Härracel giid oli väga noormees, väga vana, otsekui omaenda innukusest ära kuivanud näoga mida raamisid, sinimustad juuksed ja mustristliks. Ta oli suure Ameerika Päevalehe Lääne päike esindaja Inglismaal. Tema lehte nimetati naljatades ka tõusvaks päikese loojakuks. Sellega vihjati ajalehe tähtsale deklaratsioonile, mida omistati härra giidil endale, et ta on kindel, et päike kunagi tõuseb läänest. Kui aga Ameerika kodanikud teda pisut rohkem taga kihutavad. Kuid need, kes pilkavad Ameerika ajakirjandust mõnevõrra küpsemate traditsioonide seisukohalt unustavad ühe teatava paradoksi, mis teda osaliselt hüvitab. Kui Ühendriikide ajakirjandus harrastab pantomiim, sed labasust, mis kaugelt ületab kõik selletaolise Inglismaal, siis leidub tal ametiga siiras tüdruk Dust kõige tõsisemate vaimsete probleemide jaoks, mida inglise ajalehed kunagi neid või pigem pole võimelised näitama. Päike oli täis kõige tõsisemaid küsimusi mida käsitleti kõige Jantlikumal kombel. William Charles figureeris seal kui väsinud Willi ja pragmatistid vaheldasid boksjatega ajaleheportreede pikas ahelas. Kui keegi Jon pul noa nimeline tagasihoidlik, Oxfordi teadlane vähe loetavas loodusteaduslikus ajakirjas avaldas sarja artikleid, milles ta ründas Darwini evolutsiooniteooria. Mõningaid nõrku kohti ei tekitanud ärevust üheski inglise ajalehes. Kuigi mul noateooria, mis väitis, et suhteliselt staatilist universumit häirivad aeg-ajalt kramplikult. Muutused kujunes Oxfordis mõnevõrra veidrakujuliseks moeasjaks ja omandas isegi nimetuse katastroofis. Kuid paljud Ameerika ajalehed haarasid sellest väljakutsest kinni, kui suursündmusest. Ja päikeseveergudel heitis härra Pulnuaalse hiiglasliku varju. Eespool nimetatud paradoksi avaldati seal hinnatava vaimukuse ning vaimustusega kirjutatud artikleid pealkirjade all, mis olid ilmselt kirjutatud mõne harimatu hullumeelse poolt. Need pealkirjad kõlasid Darwin ninali. Boris kriitik ütleb. Vapustused on kõik. Või jäägem katastroofiliseks, ütleb mõtleja pulma. Ja härrad, Kälbsum giid lääne päikese juurest sai käsu viia oma kikilips ja nukker lõust Oxfordi lahedele väikesesse majja, kus mõtleja pul Noa elas õnnelikus teadmatuses oma niisugused tiitli suhtes. Hukkumisele mõistetud filosoof oli mõnevõrra uimaseks räägituna nõustunud intervjueerijat vastu võtma ja määranud kokkusaamise kella üheksaks õhtul. Suvepäeva viimane ehapuna langes kannelile ja madalaid metsaga kaetud künkaid. Romantiline jänki oli ühtaegu kahe vahel oma tee suhtes ja täis uudishimu ümbruse vastu. Silmates ehtsa Fjodaalse maa kõrtsi tšempion vappi avatud ust läks ta sisse, et mõningaid järelepärimisi teha. Baariruumis helistas ta kella ja pidi mõnda aega ootama, enne, kui sellele vastati. Ainus teine isik ruumis oli siledate punaste juustega kõhn mees, lahedas ratsasporti meenutamas ülikonnas. Ka jäi väga halba viskit, kuid suitsetas väga head sigarit. Miski oli muidugi Champelbapi parim sort, sigari olid arvatavasti Londonist kaasa toonud. Midagi ei saanud olla erinevamad, kui tema küüniline lodevus ja noore ameeriklase käbe kuivus. Kuid tema pliiatsi, avatud märkmiku ning tema vilgaste siniste silmade ilme sundisid giidi oletama. Ja üsna õigesti, et tegemist on ajakirjanikust kolleegiga. Kas võiksite olla nii lahke küsiski tema rahvusele omase viisakusega juhatada mulle hallikotensid, kus elab härra pul noa, kui ma ei eksi. See on mõne jardi kaugusel, kui lähete teed mööda edasi vastas Punapea sigarit suust võttes. Ka minu tee viib sealt varsti mööda. Kuid mina lähen Pendreisin parki, et nalja näha. Mis on Pendreisin park, küsis telefon, giid, sörk, Loodžempli kodu. Kas teie siis ei tulnud sellepärast siia? Küsis teine ajakirjanik üles vaadates. Te olete ju ajakirjanik, eks ole. Tulin härra pul noad vaatama, vastas giid. Mina tulin vaatama proua Pulnu aad, ütles teine. Kuid kodunt ma teda ei leidnud. Ja ta naeris üsnagi ebameeldivalt. Kas olete huvitatud katastroofist? Küsis, imestab jänki. Mind huvitavad katastroofid ja siin tuleb, vastas ta kaaslane süngelt. Mul on räpane elukutse ja ma ei püüagi teeselda, et seda mitte ei ole. Nende sõnade juures sülitas ta põrandale, kuid millegipärast ütles just see tegu otsekohe, et mees oli saanud härrasmehe kasvatuse. Ameerika ajakirjanik silmitses teda tähelepanelikumalt. Meie nägu oli kahvatu ja lodev lubas aimata raskeid kirgimise võisid veel puhkeda. Kuid ometi oli see arukas ja tundlik nägu. Ta ülikond oli odav ja lohakavõitu, kuid Ta kandis väärtuslikku pitser sõrmust ühes oma pikas kõhnas sõrmes. Tema nimi, nagu jutuajamise kestel selgus, oli Cheimz tall, Roy. Ta oli ühe vaesunud iiri mõisniku poeg ja töötas reporterina, kes piinlikult sarnanes nuhiga peene seltskonna nimelise kollase ajalehe juures mida ta südamest jälestus. Pean kahjuks ütlema, et peen seltskond ei tundnud vähimatki huvi pul noavaadete vastu Darwini kohta, mis lääne päikesepeadele ja südametele niisugust au tegi. Nagu selgus, oli Roy siia sõitnud skandaali lõhna nuhkima. See skandaal võis väga kergesti lõppeda abielulahutused protsessiga kuid esialgu hõljus selle lõhn veel hallikotensi Apendreisin pargi vahel. Sörk Loodžempani tundsid lääne päikeselugejad niisama hästi kui härra pul noad. Sama lugu oli ka paavst ja Teebi võitjaga, kuid mõte, et nende vahel võiks valitseda intiimne tutvus oleks giidile tundunud niisama kohatuna. Ta oli kuulnud ja kirjutanud, et sörk, lood, tšempion, keda ta alusetult ütles tundvat on üks kõige säravamaid rikkamaid mehi Inglismaa kõrgeima 10000 hulgast. Kui suur spordimees, kes oma jahtidega ümber maailma purjetas kui suur rändur, kes kirjutas raamatuid Himaalaja kohta kui suur poliitikamees, kes vallutas valijaid hämmastavat laadi konservatiivset demo kratismiga. Ja kui suur asjaarmastaja, kunsti, muusika, kirjanduse ning ennekõike näitlemise alal. Sörk lood olid tõepoolest oivaline, mitte üksnes ameeriklase silmis. Tema kõikehaarava skultuursuses ja rahutus kuulsuse taotluses oli midagi renessansi printsile iseloomulikku. Ta polnud üksnes suur, vaid ka kirglike asjaarmastaja. Temas polnud raasugi sellest antikvaar, sest pinna pealsusest, mida me omistame sõnale diletant tema laitmatu pruunias mustade itaallase silmadega kotkaprofiil, mida oli nii sageli pildistatud peene seltskonna jaga lääne päikese jaoks jättis igaühele muljet. Seda meest purreb auahnus nagu tuli või isegi nagu haigus. Kuigi giid teadis sörk Loodžemptonist üsna palju hoopis rohkem, kui seal tegelikult teada oli poleks talle ka kõige meeletumas unenäos pähe tulnud viia seda säravat aadlimeest ühendusse äsja leiutatud katastroofini rajajaga. Või oletada, et söör Claude tshempion ja Tyson pulmaa- võiksid olla lähedased sõbrad. Kuid niis Tällroy sõnade järgi oli. Nad olid koos läbi teinud kooli- ja kolledži ja kuigi nende seltskondlikke elu arenes erinevalt tshempion oli suur maaomanik ja peaaegu miljonär pull noaga vaene teadlane ja siiani täiesti tundmatu jäid nad omavahel alati tihedasse kontakti. PulmaKotens oli otse Pendreisin pargi väravate ees. Aga kas need kaks meest võisid enam kuigi kauaks sõpradeks jääda? See oli tume ja inetu küsimus. Aastat paar tagasi oli pull maa abiellunud kauni ja üsna menuka näitlejannaga, keda ta oma Uiedal ja raskepärasel viisil väga armastas. Nende kodulähedust tšempioni lossile andis püsimatule lavakuulsusele võimalusi käituda nii, et see põhjustas piinavat ja üsnagi madalat uudishimu. Söör Claude valdas täiuslikult kõmu tekitamise kunsti ja näis tundvat meeletut lõbu isegi niisuguse intriigi avalikkust demonstreerimisest, mis talle kuidagi au ei teinud. Pendreisini teenrid kandsid alatasaproua Pulnuaale lille Ginte tõlladia. Autod sõitsid aladasak hotelli ette, et proua pul noad kaasa viia. Pendreilsin pargis korraldati alades on palle ja maskeraad, kus Baronet proua pul noad esile tõstis nagu armastuse ja ilukuningannad vanadel rüütlimängudel. Sedasama õhtut, mida giid tahtis tähistada süvenemisega katastroofist tähistas sörk Loodžempun, Roomeo ja Juulia vabaõhuetendusega kus tema ise pidi mängima roomiot. Ülearune oleks nimetada, kes pidi mängima Juuliat. Ma ei usu, et see lõpeb ilma mürtsuta, ütles punajuukseline noormees püsti tõustes ja ennastvääristades. Vanale Pulnuaale tehakse liiga või siis teeb tema kellelegi liiga. Aga kui tema juba midagi teeb, siis põhjalikult. Ma ei pea seda siiski võimalikuks. Ta on suure intellektuaalse jõuga inimene, ütles giid rinnahäälega. Jah, vastased all Roy, kuid isegi suure intellektuaalse jõuga mees võib vahel olla neetud narr. Kas peate juba minema? Ma tuleksin ka paari minuti pärast. Kuid Kelphion giid, kes oli ära joonud oma soodaga piima, sammus tradilt minema hallikoteczy poole jättes oma küünilise informeerija. Tema viiski tubaka juurde. Viimane päevavalgus oli kadunud. Taevas oli tumerohekashall nagu kiltkivi mõne siin-seal vilkuva tähega kuid pisut heledam vasakust kaarest, kust tõotas tõusta kuu. Hall kondents, mis otsekui kindlustatuna seisis jäiga ja kõrge okaspõõsastaraga piiratud nelinurga keskel oli nii lähedal Pendreisin pargi mändide leiab palis saadile. Kihid seda esimesel hetkel eksikombel väravavahi majakeseks pidas. Kuid märgates kitsal puuväraval selle nime ja veendudes oma, uuri järgi, et see näitas mõtleja poolt intervjuuks määratud tundi. Astuste aed koputas maja eesuksele. Aias olles nägi ta, et maja oli küll tagasihoidlik, kuid siiski suurem ja luksuslikum, kui see esimesel pilgul paistis. Ja hoopis erinev väravavahielamust. Maja ees seisid koera kuut ja mesilastaru otsekui vana inglise maaelu sümbolid. Ja kuu tõusis rikkalikku pirnipuuaia tagant. Kuudist väljuv koer oli väärika moega viitsinud haukuda. Ja lihtne vanem teener, kes ukse avas, oli napisõnaline, kuid auväärne härra vulmaalased vabandada, ütles ta. Kuid ta oli sunnitud ootamatult välja minema. No kuulge, mul on kokku lepitud kohtamine nüüdisajakirjanik ägeda häälega. Kas te teate, kuhu ta läks? Vastasteener pisut süngelt ja tahtis ust sulgeda. Kiidu võpatas. Kas ta läks koos proua koos muu seltskonnaga? Küsis ta ebamääraselt. Ei, härra, vastas mees lühidalt. Ta jäi maha ja läks siis üksinda järele. Ja ta sulges järsult ukse, nagu poleks ta endaga rahul. Ameeriklane. Kummaline segu häbematusest ja tundlikkusest oli nördinud. Tal oli tugev soov neid kõiki pisut rappa autode ja nelja asjaajamiskombeid õpetada väärikale vanale koerale ja halliks tõmbuvate juustega sünge näolisele, eelajaloolise fraki särgiga, vanale teenrile, uimasele, vanale kuule ja ennekõike hajameelsele vanale filosoofile, kes ei pidanud kinni kokkulepitud kohtumisest. Kuid alati niiviisi käitub, siis on see talle päris paras, kui ta kaotab oma naise puhta armastuse, ütles giid. Aga võib-olla läks ta sinna skandaali tegema. Niisugusel juhul on ka lääne päikeseesindaja kohal. Taastus avatud väravast sisse ja hakkas sammuma pikki, tumedate mändidega palistatud alleed, mille sirgjooneline perspektiiv suundus Pendreisin pargi siseaedade poole. Puud olid mustad ja korrapärased nagu suled surnuvankril. Taevas vilkusid ikka veel mõned tähed. Giid oli inimene, kes kaldus rohkem kirjanduse kui looduse poole. Korduvalt tuli talle mõttesse sõna rongamets. Osalt põhjustas seda mändide ronkmust värv osaltega kirjeldamatu õhkkond, mis peaaegu meenutas Scotti suurt tragöödiat. Millegi lõhn, mis suri juba 18. sajandil. Rõskete aedade ja purunenud urnide lõhn. Ülekohtulõhn, mida nüüd enam kunagi heaks teha ei saa. Millegi lõhn, mis on seda kurvem, et see on kummaliselt ebareaalne. Kõndides mööda seda korralikku pimedat, traagiliselt kunstlikku teed, jäi ta korduvalt võpetades seisma, sest talle tundus, et Ta kuuleb enda ees kellegi samme. Ta ei näinud eespool midagi peale kahe sünge männiseina ja tähistaevariba nende kohal. Algul mõtles ta, oli seda ainult kujutlenud või teda olin narrinud tema enda sammude kaja. Kuid edasi minnes kaldus ta mõistuseraasuke üha rohkem arvama, et tema ees teel sammusid ikkagi kellegi teise jalad. Ähmane mõte vaimudest vilksatas tal peas. Ja teda üllatas, kui kähku ta nägi kujutluses sobivat kohalikku tonti, kelle nägu oli valge nagu PRO, kuid mustade laikudega tumesinine taevakolmnurk muutus heledamaks ja sinisemaks, kuid ta ei taibanud veel, et ta lähenes suure maja ja aiatuledele. Ta tundis ainult, et õhkkond muutus pinevaks. Selles nukruses oli rohkem kirglikkust ja salapärasust rohkem taotluses mõttes sobivat sõna ja ütles siis lühikesel naeruturtsetusega rohkem katastroof, sismi. Veel mände veeli jalgteid libises temast mööda ja siis jäi ta otsekui nõiaväel liikumatult seisma. Asjata oleks öelda, ta tundis end olevat sattunud keset unenägu kuid seekord tundis ta üsna kindlasti, et oli sattunud mõnda raamatusse. Sest meie inimolendid oleme harjunud kohatute asjadega. Me oleme harjunud sobimatute asjade kokkupõrke mürgine, aga see on meloodia, mille juures rahulikult võime uinuda. Aga kui juhtub midagi olukorrale vastavat, äratab see meid üles otsekui üleva akordi kõla. Siin juhtus midagi, mis säärases kohas võis juhtuda ainult mõnes ammu unustatud legendis. Üle mustade mändide tulil lennates ja kuuvalguses hiiglates paljas mõõk. Niisugune peenias särav rapiir, millega sellises iidses pargis võidi maha pidada nii mõnigi ebaõiglane kahevõitlus. See langes tükk maad temast eespool teerajale ja lebas seal helkides nagu tohutu nõel kiipistes jänesena jooksma, kummardus seda vaatama. Lähedalt vaadatuna paistis õige toredana suured punased kalliskivid. Selle käepidemel olid pisut kahtlust äratavad. Kuid mõõgateral olid teisi punaseid piiskumis ei lasknud endas kahelda. Ta vaatas ärevalt sinnapoole, kust see hämmastav viskerelv oli tulnud ja nägi, et selles kohas katkestas kitsam teerada täisnurga all kuuskede ning mändide sünge müüri. Kui ta seda mööda edasi läks, avanes talle vaade pikale tuledes säravale majale, mille ees paistsid tiik, purskkaevud. Kuid ta jäänud seda vaatama, sest tal oli vaadata midagi hoopis huvitavamat. Tema kohal. Aia terrassi järsul rohelisel kallakul oli üks neid väikesi maalilisi üllatusi, mis on nii iseloomulikult vanadele maastiku matkivatel, aedadele. See oli väike ümmargune küngas või murukuppel nagu hiiglaslik mutimullakuhi mida ümbritsesid kolm kontsentrilised roosiheki ja mille kõrgeimat tippu kroonist päikesekell. Giid nägin numbrilauaosutit, mis paistis taeva taustal mustlane nagu hai, seljauim ja edevad kuupaistet tegevusetult kellal. Kuid ta nägi ühe meeletu minuti kestel veel midagi, mis kellast kinni hoidis. Ühe mehe kogu. Kuigi ta nägi seda ainult hetkeks, kuigi see oli riietuselt võõramaine ja uskumatu kaelast jalgadel kitsas sügavpunases kostüümis, millel sädelust kulda, tundista kuuvalguses silmapilkselt ära, kes oli seda taeva poole pööratud kaamet nägu, mis oli siledaks aetud ja nii ebaloomulikult noor nagu rooma ninaga Bayron. Neid hõbeniitidega musti kiharaid oli ta näinud tuhandetel sörk Loodžempni ilmunud port reedel. See unenäoline punane kuju tuikus liigub päikesekella najal. Järgmisel hetkel veeres ta järsakust alla ja lebas ameeriklase jalge ees nõrgalt üht kätt liigutades. Tore ebaloomulik kuldne kaunistus, tema varrukal meenutas giidile äkki Romeot ja Juliat. Kitsas punane kostüüm oli kindlasti osa sellest etendusest. Kuid pikk punane jälg kallakul, kust mees oli alla veerenud, polnud kindlasti osa etendusest. Mees oli läbi torgatud. Kälkron giid hüüdis ja hüüdis ikka jälle. Jälle tundus talle, et ta kuuleb piirastuslike samme ja võpatas, nähes teist kogu üsna enda lähedal. Ta tundis seda, kuid ikkagi kohutas teda. Sel lodeval noormehel, kes nimetas ennast tall roiks, oli hirmus vaikne liikumisviis. Kui pul Noa ei pidanud kinni kohtumisest, mille suhtes ta oli kokku leppinud. Siis näisid all Roy kurjakuulutavalt ilmuvad kohtumisele, mille suhtes polnud kokkulepet. Kuuvalgus hajutas kõik värvid, tall rooli, kaame nägu punaste juuste all polnud niivõrd valge kui kahvaturoheline. Kõik need haiglased muljed, vabandage giidi, kui ta süüdisi jõhkralt ja täiesti alusetult. Kas teie tegite seda, saatan? Tall Roy naeratas oma ebameeldivat naeratust kuid enne, kui ta vastata jõudis, liigutas lebav kogu jälle kätt viibates ebamääraselt sinnapoole, kuhu olid langenud mõõk. Siis oigestaja, ütles vaevaliselt. Pulma pulmapull Noa tegi seda. Ta oli armukade. Armukade ta oli. Ta oli. Giid kummardus, et paremini kuulda, tabas veel vaevu sõnad. Ta viskas selle jälle, viipas jõuetu käsi mõõga suunas ja langes siis mütsatades jäigana maha. Giidi sügavast sisemusest kerkis esile see mõruda võitu. Huumor, mis on, temal, rassib tõsiduse, kummaline sool. Kulge, ütles ta teravalt. Käskivalt peate tooma arsti. See mees on surnud. Jaga preestri, arvan, ütlesite Roy mõistmatel kombel. Kõik tšempionid on paavstiusku.