Meie tänane keskne saade viib kuulaja Tallinna draamateatri juubeliõhtule, mida peeti eile. Kullakarva Eeeffide trapeering, teatri kuldne embleem lava kohal. Kuskil pilvepiirilt kostab meeste laul. Teaduste Akadeemia, meeskoori päralt on kolmas rõdu. Need laulumehed on vaimse kultuuri kandjateks paljudel praktilistel erialadel. Blad tervitavad teatrit ja tema juubelile kaasa elama kutsutud publikut. Esimesed read on draamateatri veteranide päralt. On ju juubeliõhtu täis mälestusi. See on väärt publik, kes teatris istudes lilli saab. Ja nemad saavad. Eesriie avaneb ja lavalt vaatavad vastu need, kelle kanda tänane repertuaar. Kogu see pereette astuvad kõige staažikamad praegusest trupist. Salme Reek ja Ellen Liige. Nende aastakümnete pikkune teatritee on ikka seotud draamateatriga. Ei taha olla vaikib, ununeb lehekülgaegade raamatus. Meie otsa ette on kirjutatud elus sõna. Mees, silmades säravad sädemed, meie põues lainetab julgus ja jõud hoovab elu. Me ulatame käed pilvede poole. Meie sammume suulise sihi poole. Meie tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse. Elutull helgi kuiv vini päeva päikenel. Elu tuli sähvapelvist, kui äikeni valgustab väikudes hämaras Ööski, sütitab mõttes vaimustab tööski jätkaduvikku, siis kustub. Mis künni kohisevad, kevadised veed. Kes need seal sammuvad, mööda teed, lõkendavad ihalduse, tulite, tunglad, noored, need otsivad muinasjutu kumblat. Kunikkord seisnevad toonile väravas. Elu tuli Helgi säkk, vääbja lööb võitluses põlevaid südameid. Võitluses. Elu tuli kustub, püha on, elu tuli tuhaaeg, see elu tuli, püha on ise. 16. aprillil 1916 teatab 11 Vanemuise näitlejat Karl Menningu õpilast suuremates Eesti päevalehtedes. Et maad ei ole nõus teatri kunstilise allakäiguga, ei näe emmega juhtkonna vahel mingit kompromissivõimalust ja lahkuvad. Lahkujate hulgas olid Oleksandr jonni Teetsov Eduard ja Marja Türk Anna Markus Aus sunne kellega õige pea ühinesid veel Mari Möldre, Karl riikus, Liina Reiman. Nemad rajasid neljanda kutseviaatri Eestis. Tallinna Draamateatri, mis oma esimese hooaja avas Vanas Estonias tollases pandoriini seltsis majas kolmeteistkümnendas lõikuskuupäeval 1916. Ruto Fraja saare näidendiga, mille pealkiri kõlas sümboolselt vastu vett. Felmani mütoloogiast laenatud Vanemuise ja Endla ärkamisajatuultes sündinud estonia kõrvale tuli uus teater hoopis teistsuguse nimega draamateater draama. Seam tegevus. Olles vene seltsi allüürnikuks Tallinnas, võetakse endale uueks nimeks Eesti Draamateater. Samas algab lõputu oma peavarju otsimine, sest vene seltsiruumid rekvireeritakse. Oktoobrirevolutsiooni pääl leiab draamateater ühise keele ja tegevusplatvormid Tallinna tööliste teatriga. Draamateater laste tehtud Maksim Gorki põhjas lavastus on vahest kõige taga järjekam katse proletaarlased kunsti loomisel. Siit algab ka üks näitleja legend Ruts Bauman i parm. Kuid juba suleb Saksa okupatsioon Saksa teatrimaja uksed tööliste teatri ees. Siiski jäädi veel kokku, oldi rannamõisas suvelaagris. Söödi silku. Seegi oli raske, sest sigu rannad olid valve all. Eesti Draamateater jätkab ringreisidega ja saksa teatri allüürnik, kuna kus peaaegu kogu etenduse tulu läheb üüri katteks. Pöördumiseks saab 19. aasta kodanlik võim rekvireeris. Saksa teatrimaja ja sõjaväkke kutsutud Paul Pinna määratakse draamateatri komandandiks. Publikuhulk kasvab järsult, tulud suurenevad, müügitingimused on viisakad, kuni sõlmitakse rahu ja teatrimaja tuleb saksa seltsile tagastada. 22. aastal pinna lahkub, kuid trupp on kasvanud juba tänase Piaatri suuruseks 28 näitlejat pluss 20 punkti tasulist. Aga tänu pinnale oli Draamateatris teoks saanud üks oluline tulemine. Ta oli kutsunud teatrisse lavastajaks Venemaalt opteerunud. Paul Sepp oli teatrikunsti õppinud Peterburis Jurjevi erakoolis puutunud kokku Meyer Polvidiaatri ideedega jälginud kümnendite vahetul Moskva kunstiteatri. Draamateatri arengule sai Paul Sepa tulek määravaks reziimi ses mõttes aga ka sellepärast, et tema loodud erastuudiosse 20. aastal kasvas välja draamastuudio teatrikooli. See oli üldse meie esimene näitleja kukult. Sellega oli otsekohe võimelised kaasama tema vanema põlve näitlejad nagu Reiman Türk, Tarmo Andrei, inimese elu, eriti aga silleri marjast, juuardi Orlejaani neitsi viivad näitleja loomingut vastu täis Päevalehes, kus kirjutatakse näiteks Liina Reimanni Liiemminutilistes tun stseenidest. Algust tehakse vabaõhuetenduste kabi juba esimene neist 23. aastal türgi lavastatud suurejooneline Oidipus Türgi enda ja Reimanil peaosades kujunes võimsaks saavutuseks. Teatri seitsmekümneaastast ajalugu esitab läbi õhtu lavastaja Raivo Trass. Tema sõna toetavad unikaalsed filmikatked ja fotod. Keskesaate kuulajale läheks ajaloo ülevaade lühikesse tundi surutult ja ainult kõrvaga, püüdes üle jõu käivaks. On ju draamateatrielulugu olnud suurte sõdade ja revolutsioonide-ga seotud keeruline ja vastuoluline, nagu giga üksikugi, inimese elu. Sellepärast keskendame helilindi juubeliõhtust näitlejatele kes need praegu ajalugu teevad ja elava kunstisõnaga rahvete astuvad. Lõid vetesse jumala vitsad ja rehvale lendas mu vrakk. Mu südamelt murti pitsat ja huulilt punane lakk. Nii lihast said valla mu meeled. Kiusaja lahkus mul eest, said ribidest. Kandle keeled. Käib läbi kui murduva klaasi Kylin. Härmatis oksisse terasest surunud nõelad tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin tuiskavat külma ja tuult, nende helkivad sõelad. Lendavad hobused, rudi, hinnal jooksev regi, jäätunud jala, Sist kähedat, kostuvad kri uksed, õhut, kõik hõbedas tähiga taevast segi arguvad pähe meil. Kuu varju lillakad, juuksed, kuupaistel roheline läigib jää, kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur öö tulules. Lumi kolm keeb üles tuhkur ja tähina, meil vajub üle pää. Hüdra rinnus kumavad meil jõulukellad. Ja nende hääl käib taeva põlvini. See aplaus oli Evald Hermakülale, kelle lavastatud Shakespeari torn Avas juubelinädala see oli esietendus. Teatavasti omandas Eesti Draamateater ostu teel senise saksa teatri hoone Tallinnas. Ümberehitus teostatakse lähema paari aasta jooksul, mille järele tallil rikastub moodsaima ja mugavaima teatrihoonega. Allüürnikust sai 39. aastal. Maja omandamisega kasvas oluliselt teatri kunstiline potentsiaal kaduseta jutus draamateatri likvideerimisest. Leo Kalmet on öelnud, milline pidumeeleolu valitses majas. Tasus aastate viisi raskusi kannatada, et jõuda selle päeva rõõmudeni. Selle maja saamiseks esitati siis aastal 1907 61 projekti, millest žürii härrad professorkov Riiast arhitekt, akadeemik, hammershted Sankt-Peterburgist ja insener Jakobi Revalist pidi ühe projekti hilinenud esitamise tõttu välja arvama. Alles jäänud 60-st projektist valiti kolmekordsele hoolikalt läbivaatamisel kitsamaks konkursiks välja järgmised 14 projekti. Märgusõnad põhja vajunud Kell ihaka ars arti Kiek in de Kök neljaleheline ristikhein 13. sajand saksa kunstile eff ruudus Läänemere kaldal Osiris tuuse kuldne ruut, kuldne lüüra. Esimene auhind anti neljalehelise ristik seinale ja ümbrikke. Avamisele osutusid projekti autoriks arhitektid Aleksei puu, võrr ja Nikolai Vassiljev Sankt Peterburgist. Konkursiprogrammist. Hoone tuleb projekteerida võimalikult tulekindel, kasutades müürideks kohaliku lubjakivi. Ligipääs teatrihoonele peab kulgema paralleelselt Johannese tänavaga. Kõik fassaadid tuleb projekteerida toorkivist. Krohviga tohivad olla ka ainult siledad pinnad. Kuna esmajoones tuleb võimalust mööda alandada ehituskulusid, peab taotlema ruumi kõige täielikumalt ärakasutamist ja vältima igasugust luksust. Nii sise- kui väliskujunduses. Nii sündiski. On tuule löötsudes lõhkunud jõge. See tortsudes kee, ma sülgasin pihku ja sõudsin kuist, sõge. Ma sõudsin, mis jõudsin. Kui täis meremees siis tõukasin lootsiku randa. Kas tohin mis kuulen ja näen. Mis noordunud taevas, mis lohutav kohin? Ei tohi või tohin ma siia jään? Valin hingasin välja ning hingasin sisse ragises rind, keskrohelise mast rohelisse ürghaljuse. Sosin meelitas mind raudürtide vahelt mind küsitles Oja, ma vastasin. Ei. Su kaldale ehitan kalmustest koja, ei teisal ma enam elada või siis kummuli heitsin ja jõin nagu Nisast. Mus sigines ramm kui esiisade eedeni isast, kes näis siin must enesest lähedam. Oi, värvimetshobuste karju neist müdises laas ja siniseid varjus inimsiniseid Marju neetilises vartellija kõlises maas. Siis püüdsin ma käsitsi kentsakaid kalu kuldiidrikulenud südame Allani magusat valu, et enam ära ei tundnud n. Ja kui ma siis testin suurt Aurvat vihku kui jumalat, tar. Siis kuulsin, et keegi itsitas pihku. Tiival ISIS-s kogu saar lüüdilisemase armulik, rahu, rebaslik, hõik ja pärani silmil häituvad Ahu üksnes. Ta küsis, kas see oli Siis tundsin ma äkki, et nüüd tuleb minna. Kuid paat oli läinud, ei kuuluma siia, ei kuuluma sinna. Ja ühtseda. Ja miski mind õmbasse, miski mind kiskus. Mu koht pole siin sest silma rõõmus, sest õnne piskus. Mis haava ja vaevama kaasa vili. Ja kohtlaselt unelm andumist nutmas. Mis saatanlik saatus? Kuratlik, kas. Leidsin end tolmuselteegivil nutmas. Ma nutsin kui orb. Ma nutsin, kui lesk. Sead Klauson Silvia näitlejale. Indrek ei olnud seda Krõõt kunagi näinud, sest ta suri enne, kui Indrek sündis. Aga tema nime ja mälestusega puutus ta igal pool kokku, kui ta liikus palgapäev. Indrekul endal ei olnud temast mälestusi vaid tena mälestas ainult teiste mälestusi. Temal oli nii-öelda mälestuste mälestus. Äkki tundus talle siin kirstu juures seistes? Et terve elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus. Kõik ülejäänu on niivõrd tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu inimkond, Ki. Terve oma elu ja hädadega võitluste ja valudega. On ainult pisitillukene Bekke mälestuse kõrval. Pisitillukene lõhna kuskil tuhmunud kirjadega kirstunurgas. Või mälestuste mälestus. Aga sellele ei pea mõtlema sellele ei pea koguni mitte mõtlema. Ja ei Vargamäel ega kuskil mujal. Ei pea ühegi vana kirstu juures seisma ja tema lõhnasaistma. Kui sa ei taha, et ärkaksid mälestused. Ja mälestuste mälestused. Tänatakse Heino mandrit ja Tamm saareti, kelle looming küsib draamateatri laval. Esinemisjärg on vastse juubelipäeval välja kuulutatud Eesti NSV rahvakunstniku Aarne Üksküla käes. Teater armastate teatrit, armastate teda kogu oma hingejõuga kogu entusiasmiga kogu meeletusega, milleks on vaid võimeline tuline noorusjanune ja kirglik kaunite elamuste järele. Või õigem oleks öelda, suudate te armastada teatrit üle kõige siin ilmas peale hea ja tõe? Tõepoolest, kas pole temasse koondunud kaunite kunstide kogu veetlus, kogu võlu, kogu lumm? Kas pole ta meie tunnete erakordselt võimukas valitseja, kes on igal ajal ja igasugustes tingimustes valmis neid tundeid äratama ja erutama, nagu orkaan kirjutab üles liivatuisk araabia lõpututest kõrbetes? Millisel kunstil kõikidest kunstidest on nii võimsad vahendid, et meie hinge vapustada ja temaga võimukalt mängida? Mis ta siis on, ma küsin teilt see teater? Osum, tõeline kunstitempel, kuhu sisenedes olete silmapilk lahti maast vaba argipäeva suhetest. Häälestuvate pillide helid orkestris painavad teie hinge. Millegi imelise ootuses pitsitavad südant mingi õndsalt magusaelamuse eelaimus. Tohutut amfiteatrit täitevrahvas jagati kannatamatult tootust sulate ühte ühises tundes uhkes suurejooneline eesriie, tuledemeri. Kõik see vihjab imedele, mis on külvatud kaunisse, jumalikku loomingusse ning koondunud lava kitsale pinnale. Siis rõkata muusika. Neist helidest tulvab tee hingeaimus muljetest, mis valmistuvad teid vapustama. Siis avaneb ees Riiate pilgu ees laiub inimlike kirgede ja saatuste piiritu maailm. Malbe ja armastava Desdemona anuvad karjed segunevad kiivatello hullumeelsete karjetega. Keset sügavat tööd ilmub paljastatud rinna ja sassis juustega leedi Mcvet ning püüab asjatult hõõruda oma käelt vereplekke, mis virastuvatele käte maksulise süümepiinades. Tuleb vaene Hamlet oma painava küsimusega olla või mitte olla. Teest mööduvat jumalik unistaja, poosa ning kaks paradiisi õiekest maksja dekla oma taevaliku armastusega. Ühesõnaga kogussiks piirides sillerite, Göttide Värnerite fantaasiaga loodud rikas ja piiritu maa. Ta ei rõõmusta oma õnnest, ei võtmatu oma ohtudest, tee külm, mina kaob siin armastuse leegitsevas eetris. Kui teid rusub raske mõte raskest eluvõitlusest ja tee nõrkusest, siis siin te unustate selle kui teie kujutelmad vilksatas kunagi nagu mingi põgus öine nägemus, mingi vangistav kuju, mille ta ammu unustanud, kui täitumata unistused. Kui teie hing ihaldas kunagi armastust ja joobumust. Tärkab see janu, uued taltsumatamatu jõuga, siin ilmub see kuju taas teie ette, te näete ta silmi, mis armastuse ja kiindumusega teisse süüvivad de joobute ta gurmavast hingusest võtmatute ta käe kuumast puudutusest. Need on siis üldse võimalik kirjeldada teatri kõiki võlusid kogu tema maagilist võimu inimhingede üle. Minge minge teatrisse, elage ja surge seal. Kui suudate. Ent paraku see kõik on vaipu ees ja mitte proosa, unistused, mitte tegelikkusest, seal see tähendab, selles suures majas, mida me nimetame oma teatriks, näidatakse telešeik spiri. Naeruväärsed näotit, Barroidjaid, seal pakutakse tragöödia pähe, hingevalu, käkraid, seal koristatakse teid pahupidi, eluga. Ühesõnaga seal ulub kõmaap kõuekeeli meil Pomeenias silmavees kuldmantlit vehib hullu meeli ükskõikse. Meelelahutus ent ärgem olgem liik karmid teatri vastu, pole tema süü, et ta on nii halb. Kus on meie draamakirjandus, kus on meil draama talendid, kus on meie raadikud, Mekoomikut? Nende nimed on kõigile tuntud ja seepärast ei soovi ma neid üles lugeda, kuna minu kiidusõnad ei lisaks midagi sellele kõlavale kuulsusele mida nad õigusega kannavad. Äi, minge, minge teatris, elage ja surge seal, kui suudate. Nii eksin jalu ja kui kord paraku suremattaya roomates kuhugi puu alla vean mille maha käristanud sügise marru. Puukoor suurte tähtedega madratsil nelda. Seen koost Cap err, Ülit, õigi, loomade käised. Koori mu kallis beer ja hävitasin palve, ei nutunägu ma pealmine räbaldunud koorte Keer. Heitlik uppuja paadigi. Siin kaasreisija õppidest ter püündi maiku siiski immitseb, sest siin kullakaevaja, mida peidus maal puudu. See näib nagu kroon selle pikema jututa ohvrist. Ei aimugi. Puha sügavaimsisin, koored ja koored pisem ja püsib. Kedagi maa all kedagi taevas lõpmata vaesena läheb hing sinna putu, kus lõpeb doviim Rein. Ära ole mulle kuris Paulis muld. Valgustas tühjade seinte guru. Kaunis väike, kaunis maa. Mu emad toitsid asjata. Ränka synni eest. See oli Reinaaren vana peer, vint. Aga selle ma tõin oma meelenõrkusest Valleni kõrtsist laeva tema vingumine on mu kõrvadele vastumeelt juhatada urka viga või muud külma peaga pärleid sigade Aitsiaal. Räägi mõni purjus piiskop. Laugud altari poole keerata seljaga võite seista Peetruse poole taevaväravas, põlvega perse saksal. Et näide meda, lapsime lojused janusse suretada ja Mooses kisendas Jehoova poole ning ütles, mis pean mina selle rahvaga tegema. Pisut vaja. Siis viskavad nomend kividega surnuks. Ütlesime istuge maha. Ammani, kes oma koitanud vat ja pükste parama paaripampu seob, et Brasiiliast, kuhu ma teid viima pean otsekohe laevast maha karata, mõnes jooge, mees arvas, ütle kaptenile laamen vaid loeb edasi, kuidas Mooses malakaga kaljust vee välja leili ja oma rahvast jootis ootas. Mar rapson krossikega masti. Miks oled sa meid Egiptusest siia toonud? Küsiti Mooslaselt. Miks palkasid meid Riiast ja täitseja napi v ja viletsa toidu peale? Mina teid tõi teid ja mind tõi siia igapäevane lesk, mis selles kurjas maailmas inimest taga kihutab paremini kui piits. Võib-olla 1000-st üks sõidab merd oma lõbuks, aga meil on issand, oma armuse Elduses sellest lõbust ilma jätnud. Maite saatuse pärisosa, osa lae, Damaste diaraadia, rooliratast ja töö, mida tegema peab. Torm, põletav päike, tuulevaikus, kaptenikask. Igaüks peab kuulama nagu tules jumala habemest. Näite saatus osaatusele ristis hammastega vastu hakata. Ta meid nagu sitasitikaid selja peale keeramist. Sest muidu on mees surnud mees. Aga mees peab olema suurem kui tema saatus. Laulsetasi veto kaptenil küll. Sa oled järveveega, on asi tõsine. Maalin pill toob juba lubasid. Sellepärast minu rehkendus tehtud tooveevee tuleb laevas olles ka siis küll nurka veel 10 või 15 paeva tuult ei tuleks. Minul Räägenduses ei olnud meremõrtsukat, kes pimeduses käis, kraani lahti jättis ja 300 toopalat Mahalassi. Sellepärast homsest päevast portsjon kolmveerand toopi hinge peale. Et ega teda laps januse suretada. Siis ma seisan ristima. Aga kui me tahame kallast näha, ei tohi fortuuna peal olla mingit virisemist ega korralagedust. Korralagedus hakkab siis mees ennast surnuks, tunnistab. Ma vannun, vallaline palja pealae juures, et see naine olla pooled merre surnud on kaotanud kõigepealt iseendale oma sisikonna Skarjumale jalus, näljas loomale. Praegu värisema hakkaks lääs, kui taevas oleks häbeneks ja näri aru, kaevetäis oleks. Äi tule fortuuna tal korralagedust äidule, restoranide fortuuna, madrust pole uulitsa koeraga taeva tõrvaja hobus, rasega puseli paik, 100., hakkab risti taguma. Seda vannun sulle, Oissar. Laidoner Otsman näidati trikkidele tööl kätte. See oli Tõnu Aav, kes esitas Jenny monoloogi Smuuli näidendist Kihnu jälg. Jälle laulab Teaduste Akadeemia meeskoor sealt ülevalt, kolmandalt rõdult. Saalisistuja ei näe kooriene dirigenti. Publiku ees ekraanil on Voldemar Panso. Tummfilmilõik, mis sunnib publiku samastama lauljatega. Ja koorijuhiks on tema. See on tema mõte. Tema mälestus kui tungal, mida on vaja hoida ja haigeid on, tunglavõtjaid, tuleb, usume. Nõnda sõitsin, soldat püssiga reel ja vereoja ikka veel järel. Siis palusin ma oma südames jumalat. Ja ütlesin. Armuline issand, karista mind, kunst, tahan, kui olen pattu teinud. Aga päästa mind sakste peksust. Minu isa oli koha omanik ja mina olen koha omanik. Sellepärast, las ma ennem suren nagu mu poeg Ants. Aga härra, anna mu keha ja ausat nimed sakstele määrida. Tee seda oma poja, meie õnnistegija pärast. Seda, oh jumal. Sesse häbi on suurem, kui ma suudan kannatada oma sõprade ja tuttavate ning oma vana vingamehe Pearu muraka pärast. Nõnda rääkisin ma jumalaga ja palusin teda silmaveega, mida nägise soldatki, kes istus mu reel oma püssiga, tema muidugi mõtles, et ma nutan oma kadunud poega, aga ei ma palusin ainult jumalat, ta päästaks mind, saaksite peksust. Aga kui saksad mu palvest ei hoolinud ja isegi kirjutanud, kui õpetaja tuli mulle seletama, et ma panevat ikka veel oma südame kõvaks jumala ees siis tundsin ma, et Jumalaga on mu südames luu halb. Nõnda tõmmati mind väevõimuga pingile ja tekstik Kui mul oleks andnud 1000 hoopi kui mul oleks antud sadagi oleksime kergema meelega kannatanud kui neid viit teistkümmet. Sest mina ütlen, need viisteistkümmend ei olnud mitte karistuseks mõeldud vaid minu vanainimese abistamiseks minurretsimata nime Sipamiseks. Sest mis see niisugune on, mille minule peab andma 50 vitsa koopi? Olen ma mõni Kell karjapoiss või väike hobusevaras. Ma ei olevat oma lapsi õieti kasvatanud selle pärast. Aga teie kõik ja kogu ilm on minu tunnistaja, et ma olen neid juhatanud jumala nimel. Tõe ja õiguse tee. Aga kus on siis jumal? Kus ta on? Kui ta ei kuule inimese hääl, kes hüüab hingehädas tema poole tõe ja õiguse nimel. Mu südamesõnad ja silmavesi said naeruks. Seda tundsin ma, kui istusin uuesti reel oma surnud poja Antsu kõrval. Ja hobune, kõrvad kikkis, ohjad lontis sörkimise naistevahelisest temaatid ruttas koju. Aga mina ei tahtnud enam koju. Mina ei tahtnud enam vargamäele, kus ma terve oma elu elanud, lapsik, kasvatanud Riho õiguse nimel. Ja kui ma jõudsin lagedale mõisasoole, kus ma sageli jõulupühade ajal lasknud hobust nõnda Lillutada, külm tuul südame alt läbi käib, läks meel härdaks. Emad nutsin suure häälega. Müüma jäetud olin ma inimestest ja jumalast ja ma ütlesin endale Vargamäe Andres, sa oled terve elu teinud tühja tööd, saaled sigitanud tütreid ja poegi. Aga sina ei saa nendest abisust. Tütred lähevad mehele ja pojad tapab sõda. Sa palusid ikka jumalat, kui läksid kraavi kaevama või Kiva kaaluma või soosilda ehitama. Aga sinu kaevatud kraavid varisevad täis. Kaalutud kivide asemel ilmuvad maapõuest uue teosoosildwaju pikkamisi Boris. Ja kui ma jõudsin oma välja alla Need sinna oma südames kõik palved ja usu. Nii et siin tõe ja õiguse, mida ma kogu eluaeg taga nõudnud ja oma lastele õpetanud. Jumala, see isa jumala, see poja jumalasse püha vaimu ja lootus oma hinge õnnistusele, sest see kõik on olnud tühi töö ja vaimu närimine siin vargamäel, tema soode ja rabade keskel. Ma vandusin, et enam iialgi ei tõstama oma jalga üle kirikule. Iseenda pärast. Nüüd viskan oma kapist välja siiani kandle piibli ja muud palveraamatut. Jaapanen musta toa lae alla laudile, et nad oleksid koos rämpsuljašatikatega, keda inimene kiusab taga kõigi oma keha ja vaimu vaenlast. Nõnda teen mina. Ja kui jumal ilmuks oma pojaga, meie õnnistegija, aga mind noomima ka siis ei muudaks oma meelt vaid ütleksin talle vägede Jehooval, kes ilmut suitsuse pilves. Tagane vargamäelt, mine nende juurde, kes tapavad süütuid ja häbistavad ausaid. Ja kui Jeesus Kristus jätaks mind punastamata. Ja jumal saadaks oma põrgu. Siis läheksin ma rahuliku meelega sest kusagil ometi peab inimene leiduma, diskaitseb tõde ja õigust jumala endagi ees. Katkendi tõest ja õigusest esites mitmeti. Sa ei tunnegi vis. Ega talu neil, kes kannavad ühtevalu raskelt rammitud kive ja rauda eemale värava ei. Need on elusse armunud hinged. Ilma tellija tegija lapsed. Ära hüvede aeda, neid hüüa sõnalõksuga. Ära püüa neid paberist paradiisi. Ära lükka neid ära löö. Oh usu, kui õhtu eeli aeg unustab hajameeli, meid hetked hämariku, jääb ilma väravas ikka kiivi kaalu ja kätte. Ivake igavikku. Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb, mitte keegi ei oota. Ei tea, kus eikellegikangaspuud koovad. Nii haledalt ilmaväljale ikka midagi muud. Elul on väikene hingemaa. Hingeväljale vikatit ülemanatud märgi viia ei saa. Sinna põllule pääses kord õnnelik ohe mida iial ei olnud. Võib ilmuda kohe. Betti Alveri luuletusi luges Kersti Kreismann. Ja nilt tõusis vahetekk jälle. Jälle on terve teatritrupp publiku silme ees mikrofoni liig terav kõrv püüdis nende kogunemise nagu kuulsite juba luuletuse ajal. Viis päeva enne oma teatrist lahkumist pidas Panso vajalikuks rõhutada valmisolek on kõik mis tema käsitluses lähendas, olla suuteline aru andma kõigepealt iseendale. Ja edasi. Uus vana asemele. Sest tema teab Ja mäletab vana. Meile Kell tuleb jätkata. Me tahame seda teha. Sest nagu hõimulaulik on öelnud seal poolt nüüd tee tuleb. Kuulsite montaaži Tallinna Draamateatri 70. aastapäeva pidulikult õhtult. Selle mahutasid ühte kesketundi Urve marka. Liilia Möldermann ja Helju Jüssi.