Ameeriklane põlvitas surnu juurde kompasta südant tõstis ta pea üles ja tegi viimaseid elustamiskatseid. Ja enne kui teine ajakirjanike arsti ja preestriga kohale jõudis, oli ta juba valmis kinnitama, et nad tulevad liiga hilja. Kas ka teie jäite liiga hiljaks? Küsis arst, jõuka välimusega soliidne mees konventsionaalsete vurrudega põskhabemega, kuid elavate silmadega, mis kahtlustavalt mõõtsidgiidi. Teatavas mõttes küll urises päikeseesindaja. Jõudsin kohale liiga hilja, et seda meest päästa, kuid küllalt aegsasti, et midagi tähtsat kuulda. Kuulsin, kuidas surnud mees paljastas oma mõrvari. Ja kes on mõrvar? Küsis arst ning tõmbas kulmud kortsu. Mul noa, vastas Kelfron. Kiidja vilistas tasaarst, vahtis teda süngelt. Ta laup tõmbus punaseks, kuid ta ei vaielnud vastu. Siis ütles preester, tagapool seisev, lühem kogu leebelt. Ma sain nii aru, et härra pulma pidanutena Pendreisin parki tulema. Kas selles küsimuses ütles jänki rangelt võima vanale maale paar fakti ette anda? Jah, mu härra Jon Pulnuaagavatses kogu õhtuks koju jääda. Ta leppis minuga kokku kohtumise suhtes, kuid Jon pul Noa muutis meelt. Jon pulma, lahkus kodust äkki ja täiesti üksinda ja tuli umbes tunni aja s ja neetud Pendreisümparki. Tema teener ütles mulle seda. Arvan, et meil on olemas teatav jälg, nagu ütleb kõiketeadev politsei. Muide, kas teatasite neile? Jah, ütles arst. Kuid me pole veel teatanud kellelegi teisele. Kas proua pul Noa teab? Küsis Jeimzidel Roy. Ja giidil oli jälle mõistmatu soov virutada talle vastu irvitavad suud. Ma ei öelnud talle, vastas arst usaselt. Kuid politseinikud tulevadki juba. Väike-preester oli läinud peateele ja tuli nüüd tagasi mõõgaga, mis tundus naeruväärselt suurena ja teatraalsena demodhantsaka kuju juures, mis oli ühtaegu vaimulik ja väga tavaline. Enne kui politsei siia jõuab, ütles ta vabandavalt, kas kellelgi on valgust. Jänkist ajakirjanik võttis taskust elektrilambi ja preester suunas selle valguse mõõgatera keskkohta, mida ta uuris pilgutleva hoolega. Siis ulatas ta pikka relvaarstile heitmata pilku teraotsale või käepidemele. Arvan, et minust pole siin kasu, ütles ta lühikese ohkega. Hea tööd, härrased. Ja ta sammus mööda pimedat alleed maja poole, käed seljal ning suur pea mõtlikult langetatud. Ülejäänud mehed tõttasid värava juurde, kus inspektor ja kaks konstaablit juba vestlesid väravavahiga. Kui väike preester kõndis järjest aeglasemalt ja aeglasemalt mändide tumedas varjus ja jäi lõpuks maja trepile liikumatult seisma. See oli tema viis vaikides teatavaks võtta niisama vaikivat lähenemist, sest tema poole sammus olend, kes oleks rahuldanud isegi lõhn giidi nõudmisi kauni ja suursuguse piirastuse suhtes. See oli noor naine renessansiaegse lõikega hõbedases siidkleidis. Ta kuldsed juuksed olid kahes pikas läikivas Palmikus ja nägu nende vahel nii hämmastavalt kahvatu, et oleks võinud olla vanaaegne, elevandiluust ja kullast kreeka kuju. Kuid ta silmad olid väga säravad ja ta hääl kuigi vaikne oli usaldav. Isa Braun, ütles ta. Proua pulma, vastas preester tõsiselt. Siis vaatas ta naisele otse, lausus ma näen Te teate, sörk Kloodist. Kust te teate, et ma tean? Küsis naine rahulikult. Preester ei vastanud küsimusele, vaid küsis omakorda. Olete oma abikaasat näinud? Minu mees on kodus, vastas naine. Temal pole sellega midagi tegemist. Jälle jäi preester vastuse võlgu ja naine tuli talle lähemale. Ta näol oli imeliselt pinev ilme. Kas pean veel midagi lisama, ütles ta pisut kartliku naeratusega. Mina tean, et tema seda ei teinud. Ja teie teate seda samuti. Isa Braun vaatas talle otsa pika tõsise pilguga ja noogutas siis veelgi tõsisemalt. Isa Braun, lausus naine. Ütlen teile kõik, mis ma tean, kuid enne palun On teil midagi? Kas te ütleks mulle, miks teie otsekohe ei oletanud, et vaenlane on, on süüdi nagu seda tegid kõik teised. Rääkige julgesti maa. Ma tean, mida räägitakse ja et välised asjaolud on tema vastu. Isa Braun näis ausalt segaduses olevat. Ta pühkis käega üle otsaesise. Kaks tühist asja, ütles ta. Vähemasti üks on väga tühine ja teine väga ebamäärane. Kuid sellest hoolimata ei sobi need kuidagi sellega, et härra pulma võiks olla mõrtsukas. Ta pööras oma ilmetu ümmarguse näotähtede poole ja jätkas hajameelselt. Võtame algul selle ebamäärase asja. Maumistan ebamäärastele asjadele suurt tähtsust. Just need asjad, mis pole tõendid, veenavadki mind. Ma pean moraalset võimatust kõige suuremaks võimatuseks. Tunnen teie abikaasat üsna vähe, kuid ma pean seda roima, mida üldiselt omistatakse temale moraalselt võimatuks. Ärge saage sellest nii aru, et pulma minu arvates ei võiks olla nii halb. Igaüks võib halb olla nii halb, kui ta tahab. Me võime oma moraalset tahet suunata. Kuid tavaliselt me ei saa muuta oma mõistlikke maitseid ega seda, kuidas me midagi teeme. Pulma on võimeline sooritama mõrva, kuid mitte seda mõrva. Ta poleks välja tõmmanud roomio mõõka selle romantilisest tupest või tapnud oma vaenlast päikesekella juures nagu mingil altaril. Ta poleks jätnud tema laipa rooside keskele või heitnud mõõka kuuskede vahele kui pull noa kellelegi tapaks. Eks ta seda vaikselt ja raskelt. Nagu ta teeks kõiki teisi kahtlasi asju. Jooks 10. klaasi portveini või loeks rõvedat kreeka poeeti. See romantiline lavastusi, saarlane pulma, aga see sarnaneb rohkem tsentniga ütles naine ja vaatas talle otsa silmadega, mis särasid nagu teemandid. Ja tühine asi on järgmine, ütles vraum. Mõõgateral olid sõrmejäljed. Sõrmejäljed püsivad mõnda aega niisugusel siledal pinnal nagu klaas või teras. Need sõrmejälje tulid siledal pinnal. Need olid mõõgatera keskpaigas. Mul pole vähimatki aimu, kelle sõrmejäljed need olid, kuid miks pidi keegi mõõka hoidma keskelt. See oli pikk mõõk. Kuid pikkus tuleb vaenlase ründamisel ainult kasuks. Vähemasti enamiku vaenlaste ründamisel. Kõigi vaenlaste puhul välja arvatud üks välja arvatud üks, kordas naine. Ainult üht vaenlast on kergem, tapab pistodaga, kui mõõgaga, ütles isa Braun. Ma tean, lausus naine. Iseennast. Järgnes pikk vaikus. Ja siis küsis preester tasakuid järsult. Nii et mul on õigus. Söör Claude tappis endise? Jah, vastas naine, kelle nägu oli nagu marmorist. Ma nägin, kui ta seda tegi. Tasuri armastusest teie vastu. LisaBraun. Iselaadi ilme libises üle naise näo. Selles polnud haletsust, malbust, kahetsust ega midagi muud, mida tema kaaslane oli näha oodanud. Naise hääl oli äkki muutunud tugevaks ja kõlavaks. Ma ei usu, ütles ta, et ta minust kunagi karvavõrdki hoolis. Ta vihkas mu meest. Miks? Küsis teine ja pöörasemad täidlased, näod taeva poolt naise poole. Ta vihkas mu meest selle pärast. See on nii imelik. Ma isegi ei tea, kuidas seda ütelda, sellepärast? Jaa. Küsisin raund kannatlikult. Sellepärast, et mu mees ei vihanud teda. Isa Braun ainult noogutas ja näis IKKA VEEL kuulatavat. Ta erines enamikust detektiividest elus ja raamatutes selle poolest, et ta kunagi teeselnud mittemõistmist, kui ta väga hästi aru sai. Proua, pul naa tuli talle jälle lähemale, temast hõõgus tagasi hoitud kindlustunnet. Minu mees ütles, ta on suur inimene. Sörk polnud suur inimene, ta oli kuulus ja edukas inimene. Minu mees pole kunagi olnud kuulusega edukas. Ja see on jumala tõsi, et ta pole sellest kunagi unistanudki. Tema arvates võib mõtlemine niisama vähe kuulsust tuua kui sigari suitsetamine. Kõigis neis küsimustes on ta kuidagi hiilgavalt. Juhkum. Ta pole kunagi täiskasvanuks saanud. Talle meeldis tšempion ikka veel, täpselt samuti, nagu ta meeldis talle koolis. Ta imetles Champ, nii nagu ta võiks imetleda mõnd lõunalauas sooritatud võlutrikki. Kuid ükski võim ei suutnud talle pähe panna. Mõteteta võiksid džempni kadestada. Ja tšempion tahtis ette Takadestataks. See ajas ta hulluks ja seepärast ta tappis enda. Lausus isa Braun. Arvan, et hakkan taipama. Te nägite ju ometi süüdis, naine, kogu pilt oli lavastatud ainult selleks, kogu see koht oli kavandatud selleks. Džentum panin jonni elama väikesesse majja otse oma ukse ette, otsekui alluva, et ta tunneks oma ebaedu kuid ei tundnud seda üldse. Ta ei mõtle säärastele asjadele rohkem kui kui hajameelne lõvi. Tšempionid tormasid Johni kõige viletsamatel päevadel või kõige kehvema eine ajal meie juurde mõne hiilgava kingitusega teatega või ettevõttega, mis tegi tema tulekust otse harun allerašiidi, külaskäigu. Ja John nõustus või keeldus sõbralikult, pooleldi hajameelselt nagu mugav koolipoiss, kes teisega nõustub või mitte. Pärast viit aastat niisugust elu polnud Jon juuksekarvavõrragi muutunud. Ja sörk Loodžemptonist oli saanud monomaan. Jahaman rääkis neile kõigest, millega kuningas oli teda austanud, lausus isa Braun. Ja ta ütles. Kõiges sellest pole mul midagi kasu, kui ma näen juut Mordekaid istumas omale vees. Kriis saabus siis, jätkas proua pulma, kui ma suutsin jonni veenda, et ta lubaks mõned oma mõtted kirja panna, ei ajakirjale saata. Need hakkasid tähelepanu äratama eriti Ameerikas. Tshempion, keda peaaegu iga päev intervjueeriti, kuulis sellest hilinenud tillukesest Edur raasukest, mis sai osaks tema ebateadlikule võistlejale ja siis katkes viimne köidik, mis temast saatanliku vihkamist vaos hoidis. Siis alustas ta minu armastuse ja au meeletut piiramist, millest kõneleb kogu krahvkond. Te võite minult küsida, miks ma niisuguseid jõle tõid, tähelepanu avaldusid, talusin. Ma vastan, et ma poleks saanud neid tagasi lükata, rääkimata sellest oma mehele. On olemas mõningaid asju, mida hing saab teha niisama vähe nagu keha saab lennata. Mitte keegi poleks sellest minu mehele rääkida saanud. Mitte keegi ei tee seda ka nüüd. Kui te oleksite temale ütelnud, ükskõik, missuguste sõnadega tšempion tahab sinu naist üle lüüa siis oleks ta seda nalja pisut labaseks pidanud, sest mõte, see pole nali, poleks talle eales pähe mahtunud. Täna õhtul kavatsesid Jon tulla meie mängu vaatama, kuid just siis, kui me minema hakkasime, ütles, et tema ei tule. Tal olevat huvitav raamat ja hea sigar. Ütlesin seda söör Kloodile ja see andis talle surmahoobi. Monomani haaras äkki meeleheide. Ta torkas endale mõõga rinde ja hüüdis nagu kurat, et vulnuaa olevat tema tapnud. Nüüd lamab ta seal aias tapetuna omaenda kadedusest, et ta ei suutnud äratada kadedust. Ja John istub söögitoas ning loeb raamatut. Järgnes uus vaikus. Ja siis ütles väike preester. Sellest ilmekas jutus on ainult üks nõrk koht proua pulma. Teie mees ei istu raamatut lugedes söögitoas. See ameerika reporter ütles mulle, et oli teie kodus käinud ja teie teener oli talle ütelnud, et härra Pulnuan siiski lõpuks Pendreisin parki läinud. Naise säravad silmad avardasid ja omandasid peaaegu elektrilise hõõrguse. Kuid see paistis siiski rohkem hämmelduse kui hirmuna. Teenija tulid kõik väljas etendust vaatamas ja teenrit meil pole. Tänu taevale. Isa Braun võpatas ja tegi poolpöörde nagu absurdne vurrkann. Mis, mis süüdista otsekui äkki ellu ärgates. Kuulge, kas ma, kas teie abikaasad, kuuled mind, kui ma praegu sinna lähen? Teenijad on ka kindlasti juba kodus, vastas naine imestades. Täiesti õige, nõustus preester energiliselt ja pistis sörkima pargi väravate poole. Ainult korraks pöörduste ümber peaksite selle jänki kinni pidama, muidu levib Jonbul noamõrv suurte tähtedega üle kogu Ameerika. Te ei mõista ikka veel, ütles proua pulma. Ta ei hooliks sellest. Ma arvan, ta ei kujutlegi, et Ameerika taoline koht on üldse olemas. Kui isa Braun jõudis mesilastaru ja laisa koeraga maja juurde, juhatas väike ja kena tee nii-öelda söögituppa kus pull noa istus lugedes varjuga lambi juures, just nii, nagu tema naine oli kirjeldanud. Tema küünarnuki kõrval seisid veinipudeliklaas ja väike preester märkas kohe sisse astudes temast sigareid, pika murdumata tuhka. Ta on vähemasti pool tundi siin istunud, mõtles isa, Braun paistis tõepoolest pul noa istus nii, nagu ta oli istuma jäänud pärast laua koristamist. Ärge tõuske härra pulma, ütles preester oma mõnusal proosalisel kombel. Ma ei tülita teid kaua. Segasin vist teie teaduslikku uurimist? Ei, ütles pulma. Valugesin verist pöialt. Ta ei öelnud seda kulmu kortsutades, egan naeratades. Ja külaline tajus selle inimese sügavat ja meheliku ükskõiksust, mida tema naine oli nimetanud suuruseks. Ta pani käest verise kollasest sopaka, ilma et oleks selle sobimatust kuigi verd varjanud. Et selle kohta naljatleb märkust teha, siis on mul noa, oli aeglaste liigutustega suur mees massiivse peaga, mis oli osalt hall, osalt kiilas ja järskude tugevate näojoontega. Ta kandis kulunud ja väga vanamoelist õhtuülikonda, mille vahelt paistis kitsakolmnurgas särgiesine. Ta oli selle õhtul selga pannud, et minna vaatama oma naist Juulia osas. Ma ei pea teid kaua eemal verisest püüdlast või mõnest teisest katastroofilist afäärist, ütles isa Braun naeratades. Tulin teid küsitlema kuriteo kohta, mille te täna õhtul sooritasite. Pulmavaatas talle rahulikult otsa. Kuid laiale laupäevale ilmus punane vööd. Ta näis mehena, kes esimest korda elus tunneb, mis on kimbatus. Ma tean, see oli imelik kuritegu, nõustus isa Braun vaikse häälega. Võib-olla isegi imelikum kui mõrv teie jaoks. Väikesi pat on vahel raskem üles tunnistada kui suuri. Kuid seepärast ongi nii tähtis, et neid tunnistatakse. Teie kuritegu sooritab iga elegantne ja moodne perenaine kuus korda nädalas, kuid ometi tunnet, et see jääb kurku kinni nagu mingi väljendamatu jõledus. See paneb sind tundma ennast nii pagana narrina ütles filosova aeglaselt. Kuid me peame sageli valima, kas tunda ennast pagana narrina või olla narr. Ma ei oska ennast hästi analüüsida, jätkas pulma. Kuid istudes siin tugitoolis selle raamatuga, olin õnnelik nagu koolipoiss koolivaheajal. See oli kindluse ja igaviku tunne. Ma ei oska seda seletada. Sigarid olid käepärast, tikud samuti. Pöial tõotas vähemalt nelja roima. See polnud üksnes rahu, vaid täius. Siis helises uksekell ja ühe pika minuti kestel tundus mulle, et ma ei suuda tugitoolist tõusta. Sõna otseses mõttes füüsiliselt liha selliselt ei suuda. Lõpuks tegime seda otsekui mees, kes tõstab kogu maailma, sest ma teadsin, et teenijaid pole kodus. Avasin välisukse ja seal seisis väikemees, suu avatud kõnelemiseks, märkmik avatud kirjutamiseks. Mulle meenus jänkist ajakirjanik, kelle olin unustanud. Ta juuksed olid keskelt lahku aetud ja ma ütlen teile, et mõrv. Ma mõistan, ütles isa praam. Ma nägin teda. Ma ei sooritanud mõrva, jätkas katastroofist leebelt. Ainult murdsin oma lubaduse. Ütlesin talle, et läksin Pendreisin parkija, lõin ukse ta nina ees kinni. See on minu kuritegu, isa Braun. Ja ma ei tea, missuguse karistusega selle eest määrata. Ma ei määra mingit karistust, ütles vaimulik, korjates lõbusal ilmel kokkuma raske kübara ja vihmavarju. Hoopis vastupidi, tulin just selleks siia teid vabastada väikesest karistusest, mis oleks ehk võinud järgneda teie väikesele kuriteole. Ja milline on see väike karistus, küsisin pul noa naeratades, millest mõni õnnelikult pääsesin. Võllas. Vastas isa Braun.