Kuidas teist sai rahvapillimees? No see vist on perekonna viga Tobrast minu vanaisa oli juba tuntud pulmapillimees luha Paap ja minu isa jätkas ka tema teed nii-öelda, tema oli juba nii väljaõppinud pillimees, oskas isegi noodist mängida ja õpetas külapoistele pillimängu. No eks ma säält siis juba lapsena klõbistasin üht ja teist, Pille ja sealt see mulle külge hakkas see rahvapillimängimise tõbine öelda. Kuidas rahvapille tehti ja tehakse? Rahvapille no neid on väga mitmesuguseid ja tehakse väga mitmesugusest materjalist. Näiteks võtame vilepilli kevadel, kui mina käisin karjas ja pajukoore lahti, siis melada kild pajust, vilepilli tegin augud Pääle, et ta nii mitmehääleliselt kõlas. No järgmine pillastroobil, noh see ütleb ju nimigi, äratan pilliroost tehtud. Siis edasi. Kasvõi põiepill, pantakse põisraami peale ja muudkui mängitakse kannel, see on teada, kannel tehakse puust ja kõik keelpillid tehakse jobust. Võite ka enda valmistatud pille meile tutvustada. Jah, siin on mul mõningat pillid, kui algaks vilepillist. Vilepille on ka päris mitut sorti siin veel ees. Kõigepealt selline puust vile, millest juba juttu oli. Mida saab ka teha pajukoorest, see kõlaksast, sellised. No see pill on tehtud mõnuga, puus, nagu juba öeldi, pajukoorest, ta kuivab ära. Järgmine vilevilet on tehtud niimoodi, et säetud need vilet järjest ritta nagu oreliviled. Ja seda on kutsutakse reas vile. No vaatame, kuidas tema kõlab. Niimoodi nüüd siin on, eks pisike pillroopill no kuulama seda ka. Viljon tehtud Peipsi rahast ja kusagil mujal Eestis ei ole nii toredad roogu kui Peipsi ääres ja sellepärast pidi ka päris kenasti välja kukkus meil. Asso siis on veel veel jätsin nimetamata sellel pass vilet, siin on õige mitu, mitu jämedat vile ritta saetud ja ta kõlaks umbes niimoodi. Edasi nüüd lähme vast juba ning keelpillide juurde. Siin ongi see kuulus põiepill. Ja kuidas ta siis mängib ja kas tuleb välja põll landi põnnali hüppas põis. Nii ja nüüd jäävad üle, mis mul kaasas Solvel kandled muidugi, neid on väga tehtud väga igasuguseid. Ja naat kõlaliselt on ka muidugi, iga kannel kõlab omamoodi mõni pehmemalt, mõni mõni salale teravamalt ja kuulama seda kannelt. Nüüd võib-olla prooviks teist kannelt, kas on tal? Siin nüüd edasi näed luku pilli, me teame, et vanasti löödi lokku igal pool ja need lukku lauad saatsin siis rit. Ta tennisin äralejat, häälestasin ära need ja no kuulame, kuidas siis need Lokud kõlavat. Nii nüüd vist on esialgu kõik, mis mul siin kaasas on, kõike ei jõua ju kaasas kanda. Ah, soe pilvee, mis küll läige tegelikult pill ei ole, kuid teda saab kasutada konna kroogsamise emiteerimiseks. Ja sarnaneb sellele niinimetatud telefonile, mida iga koolipoiss koolis proovinud. Seda me kasutame konna, tantsusaatemuusikas, konna kraaksamise emiteerimiseks. Aitäh kust te olete mänginud ja esinenud. Noh, see küsimus on väga laialdane, ei mäleta, isegi enam mängitud sai juba juba koolipoisipõlves ühes ja teises kohas ja noh, kindlasti pulmades ja ja juba avalikult sai esinetud rahvapidudel. No suure mängu need esinemised, esinemised olid muidugi nõukogude ajal siis sai juba hakkasin rekonstrueerima neid pille ja hakkasin orkestriga töötama siis muidugi kohapeal kõige rohkem siis käisime Moskvas festivalil Soomes ja võib-olla sena, Toivo tead paremini, sa oled ju rohkem esinenud mind, eriti viimasel ajal minust. No see on küll tõsi. Rahvapillid, meie Eesti rahvapillid on kõlanud viimastel aastatel Khanis paljudes paikades festivalist 57. aastal ja oli juba juttu. Peale selle sai käidud 60. aastal Usbekistanis meie kunsti tutvustamas siis 62. aastal Soomes sõprusrongi koosseisus, kus esinesime päris mitmetes linnades. See, et seda koos ülikooli rahvakunstiansambliga siis mina üksi koos viiepilliga. Käisin eelmise aasta aprillikuus Taanimaal kus andsime 22 kontserti ja sõitsime läbi päris mitu 1000 kilomeetrit. Viimane reis oli Saksa demokraatlikku vabariiki kus tutvustasime kah koos rahvakunstiansambliga meie Eesti rahvakunsti ja ka rahvapille. Kuidas mujal pool meie rahvapillimuusikat vastu võetakse? Üldiselt väga toredasti. Muidugi erilist rõõmu pakkus esineda just Taanis, kus meie rahva Pille kuuldi esmakordselt. Kuid kõik esinemised läksid sellise hooga nii hea vastuvõtu ka tõesti, et nii hea pole vist kuskil olnud esineda. Tihti tuli kogu kava korrata. Ja kuna mõnikord oli päevas kuni kolm kontserti, siis tõesti õhtuks väsitas päris ära kuid sealjuures oli hea olla. Ja just see tunne, et oled saanud pakkuda inimestele, kes pole seda muusikat kuulnud, midagi nauditavat, see on just see kõige paremini ja kõige suurem tänu pillimehele. Millised mälestused on teil jäänud esinemistest lastele? No lapsed võite öelda, on väga tänulik kuulajaskond. Kui vaadata juba nende nägusid kui ja nendel kiindumis sinna kõigepealt pilli pääle, mis pilliga sa esined, kassa laulad, mängite kõiki ja kohe sõna soe tunne on, kui palju parem on siiski minu arvates esineda ja palju südamlikult likum kui suurtele inimestele. Mina olen ka võrdlemisi palju esinenud lastele nii lasteaias kui pioneer laagrites. Kuid kõige rohkem tõesti pakub naudinguid esineda just lasteaias, kus kõik noored kuulajad on kangesti huvitatud. Nad võib-olla ei Kärdi ära oodata loo lõppu isegi hakkavad omavahel kõvasti mõtteid vahetama, kuid see ei sega, vaid lihtsalt on nii-öelda rõõmustab see lapselik rõõm ja huvi samuti pioneerilaagrites on saanud väga palju käia Pille tutvustamas. Mulle meenub eelmisel suvel Võrtsjärve pioneerilaagris, kes pärast esinemist oli mul kummagi käe otsas mitu pisikest poissi-tüdrukut ja nad ei lasknud mulle kogu selle aja jooksul käest lahti muidki tirivat. Onu, tuleme, näitame sulle, seda tuleme, näitame sulle teist kohta laagris ja seletavad, kui tore neil laagris on ja tõesti väga tore mulje jääb sellistest esinemistest. Mida te teete rahvapillimuusikast, ülejäänud ajal? Tööd teeme kava eest ja see töö tegemine ongi mul juba lapsest pääle tuld muusikaga tegeleda ja kuna ma olen elukutseline pillimees, olen juba staažikas õpetaja ja olen olnud ooperisolist ja orkestrimängija siis elu aegul tehtud muusikat. Ja võiks öelda rahvapillimuusika on rohkem isetegevus, Bly kala, kuid päris muusika, see on ikka vigase leivateenimise vahend olnud. No minul on sama lugu. Rahvapille saab võtta nii-öelda kätte alles siis, kui on vaba aeg. Minu põhiliseks tööks on kasvatada noori dirigente, kes hakkavad hiljem, kui nad muusikakooli lõpetavad, koolides juhatama orkestreid ja koore. Nii et see on nii-öelda ka väga vajalik ülesanne. Ja muidugi sealjuures kuna meieni huvialaks on rahvamuusika, püüame ka neile noortele dirigentidele sisendada armastust just selle muusikaliigi vastu. Kui teie juurde tuleb üks noor pillimees nõu küsima, mida te siis temale ütlete? Kõigepealt panen muidugi istuma ja siis räägime maast ja ilmast. Kõigepealt on vaja teada, mille vastu see noor pillimees huvi tunneb. Kas ta tunneb rahvamuusika vastu võidunneta biitmuusika vastu huvi. Ja sellest siis vastavalt sellele, kumb, milline muusika talle meeldib, seda siis sellest teeme juttu edasi. Muidugi tingimata. Küsiksime noore pillimehe käest. Kas ta armastab loodust, kas ta armastab käia metsas, kuulata linnulaulu ja millise mulje see loodus ja loodushääletamas seatavad. See on igale pillimehele väga vajalik, sellepärast et ilma loodust tunnetamata isaga teha muusikat, mis läheks inimestele südamesse. Kas te magusad kael armastate? No vahest hea meelega võtakse kommukese ära, aga suurt väga ei hooli, see on ikka rohkem Nortaaži ja ma olen elus küllalt magusat söönud. No magus on teinekord päris hea, eriti komplektina. Aga siiski parem on vähem magusat süüa, siis ei tule tegemist teha hambaarstidega. Varsti on jälle laulupidu. Kuidas te sellele suurele peole vastu lähete? See pole mul ju esimene laulupidu. Ma olen laulupidudest väga palju osa võtnud juba kodamisel ajal sai käidud lauljana ja viimat viimasel ajal rahvapilli dirigendile oma orkestriga. Aga see eelolev laulupidu tuleb vist nii-öelda jalamehena vastu võtta ja meelega tahaks, tahaks ma olla rahva seas ja kuulata seda suursündmust. Seekord tuleb laulupeole minna küll puhkpillidirigendina koos Tartu Noorte puhkpilliorkestriga, kuid trafo muusikaga tuleb veidi oodata järgmise suveni, kui toimub suur rahvatantsupidu. Seal tuleb tingimata kaasa lüüa. Kuid minu arvates ei ole tähtis mitte see kas esineda või mitte, vaid see, et saab kaasa elada selle meie kultuuri suursündmusele.