord kütkenud meel. Ööl 1000 On aitavat kätt. Käi tasa ja laula ja unusta kõik, las magada udu ja ilm. Üks ööbik on siin ja teine on seal. Ja kolmas on enese südame hääl. Las särada, õnnelik silm. Ma kõnnin hallil lõpmata teel kesklurmi täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel. Ju lapsena teesid armastas meel, teed laulavad õhtuti hilja need teed, kus on nad nii kõvad kui keed, need otsata kutsuvad jooned. Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed, nii hallid ja tolmused, kõik need teed, need rändaja eluhooned ju lapsena teesid armastas meel ju lapsena kuulda, tee tuttu ju lapsena kõndi armastas meel oma laulu nii laulda hallil teel, kui polekski ilmas ruttu. Tund hiline, nüüd laulab lõpmata meeligatseptolmuta randa, tund hiline, tee on kõva, kuigi mind hoiab, kui mõrsjaks enesele. Ei, siiski saab ärale kanda. Ma kõnnin hallil lõpmata teel keskNurmi täis valmivat vilja, ma kõnnin ja kõnnin otsata teel, kui teedelaul tee helisev meel. Ja kõik on nii õhtu hilja. Vokk vooris vurris otsata pikk on õhtu, talvine. Nii endamisi tasa laulab, ei vokk vurise puunine. Mis laulad sa, emake laulatsani, nii pikalt otsata, see ujub kui kuldne lõng läbi öö. Mind nõiub kuulama. Lõng kullane imelik kullane lõng, muu ei pojuke takkudest pool päeva linadest pool. Nii kedratud südame. Kõik linad mulle olivad, valged kui päev. Nii läksin ketrama. Mu palged kui Koit suvevalgel ööl ja süda, kui on ema. Ja siiski see ei nüüd hall, nõnda hall, kui tehtud takkudest. Võiks ümber kõik, kõik veel kedrata kord kuldmõtete lõngadest. Vocurris vurrise pootsata Pikkonna õhtu, talvine. Nii endamisi tasa, laulab eit, vokkuv, uriseb, unine. Ja läbi öö ujub kui kullane lõng. Võiks otsast alata. Kuldmõtetest pool õnne õndsusest, pool. Nii pikalt otsata.