Tere õhtust tänases näitleja tunnis kohtute nukuteatri, näitleja ja lavastaja ning lastekirjaniku Helle laasiga. Teda küsitleb Pille-Riin Purje. On üks d, suur tee mis mind suurde ellu kartei. Mina igatsen tagasi neid tagasi neid väikseid teid, mis viisid mind kord mu mängumaailma olitsel kividest kiisud miisud olid seal kividest. Lehmad ja lambad olid seal. Karikakar printsid olid seal, olid seal, olid seal. Saatus. Inimene sünnib maailma. Ta kisab ja protesteerib mille vastu. Ega ometi iseenese sünni vastu. Narr, kui oled sündinud, siis tuleb elada. Mõttetu kisa lõpeb. Imik magab, ta nägu on krimpsus ja kortsus. Vanad inimesed teavad rääkida, et need olevat saatuse kortsud. Mis on saatus? Kas mitte see, mida inimene kogu elu trotsida püüab ja mille ta vanaduses endale uuesti näkku tagasi saab? Vaadake vaadake mõne vanainimese nägu, mis on nagu läbi käidud teedest põimitud kaart. Kes oskaks seda kaarti lugeda? Kes võiks tunnistada, et need on samad kortsud mis sündides. Vanakese isa, vanakese ema, neid ei ole enam ammu. Mis on saatus? Võib olla elurikkus, mille ees inimene juba sündides narrusest nägu krimpsutab. Kõigepealt ma tahan öelda, et kui kuulajatele äkki võõrastav paistab, et teineteisele sina ütleme siis me ütleme ikkagi, sest me oleme ammused tuttavad. Ja sellest ajast veel vaata kui sina oled ju väike ja mina olin enam-vähem noor. Ja nüüd on niiviisi, et sina oled enam või vähem noor ja mina olen enam või vähem vana. Võime küll öeldisena. Aga peale selle liidab meid veel Saaremaa ka mina olen küll poolsaarlane, aga sina oled vist päris. Ei, mina olen ka poolsaarlane selles mõttes, et kuigi ma pean ennast päris saarlaseks, mina ka ja ma olen sündinud Tallinnas, aga minu lapsepõlv on kõik möödunud kuni neljanda klassini Saaremaal. Ja emapoolsed juured on mul kõik Saaremaalt. Ja mina kohe tunnen, et mina selle Saaremaaga kokku kuulun. Ütelge, mis nad tahavad, aga mina sinna kuulun oma looduse poolest. Tähendab, loodus on minu jaoks, kui ma nüüd jälle käisin seal seal nii lähedane, nagu ütleb saarlane, nii hirmus lähedane ja ilus. Inimesed on rahulikumad, kogu see saare rahu on hoopis midagi muud, ikka ei ole siukest siblibist kuuedi. Pane sulle keegi küünarnukki ribide vahele ja ma ei tea, ma, ma tunnen, et ma kuulun sinna. Huvitav, mis asi see on, see, mis selle Saaremaa nii eriliseks muudab. Mina arvan, Meril mere mõju ühele saarele on kindlasti suurem, kui ütleme siin Tallinna Tallinna mere mõju ühelt poolt räägitakse nõnda, ma ei tea, ma kuskilt kunagi, väga ammu lugesin, et et merel pidi olema niisugune võimet kutsuda inimestes esile nostalgiat. Kuigi, kui palju me siis selle mere ääres seal Saaremaal, noh, nii väga lastele ikka käisime, muidugi, suved olid ikka seal isegi uisutamas sai käidud ja isegi oma nende lumeuisud mingisugused olid nööridega alla pandud, sealse krobelise jää peal rannas ringi lastud natukene, aga on, on mingi eriline, on. No mina küll seostan merega seda. Ja see loodus on garnisoni pretensioonid, tuju garage ja jah, ta ei ole rikas, ei tea mis niukseid. Imevärve ja kõiki värke seal ju pole ja midagi pole suurt kõikoni parasjagu ja mõõdukas. Kas see ajarefrään sinu praegu viimane ilmunud raamat, eks on see autobiograafiline? Jah, on küll kuigi seal on nimed, on muudetud ja ühte-teist on veel natukene muudetud, võib-olla, et nii ta on ikkagi lastele kirjutatud ja, ja noh Ta on kirjanduslikuks tehtud siiski mingil määral, aga faktid, mis on kõik, mis puudutavad fakti, on kõik kontrollitud. Ja ta on autobiograafiline, selles mõttes Kui ma lugesin seda ja ka teisi sinu raamatuid, siis ma jäin mõtlema, et kas ikka saabki öelda nii, et on olemas lastele kirjutatud raamatuid ja on olemas suurtel, et tähendab iga suurte raamat muidugi lastele ei sobi, aga hea lasteraamat peaks vist ka suurtele hea lugeda. Seda, ma arvan küll, et hea lasteraamat peaks olema suurtele noh, ka hea lugeda. Aga tegelikult probleemid on ikka ju ühed ja samad ja kõik, me oleme inimesed ja ikka me unustame selle lapse ära, et ta ei ole nii loll nagu teda lolliks peetakse. Ainuke asi annetud lapsele tulevad need probleemid nagu lihtsamini ära kirjutada. Ainevald võib ju täpselt sama olla. Ma ei oska praegu praegustele lastele, mul on äkki vaheajal tekkinud, ma ei oska praegustele lastele kirjutada. Tähendab, minu jaoks on mingisugune eetiline nihe toimunud mida kõik pakuvad. No ma ütlen, kui ma praegu kirjutan või näite mänguski teen, ütleme neid oma muinasjutte jutustan. Mul on tekkinud mingisugune niisugune takistus ette, sellepärast et minuga võistlevad niisugused asjad, kõik nagu oma eetikaga nagu prostitutsioon, täiesti avalik, mis tähendab, mida tehakse isegi kõige kuulsam elukutse praegu. Ennem olid vasevargad, nüüd on prostituudid, nendest kõige rohkem räägitakse. Ja poliitika. Ja see mõjub kalaste maad ja see minu jaoks mõjub kohutavalt, sest nad ei tea enam, kuidas olla, nad on nagu mitme tule vahel ja seesama, mida näiteks ka raadio teeb kõik need raadio, tähendab, nemad annavad absoluutselt teist eetikatädi. Tähendab kui meie jaoks sul eetika, see tonis, inimene sisemine eetika olid nii-öelda needsamad 10 käsku, mis olid ükskõik mis ajas, mis kujul neid välja pakuti. Agarad olid teadvuses olemas ja lastekirjandus, kui tähendab kalaste diaater, minu meelest tal peab see väikene kasvatuslik või see abistav mõju ikka sees olema. Tähendab see hea, hea elufilosoofia. Aga praegu noh, nende teismeliste ja kõigi nende, nad otsivad oma eeskujusid ja minu meelest on nõnda, et et noh, nad otsivad kangelast, seda ideaali, no mis nende jaoks, mida pakutakse meil praegu selleks ideaaliks siis raadius televisioon, mida pakutakse, aga ta sealt otsib. Aga kas sa tunned, et minu oma ei lähe enam läbi, sa ei suuda sellele vastuseis ja no ma suudan kohutava pingutustega etendusel, et neid haarata ja siis nad kuulevad, ma suudan, ma suudan kirjanduses, ma ei ole leidnud seda, sest siin ma olen silm silmitsi, ma sunnin oma peale. Ma näen, kuidas nad tulevad, kuidas nad tulevad etendusele. Nad taovad 11, kõik asjad pillutakse maha, kõik käib mingisugune lohakus tänaval vaata Liisale pojaga joovad ikka need topsikud, suur poiss viskab keset teed selle topsiku maalisaidi talle isegi märkust. No kas tõesti vabaduse mõiste on niisugune ja minu meelest kõige rohkem üksi on teismelised, tähendab vaata see igavesi 14 15, isegi 16, kus inimene ootab armastust ja ta on väga üksi tegelikult. Ja sellel momendil on väga kerge kõigi nende Vaudiga võtta ta endasse tappa muusikaga selle mingisuguse. No ma ei oska öelda selle Vummiga kõige lihtsam, aga mis kätte saab? Sedamoodi võtta kampa kantna, mitte isiksust vormida, sest kõik see ei vormi isiksust. Ta vormib kamp. Aga kampa nõel, asi, kambas on kerge sisse saada, aga katsu välja tulla. Ja me läksimegi kohe nüüd sina läksid suure raginaga selle elu ja murede ja lootusetuse kallal, vähekene temperament? Ei. Ma ei usu, et see päris lootusetu on, aga ma lihtsalt koputan natukene täiskasvanute südame pääle. Et noh, et ei tasu sellega kaasa minna. Nii väga ei tasu. Meil on ikka eestlastel oma mingisugune looduses ka ikkagi meie oma põhjame, maine, mingisugune eetika sellel maalapil, kus me elame. Ja sellest peab kinni hoidma see, mis meil on juba välja kujunenud, midagi head. Miks me seda lähme nii, nii asjatult lõhkuma? Sinu muinasjututundide missioon minu meelest ongi seda hoida. Räägi mulle natuke sellest, kuidas need näitaja tunnid Volo etenduselt sündisid ja kuidas sa valid neid rahvaid, kelle muinasjutte sa teed ja? Meil on see kuskilt lõunakultuur või Ameerika või ma ei tea, mis massikultuur, mille kohta väliseestlased ütlevad väga ilusasti, et miks te ometi võtate seda kõige hullema meilgi üle? Vot see mõju on nii suur ja siis vastukaaluks ma ikkagi mõtlen, et noh, et peab ju ikka komisi meeles pidama. Peab vepsusi meeles pidama, nemad on meiega seotud oma keele, oma juurde, oma kõige sellega, mis on tähtis. Ja mis jääb. Ja kui see lõhutakse, siis hukkume kõik, kõik need väiksed rahvad, Uku. Ja ma olen kuidagi katsunud komid ise soovisid, et ma võtaksin, et meie lapsed teaksid midagi komist, ma käisin seal möödunud kude, see kevadel idega, tähendab 92. aasta kevadel käisin komimaal esinemas seal raamatupäevadel ja siis nad palusid, et ma võtaksin neid komi muinasjutte ka neid on raske kätte saada kõike ja pead ikkagi valima neid, mida ei teata. Nojah, sest korduvad motiivid ja teemad ja et ja mis sobivad lavale panna nagu ja samal ajal, kus on ka teave mingisugune sees või emotsioon sõnumi kaudu või mingisugune niisuta tunnetatav, et igal rahval on nagu natukene oma temperament, vaatamata sellele, et me kõik oleme soomeugrilased, eks ole, on ikkagi mingisugune oma väitena, arusaam elust isegi siin Eestimaa peal, võtame nüüd eesti vanad kurradi muinasjutud või setu muinasjutud. Nad oli ka väga erinevad. Kuskilt. Aga siis on küllalt keeruline sinul ka sellesse erinevasse maailma siseneda. Ei ole, sellepärast muinasjutud on kuidagi nii lähedased nad on nii lähedaste muinasjutud ise loovad selle õhkkonna nad kuidagi nendes on endas olemas. Ma ei võta neid muinasjutte, kus ma tunnetan, et see ei peaks olema selle rahva jah, et kuskilt on laenatud või midagi kuskilt niiviisi. Et selle, selle muinasjutu, kui ma jõua neid edasi anda, aga ma võtan ikka need, mis mulle meeldivad ja millegipärast tunnetan, et nad on ka mulle lähedased ja niiviisi ma neid otsin. Tavaliselt on ikka loed ju palju läbi ja kaks-kolm tükki sure, jääb neid. Neid lavastusi nüüd olnud on, kas uus v? Üks ei ole soome-ugri? Islandi ei ole soome-ugri, aga Islandi on tänu saare mulle ma ei tea, mispärast, no ma ei ole iial Islandil käinud ma teistelt küsinud, kes on käinud seal natuke no nii lähedane kuskilt kuigi ka hoopis teine saar ju oma oma looduse ja kõigi poolest. Palju on siis Vepsa Setusaar niisiis, Islandi siis on, äkki ei tule kõik meelde komi, Komi ja eesti kuradi muinasjutud siis ongi kuulsad jah, kuus ja terve nädal veel mängida. Igaüks. Ja kuidas sa neid kunstnikke valid, nendele? Mina ütleksin, et nina järgi või oma nina järgi õhus tunnel ära, kes sobib, aga tegelikult on ka nõnda. Komide muinasjuttudega oli nõnda, et pakkus kunstnik iseennast. Tähendab, temal oli diplomitöö teha ja tema oli kuskilt lugenud, et ma neid muinasjutte teen vist eesti naisest. Ja, aga siis olid mul kuradi muinasjutud nagu tulemas ja tema arvas, et äkki läheb midagi nahast maski või niiviisi vaja. Kuradi muinasjutud olid mul siis juba tehtud ja ja siis mul olid kommid ja see oli just nõnda, et need, tema lõpetas nahkehistööd. Ja rääkisin nii palju, et tulin sealt kummist ja näitasin natuke materjali, et tema tegi ise. Meil ei olnud isegi väga palju juttu, ausalt öeldes. Nii et kuidagi tema hoomas ka selle kõik ära ja ma olen väga rahuldada. Ja muidugi instituut tegi meile ka, tuli vastu ilusasti. Juta Kübarsepa nimi ja Juta Kübarsepp ja siis need laulud või muusika, mis seal on, need on selle rahva omad, eks ole. Komisjon ei ole, muusika, ei ole, vaat kõigil on niisugune tunne mees loos ja, ja mulle mitmes loos seda juhtunud. Aga see muusika, mis seal oli ja mul ei ole peaga kuskil muusikat. Mul on näiteks saamis on natukene joigu pisikene sutt, mida kogu aeg laule laulavad lapsed kaasa, see on ainukene, mis ma siis lindi pealt võtsin, üks lihtsam lasteaia ja kooli niiviisi. Aga tegelikult ei ole ju mul ei vepsas, ei setus, selles oli lihtsalt üks lõpu, jah, selles komisjon üks lõpuni sõita, rohkem ei ole ju ainult trumm tahab seda. Ja ärevus. Aga see on, lapsed ise vilistavad, see tuli sellest, et mul üks poiss etendusel kogu aeg vilistab ja vilistan, ma ei tea, kas õppis helistamist või mis tal viga oli? Ei, seal ikka iga natukse aja. Nonii, segas, hakkab nüüd. Ise ei oska veel õieti vilistada. Ja siis tuligi. Ma mõtlesin, et panen nüüd nad vilistama, aga mitte niiviisi ulakat vile, aga nii et nad, kui vend läheb mööda teed, et noh, et kui inimene läheb, eks ju. Et siis tal on see niisugune hea tuju ja vilistab ehk seda vaikset viisi, vilistlased, las nad siis proovivad vilistada. Kaua siga vilistel kolm venda on ju lõbus, väsivad ära. Ei tahtnud see kahlan vilistada, aga nii kaua nad siis vilistavad. Aga nad, see ei ole. Ka selle, vaata see muusikatunne tuleb siis ilmselt sellest, et neis lavastustes on oma rütm Ja rütm on kindlasti, aga igal muinasjutul on oma, vat rahva muinasjuttudega ongi see, ta ei ole tehissest enam-vähem, ma võtan nad ikka kõik niiviisi, et need lehedal kujul. Võib-olla jutustan ainult natuke omamoodi. Lava laval ikka natuke tuleb teistmoodi jutustada ja nähtavasti need rütmid, mis seal muinasjutus on, need tulevad ise nagu välja. Nad on akud ise mängivad noh, iseenesest ma ei oska ajutine, üksinda mul ei ole kedagi. Ja ka ju nad ikka siis alateadlikult niiviisi paika lähevad. Need rütmid. Aga hirmus oluline on neis lavastustes ikka alati see, kuidas lapsed kaasa tulevad ja kaasa loovad. Kuidas sa oskad? Vaata seda ma ei tea, tähendab, minu jaoks on see vajalik. Vaat see on seesama, ta ei häbene nukuteatris äkki mängida, ta puhkab selle, ta mõistus läheb ära sellest igapäevaelust sellest vaat selles samas nii-öelda popmaailmas, mis praegu on, ei tea Kalevipoja, kes on kokku pannud kuskil seal üheksandas, kümnendas klassis, aga nad teavad, kes on kuku raadio seal edetabelis. Neljas ma küsin, mis sa selle teadmisega teed? Ta neljas, järgmine kord seitsmes siis mul on, millest teistega rääkida. No vot, ja paigast ära need väga paigast ära ja ma ütlen, et minu jaoks on kohutavalt hea tunne, kui ma suudan need lapsed äkki viiesena muinasjutumaailma, et nad unustavad ära, et nad peavad veel keegi mingisuguse kamba järgi popid olema, mingisuguse malli järgi, et nad saavad ise olla lapsed, et nad saavad mängida, et nad ei häbene mängida. Ta tahab lavale tulla ja, ja esineda ja jutustada. Ja ta ei karda, et läheb sassi. Ja ta mängu sees. Seda on hirmus vahva vaadata, kui nad selle mänguga kaasa tulevad. On see raske sulle või on see, kuidas kunagi ja kui vanad lapsed. Kõige mänguga kaasatõmbamine ei ole enam raske, aga just see esimesed momendid noh, et neid panna ennast kuulama ja ja tulla tulema mängu sisse, aga seda peab kohe tegema. Et nad tulevad, alati on ka neid lapsi, kes ei tule mitte alati, aga noh, on vahel saalis niisugused, kes ei tule, aga muidugi ma ütlen ikka seda ka veel siia juurde, et mul on hirmus tänulik nende petajatele kes praegu viitsivad lastega tulla nukuteatrisse. Ja ma ütlen tõesti, et mõni ütleb niiviisi õpetajate ah et kõigi austuse juures Helle Laasi juures, et et ei, meie ei tule ühe inimese pärast teatrisse, tulgu ta meile Lasnamäele. Aga samas tuleb teine kool sealt kõrvalt 56. näiteks tuleb vaatama meile majja, ega neil ei ole kergem sellel lastega karjaga tulla läbi linna, see on tõesti raske. On on, aga nad tulevad. Aga need on õpet, kes tulevad või pääskülakoor, ta on, pidevalt on kõik minu etendused ära näinud, aga see on üks grupp õpetajaid, kes on mitu aastat järjest kõigile andnud seda teavet. Mõtle, kui hea on nendel lastel koolis viiendas-kuuendas, pärast võtan seda, kus see materjal tuleb sisse nüüd hõimukeeled ja kõik need asjad. Nad teavad seda ja pääsküla kuul läheb ära, ta leiab põrandale ühtegi paberitüki pärast, terve saal on täis olla. Samas tuleb kool, kellel on banaanikoored pärast sõda. Kuigi meile ei müüda teatris banaane. Absoluutselt teine käitumine, lasen üleüldine jaamise kultuuri ja küll on hirmus hea näha. Näiteks Laatri kuul tuleb Tsirguliina köhuma 10 õpilasega nelja kilomeetri kaugusel jala. Sirgulises pole õiget saali, pole midagi, võimlas toimub, see etendusse pole etendusega midagi, aga ta tuleb nelja kilomeetri kaugusel õpetaja oma 10 lapsega, seda Tsirguliina võimlasse, et nende silmadega mingi natukene avardada. Seal õpetaja, heas mõttes õpetaja. Samamoodi Salmes on uus kultuuri Salme kultuurimaa kultuurimais või rahvamajas või kuidas see praegu on? Kahjuks mul ei jäänud tema nimi meelde. Oli seal Salmes, ei olnud publikut, oli nii külm, maja ja kõik, mis on, siis on lapsed majja tulnud. Ja ta ei ole niisugune organiseerija nagu organiseeritakse, tead niiviisi, eks ei. Ta on ise kultuuri täis, ta on vaikne, ta p. Ta teeb midagi. Maailmas on palju puid, väikesi ja suuri. Maailmas on palju loomi, väikesi ja suuri. Maailmas on palju linde, väikesi ja suuri. Taevas. Taevas on palju tähti, väikesi ja suuri. Aga siit kaugelt vaadatuna on nad kõik ühesuurused, mõni ainult helendav rohkem. Nii on ka ilmas inimesi väikesi ja suuri. Aga sealt kaugelt taevast vaadatuna on nad kõik ühesuurused laskuda, alla astud, ligi, saab tuttavaks ega aja enam teistega segi. Aga see, kas ta teistest rohkem helendama hakkab oleneb sellest, kui lähedalt. Kuule, oled sa nõus nende olevikust natuke tagasi kava ja muidugi oleneb see ja rääkima, kuidas sa üldse sinna teatrisse sattusid. Minu meelest seal nii kõigile teada ei tea, kas on. Aga ikkagi Ma tuletan meelde, see oli ka nõnda, et üks hirmus haigus tuli pääle, oli parajasti ju ikka midagi veres, oli mul teinud natukene teatrit ja ta oli pillimees ja kuigi mina olen temaga koos olnud kaheksa kuud olnud. Ja oli lõdvat mingisugune, ma olin juba keskkooli lõpetanud ja ma olin tööl tööstusprojektis ja geoloogidega koos seal ja siis ükskord käisin ühel näitusel. Tallinnfilminukud olid käituse nukud, kes ma ei tea, mis sinuga juhtus. Ma ei saanud, ma käisin seal ja vaatasin ja läksin koju ja tahtsin nuku järgi teha ja nii edasi. Ja siis järgmine oli see, et ma kirjutasin nukuteatrisse loo tuile kirja ja et kuidas on võimalik nukunäitlejaks saada. Ma lihtsalt arvasin, et ma suurele lavale ei kõlba. Aga see nukuvärk mulle meeldis ka kuskilt. Aga ma arvasin ka seda lihtsalt suurele ei kõlba. Kuule, aga sa oled rahvateatris mänginud, eks ole, ja hiljem hiljem ja ma tulin stuudiosse, tulin nuppe ja siis loodu ja ütles, et neil on nukuteatris praeguse õppestuudio. Et ma peaksin Ferdinand Veikese poole pöörduma, kes on nagu selle juhendaja. Ja et tulgu ma teatrisse ja andis koordinaadid, issand, kuidas ma värisesin seal midagi metsikut. Mul tuli veel kaasa, tookord ma töötasin tööstusprojektis, meie labori juhataja tuli, saatis mind nukuteatriukseni. Kui mul see värdinanud lõikesega, siis see kohtumine oli, issand, ma ajasin segamini, ma ei teadnud, mõõdunud vanus meelde, ta küsis, et kui vana te olete, mul tulen, sünniaasta meelde, valitses 1941 mulin vanud meelde. Ja siis ta, mida ta veelgi siis, ja ma ütlesin veel ikka keerulisemalt. Ja, ja siis ta tegi ja siis nagu võeti mind siis vastu nagu sinna, kuigi teised olid juba alustanud ja ja vot sealt tuli edasi see asi, et siis mul oli pinnas. Leida Rammo pakkus mulle Wilhelmiine Klementi rolli. Ja see on meil ka heliarhiivis on. Ja seal mul hääl oli täiesti normaalne ja kena veel. Järgnevalt esitab vanud Wilhelmine Klementi Gustav Suitsu pöörase laulu. Ma naeran teid, viletsa tervisetargad, keste arstite hullusid, lollisid maaliti seinale, kollisid ja olete ise kõik kelmid ja vargad. Kuidas naerstigi peale, eks ole mõnestki poksi vastikust teinud, valguse, lamba, kes sööb, mis sisse söödetakse, joob mis iganes, joodetaks. Kui toodaki korragi pööraste pööris kes kellestki see, kui põlema pistavad hullud selle maja. Las põlevad sisse kõik teie targad, kõik eelmid ja varda. Neid kinnide seote. Te võite nii teha. Sest teie ju tahate, meie läheksime hauge. Siis ma tegin selle ära ja siis mul tulid teatritest pakkumised, kuigi ma olin stuudios, Ugala pakkus ja ma ei tea, kas Pärnu oli ja midagi oli veel mitmes teatris tuli pakkumine ja siis oli hästi tehtud. Reldja, ma saan sel ajal ise mitte midagi aru, ma olin ikka väga loll sel ajal. Ei, ma ei olnud seda teatri asja teinud palju keskkooli juba läbi ja ma ei noh. Ei, ei ma teadnud midagi suurt, eks ma ikka oli niuke pabista. Seda asja suurt midagi ei osanud. Aga ju nad siis leida ja. Mu sinnapaika niiviisi pani nagu vaja oli, ja rammu ja ja sealt, ja siis siis oligi niiviisi, et ma läksin, valisin Ugala raha ja Simonile Tugada. Vaata, mulle tundus, et seal olid, kõigepealt oli Eili Sild seal minul see klassiõde. Siis oli Leila Säälik, kes oli seitsmendas keskkoolis õppinud ja kõik olid noored ja niisugune tunne Tomad kah ees, eks ma siis sellepärast läksin. Ma arvan, ise muud ei saanud seal nagu olla ja võtsin selle kutse vastu ja seal ma sain siis sisse ka need eksamid ja. Ja kolm aastat olin Ugalas ja siis tulin lukku tagasi. Sinna ei tahtnud siis jääda või mis, ei tahtnud ausalt öeldes inglise keeles natukene isiklik elu viskas natuke vimka sisse ja teiselt poolt ka. Ma ei oska öelda, sel ajal oli ka Ugalas väga keeruline aeg. Väga keeruline aeg oli, kus olid põlvkondade jamps ja meie olime kõige nooremad seal niiviisi. Aga ma heida mitte kellelegi midagi ette ju Ma ise tundsin, et ma olen liiga nõrk, kusjuures keegi ei öelnud mulle seda, et hakka minema. Aga ma arvasin ja ma olin teatris pettunud sel momendil ja ma ütlesin, et ma lähen ennem kahe kohaga koristajaks, kui ma veeteatrisse edasi jään. Ma olin teates pettunud nendes kulissidetagusesse nendest omavahelistest hõõruvistes ja olin pettunud, aga saatus tahtis õelda trei, nagu helistas mulle, et kui enne kui sa koristajaks lähed, tuleproovi nukus natukene. Et meil on üks koht praegu vaba, mõtle selle peale ja siis ma helistan sulle ja niiviisi ta helistas ja mõtlesin muidugi jah. Ei saanud ära öelda, ikka midagi veres oli Lägelejaid. Aga sul oli nüüd võimalus hiljuti Pirgus mängida? Ei selle aasta pidu televiisoris näidati, oli vahva. Mulle see meeldis, mulle see Pirgu vaheldus iseenda jaoks meeldis hirmsasti, igasugune kerge ei olnud, sest mina olen harjunud ja nüüd ma ütlen kaheksa hooaega, mis ma olen täitsa üksinda teinud nukuteatril enne seda ka ju seda vepsase kuskil 10 aatomi üksinda teinud. Eks ole, minu partnerid on saalis võise nukk, jah, aga siin on elavad partnerid sull. Ja vot seda ära harjunud, et partner on äkki seal vasakul või paremal niiviisi seda oli küllalt raske, ausalt öeldes. Aga, aga üldiselt mul oli ikka väga, ma olen väga õnnelik selle aja. Ta tegi minu elu selleks ajaks nonii, rikka palju rikkamaks, kui ta muidu on uued inimesed ja sinu ümber ja öised probleemid, jäeno, karu sav muidugi karusel omaette ja mulle ta selle mulle elus nii head näitejuhtide, ma ütleksin, niisuguse näitejuhti vaid noh, kuidas ma ütlen juhti, kelle selja taga ennast kindlana tunda olnud. Nagu tema ütles, sa võid seda uskuda, et see nii on. Ja kui sulle ei meeldi vaidle, aga katsuge aru sellest jagu saada. See on teine asi, seal on asi. Ja on võimalik ka, kui sa talle ära põhjendad. Sest sina oled vist ka küllalt kange, karakteriga olen, kirjeldas, eks ole, olen küll, aga no mina ei ole nii järjekindel, tähendab mina, mina olen sedasorti, mina löön käega ja pööral ringele minema. Ma olen sedasorti, aga minu meelest merre-sugust, inimest oli ka vabariigi väga vaja. Aga ma saan aru, et sa läheksid uuesti Merle Karusooga kaasa, kui ta kutsuks, sõi rolliba. Kui Merle karusoo kutsuks igal juhul, kusjuures ma pean, säilitan tingimata lugu, tead aga läheksid proovima ka mujale või oleneb see kutsuja? Oleneb kutsuja, see oleneb rollist ja kutsuja. Aga mille Merle suhtes ma lähen küll, kui peaks Merlel vaja minema, aga Merle on siis ka juba kindel, et ma selle rolli ära teen, ta ei kutsu minna. Ja et ma olen nimelt sellele selleks vajalik seal või ükskõik, mis tööd. Kas see sinu tookordne teatri pettumus kestis, kaua? Läks, rott kestis kaua, aga Brave Lugus isegi veel esimesed aastad nukus, aga siis oli üks väga tore naine, oli Lätis. Ja oli nõnda, et Dino oli Treiman ja teda enam ei ole. Ta oli siis teatriühingu esinaine ja üks Lätis, Riias oli meil festival. Ja ma sain temaga seal tuttavaks ja ta pidas ühe väga ilusa kõne selle festivali rahvale. Ja ma mäletan, et ma nutsin terve selle aja, mis ma kuulsin teda, seal oli, kogusin minu saatus, oli see niisugune pettumus ja pettumused ja talilahkas seda diaatri teid ja kõiki niiviisi, kuidas noored inimesed satuvad teatrisse ja kuidas need elud lähevad ja kuidagi nii õudsalt südamlik kõne oli see, mis ta seal rääkis. Ja me saime pärast seda tuttavaks jäävad see inimene, keerasime uuesti teatri juurde, nii südamega tagasi. Sest see teatrimaailm on ikka nii keeruline ja vastuoluline, et seal sees olles ilmse kand tulebki. Sest aru peab saama, et need on isiksused, need inimesed, kes juba sinna on sattunud ja kes ei ole isiksuse ise ka kedagi, kui ta on ikka näitleja või on ta lavastaja, kui ta on lavastaja, kui ta on näitleja, siis nad on ikka keerulised ja õrna hingega, see on ka veel näitlejal üheksa klapid, teisele sai klapi, sa ei saa maailma maitse järgi kõigi järgi olla. Aga nüüd sa ikkagi võtsid kätte, lavastasid ka teiste näitlejatega usually sisaliku, see oli suur julgustükk muidugi, eks ma ikka kaua kaalusin ka, ma olin raamatut lugenud ja raamat mulle väga meeldis, omal ajal, kui see välja ilmus. Ja Aino Pervik tegi nütsistramatiseeringu ja muidugi dramatiseeringus lugedes on midagi muud hoopis, aga. Mul on see viga, et mina pean lava nägema. Kui mina ei lähe lavakujundust raha, siis minul tükke ja kaevudes liikuma. Ja nii kui ma mõtlesin selle välja, et see soov peab olema liiku suu peal, et sa sinna soo peale saab minna. Et on teistmoodi. Nii, ma olin nõus. Nii et sa pead vaimusilmas, jah, seda ma pean nägema, sul õnnestub kunstnikule siis selgeks teha, et kunstnike töö, mina võtan ainult sellele selle vormi, ütleme idee, et näiteks ma tahan sood, et siit saab läbi tulla, etta niukses kaldasendis, räägin selle ära, ülejäänud kujundab tema. Aga selles oma värvide ja kõik selle sookolli väljanägemine, eiei selles kunstnik mind nukud ei häiri üldse, missugused nad siis on ja siis ma juba panen nad paika, see on kõik kunstniku väljamõeldis. Aga kuidas see zookolli tööprotsessis läks? Ei, mina arvan, et hästi läks, tähendab ma muidugi kõik asjad, mis antseeniti, inglid kodus valmis ja siis hakkasime, kui hakkasin mängima näitleja pakkus teise ja vahva maa välja, siis võtsin selle. Sest veel väga lühike aeg tookord seda teha. Ja et mina üldse arvan seda, et no et nukus. Peab ikka lavastaja olema ette valmistatud, kui ta tuleb, tal on see karp teada, kus ta, see ei ole lava, Carpet, näitleja jalutab elav plaanis siia-sinna. Et nad ei lähe keerdu nukud seal, muidu oleks ka hea, kui lavastaja teadis, ta tahab jah, võtsin niisugust näitlejat sandis olid vabad tookord ja keda ma tahtsin. Ja kuidagi klappis, klappis üks kord röögatu silmaga asjatult, tegelikult. Ei tunne, et sa selle sookolliga hingelähedust ja tunned ennast kaadrise vaimse olendina. Ma ei tea, kui palju vaimse olen, ma ei ole selle peale nagu mõelnud, et kas ma olen vaimne, olen, mingi olen ma siin maailmas olen Juumulika vaim sees on. Aga tähendab, otseselt mulle meeldis. Mulle meeldis Pervikusi alatoon tervenisti, mis tal on seal raamatus ja no mida me suutsime tüki kanda üle ka. Minu meelest jah, seal sookoll ja sisalik, kus on küll nii palju vaadata ja kaasa mõelda ka suurematel mitte ainult lastel. Järeldused käsitleb nüüd Saksamaal ära ja läks hästi, jah, ma kuulsin küll, paaristad olid ehmatanud, mis olid nagu väljas ja see oli mõeldud, tuleb mingisugune trupp jälle, nagu kõik harjunud näideteks köitega teevad, loomaaed olid pannud teise esinema metropoli õudselt ehmatanud kuskil Olavi Buuria kõrval, eks ole, see, me hakkame mängima, valgust ei midagi. Nad olid ikka siis selle kuidagi ära mänginud, aga siis olevat olnud ka ikka mõned, noh, väga heades tingimustes etendusi tegite lühemaks natukene küll, aga andsid selle põhiolemuse siis nagu rääkisid seal ära ja. Aga räägi, kuidas sa siis teatriinimene kirjutama hakkasid, äkki? No igavaks läks ju, olid nukuetendused, kui nad lähevad ikka nõnda seal need sirmitükid, et et kaks etendust päevas kaks päeva kodus jälle ka lähevad jälle järgmine nädal iga päev kaks etendust üks ja sama tükk mängib terve hooaja. Vahepeal oli, teatas täielik tükitöö. Täielik tükid, milles sealt enam nõuad. Igavaks läheb, noorel inimesel, seda, ega ma siis 80. või 79. väga vana juba olnud. Mul oli ikka veel vaja maailma avastada ja siis juhtuski nõnda, et tänu Heljo Männile, kes meid siis väga suurtes, et ma olen võimeline, tegi mulle selle selgeks, et ma ikka olen võimeline vist kirjutama ja ikka surprise surprise surprise. Niisiis nüüd hakkasid tulema, no ja pärast oli nii hoog sees ja ellu pidevalt hoidis trammet, et oled sa jälle kirjutanud midagi, häbi öelda, et polnud midagi kirjutavad ja loovad, on ja nüüd siis on neid seitse, aga nüüd on vahel, aga nüüd ma tunnen niikaua kui. Mul on praegu ka teatris väga palju tööd ja ja nüüd ma olen vanemaks jäänud ja ei tea, võib-olla nüüd hakkab midagi muud tegema, ma ei tea, mida veel. Aga sahtlis, kuidas on sahtlis sellega mitte midagi. Ajutise rohu Rebane on praegu nii pooles vinnas, sellest me praegu veel ei räägi, ma ei tea, kas kas see võetakse või ei võeta ja ma ei ole üldse paania, kui seda ka ei võeta. Sest ta ei lähe praegusesse aega ta. No ma ei tea, kes seda peab lugema, no ma ei tea, kellele ma olen kirjutanud? Ma ei tea. Ootab oma aja ära, Võdurfektsia, las ta jääb, ma iseendale kirjutasin, väga hea seegi, ma sain korduma mingist hinge balangust lahti, mis mind vaevas. On sul mõni lemmikraamat enda omade hulgas või kõige kallim või? Ei, ma ei oska nõnda öelda. Mul ei ole nagu, aga millega kõige rohkem vaeva on olnud Mullen ühegi raamatuga olnud erilist vaeva mul kaua küpsenud mõte ja siis hakkan kiiresti kirjutama ja ma pean väga kiiresti ära kirjutada need asjad, aga siis kui tulevad, siis tulevad, siis tuleb üksteise järgi ja siis kui on otsas, siis on otsas, rohkem rohkem lihtsalt ei tule seda raamatut. Nõnda on, et ta niisugune instinktiivne ja no kuidas ma ütlen, ei ole professionaalne, nagu öeldakse, kirjanik, et tõusen korralikult üles. Ma olen kirjanik, ma pean leivaraha teenima, ma pean. Ma pean kirjutama nii, et mul on tarvega juba aastatega välja kujunenud arvelisi tekib ka, kui ma leian selles ajas, mis praegu on võtme, et ma võin kedagi toetada ja on neid lapsi, kes ei lähe sinna massiga kaasa. Et kui ma leian, kuidas nad suudavad sellest üle olla. Selle nipi, kuidas ma suudan selle ära kirjutada mil viisil või missuguse jutu kaudu siis ma kirjutan uuest. Sest mitte sugugi kõik ei lähe sellega kaasa. Minul oli küll väga kosutav nüüd üle lugeda sinu raamatuid. Huvitav on see, et 10 aastat tagasi kirjutatud küll või või vähem, aga nii aega sobivad mõned mõtted ja nii igavesed. Ma ei ole iial olnud poliitik ja ma olen nendel igav vestel teemadel, mis ma ise olen läbi elanud ja mis on minu teemad olnud nii täiskasvanu kui kui noorena, kui lapsena nendest nende peal ma olen härra kirjutanud, lihtsalt nii, noh, nii lihtsalt nagu ma oskan. Ja see inimlik narrus on ka, eks ole, igavene lihtsalt üks tahk võib-olla tuleb ühes lihas välja teine, teises. Ja kõik see arvamuste muutumine ja väljapakkumine 360 kraadi tähendab pööret, mis on paljudes asjades meil praegu öösel ikka mustvalge tehnika käib kogu aeg poliitikas, me rääkisime lapsepõlvest, ma ütlen selle ära, ma ei tea. Tähendab laar kui kirjanik, kes on võtnud endale vastutuse kirjutada metsavendadest, ma ei räägi temast kui peaministrist, vaid kui kirjanikust, kes on võtnud vastutust, aga temal autori vastutus. Ja ta, kui tema kirjutab, võtab sinna sisse. Vist. Mina olen Ilviga kokku puutunud, mina mäletan seda meest, ma olin siis viieaastane ja sinu aja. Ja ja minu enda kuuldes tähendab, nõudis mees kirvest, et minu isa pea maha lüüa. Ja kui laar paneb tema kättemaksjate nimekirja. Kättemaksuks verisem kättemaksja. Mida maksis see mees, Ma küsin minu isale kätte. Seda ta läks, sinimustvalge lipu all. Läks punaarmeesse, saadeti CV. Mida see kaheksa kuud, ta oli sealkandis täiesti võõras inimene, kui ta tuli, ta oli pillimees. Ta oli kultuurharidusinstruktor. Ta pidi ju kuskil tööd tegema. Ma ei mäleta, et ta siis purjus peaga midagi kuskil ütles või ma ei tea seda, aga nad teadsid, mitu ülikonda mu isal kodus on, kui nad tulid ja nad tulid tagasi ja küsisid veel isa seemisnahkseid. Kindaid. Ja tema kingi nad teadsid täpselt ära, kui palju meil riideid kodus olla. Seda nad teadsid, kui nad tulid. Ja kui laar toob sealsamas raamatus ära pildi seda naist, Ilvi naist, Meil ei käinud. Me olime alguses Villem kuuendal aastal. Ja ta toob ära sealt kellelegi juttu sellest, kuidas silbilaine tappis 16 bussilöögiga meest. Ütle siis, kas see naine on kättemaks ja seon psühhopaat. Tähendab ei või 360 kraadi kõik ühte ühte katlasse panna. Oli mõrtsukas. Ta ei olnud mingi metsavend, selles sõnas, see peaks solvama neid, kes olid tõelised metsavennad. Kas sa päevikut ka pead? Ei tea, kas sul ei ole plaani põhjalikumalt memuaare või mälestusi hakata kirja panema? Ei ole selle peale mõelnud ja ma vaatan sinu raamatute järgi ka, et ega sa ei ole niisugune pikk heietajaid, sa võtad nagu väga napilt ja lakooniliselt mõtte kokku ühte kujundisse või jahi palasse. Ka nõnda on ja ma ei oska pikalt kirjutada, mul ei ole karakterit. Ma ei suuda noh, ühe asja kaudu kallal palju nämmutada. Madin, ta niiviisi, kirjutan endast välja nagu kujundlikult välja ja ongi mu soss, rohkem ei tule sellest midagi. Aga teistpidi võiks öelda, et lühidalt on hirmus raske kirjutada ja seda peamist tabada. Nojaa, aga kui ma kirjutan, ma kirjutan ka nõnda, et need näiteks muudab lause lauset mingi rütm, see vot mis sa ütled, et nendel lavastustest lavastustes näiteks mulla, nendes tükkides mul peab ka, kuna kirjutan, mingisugune imeline Rüts sees olema. Nii kui ma ei saa seda järgmist lauset jäta toppama. Ja vaid paar päeva ja siis, kui ma leian õige lauses ta läheb edasi uuesti. See jutt, et mul peab olema mingisugune niisugune, noh, et vot sellesse kohta läheb täpselt see väljend või niiviisi ta peab seal rütm, sisemine rütm klappima lugemisel. Muidugi ta ei ole luulena? Ei mina loodan küll, et sa leiad, et selles ajas ka seda õige lauserütmi üles. Ei tea, eks näeb. Ma olen vanemaks jäänud, mõtlesin, et enam ei jaksa ja ei tea, äkki leian midagi põnevamat või noh, ma ei tea, kui ma leian selle, et kuidas lapse puhtust ikkagi pikendada või seda mingisugust individuaalsust selle massikultuuri eest, mis praegu tuleb, et ta ei nagu valge vares ei tunne selle kamba sees ennast, siis ma hakkan uuesti kirjutama. Kumar, noh, tuleb äkki pähe see, kuidas seda teha. Nii palju, kui ma suudan seal nüüd etendustega, nii palju on, aga ma ikka koputan südamele nendele kõik, kes teevad lastele ei saa raha pärast lastele ainult ja seal peab natukene olema ikkagi midagi muud ka. Aga ütle, kuidas sa endas seda lapse hinge oled puhtana hoidnud, kuule, ma ütlen sulle nüüd ma olen vanatüdruk. Kas see on kogu saladus ja ma ei tea, ma ise arvan nõnda, et see võib ju olla kogu saladus asjal. Tähendab, kuidas ma ütlen? Ma ei ole iial olnud perekonna Dismade juures. Mul ei ole kodus, on rahulik olnud, mis siis, et ma olen ühiselamus terve oma elu peaaegu elanud ühiskorterites. Aga mul on ka oma tuba selle aja sees natuke aega olnud ja ja kuidagi ma ei oska öelda, aga ma arvan, et ühelt poolt on veel see, et ma olin tegelikult olnud ju kogu aeg laste, teatas. Ma arvan, et niisuguseid lapsemeelseid kuidas ma ütlen, kes lapsi mõistavad, meie teadis küllalt. Muidu ei saaks ka perekonnainimesi mitte ainult vanatüdrukud ja vanapoiss. Aga ma mõtlen, et et ka tähendab me oleme teistsugused. Nukuteatriinimesed on natukene teistsugused. Vähemalt mina mõtlesin oma kaardivägi, mis meie oma võtame, Malle Peebo näiteks või nad on natukene teistsugused. Nad ei ole niuksed, tulistavad alati nii enesekindlad ja kõiges selles, ütleme nii. Aga nendes on seda lapsemeelsust, ta leiab ka selles muinasjutus või ükskõik Malledigi sookolli, eks ole. No näed, kui teda ei oleks, mis jääksokollist järgi. Aga see, kuidas ta täiesti instinktiivselt paneb ennast paika, seda ei ole ju vaja juhendada rohkem kui ainult visanud stseenid, ütled, et on puhtad. Ta tunnetab selle lapsemeelsuse tõetunde läbi lapse hinge ära, see on ju puhas tunne. Et ikkagi, ma arvan, teater, mina arvan kuskilt ikka, see nukuteater on hoidnud kuskilt seda. Aga kui me nüüd ringiga tagasi läheme, siis võib-olla see Saaremaa ka kuidagi on, vaid raha ei lähe, et ma ütleksin seda harva. Ma arvan ka. Kuigi ma ei ole ju nii tihti enam viimasel ajal seal üldse olnud. Aga Juudan seega jätan sees. See on siin minu, minu, Saaremaa, aga ma arvan, et kuskilt seesama, mis ma ei taha selle teema juurde uuesti tagasi minna, mida ma ilbist rääkisid. Et ka see on teatud määral mõjunud seal oma jälje kuskilt jätnud. Mina nüüd olen hiljem mõelnud niiviisi vahel, et ta siiski ta lõimu kuskilt Niiviisi täiskasvanuks viie aastaselt ühtepidi. Ja teistpidi see, kes ei kannata, ma ei kannata, näiteks kui minu peale karjutakse. Kui sa nii varakult tunnetad vägivalda, sa oled jõuetu, sa ei saa mitte midagi, sulle tehakse ülekohut. Siis ta pärast ei lase endale lihtsalt, noh, sa oled ära. Sa lähed sealt ära, kus sa võid haiget saada. Nii kergesti ei lase. Muidugi, ma lähen ägedaks, ma olen ka ise olluse ägedale oma, võin minna väga ägedaks. Aga enamasti ma keeran lihtsalt seljaomasele sagedusele minema. Ma võin ka hullusti öelda. See unistame ümber esimese raamatu pealkiri. Jah, nii et kuskilt, aga need on kõik mu oma, no ikka need kõik on mu oma. No mingil määral ikkagi nii või teisiti, kuigi seal on teised tegelased ja teised mingid. Aga need on võetud minu iseenda iseendast, nagu need lood oma mõtetest oma läbielamistest teatud siit täis kasvate vahelistes situatsioonides Ki lihtsalt lihtsamini ära kirjutatud laste peal. Me oleme ajast praegusest küllalt palju nüüd juttu teinud, aga kui lõpuks lühidalt ütelda, mida sa praeguses ajas kõigepealt ümber unistaksid. Oskad sa öelda? Ma ei oska isegi, mul ei ole aega selle peale isegi mõelda olnud, sest kogu aeg on niisugune kiiruse hirm, see niisugune raha, pidev, mida ma ei ole harjunud, ma olen eluaeg väikse palga, kolm. Aga kui ma kuulen ümberringi meile raha, raha, raha ei ole, raha ei ole, raha ei ole, et mis nüüd saab näha ei ole. Vaat see mingisugune metsik, mis praegu toimub, on metsik ja kõik ärritavalt rahu, et kuskilt tuleks natukene seda kindlust tagasi. Seda noh, natuke kindlasti ta ei ole niuke, et nüüd ma keeran ringi ja ja no ma ei tea, mis sinuga juhtub. Et ma tahaksin nii väga, kui mu ümber unistasid, et natukene rahu Ma loodan, et see meie tänaõhtune jutt k andis tuge kellelegi, mina soovin, et Helle Laas peaks vastu, sest sina oled ka meil üksi. Ma ei tea, eks neid ole teisi kah, aga laasise on jah, üks helgele laas. Aitäh sulle ka, suur aitäh, et kutsusid aitäh. On tõsiseid mänge, on naljakaid mänge, on kaotatud mänge, on võidetud mänge, on spordimänge, sõnademänge ja mõttemänge on lotomänge, õnnemänge ja nii edasi. Igal mängul on oma reeglid, kes reeglitest kinni ei pea, on valemängija armumängud ja lapsemängud on päris mängud. Armunu avastab armastatut laps maailma. Toalillede koduks on toad. Aialillede kodugson, aiad, põllulillede kodugson, põllud, metsalillede kodugson, metsad, mäed, mered, jõed. Järved on oma lillede kodud. Majad on inimeste kodud, kodud linnades, aedades, põldude veerel. Kodud metsades, mägedes, merede, jõgede järvede ääres. Palun teid, hoidke kodusid ja lilli. Inimene pole igavene. Päike on igavene ja ainult sellepärast võib ta nii tujukas olla. Hilishiline sügis, varsti on talv, maa läheb lumeteki alla puhkama. Just nagu oleks nii. Aga tegelikult ma ei puhka, maa kaitseb, soojendab seemneid, juuri. Meile võõraid tuttavaid, kallid lähedasi elust, väsinud inimesi. Ja siis kevadel tulevadki esimesed lihtsalt lilled, telegrammid. Me olime olene, mäletage meist ainult head. Ka minule ja sinule tuleb kord hilissügis talv. Ning mõelda vaid aeg, kus kõik mäletavad meist ainult head. Tänases näitleja tunnis kõneles ja luges oma loomingut Helle Laas. Teda küsitles Pille-Riin Purje. Helioperaator oli Külli tüli.