Mida meenutate oma lapsepõlvest kõige meelsamini ja missuguseid poiste mängi armastasite mängida? Ei oskagi ütelda, mida kõige meelsamini ma lihtsalt väga hea meelega üldse meenutan, lapsepõlves oli hästi vahva ja kahju, et ta nii kiirelt otsa sai. Aga mängud, mängud olid tavalised laptuujo rahvastele, pall ja pallimängud, aga siis Kula sai mängitud muidugi. Nojah, lõpuks nisukesed, sõjaaegsed, lapsed me olime, eks see mõjutas ka ja eks nende lõhkeainetega mängima, see oli muidugi hirmsad asjad praegu kole tagasi mõtelda, aga tookord oli päris põnev. Ja mäletan, me tegime poistega peale seda kohe ühe niisuguse esimese oma ühiskondliku Teo nimelt oli ühel koolivennal tema aiamaale veetud suur kompostihunnik. Aga naabritel aiamaad olid täiesti väetised. Ja, ja siis me mõtlesime, et me paneme õige selle kompostihunniku alla natukene natukene püssirohtu või mis seal oli ja tegimegi seda ja jaotasime nii selle suure hunniku kogu kõikide naabrite aiamaade vahel ära. See oli väga ilus sadu ja meil oli väga hea meel oma õilsat teost. No muidugi olid oma niisugused oma sõprade kamp ja ei ole, tähendab, poisid sealhulgas oli ka tüdrukuid tüdrukud täiesti võrdsed olnud, aga me suhtlesime heatahtlikult ja nad olid ikka taga, on väga toredad. Hea meel, et tookord tüdrukud kambas olid. Missugused olid koolipeod ja kuidas töötasid kooli ringid, siis kui teie õppisite Koolipeod olid ikkagi jälle alguse sõjaaegsed koolipeod algkoolipäevil ja neid ju peaaegu ei olnudki, valid lihtsalt aktused. Ja sealt ma mäletan mõningaid lihtsalt oma esimesi esinemisi, kus ma mängisin oma esimese klaveripalu aga pidusid endid ja need olid need nihukesed vaesemate kurvemat ringmänge sai mängitud siis aga hiljem keskkoolis peale seda olid kooli poolt küll väga toredad ja väga toredad, sellepärast et meil isetegevus oli väest niisugusel tublil järel, Salinõmme kümnendas keskkoolis. See on tore kool oli tookord võib-olla praegu ka. Ja me tegime seal igasugusi asju, kirjutasime ise näidendeid, operette jal avastasime neid ainult muidugi hiljem. Nihukseid teatud kahetsusega mõtlen selle peale tagasi, et meil ei olnud, sest toredaid ja ilusaid riideid midagi, tüdrukud ei saanud edvistada ega uhkeldada poisid kaugeltki mitte. Praegu, peod on muidugi palju. Paljud kereelamud ja säravamad ja tookordsed tantsud. Nii paljuski tanditudki ja need ei olnud ka nii toredad kui praegu. Praegused on niisugused hästi rõõmsad rütmikat ja sobivad vist noortele palju rohkem kui tookordsed. Jah, sellest kümnendas keskkoolis, kui teda veel meenutada. Peab ütlema, et see oli tol korral tehti äärmiselt õnnelik aeg, kuna oli kokku sattunud väga palju huvitavaid toredaid inimesi. Praegu nad tegutsevad kõik kes on seal botaanika doktor või kes on füüsika, doktor või igalt teadusalalt, aga tookord me tegime koos igasugusi asju, tähendab erinevate huvidega inimesed tegutsesid koos ja selle tõttu nad täiendasid 11 ja. Me õppisime austama teineteise huvialasid ja ja neist osa võtma, ja need inimesed, kõik on praegu nii hästi laia silmaringiga, mitte ainult oma ala inimesed. Ja ma usun, et kui ma oleksin käinud teistsuguses koolis või teistsuguses kollektiivis. Ma usun, et minu areng oleks olnud hoopis teistsugune ja võib-olla hoopis tagasihoidlikum, nii et koolile ja mitte ainult sellele õpilaste kollektiivile, vaid eeskätt ka õpetajatele, sest mulle tõesti ääretult toredad õpetad võlgnen ma väga palju sellest. Noh, milleks ma olen praegu saanud. Nii, et inimese küpse ja eeldused peituvad ikkagi kooli ajas ja kui see kooliaeg on väidetud hästi, huvitavalt ja arukalt siis on pärast palju kergem. Mida arvate praegustest koolipidudest õpilastest ja nende moe muusikalisest maitsest? Ma pean ausalt ütlema, et mind ei ole ühelegi praegusele kooli peole kutsutud, mul on väga kahju muidugi, aga nii et ma tegelikult ei oska nende kohta midagi ütelda. Mul oma laps käib koolipidudelt temalt, ma olen üht-teist kuulnud. Ja selle järgi, mida ma kuulen, mulle tundub, Need on täitsa vahvad peod kohe. Muidugi võib-olla selle vahega, et meil tol ajal oli lihtsalt see isetegevuslik osa või see ettekannet osa tõenäoliselt huvitavam kui praegu, aga see oleneb ka koolist, nähtavasti konkreetsest koolist, millest jutt tal ja niisugune ja rumal uhkus on, mul on tunne, ega keegi seda osa praegu paremini teha ei saa, kui meie tookord tegime. Aga mis sellesse teise poolde puutub jah, ütelda tantsimise, mis peale eeskava tuleb siis ma saan praegu kohe palju toredam. Tantsud on hoogsad, lõbusad kahju ja kangesti kade, et mina seda ei lähe kaasa teha. Aga mis puutub õpilaste muusikalise maitsesse ja sellesse, siis ma usun, et ega Me ei ole ka mingit erilist põhilist vahet tolleaegse, aga ma mõtlen seda maitse ja sugugi mitte halvem kui tookord, ega mitte ka palju parem. Praegu on levinud popmuusika, tookord olid levinud natuke sentimentaalseks laagerid ja võib-olla popmuusika on isegi natukene natukene parem natukene tervemana, eks see elutunnetusega ja kindlasti iga ajastu noored on natukene erinevad kui talle eelneva perioodi noored, aga ma usun, et nad ei ole halvemad ega paremad, lihtsalt natuke teistsugused. Kas laulsite koolikooris natukene laulsin, aga kuna ma juba nii viimastes klassides paralleelselt käisin ka konservatooriumis ja koormus oli väga suur, siis olin ma sellest nii-ütelda vabastatud ja mõnikord ainult laulsin kaasa. Ja koolikooris laulmine. See on niisugune asi, et eks õpilased laulavad siis rohkem ja parema meelega kaasa, kui seal väga huvitavaks tehtud. See oleneb väga palju just õpetajast, kui põnevaks ja huvitavaks laulmise oskab teha ja kuidas ta oskab repertuaari valida. Nii et õpilastel tõesti suur rõõm seal oleks. Aga muidu ma jah, koolis olen laulnud küll. Vot kui alguses oli juttusid operetitegemisest siis selle operetiga oli meil mees, operetis tegutses ka koor ja selles koolis ma laulsin hoolega. Ja laulsin ka seal ühte pea saab, mul oli väga ilus hääl. Ma nägin väga, väga kena välja. Nimelt selles operetis olid tegelase kreeklased ja mul olid ilusad lokitud juuksed, sellel puhul on see oli väga ilus aeg. Millal te otsustasite, et teiste saama helilooja? Tahtsite lapsepõlvest saada? Ma ei usu tegelikult, et ma oleksin kunagi midagi muud tahtnud, kui muusikaga tegeleda. Võib-olla jah, üsna lapsepõlves mõtlesin kord arstiks saada, võib-olla sellepärast, et ma väga palju haid olin. Aga tegelikult. Ja noh, võib-olla see väga teadlik on heliloojaks saada tahtmine. Hiljem juba keskkooli päevil muutus see juba nii konkreetsemaks, tahtmine, ma tegin küll teiste ees niisukese näo, noh et vaatame, et kas ma sobingi selleks, et kas mul on küllalt andmed selle jaoks, aga tegelikult ma ikka ise oskus, nii et on küll. Aga hiljem jah, keskkooli päevil. Noh, need ei olnud sugugi mitte tahtmised, need olid rohkem niisugust salasoovid ja isegi need mitt, et meil oli väga tore näitering ja väga tore näiteringi juhataja Ellen liiger. Ja tookord ma mõtlesin küll niimoodi ja mõtlen ehk isegi praegu, et oleks mul samasugused eeldused olnud näiteks teatriinstituuti astumiseks kui konservatooriumisse astumiseks. Siis ma oleksin pigemini läinud teatriinstituuti, sellepärast et iga inimene tahab elus natuke teistsugune olla, kui ta ise on. Ja võib-olla teatris on kõige parem võimalus läbi elada mitut elu, sellepärast et on nagu kahju, et sa elad siin 50 aastat, 60, sa tahad ikkagi ainult üksi enda elu. Aga kui põnev on läbi elada erinevaid karaktereid ja neid tundma. Missugune sündmus on teinud viimasel ajal kõige rohkem? Ma tean, et ma pidin kohutava kiirusega kirjutama oma uut teost mulle tähtaeg väga lähedal ja siis tuli see kuu peal käimine. Inimesed läksid esimest korda kuu peale ja need kolm päeva, mis olid selle ümbruses lend sinna kuu peal olemine jagu pealt tagasitulek. Need vapustasid moni ära. Ma elasid need kolm päeva ainult selle mõttega ja selgus, et hiljem hiljem ma ei olnud terve kuu aega võimeline tööd tegema. Tähendab, see oli ikkagi väga erutav. Erutav sündmus. Kas lastele muusika kirjutamine pakub teile niisama suurt rahuldust nagu täiskasvanutegi? Üldiselt jah, muidugi, ma pean ütlema seda, et mulle pakub kõige suuremat rahuldust pikkade teoste kirjutamine, pikkade teoste kirjutamine, sellepärast et neid saab hulka aega kirjutada. Ja kui sa ühte suurt teost kirjutad eriti lavale, siis sa elad nagu pikka aega sellega koos. Ja see on kõige toredam tunne, mitu kuud kohe olla ühemate mõju all. Tavaliselt kirjutatakse lühikesi asju lastele ja selle tõttu see on niisuguse nädala või paari päevaga asi, võib-olla ainult selle tõttu, pakub ta, läheb rahuldust. Aga kui võrrelda näiteks täiskasvanutele kirjutatud lühikesi lastele kirjutatud lühikesi asju, siis võib-olla isegi lastele kirjutamine on toredam, lõbusam. Nii et mulle meeldib lastele kirjutada ja tegelikult peaaegu kogu oma loomingu vältel ma olen ühtialistika lastele kirjutanud, väga tore on kuulda, kuidas mõned pärast neid laulavad. On teil eriharrastusi Ma usun, et nisukesi eriharrastus ehk mitte nagu iga kunstiinimene ma armastan väga lugeda mitte ainult kunstiinimene, iga inimene armastab lugeda, aga kus inimesele kuulub see peaaegu nii kohustuste hulka, seda palju lugeda, palju teatris käia. Mulle väga meeldivad kunstinäitused. Aga veelgi toredam on minna mõne kunstniku juurde koju ja vaadata, mis tal kodus on, sellepärast et näitustele pääseda sellest õige vähe. Ja nii teatud valiku alusel. Ja tore on vaadata, kuidas inimesed tööd teevad, kui väga tore on näiteks vaadata teatriproove ja seal on ka omaette elamus üldse kunsti sündimine, kunsti tekkimine, see on väga põnev. Aga noh, lisaks niisugustele kunstialadele jah, armastan malet mängida, vahetevahel muid eriharrastusi küll vist ei ole. Missugune kohtumine õpilastega või täiskasvanutega on olnud kõige meeldejäävam? Täiskasvanute puhul võib-olla üks niisugune viimase aja kohtumisi. Nimelt kunagi 60. aastal lavastati Saksamaa Schwerin'i linnas minu balletisümfoonia, tookord ma sinna ei saanud sõita. Ja nüüd möödunud aastal oktoobrikuus mulle ju Saksamaal sõita Schwerin'i ja seal ma kohtasin toda tütarlast, kes tantsis mul tookord peaosa, nüüd on ta juba ja mitte sugugi enam tütarlaps vaid juba ballettmeister ise. Ja see kohtumine oli niisugune, väga tore ja südamlik. Ja tore oli kuulata, näid muljet tookordse etenduse kohta. Aga õpilastega kohtumistest on mulle väga meelde jäänud üks üsna ammune kohtumine Tartu meditsiinilises keskkoolis. See oli kohtumine pealse muusikaringiga ja see oli hästi toredasti korraldatud. Me istusime ühes niisuguses väikeses saalis või suures toas küünlavalgel ja ajasime juttu. Ja see ei ole mitte mingisugune, see on ametlik kohtumine kõnepuldist rääkimisega, me istusime üksteise ligidal hästi ja see oli planeeritud pooleteiseks tunniks ja kestis vist üle kolme tunni ja siiski oli kahju sealt ära minna. Mõnikord tekivad niisugused ja hästi toredad ja südamlikud sidemed hetkel ja kunagi ei tea, millal nad tulevad. Ja kunagi ei teanud, miks nad tekivad, sellepärast sama toredate inimestega, ma olen kindlasti ka hiljem kohanud. Aga millegipärast pole tekkinud, vaat nii, erutavalt sooja kontakti. Kus te olete saanud inspiratsiooni oma teostele? Seda on väga raske vastata, sellepärast et inspiratsioon nii nagu sellest, muidu räägitakse, niisugune romantiline inspiratsioon sellesse, ma nagu eriti ei usugi. Aga inspiratsiooniks minu meelest on inimesele kõik see, mida ta enda ümber näega, mida ta endasse kogub ja minule peamiselt need inimesed, kellega ma kokku saan. Enamikule heliloojatel annab väga palju ainet loominguks, loodus mulle võib-olla vähem. Mul on just väga väga lähedased inimesed ja erinevate inimestega kohtumised. Ja kui sa paljude inimestega kokku saad, nendega räägid, nendega koos oled. See annab sulle mingisuguse laengu ja siis, kui ta midagi kirjutama hakkab, siis see iseenesest tuleb välja. Et võib-olla iga teose loomiseks eraldi ei olegi mingit inspiratsiooni vaja, inimene peab lihtsalt ise olema Mitmekülgne, mitmekülgsete huvidega ja palju elus nägema tundma. Ja siis see ongi inspiratsioon.