Missugune koht oli teie kodus, muusik, kal? Raske ütelda, ilmselt muusikat armastati. Vanemad laulsid vahetevahel koorides. Isa, kes oli ju lõpetanud kunagi Riia vaimuliku seminari, oli seda tööd muidugi rohkem õppinud ja laulnud muidugi kõiki võimalikke, ka vokaalsümfoonilisi žanre avalikud kontsertidel, vahetevahel kaasa, isegi nii omamoodi nagu ikka tookord ka toimus, põhiliselt poolise tegevusi, kes üritustes, aga emagi laulis seal vahest kaasa, isegi mina olen veel kunagi kuulnud väga varases nooruses niisugust koosesinemist neil muidugi raske praegu midagi öelda selle kohta tänapäeva kõrvaga ei oska ju enam nii võrrelda. Mis tookord toimus, eks ole, kõrva ja vastuvõtuvõime oli tookord natukene teistsugune, aga selgelt nad muusikat tegid, laulsid nad kõik ja sugugi mitte ainult lihtsaid laule, vaid ka küllaltki keerukaid asju. Laulsid kaasa vahetavain esinemisi. Aga mis muud sai seal olla, eriti pilli meil majas ei olnud ju. Kui tuli üks riiul, üks kord toodi mulle sinna. Võis olla kusagil kui ma juba koolipoiss, olin vist esimeses klassis. Veebruarikuu vist 1925, mul paistab, toodi viiul, keegi tõi jah, et olen kodus riiulil vedelemas ja tas poisid vaatavad, äkki tahavad mängima hakata. Vaatasime teist natukene ja, aga võib-olla seal oli provokatsioon, sest peidus jälle järgmine päev keegi, kes oskaks seda ise mängida. Jep, hakkasin lõpetama natuke siis. Pärast selgus, et see oli üks väga tugeva pedagoogilise andega mees kellel küll endal jäi parasjagu veel konservatooriumi lõpetamata, sest ta hakkas nagu ehitusinseneriks, aga aluse tapani ilmselt küllaltki tugeva, sest 29. aastal võttis professor Paulsen päris hea meelega mind juba enda klassi. Sest tookord konservatooriumi nime all oli ju terve kombinaat, kus olid ka mitte ainult kõrgem kool kuus, vaid ka Kesk- ja madalam lüli sellele eelnevad. Ja see kool koolilise talusid leidsid professor poolse Balticus päris korraliku heakskiitu. Nii et ilmselt see eeltöö oli vähemalt pedagoogi poolt asjatundlikult toimetatud. Aga mina ise ei mäleta eriti palju seda esimest perioodi, ma ei mäleta isegi seda sööridise entusiasmiga väga palju tööd teinud, aga ikka nii kuidagi siiski päris korralikult vist suhtusin sellesse mingisuguses kohusetunne on mul meelde jäänud, et kui juba pedagoog minuga tööd teeb, et ma pean siis ikka ise harjutama ka. Aga eks ta hiljem hakkas ju meeldima, kui need esinemised tulid. Esinemised mul nii väga vara ei tulnud, aga vist ma arvan, et ma vist olin juba üks kolm aastat vist õppinud, enne kui ma vist koolipeol kunagi esinema pääsesin või enne, kui pedagoog lubas ehk esinema, nii et nii väga paraImmeeritatud mindisid kud, vähemalt mitte selle lavaga. Mis pala see oli, kui meenub? See võis olla mingi järgne Födi hällilaul, arvatavasti mul on kuidagi nagu meelisatsiooni seal mingi jõulupühade puhul. Mängisin vist selle loo ära. Nüüd me oleme siis jõudnud professor Paulseni nimele, võib lähk, oleksin, sobib seda meest meenutada, seda enam, et teatavasti on tema tähtpäev lähenemas. Ja mina arvan, professor Paulsen on nutsime ja vabariigi kultuurielu üks suuremaid kujusid olnud. Ja paraku võib-olla on sellest liiga vähe isegi räägitud ja kirjutatud. Kohe tahaks öelda, miks? Võib-olla vääritimõistmisest, sest kui omal ajal kirjutati, siis haagiti kõigepealt selle külge, et tal olid väga head viiuliõpilased, mõned nende hulgas muidugi väga kähku saime oma esimese rahvusvaheliste võistluste laureaadi Hubert Anton, hilisem au, mere, kes kahel rahvusvahelisel konkursil tõstsid rull laureaadiks ja kelle virtuoos tehniline tase panigi imestama kõiki eranditult ka paljunäinud Karl Fleshi, kelle juures tema hiljem sai õppida edasi veel Londonis ja kus ka minul oli võimalik stipendiaadina edasi õppida. Karl Frosutasime auditooriumi ees, et ta niisugust juhust ei mäletagi oma elus, kus juba noh, nii koodiliselt korras inimesi võib saada üheainsa õppejõu juurest ja väga kiitis professor Paulseni tööd. Tema tähtpäev tõesti on lähenemas ja nimelt 100. sünniaastapäev. 13. veebruaril. Professor Paulseni meenutades, mina tahaksin siiski toonitada eelkõige seda, et tema oli ju see, kes pani aluse kollektiivide kunstile meil ja tõsisele kunstile. Siis kui me jätame kooriliikumise välja, millega temal otsest pistmist ei olnud ja mille juures on meil väga sügaval ajaloos siis just niisugune sümfoonilise muusikakultuur pidi tuginema mega heale siiski näiteks orkestri mängukoolile. Mida sa just professor Paulsen anda, kes täiendavalt oma õpingutele Moskva konservatooriumis ka tegi läbi veel Viinis, hiljem dirigeerimise meisterklassi? Agavini sümphanismi ültse sümfoonilise muusikatase on ju teada, et see on alati just kõige kõrgemaid olnud. Orkestrid on alati parimate hulka kuulunud ja sealne väljaõppe kahtlemata nende eeskuju tegi. Olemasolul oli üks kõige tugevamaid ja kui me nüüd vaatame professor Paulseni, siis väga tugev baas kõigepealt Moskva konservatooriumis, kus ta õppis nii viiulimängu kui ka kahtlemata kammeransamblite, paistis, et parasjagu dirigeerimist ka, sest et ta siiski juba Moskvas jaga Bakuus juhatas vahetevahel suvekontserte sümfooniakontserte. Igatahes kui tema tuli Tallinnal hakkas tööle äsja loodud Tallinna konservatooriumis 1919 siis läbi konservatooriumi orkestriklassi, kus ka tema oli õppejõuks andis tema väga tugevad alused orkestri mängukooli osas tegelikult ju kõigile nendele kutele, kes järgmise 20 aasta jooksul hakkasid ütelda, olema selleks kaadriks, keda mendid hiljem nägime nii ooperiorkestrites kui sümfooniliseks kollektiivides. Ja veel peale kõige muu ei ole vist ühtegi professionaalsed ja ka nii sinnapoole suunduvat kammeransamblit olnud instrumentaal kammeransamblid kes ei oleks ise palunud ka vabatahtlikud professor Paulseni juhendamist. Ja nii käis ju käisid, on need esimesed aastad aastakümnetegi kontserdid kuidagi ikka läbi tema juhendamise, nii et kui me võtame jusse, kollektiivide kunst, suur sümfonism, kaasa arvatud muidugi ooper, eriti instrumentaal kammeransamblid, mis nõuavad väga peent arusaamist just kollektiivsust Mositseerimisest. See ju tõenäoliselt põhiliselt ikkagi tema väga kõrgele ja tundlikul juhtimisel. Siinse Moskva Jeviini kool osutus ikka väga heaks sünteesiks tema enese väga tugevate isiklike omaduste kõrval kahtlemata ja minu arvates on see üks põhiline miks juba Hooajal 1940 41 tähendab, pärast juunipööret võisid kõik nõukogude seltsimehed, kes külastasid meie maad, anda viivitamatult hinnangu oma toetava hinnangu sellele, et kohe hakata ette valmistama Moskvas Eesti Kunstidekaadi. Sest ka nende professionaalsete kollektiivide tase oli küllaltki tugev, leidis kõrget hindamist, mida nad siin eest leidsid. Siiski 20 aastat on liiga lühike aeg, et see oleks võinud niisama. Ja jättes küll märkimata paljude andekate dirigentide tööd otseselt nende repertuaari ettevalmistamisel läbiviimisel nagu dirigent Raimund Kull ja Priit nagu leevi, aga siiski peab ütlema, et ega orkestri mängukooliga nad otseselt ikkagi ei tegelenud. See oli ja jäi professor Paulseni põhiliseks teeneks. Kuni tema lahkumiseni siit 39. aastal. Ja mida te sellega pealt äärmiselt kõrgelt hindama ja lugema, tõesti, Eesti Ma mõtlen professionaalse muusika üheks kõige tugevamaks alustalaks. Kas oleks mõeldav kuidagi sõnastada teie õpilase-õpetaja suhteid temaga, samuti isiklikke suhteid konservatooriumi aastail? No temasugune mees pidi kujunema minusugusele väga suureks autoriteediks, kõigepealt. Esitest oskas väga loogiliselt kõiki asju selgitada lihtsalt ja loogiliselt ja tõtt-ütelda, ma tunnen siiamaani suurt puudust ise selles oma isiklikud omaduste juurde, et ma ei oska kõiki asju nii lühidalt selgitada, kui tema oskas. Ma võin pügada laialt, teinekord asja ka võib-olla selgeks teha, aga mitte nii lühidalt ja mitte nii teinekord kujundlikult, kui tema tegi isegi mingil määral väikesed puudujäägid veel eesti keele valdamist, siis kõigile siin kas või üles ei seganud teda või andis võib-olla isegi värvikust mõnel hetkel juurde. Aga siiski ütleksin niimoodi, et inimene, kes on palju lugenud, nagu tema oli, kes on õppinud ikkagi kõige tugevamateks tsentrumides, ühesõnaga nendele selja taga tohutu baasteadmisi kogemusi. Ta pidi kujunema autoriteediks nendele, kes ise asja natuke tahtsid tõsiselt võtta, sest kogu aeg ja tundsid, et tema näpunäited ja soovitused läksid alati paika. Olid väga suureks kasuks ja mina hakkasin, ma tundsin ennast küllaltki andetuna pildi taga, päris ausalt ütlen, mul ei olnud sugugi õppimise periood kerge. Hakkasin märkama, et temasuguse inimese näpunäiteid tõsiselt jälgides on võimalik isegi lahendada neid ülesandeid täis ja sellel tasemel, mis nähtavasti minusuguselt võis oodata. Ja kuidas siis mitte sattuda vaimustusse. Niisuguses pedagoogilist ma võin isegi päris asjalikult näidata ei ole näidanud oma kolleegidele, missugused raskused puhtfüüsiliselt mul olid alguses selleks, et saada pillimängijaks, aga ta oskas net ületada, tema aitas ületada neid ja kõik selle ära teha, et vähemalt tundub, et virtuoos tehnilises osas ei ole nagu takistusi hiljem olnud mind ükskõik millise repertuaari omandamiseks lavale toomiseks. Iseküsimus, kas see alati kõigile meeldib, kuidas interpreteerid seda noh, siin juba vist seal kasulikum pooleli jätta, sest et see on maitse asi sagedasti. Aastal 1935 lõpetasin mina täieliku keskkooli niinimetatud tookord Gustav Adolfi gümnaasiumis, praegune esimene keskkool. Ja siis oli tegelikult meid olles perekonnas näib, et esimene tõsine jutuajamine sellest kutse suunitlusest. Et nüüd õpitud oli, see oli nagu omamoodi hobi, teisest küljest nagu juba mingi tagavara väljapääs, kui oleks pidanud Noomaga käe peal elama hakkama. Ja siis jõuti ühisele tulemusele, et teeks kaks aastat veel katset õppida, jätkata õpinguid konservatooriumis, lõpetada ta korralikult ära kasutada seda kahte aastat, mis tookord sõjaväe sund teenistuseni aega üle jäi. Selleks, et tõsta oma taset veelgi, et vähemalt see tagavarakutse on nagu veidi kindlamini, ühesõnaga nagu jalad kindlamini põhjas. No ja siis see kaks aastat oli elus tõesti niisugune aeg, kus sai nagu segamatult muudest asjadest pühenduda täielikult, nüüd juba oma muusikaalasele professionaalsele ettevalmistusega ikka nii nagu peab tegema. Aga mäletan, kõige süsteem vaatilisemat tööaastad minu elus võib olla, mis on olnudki nii pill peos. Siis tuli see 37. aasta kevad, kus pidi lõpetama. Aga enne seda olime viiuldajat terve grupp teeninud juba küllaltki suurt tähelepanuga külalisvirtuoosid, kes külastasid meie vabariiki välismaalaste hulgast kes tegid soovituse saata vähemalt viis viiuldajad, ka samal kevadel toimus Brüsseli konkursile. See oli juba muidugi pool aastat enne seda, kui see küsimus enam-vähem põhimõtteliselt leidis kõlapinda ja poole aasta jooksul me siis valmistusime sellele äärmiselt raskele konkursile. Aeg oli muidugi väga napp aga ja kavadega rasked muidugi kaks suurt kontserti, kaks suurt soolosonaati, kõik tervikuna muidugi pluss veel vähemalt kuus väikevormi nende hulgast täitsa tundmatud meie jaoks sahisonaadid veel. Ei, ta tuli hankida. No ja siis juhtus nii, et sellel vabariiklikul eelkonkursil Paistis, et nii võrdlemisi ootamatult, mul läks hästi, lihtsalt võiks ütelda, kuidagi nagu. Ületasin tühisi punktide arvult, mis žürii määras? Noh, Brüsselisse ei läinud meil kellelgi seekord eriti hästi, see viiks pikale, miks sellest kõigest rääkida, aga võib-olla tõesti, ma ütleksin, et me oleme kõik väga vähe mängida esimeses voorus ainult pagi fuga ilma mingi eelnevata ja biooti kontserdi esimese osa. See oli kõigi meie jaoks äärmiselt ebasobiv, võib-olla kõige nõrgem osa meie ettevalmistuses see osa, mis oleks nõudnud muidugi palju suuremat muusikalist silmaringi ja nimelt see osa, mida ei saa anda enam ükski pedagoog oma seletus sõnadega, tähendab kus oleks pidanud siiski igaüks meist olema juba mõnda aega viibinud kusagil niisuguses muusikakultuuri tsentrumis, kus iga päev käivad suured meistrid ütelda meie eest läbi jää näitavad, kui erinevalt võib läheneda Bachile ja isegi meie jaoks küllaltki Vaareleviootile. Et sellest ka veel muusikat teha, ta ei oleks ainult õppelugu nii-ütelda. No küsimus ei olnudki muidugi selles üldiselt meie virtuoos tehniline tase, sellel tervel grupil küllaltki tugev tookordse leidis ka äramärkimist jagamast muusikaline silmaring mõjusse vaja seda kõige rohkem tagasi pöördudes Brüsselist. Jäigi küsimus selleks, et sellisena kerkis üles, et kas on võimalik saada riiklikku stipendiumit siiski kusagil nüüd edasi õppida mõnes suuremas muusikakultuuri tsentrumis või siis minna jätkata oma õpinguid hoopis teisel alal, näiteks mina oleks, tookord tahtsime kangesti minna. Kultuurkapitali juhatusse siiski lubas nagu vana vähem garanteerida kolmeks hooajaks välistipendiumiga minule. Ja pärast siis kohustusliku sõjaväeteenistuse ühe aasta jooksul ma siis siirdusin Londonisse sedasama kuulsa Karl Fleshi juurde, kus enne Kuperdoomi regi oli olnud juba. Ja just enne sellel hooajal 1930 839. See on selle teise maailmasõja puhkemise eelnev hooaeg. Sain ma seal siis tõepoolest väga palju kõike seda, mis hiljem onlasti määrav olnud, võib-olla terve minu eluteel. Aga paraku tagasitulles. Kui jälle küsiti, et kuidas jätkata, siis kuuma nüüd järgmine kord soovin sõita, kui ma nimetasin Nõukogude Liidu ja päris asjalikud, sest selsamal brüsseli konkursil, kus me olime ju uuesti esikohast tõid ära Nõukogude viiuldajad kõik viis. Nii et oi, streigiga eesotsas tookord juba siis muidugi see ettepanek nähtavasti ei meeldinud tookordsele juhtkonnale, kes oli seal ümber kultuurkapitali ja jätti, mullu katkestati mul selle edasi eraldamine meile Ergima, tõesti asusin siis õppima polütehnilisse instituuti, istuli, juunipööre kohe järgmine suvi. Ja paistis, et võimalused nüüd jätkata oma õpinguid ka Nõukogude liidus on üsna reaalsed. Ja noh, nagu me nägime, siis vaevalt aasta hiljem tuli sõda päris sõjasündmused peale ja hiljem jäi see asi kõik hiljaks. Aga need kontaktid, mis meil tekkisid juba tõesti Nõukogude muusikaeluga 40 41 ja kõik need olid niivõrd juba viljastavad ja erutavad ja ligitõmbavad Nii vot see on see lugu võib-olla sellel asjal kõigil ja nüüd ühest kaaslasest, kelle või mille me sininagu silmapaari vahele oleme jätnud. Kuidas ja millal ilmus teie ellu viiul, mida te olete eelistanud teistele? Süviiul ilmus minu ellu, nähtavasti on seal 1939 oli üks väga hea tuttav minul, kellega me puutusime kokku rohkem võib-olla palliplatsi peal. Kes ütlesid lihtsalt temal kunagi Peterburis Siiule kolides emana viiuli toonud, mis lihtsalt vedeleb kapi otsas. Ja noh, ma siis ütlesin, et anna siis mängida, et ma proovin natuke, mis on siis ütlesin ka, et kuna sellel pilli vastu mul paistab, et võiks huvi tekkida et on mänginud mõnda aega, informeerin oma esinemistest, et ta siis kuulaks konsulteerige ise saalis teiste asjatundjatega, et millised materiaalsed pretensioonid temal on, kui ta selle pildi minule loovutab inimesest leppisime temaga kokku, tema siis ostis selle eest ühe purjejahi veel, mina laenasin raha, sul endal raha ei olnud, aga küllap me võitsime mõlemad. Aga selle pilliga mängin tänaseni. Sellepärast, et noh, päris niisugust esmaklassilist, tradivaariust või kvarneerid ei ole tee peale ette sattunud ja kui on sattunud, siis ei olnud mul jõukohase tunud omandamiseks. Aga natukene, võib-olla oletatavalt pisut paremat pildi võtta, jälle ja hankida ja vahetada ja see on minule kuidagi nagu vastu võtmata kuidagi. Ma ei tea. Instrumenti peab tekkima mingi emotsionaalne suhtumine, siiski temaga harjunud. Oskad temaga ümber käia, teadmis temalt, mis sa temast kätte saad ja mida sa ei saa. Küllap ta vist annab ikka vastastikku samasuguse suhtumise, sulle mängib ikka ennast hästi välja. Mida ei mängi välja, need võõrad pillid ei tea, arvas nagu elukaaslase valikuga, keda ei maksa liiga sagedasti vahetada. Ei ole, ei tule sellest midagi, tead välja, tal on oma plust, olen küllaltki kandev hääl suurtes saalides, ta mängib ennast välja tembriliselt, ta ei ole eriti rikas, aga noh, siin saab ka kooliliselt nii-ütelda nagu teda tooni kultuuri. Osas midagi te ikkagi ettevõtte alati nagu iga pildiga, mina arvan. Reaktsiooni mõttes, nagu öeldakse, kui kiiresti tema reaktsioon on helidel on ta küllaltki raskesti käsiteldav. Ta ei ole väga hea reaktsiooniga pill. Aga Ma selle kohalt on ka kerge huumoriga üle, ma ütlen, et seda nõuab vähemalt kolmandal spordijärku. Ja jagu saab temast. Aga kuna ma olen põhiliselt olnud pedagoogina tööl ja see tähendab ikkagi, et egas aastas ikka väga palju üle 20 kontserdi ei anna mõnikord pole sedagi olnud. Siis ma ikka olen mõelnud ka, et lased, kõige paremad pildid on ikka nende käest, kelle põhitöö on ikka nii noh, laval olemine. Ja ei ole hakanudki eriti taotlema, kuigi nüüd õigusel mul pakutud ka isegi küllaltki kõrgete ametiisikute poolt saarlased tiiklikus koalitsioonist kõige paremaid pille. Aga midagi ta hakkab nagu vastu selle juures, kas ta on olnud teiega kaasas nüüd kõigi nende aastate jooksul järgnevate aastate jooksul kaasa arvatud sõjaaeg? Ei võta, ma sõitsin ikka nii, nagu ette oli nähtud seljakotiga kõige sinna juurde kuuluvaga ja pill jäi põlve koju. Sõjas ajutiselt Leningradist sain laenata Roman matsu pilt, kes tookord seal oli ühe pildi veel millega ma. Esimesed isegi jah, sõja kuut mesinesingi Leningradi raadios ferma mäletan pärast Tšeljabinskis ja Tšeljabinski oblastis vahelisel filharmoonia teenistuses ja pooleteise kuu vältel Kuiboshevis natukene veel Moskvas kehaga, siis Moskvas ma sain riikliku kollektsiooni. Sinna jäänud ühest osast sinna jättelt koopiad, tegelikult sõja ajal, teised evakueeriti kaugemale. Sain ühe matšini koopiana, see oli veel raskemini käsiteldav instrument, kui praegune on. Tahab tõesti, nõudis väga suurt füüsilist. TÖÖD mängin ise, on juba suur pill tema ookeani veel raskem. Aga siis ma sõja ajal ajasin sellega läbi sõda, loomulikult ei ootamatult tabastid, kus Tallinnas, eks ole, eks ma olin ju konservatooriumis. Täitsin ka rektori ülesandeid enne sõda juba pool aastat. Aga siis, kui tuli ise üldine mobilisatsioon juulikuus siis ma läksin sellega koos, sõitsin. Eugen Kapp oli juht, nendest, kellega ma koos sattusin ühte vagunisse ja pärast ka saime Telegrami kätte ühes lõpp-punktis sihtpunktis, kus meid kutsuti mõlemaid tagasi sõjakomissari telegrammiga. Aga me kaugemale jõudnudki Kroonlinna Reidini sinna juba laevee pidama. Et pärast tuli mõnda aega olla blokeeritud Leningradis ööl vastu mardilaupäeva õhtut ühe grupi inimestega sai siis üle Laadoga, kes väidetud suure tormiga ja Leningradis oli siis ka raadioesinemine selle matsu viiuliga ja Leningradis oligi esimene esinemine selline, et ma mäletan, et Mart raud luges oma hiilgava diktsiooniga ja interpretatsioonikunstiga oma selleks puhuks loodud Ja meie siis mängisime Eugen kapiga, kes tookord saatis mind klaveril mõned palad, üks oli tema enda pala ja teine oli veel uurita meil lugu ühest kaunist kevadpäevast. Ja seda ma mäletan, see oli esimene esinemisteks Leningradi raadiost ja pidi olema kuuldav ka kindlasti siin Eestimaal, nendel, kellel veel aparaadid alles olid. Aga muidu Oleks eriti meeldiv meenutada, tähendab rahvas oli ju väga kena, rahvas võitles. Pidas vastu. No ma pean ütlema, et ega me seda kõige halvemat aega seal enam ei olnud, sest ööl vastu kümnendat novembrit kui me saime lõpuks üle Ladoga vist oli umbes ka see aeg juba, kus päris hädad ikka õiged näljahädad ja kõik hakkasid alles Leningradis. Seni olid põhised ainult. Öised pommitusretked, niga, rahvas harjus nagu sellega ära. Näljahäda oli pärast ikka muidugi kõige suurem. Hiljem olime tagasi Leningradi, selle, kui võimalus oli sinna minna ja aitasime natukene kaasa jälle selle linna muusikaelu vajaduste. Rahuldamisele, ja ühtlasi olime nagu hüppevalmis selleks et Eesti territooriumi vabastamise korral kohe igaüks asuks oma aiste vahele nii-ütelda kohe oma tööülesannete juure. Aga kus ja kellele tuli sõja ajal esineda? No väga palju muidugi üle kogu Nõukogude liidu. Ka sinna luuralit muidugi põhiasja lõunas ja eriti keskvenima tsoonides aga hiljem ka rindega saiu kaasas käidud, ma käisin küllaltki palju sagedast tuning otseselt rindel. Mängisin ka seal pilli, kus klaverit enam ei olnud võimalik kaasa võtta. Siis oli üks teine Lembit minuga kaasas. Lembit Verlin oma akordiooniga, kellega sai õpitud päris korraliku repertuaari ilusasti ära, nii et Lembit oskas seda mängida nagu keelpilliorkestriga. Väga toredasti isegi peab ütlema. Ja noh, mõni soolopala sinna juurde nagu Bachi šokk on ja siis kujunesid kavad mõnikord üsna korralikud, eks. Nii et sai käidud ju igal pool ka seal, kus esinemised võisid toimuda ainult veel maa all, eks ole, kas või seal mõnikord kümneliikmelisele seltskonnale, sest ruum rohkem ei võimaldanud. Aga eks seegi väikene väikene osakene teinekord on vajalik. Sest kujutame ette ka selle sõjamehe elu, kelle elu on kogu aeg nendes ebainimlikes tingimustes, mida kujutab endast rindevõitleja elutingimused, kui sinna siiski tuleb üks tükikene inimkonna kultuurist. Jaga tänamatutes akustilised tingimused ja kõik muu esineb tal, aga siiski siiski esineb, tema juurde tuuakse seda kultuuri, ta näeb ja mille nimel võidelda, ta tunneb seda, et tõesti on mida, mille nimel võidelda mitte ainult füüsilise eksistentsi eest, vaid vaid kõigi selle nimel milleks on kulunud ikkagi kogu inimkonna paremad püüdlused, eks ole, see siiski mõjub, seda oli näha, et see mõju, sest nii et minul nendest kohtumistest on küll kõige soojemad muljed. Muidugi meid ei lastud ju siis sinna minna pilli mängima, kui parajasti käis kõige tihedam lahingutegevus. Tavaliselt ikkagi siis, kui nii-ütelda rindel oli parajasti niisugune fännaku paus, nagu öeldakse, et kumbki pool valmistus millekski, siis saime meie ka sinna lähemale, natukene. Muidu ikka nii kostnike nagu nahka ikka hoiti selle koha pealt, et mis sai. Ega päris marutule all ei ole, ei kõla eriti hästi. Me ikka selleks puuks juba, kui noh, Narva joonel oldi, toodi ikka meie aktiiv kõik juba Leningradi, et ühest küljest hakkas nagu Võru poolt juba sisse tulema üks grupp inimesi, teised ootasid siitpoolt otseteede vabanemist. Need päevad peaksid olema kindlasti hästi meeles ja lukku, me 22. septembri õhtul kuulsime raadiost, et Tallinn on vabastatud, see oli natuke nagu tuli ootamatusest alles eelmine päev oli Rakvere see punkti Rakvere vald haridusest küllaltki kaugel. Siis korraga tulid Tallinna siis järgmine hommikupoori, Kebelisin kogu aeg, et vaadata, missuguse masina peale ma saan, et otsekohe Tallinnasse sõita, sest mul oli ju korraldus taskus viivitamatult konservatoorium käiku lükata, uuesti kinnitatud juba esimesest septembrist ametlikult sektori ülesannetesse. Kusjuures territoriaalselt Tallinna sel ajal veel vaba. Nii et tuli sõita ja siis ma mäletan, et esimene masin, mis siis oli nõus meid peale võtma siis ma sinna istusin, läks paar päeva, sest eks Tatuidjojeed ka ületada veel kuidagi teisiti, mitte päris üle sildade harilikult. Võttis pisut aega, aga siis kusagil paari kahe päeva jooksul olime ikka Tallinnas küll ja endise konservatooriumi hoonesse, kui ma siis kõndisin järgmine hommikupoolikul seal juba. Administratiivaparaadist ka ootasid mind ilusasti ees ja andsid ülekuuluvuse järgi ju isegi kõik nõukogude aegsed toimikud veel sadulaid osanud säilitada okupatsiooni ajal. Isegi meie nõukogude aegset templi KUS vapoli, tõsi küll, välja lõigatud eraldi paberi sees oli igaks juhuks. Nii et ma pean ütlema, et olid omamoodi kangelased ikkagi sugugi mitte nii, et oleks oma nahka hoidnud, vaid teadsid, et seda on vaja. Et seda on vaja, uskusid, et niimoodi see asi peab lõppema. Niiet. Oli veendunud, et see tee, mis me valisime 40 41. aastal on õige jätmisele jätkame otseselt üliõpilaskonna kogumisel oli suuremad raskused, imik, see oli ju see, need aastakäigud, kes olid mobiliseeritud tõtt-ütelda mõlemale poolele. Ja just see üliõpilasvanus oli meile meie jaoks kõige raskem, sest noh, neid, keda võiks kuidagi oma ettevalmistuselt pidada konservatooriumi üliõpilasteks. Nüüd ma mäletan siin kokku 49, ainult. Nii et seetõttu tuli konservatoorium rakendada tööle põhiliselt samadel organisatsiooniliste aluste, millistel ta oli töötanud ka varem. Tähendab kõigepealt ühe tervikulise kombinaadi, kuhu kuulus sisse siis nii kõrgema hariduse kui keskhariduse ja isegi mingil määral muusikalise alghariduse andmine. Ja kusagilt vist aastast 47 hakkas juba diferentseerumine siseeraldumine ühe õppeasutuse eraldumine teisest kus muusikakool näiteks Tallinna muusikakool annab juba Eldu keskeriharidusega kaadrit ja kes ei pea tingimata minema kohe edasi õppima konservatooriumisse või kui ta seda teeb, siis kaugõppe korras. Ja algusperioodil oli raskusi jah, kõige rohkem õppijatega, sest õppejõudude osa oli meil ikkagi vägagi hästi säilunud. Ära sõitnud olid vähesed. Järelejäänud kaader oli tugev, üks osa kaadrit isegi valmistus nagu ette ja tugevnes tugevasti nõukogude tagalas. Sellest seltskonnast sai päris suur osa kohe alguses. Võrdlemisi kiiresti kinnitati neile nii professorite protsentide nimetused, kune öeldakse, isikud olid juba tuntud Nõukogude muusikaelus. Probleem oli asi, aga no ütleme Veeliks kohe Tallinna vabastaja järgi oli vaja kõigepealt mitte tabeli võtta, vaid ka isegi toita. Paljudele küsimustele lahendada korteriküsimused, kõigepealt konservatooriumi ruumide küsimused, sest sendini konservatoorium, kus praegu asub Tallinna muusikakool koos muusikamuuseumiga oli ju hävinud praktiliselt sõjatules. Nii et seetõttu ajutiselt vaatasime olemasolevaid võimalusi. Ja leidsime, et kõige targemal koridoride, suhteliselt tühja elumajja Suvorovi puiesteel, mis siin Coheni võidu väljaku ääres on. Ja arvame, et me tegime päris tagasi, sest seal saime nii-ütelda ruume ehk ruumiühikuid, nagu ma seda nimetasin, kätte tervelt 75 nii-ütelda siis juba katused kuni keldrisse välja mis oli siiski natukene rohkem kui mõnes suuremas majas, kus on küll suure trummi taga, võib olla kokku oleks seal saanud võib-olla 12 või 13 ruumikest, kus, mis ei oleks rahuldanud enam konservatooriumi tööd, sest individuaaltöö vajadus tingib ikka juba. Siiski, kuigi õppejõud on õppuri õpilasega kahekesi, aga tal on vaja omaette ruumi. Nii et seetõttu vana erumajor särahudes esialgu kena. Aga muidugi, kahjuks ta jäi natukene liiga kauaks lahendamata see ruumi küsimus kuni kuni mingi ajutiselt vähemalt tasakaalustav lahendus on praegu Kivimäe paasi täiendava saamisega sest konservatoorium nõuab väga palju ruumi. Tänu sellele, et väga suur osa on individuaaltööd vaja läbi viia siis nõuab igaüks omaette ruumi, nii et muresid on olnud nagu näitega nendes küsimustes. Nende aegade, see on esimeste sõjajärgsete aegade tegevust kuidagi sektoritesse jagada, siis ühe osa teie ajast energiast nõudis konservatooriumi juhtimine, teise osa kontserditegevus aga edasi, nojah, eks konservatooriumi juhtimise probleemid või ka kõigepealt ka majandusküsimuste lahendamise probleemid võtsid alguses väga palju aega. Ma isegi ütleksin, et esimestel aastatel peaaegu kogu aja sest materiaalse baasi hävimine tähendab seda, et meil oli vist paar klaverit järgi vist viis või kuus klaverit. Hävinud oli kogunud ja raamatukogu. Muid muusikainstrumente ka ei olnud. Kõik see tuli luua. Teine asi, mis oli, et kuigi ma ka sõja ajal tegin maksimumi ära, et oma teadmisi täiendada, aga arvestades seda, et Maarjas pidin hakkama oma vene keele oskust, mind võisime ära müüa, kui ma sõtta sõitsin täielikult selles keeles siis eriti kaugele past ei jõutud, aga jõudsin vastselt mingil määral perioodika läbitöötamise, nii et mitte korrata neid vigu, mis varem tehtud oli. Aga muidugi väga palju tuli hakata ise õppima, eks ma tegin öösiti ikka väga palju tööd. Kõigepealt sisuliselt õigesti seda tööd juhtida. Et õiged advused, õiged suunad anda meie muusikateadvusele, muusikapedagoogika-le, kasvatustööprobleemidele? Ja seda ma pean ütlema, ma tegin võrdlemisi innukalt kahjad. Sest ka tagantjärgi vaadates pean ikka siin puhta südametunnistusega teiega erilisi möödalöömist pole ka selles sektoris siiski tagantjärgi võimalik kindlaks teha ja see on ikkagi siiski suur asi. See oli niisugune suur osa, mis nõudis tõsise õpingud ja hiljem siis otseselt eriala, sest noh, omal erialal. Meil ei olnud ju konservatooriumis ega ei ole seda ka mujal maailmas tavaliselt niisugusi aineid sees nagu näiteks keelpillimuusika ajalugu, eriala, õpetamise metoodika, me ei ole seda ise ühtegi tundi omal ajal saanud, kui meie lõpetasime konservatooriumi. Nüüd tuli luua nende ainete õpetamisele teaduslikud alused ja programmid. Tuli hakata õppima seda kõigepealt ja kuigi ma olin meil kirjandus, suutsime siiski hankida küllaltki palju ja võiks ütelda, et enam-vähem olemasoleva erialase kirjandus ei käi erialaajalugu puudutava küsimusega olime juba kursis, ütleme 48.-ks aastaks, kui ma Kuulonisus ära tulla juba nii direktori ametisse pisut puhata ka selles osas. Siiski ikkagi tundsin, et oma eriaine ajalugu vajab nagu süsteemsemat mõtestamist. Mispärast ma palusin siiski Liidu kõrgema hariduse ministrilt VII kartaanovid kinnitada omal Kurintera erandkorras selle moraalse aspirantuuri et koos selle kateedri õppejõuga, kes, mis spetsiaalselt uuris neid küsimusi Leningradis kunagi professor Struve juhtimisel. Professor Sulev oli surnud selleks ajaks. Tema nimelt eff Nikolajevitš, Araabia oli seal parajasti järgi, et koos temaga siis nii-ütelda kogu see kursus veel kord kaanest kaaneni põhjalikult läbi arutada kogu tema seostes kogu tema põhjuslikkuses. Niiet et ega see õppimine on jah, niisugune asi ka teda maha ei jäta. Sai selle ajalooga enam-vähem nii kaugele, tunned, et juba hakkab enam-vähem nii kursus niisugune olema, midagi ei võta kõrgkoolis lugeda, siis sai selgeks, et ka metoodika eriala ei ole enam käsiteldav, nii nagu me seda isegi tegime varem või neljakümnendatel aastatel. Kuna eriala teooria nõudis suurel määral juba uut vaatlust. Seesama lihtsal põhjusel, et muusika mida varem ei mängitud või kardeti, hakkas tungima ikka rohkem ja rohkem repertuaari, see, mida praegu nimetatakse 20. sajandi klassikaks juba. Ja need ei olnud enam nii kergesti lahendatavad isegi puht tehniliselt viiulil vanade tarkuste ja vilumust baasil pikemat aega lahendada ainult erandkorras igat ülesannet hakkas nagu tunduma küsitavana. Ja siis oli vaja siiski nähtavasti avaramat vaadete süsteemi asjale ja mulle tundub, et järgnev periood võib-olla andis selle just, mida oligi vaja teha. Võib-olla natukene avarama ja avatuma kontseptsiooni kõigepealt viirumingu teooria valdkonnas ja ka tema pedagoogika aluste osas järelikult see, mis pikkamööda hakkas sekt tungima meie ette Kanetesse kusagil juba 60.-te aastate keskel ja mõningates jibubligatsioonidesse ja mille kohta võib-olla oleks põhjalikum lugu, peaks vast käesoleva aastanumbri sees nüüd Eesti raamatu poolt ilmuma nii eesti keeles kui vene keeles. Et aga see on juba juurde tulnud, üks niisugune teaduse haru nagu neuropsühholoogia millesse süvenemine sugugi meie ettevalmistusega inimestel ei ole lihtne olnud. Ega me ei kavatsegi, praegu on olnud selle ala spetsialistidele välja, aga püüame loota, et me oleme. Suutes õigesti mõista õppimise protsessi, sisemisi mehhanismi, samuti juhtimise protsessi aluseid, nagu ta toimub meie aju poolt. Ja et need protsessid on põhiliselt õigesti kirjeldatud. Ja kõik see muu paistab olema hästi kooskõlas, mis me välja pakume praktilise osaga. Siis, kui nüüd selgub, et ärilisi pretensioone sellel ei ole, siis jah, üks etapp võib-olla oma õpingutes elus hakkab jälle läbi saama.