Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Indiviidi võib kuulutada surnuks ühel järgmistest olukordadest. Tema vereringe ja hingamine või aju ja sealhulgas ajudega talitused on pöördumatult seiskunud. Nii raske kui surma teemaga poleks, kulub seal ka ju elu juurde. Surma temaatika kumab elavate maailmas läbi kommete, moraaliseaduste ning kunsti. Neist kahte viimast võib näha osalemas Brituaalses surmatantsus. Seadus on sind dirigent, kes fikseerib hetke, kui maailm muutub ja saabub pöördumatu paus. Kunstaga jätkab vaikuse saabumise kiuste nüüd juba pantomiimi hiliste tantsusammudega. Sest kunst on vist ainukene inimtegevus, millega saab teenida raha ka pärast surma. Näiteks muusikafilmide ja raamatute kaudu. Tehnoloogia lisab hauatagusele esitlus tööle uusi esinemisvorme. Vihje surmaga uutmoodi koos elamiseks leiab näiteks tähtede sõjafilme pop. Eelloona 2016. aastal filmitud. On ekraaniseeringust. Kuna filmis juhtuv paigutub ajas ettepoole algupärasest 77. aastal sõlmitud esimesest kõigele maisele ärile alguse pannud osast vajasid filmi tegijad näitlejaid noorendavate ajamasinat, eriti siis seoses printsess Leia organa osa esitamisega. Lahendusena kombineeriti noore näitleja Ingvild Teyla keha filmimise ajaks 63 aastaseks saanud algupärasest printsessi kehastanud Carrie Fisheri. Digitaalselt noorendatud näoga. Carrie Fisher oli toona veel tõeline ja elas kaasaprotsessile, milles teda, näitlejanna asendab keha kombineeritakse filmirolli tegelase ajas tagasi keeratud välimusega. Kahjuks suri Gary Fisher paar nädalat pärast filmi esilinastust lennureisil ootamatult tekkinud komplikatsioonid tulemusel. Aga kas käri Fischer? Kui näitleja suri koos temaga. Tähtede sõda on hea äri. Oodata on nii uusi filme kui pikemat teleseriaali. Käesoleva aasta alguses tõdes filmi visuaalsete efektide eest vastutav Ben Morris. Et kõik olulisi rolle Näitlejad käivad digitaalses paljundusmasinas. Nende välimusest ja ilmetest tehakse digitaalsed koopiad. Igaks juhuks, sest mine tea, millal neid filmis vaja võib minna. Filmi süzhee esid kirjutatakse ju pidevalt juurde. Seni kuni näitlejad on elus, valitsevad nad seaduste ja lepingutega oma digitaalseid koopiaid. Maise elu lõppedes sünnib aga olukord, kus nad saavad endiselt näitlejana tööd jätkata. Kõhedust tekitavalt võivad natsism teispoolsusest käia elavatele näitlemas, noortena või igas vanuses, milles nende digikoopia on siis piltlikule mälupulgale talletatud. Viimastel aastatel on kontserditel võinud kohata teise ilma lahkunud muusikuid ja muid tegelasi. Ühena esimestest ehmatas fänne. 2012. aastal lavale ilmunud valguses kumab räppar Tupac koor, kes oli kuus aastat varem tänaval toimunud tulevahetuses surma saanud kadunud muusiku õõnsalt, kuma pale ilmutisele. Leidus imetlejaid ja kriitikuid vajalikku tehnoloogiat on aga vahepeal arendatud ja järgmisel aastal astub mitmetel kontserdilavadel üles imi voinhous, kelle elule 2011. aastal 28 aastaselt alkoholimürgitusse saab näha, millises vanuses ta heategevustuurile välja astub. Sest erakordse lauljana algas Reimi karjäärist. Kui ta oli kaheksateistaastane lavadel esitatavad hologrammilaadsed lauljate koopiad, jäävad tõenäoliselt veel äratuntavalt tehnilisteks. Kuigi äri jaoks pole ju vahet seni, kuni pealtvaatajad nõudma. Kas ma küll aga võib küsida, kas nad esitavad vana või siis uut loomingut? Sest see uus ei saa ju olla nende oma ja vanade lugude taasesitamine oleks lihtsalt teistmoodi grammofoni mängimine. Filminäitlejatega oleks aga olukord teine. Nende virtuaalsed kehad teeksid kinolinal seda, mida režissöör ja operaator parajasti nõuavad. See tähendab, et nad teeksid uut tööd. Ühtlasi oleks nende olemus väga realistlik ja elavast näitlejast eristama. Välja arvatud siis surmatunnistuse abil mis toobki meid tagasi alguse juurde ehk kuidas saab kulutada surnuks? Ütleja, kelle vereringe ja hingamine või aju ja sealhulgas ajutüvetalitused on juba pöördumatult seiskunud. Kas nende hingele rahu võimaldamiseks jääb ainukese lahendusena teleka väljalülitamine?