See saade tuleb Juhan peeglist tahaks eriti ilusate sõnadega alustada, sest see on sünnipäeva saade. Üks osa juubilari elutööst on olnud see koolmeistri amet juhendamine, juhtimine, säärimine ja teenindamine, viisamine ja veatamine, viitamine ja suunamine, sihtimine ja ohjamine, tüürimine ja ujutamine, kantseldamineja, kammeldamine. Eks neid sõnu oleks leidnud rohkemgi, kui oleks läinud Juhan Peegli kartoteegi kallale. Ta on aastakümneid juhtinud noori inimesi keele ja elurikkuste juurde. Iga õpetaja või õppejõu poolt sulle antud tarkuseterad tuletavad end elus eri ajal meelde. Minule näiteks meeldis kangesti professor Juhan Peegli juhis lehelugude kirjutamise kohta. Et alguses peab olema noh, sedavõrd vägev lausa Lassolik mis lugejale kaela visatakse ja millega siis lugeja niimoodi loo lõpuni välja vahistatakse. Esmakordselt püüdsin ma ise seda sama nõuet täita ühe portree puhul. See portree oli muide professor Juhan peeglist endast. Aga kahjuks pean ütlema, et kuigi ma alguses enam-vähem võib-olla tulid toime selle rasvaga, siis lõpp lihtsalt otse lohistamisega ei tulnud midagi välja. Ja noh, see oli nagu kurb kogemus lihtsalt, sest materjal käis mul natukene üle mõistuse. Professor Juhan peegel oli minu jaoks niivõrd keeruline ja mitmeplaanile inimene, et mina ei saanud temaga kuidagi hakkama. Teine juhis, mis mulle väga meeldis, oli professor peegli nõuet. Fakte tuleb alati põhjalikult üle kontrollida. Et ajakirjanik ei tohi kunagi häbeneda esitamast rumalaid küsimusi. Sellest valehäbist ei saanud ma tükk aega lahti ja ma ei tea, kas sellest tänaselgi õieti lahti olen saanud. Aga no professor peegel ütles sedagi, et tavaliselt hakkab ajakirjanik fakte kontrollima korralikult alles siis, kui esimene pauk on juba tulnud. Et kartus ühe inimese ees rumalaks jääda, jääb ajakirjanik niimoodi tuhandetes rumalaks ja need paugud on mulle tasapisi juba tulnud ja tulevad ilmselt veelgi. Päris pauk on ikka veel tulemata. Ja vahel, kui neid pauke siiski natukene palju koguneb, siis hakkad nagu iseendas kahtlema, et äkki ei olegi see õige amet, mis sai valitud. Neil puhkudel on minu meelest alati õige või väga meeldiv pöörduda professor peegli poole, et saada nõu või toetust. Ja nii ma ükskord võtsingi siis julguse kokku ja küsisin, et mis te arvate, et kas ma nüüd olen üldse õige koha peal, et äkki on see suur eksitus, vaid ma ei sobi sellesse ametisse üldse. Ja tema mõtles ja ütles siis niimoodi, et kas, kas mina arvan, et tema soovib õppejõuametisse? Mina ehmatasin korraga ära, kuidas professor, kes on nii tunnustatud inimene, korraga kahtleb, et üldse ei sobigi sellesse ametisse, millest juba hulk aastaid töötanud. Ja no ta ei ütle seda mitte sellepärast, et ootas kompliment, et ma hakkan nüüd kiitma, et tõepoolest ta ikka äärmiselt sobib, sinna ta seda ei ole üldse selline inimene. Ja ta ei teinud, nalja ka mitte, see oli täiesti tõsine. Aga no kõige huvitavam on see, et see vastulauserõhutus mu täiesti maha. Sest You oli siis minu küsimus niivõrd sobimatud sellele professor niimoodi vastas, mis tõepoolest õppida viis aastat ajakirjandust, kolm aastat töötada ja siis veel minna küsima, et kas see ikka sobib. Ilmselt see küsimus, eeldaski sellist professori vastust ja veel, mis ma nüüd tähele panin, et väga huvitav, et see inimene, kes kes ei pea ennast nüüd eriti sobivaks üldse õppejõuametis näiteks professor peegel ütles, et see inimene on tegelikult väga austatud ja suurepärane õppejõud, samal ajal kui see õppejõud, kes ise on oma võimetest lausa vaimustuses, jääb tavalisest tasemest nagu isegi allapoole. Eks seegi ole väike seaduspärasus. Paar tähelepanekut veel. Mina ei ole kunagi ainult professor peeglilt vihasena. Võib-olla ta kuskil seda on olnud, kuid üliõpilaste ees mitte ta ei ole meiega kärpinud, ei ähvardanud ega mitte midagi teinud halba. Ja uskuge või mitte, nüüd jälle sellel mitte välja tegemisel tihtipeale isegi siis, kui keegi loengult puudub, ta ei jookse kunagi dekanaati selle puuduti nimekirjaga. Vaata mitte välja tegemine, sellel on tohutu efekt. Sest oletame, nüüd, kui professor oleks selle nimekirjaga dekanaati jooksnud ja no patustajaid oleks karistatud siis oleks seis olnud tinglikult öeldes üks üks, tähendab, mäng oleks võinud alata otsast peale. Me oleme teineteisele ilusti kätte maksnud, aga professor seda ei tee, jääb näiliselt kaotusseisu null üks, aga oi kui piinlik on seda vaikiva Sist ülekohtust eduseisu tudengil endal taluda, ta on tunne, nagu ta oleks professori ülekohut teinud ja see on nii piinlik eduseisu tunne, et järgmisel loengul on kõik need tudengid ilusti platsis ja tõenäoliselt ei puuduge enam. Ma ei usu, et seal on mingi pedagoogiline nipp, vaid see on lihtsalt selline võrratu inimlikkus. Nii nagu professor peegeli vihastu. Niisamuti ei ole mina näinud tormaks kuhugi ja kõige kummalisem on selle asja juures on see, et kui professor peegel näiteks tänaval vastu tuleb, siis hakkad ka isa sammu aeglustama, temas lihtsalt ei saa mööda joosta. Isegi siis, kui sul on rutt taga, sa lihtsalt korraks seisatud natukene naeratad, siis mõtled, et midagi naljakat ei ole aga isaga morniks jääda, sest professori heatujuline ja natuke kaval nägu lihtsalt sunnib sind naeratama. Naeratad ja jääd hetkeks isegi seisma, valvelseisakus justkui laseksid mööda marssali. Vaat see ongi minu arvates kõige suurem professor peegli kunst saada reamehest, seda ju Juhan peegel tõepoolest oli. Marssaliks meie jaoks nagu ajakirjandusmarssaliks. Niisuguseks marssaliks saab vaid see inimene kes pole elus kordagi teistest isegi üliõpilasest mitte kõrgemale seadnud. End teistest paremaks pidanud. Rääkis Mart Kadastik Edasi toimetusest. Tema poolt on juubi lärile edasi anda. Küsimus. Kas te olete kunagi vihastanud ja kui, siis mille puhul? Olen vihastanud küll, olen vihastanud küll. Mul on üks kord, on meeles, mis, kui hästi vihastasin, nii et kenasti nii korralik. See oli niimoodi, et me hakkasime sõtta minema. Just enne Lukid ja meil oli väike rühm, seal oli ainult kaheksa meest, oli rühmakomandöri leitnant ja mina, seersant ja noh väga lähedased suhted olid ükskord just enne sõtta minekut tuli ta mulle hommikul vastu. Me olime venelased, oleme ilusti teretanud, ema käratas mulle peale, miks ma teda ei tervita. Nii nagu kord kuus käsi kõrval, ma vihastasin selle. Ma sain aru küll, ta oli närviline ja ja minu, mul ei olnud midagi vastu vaielda, muidu millegipärast tühja asja pärast vihast. Ja ja pärast seda vist paar korda olen ka meeles. Nähtavasti tookord see juhtum. Ma ei taha sellest komandörid halvasti, rääkisid, oli kena mees, muidugi. Minu poolt olisi vihastamine igavesti asjatu. Aga vahel juhtub nii, mul oli, mul oli ka nii, närv oli, mõlemal olid närvid ülal, jumal hoidku, ikkagi. See on tõsine asi. Tudengite peale vani tõsiselt tõesti oli vihastanud Volest meelepahaks küll, aga siis vaikselt kuskil nurgas. Bumised ometi läheb, see asi oli. Nii, et ühesõnaga, ega neid inimesi, kelle peale nüüd päris kõvasti vihastada tuleb, ilusaks võtad. Selle poolest on vedanud. Kui Tartu ülikool saatis välja esimese lennuajakirjanikke oli nende hulgas praegune kirjanduskriitik Endel Mallene. Ennekõike küllap elu lõpuni Heab Juhan peegel mulle muidugi õpetajaks. Niisiis ei mõtle ma seda öeldes ainuüksi neid aastaid, mil ma ülikoolis temale õpetust sain, kuigi just ja see pani ju kõigele aluse. Kui palju aastaid sellest juba siiski möödas on, nii palju, et tudengipõlve ise on paratamatult võtnud mõneti romantilise värvinguga. Ja eks ta vist oligi, eks romantiline aeg. Žurnalistika eriala oli uus ja meie selle esimene lend. Niimoodi olime selle aluse panijaid otsekui ühiselt ja see liitis meid. Ma mõtlen Jaan peeglite meie kursust tugevasti ühte ka hilisemateks aastateks. Üks miks me ilmselt kõik teda eriti tagantjärele hindama on see eto oskas meisse sisendada ise endale andmise kohust, taustteadmisi ja töösse suhtumist minu arvates ei saa anda. Teadmisi peab lõppkokkuvõttes ikkagi igaüks ise omandama. Küll saab kujundada tarvet teadmiste järele ka nii, et seda ise ei märkagi. Pole küllap juhus, et koos uue eriala sünniga sündis üliõpilaste teaduslikus ühingus ka kohe uus erialaring. Ja töö. Ma ei arva, et see on ainult kaunis mälestus kuni seal õige vilgas tegevusrikas ja kohati lausa hasart. Igatahes arvan, et just seal kujunes välja minu enda eri huvi uurimusliku publitsistika vastu mida ju ka kirjanduskriitika on. Ikka jälle hämmastab mind Juhan Peegli puhul ta ehmatamapanev mitmekülgsus mis just nagu ei sobikski meie aega. Aga siis küsige iseendalt, miks me ise samasuguseid ei võiks olla. Miks me siis pole? Ma päriselt ei tea, kui oluliseks ta oma väga ulatuslikus teaduslikus ja väga tänuväärses pedagoogilises töös oma kirjamehe ametit peab? Ta enda kunagine seletus oma esimeste raamatute kohta oli küll rohkem kui tagasihoidlik õpetajaid ja õpetajad seda tudengid, aga tema küsib. Mis sa ise oled kirjutanud. Nii olengi vahetevahel püüdnud praeguste ja endiste õpilastega kaasa kirjutada. Lugejad ning hindajad pole niisugust pretensioonitust õnneks arvesse võtnud ja pole lasknud end sellest häirida. Mäletame, missuguse lugeja huviga juba Saaremaa motiive ta esimeste raamatukest vastu võeti. Tänavu aga määrati ta fragmentaariumile. Ma langesin esimesel sõjasuvel Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhind igati teenitult. Teos polnud veel iseseisvaid gaasigi saanud, kui sellest oli kujunenud aasta keskseim kirjandussündmus. Paar aastat tagasi pärjati ta Väekargajad Tuglase novelliauhinnaga mis minu jaoks nendes ja teistes Juhan Peegli ilukirjanduslikes teostes kõige käituma on. Väga lühidalt ja kokkuvõtlikult väljendades ütleksid mõni tema suhtumine inimesesse tema suhtumine eesti keelde ja tema büsti päiseks. Kõigest hoolimata üsna täpselt tundub, on ta iseloomustanud omaenda loomingut kirjutades, mis ta Jüri Tuuliku loomingu puhul hindab. Ja see on inimese armastus päris märkamatu, tavalise inimese armastus olgu tal oma puudused ja nõrkused nagu meil kõigil. Ja see, et ta tegelased kunagi virilad pole, vaid ka kõige raskemates isegi traagilistes oludes oma elujõu huumorimeelt ei kaota. Eks ole, just sellesama ja eelkõige sellesama pärast on meil põhjust ka Juhan Peegli loomingut hinnata ja ilmselt just selle kõige kaudu oma inimese läheduse oma keelerikkuse ja oma püsti Peisusega saavutabki ta oma raamatutes lugejatega sellise sina läheduse, nagu ta seda on suutnud. Jah, ühegi ala juurest ei tihka ja ei tohi tänast juubilari ära võtta, aga ikkagi tahaks loota, et juba kõige lähemas tulevikus on talle anda meile uus raamat endiselt Juhan peegelik en taas uudselt üllatav. Nii ma siis küsingi, ei tea, kunas võiks selle soovi täitumist loota? Minul on kirjutamisega niisugune asi, et see on väga juhuslik lõbu ja need asjad, mis nüüd. Ja neid ei ole palju, muidugi need on tulnud ka täiesti juhuslikult, tähendab kui nüüd mingi mingi mõte on siis ja siis ükskord hakkab tulema või kui ta ei tule ja siis ta lihtsalt ei tule. Ja pärast ma ei oska praegu tõesti öelda, missugune nendest asjadest, mis nüüd vaikselt nii kannul käib, kunagi teoks saab, sest see on tõepoolest väga juhtukasid. Aga kui see tahtmine üks kord aga kangeks lähen siis tuleb siis ta tuleb või ei tule. Raamatu Ma langesin esimesel sõjasuvel, mõttet kandis Juhan peegel aastakümneid. Ja nüüd see tuli. Sel ööl olin ma kodus. Aga miskipärast oli vanatare väga pime. See pimedus oli jängistavalt raske ja kõik oli kuidagi imelik. Isa ja ema olid selles pimeduses. Ainult näod ja õlad olid neil sellest pimedusest väljas. Nad vaatasid mind, kuid nende silmad ei pilkunud üldsegi. Kolm venda ja õde pidid ka seal olema. Ma ei näinud neid, aga nad pidid seal olema, sest ma tundsin seda. Et see oli kole. Näete, olen jälle tagasi. Ma olen kodus ja kõik on jälle hästi. Ma vist isegi naersin. Keegi ei öelnud mulle midagi. Ja siis oli mu ees meie pere pikk vana söömalaud. Kedagi ei olnud selle ümber, ainult mina üksi seisin ta ees. Miskipärast oli mul oma uus pikk sinel seljas, kuigi pidi olema suvi. Mitte kedagi ei olnud selle laua ümber. Laua ääres oli pikk pink, mille ühe otsa sees oli oksa lohk, kus ma lapsena jõulude ajal kurikaga pähkleid purustasin. Ma istunud sellele kirjutavale pingile, sest kedagi teist seal ei istunud. Olin üksinda. Ongi nõnda, et peale kõikide muude väga raskete hirmsate asjade on sõjas veel kaks väga raskete hirmsat asja. Üks neist ongi see, kui oled unenäos kodumail, Pole sõda pole surmasaamist. Sööd koduse lauamann, koduseid toiteajad, kodustega, kodust juttu. Sa kohtad seda imeväärset tütarlast, keda oled armastanud, sa annad talle terekäe ja võib-olla suudletegi. Siis äratab sind mürsu plahvatus või raputab komandör ärkvele. Ning see ärkamine on väga hirmus. Seesugust ärkamist ei sooviks kellelegi. Aga kui palju kordi on selle suure sõja soldatid niiviisi ärganud? Ja kui palju tuhandeid pärast niisugust ärkamist kohe surma läinud? Me astume kuulmatult kõigi nende kõrval, kes veel kamara peal liiguvad. Vaikselt tuleme ikka rohkem ja rohkem puhmuvatesse mälestustesse. Õhk kergelt, paneme vahest käe kunagise polgukaaslase õlale. Ning küsime südame, mitte suuga. Mäletad, vana patarei, poiss? Kas sa oled veel valmis pauku tegema? Ja kui puhub kagutuuleke sealt Pihkva poolt ning koputab õhtul täie uute õnnelike majade akna ruududele, siis teadke, et seesama tuul on puhunud üle meie tagasihoidlike mullast kodade. Otsekui tervitus teile kõigile armsale Eestimaal, nii ammuste aastate takka. Mina küsisin ükskord Juhan Peegli käest, kelleks ta end ise peab ja Juhan peegel ütles selle peale, et mina olen lihtsalt üks korralik kooliõpetaja. Ja selles vastuses ühelt poolt oli Juhan peegel, ei ole niisugune väga omane tagasihoidlikkus sest tema on niisugune inimene, kes ei ole mitte tagasihoidlik, sellepärast et tagasihoidlikkus on voorus vaid lihtsalt sellepärast, et ta ei saa teistsugune olla. Aga samal ajal oli ka selles niisugune väga tõsine, tõsine tera, sellepärast et tõepoolest Juhan Peegli elutööks kõige olulisem osa on ikkagi ajakirjandusõpetus asutamine Tartu Ülikoolis ja selle edasiviimine nüüd juba 25 aasta jooksul. Räägib žurnalistika kateedri õppejõud Juhan Peegli õpilane Marju Lauristin. Ja 20 aastat peaaegu oli Juhan peegel ainukene ajakirjandusõppejõud ülikoolis, see oli nagu siis nähtavasti pooleldi selle olukorra sunnil et ta hakkas tegelema ajakirjandusteooriaga, ajakirjandusajalooga kõigi nende uurimisvaldkondadega, mis tema esialgsest nagu huvi suunast, mis oli puhtkeeleline ikka, läksid väga-väga kõrvale. Ta oli ikka keelemees, on jäänud selleks siis tänini praegu kõigi oma muude murede ja tööde kõrvalt me teame, et ta on valmis saanud Eesti rahva laudel projektiliste sünonüümisõnastiku, see peaks illuga emakeele seltsi toimetustena veel võib-olla selle aasta lõpul. Ja sõnastiku koostamine on väga suurde. Aga kui me hakkame praegu hindama, milles on siis selle niisuguse teenelise teadlase Juhan Peegli suurem kaal just teaduses, siis on väga raske otsustada, kas on keeles või on see ajakirjanduses. Sest praktiliselt on Juhan peegel tõepoolest rajanud Eesti ajakirjanduse ajaloo uurimises noh, oma suuna oma koolkonna võiks isegi öelda. Samal ajal on ka näiteks kaasaegse ajakirjandusteooria toonud nii meie õppetöösse kui ka ärgitanud mitmeid oma õpilasi sellega edasi tegelema. Tema käsitlused žanride kohta, mida on tegelikult teoreetiliselt vägagi heal kaasaegsel tasemel tema iga asja, mida ta teeb, ja iga asju, mida ta nõuab tudengitelt oma kolleegidelt teeb, nii, nagu see oleks hetkel kõige peamine, kõige tähtsam, see tuleb lihtsalt ära teha siis, kui ta on ise veendunud, et see on vajalik. Ükski vajalik asi ei tohi jääda tegemata. Samal ajal kui muidugi selle teine pool on see, et Juhan peegel oskab suurepäraselt mitte teha asju, mida ta ei pea vajalikuks ja ei sunni kunagi kellelegi peale millegi selle tegemist, meil on mõtet või vajadust otsa nagu ise ei näe. Ja kutsumuselt koolmeistriga ongi vist nii, et tema õpetab rohkem omaenda isikukomando eluga kui võib-olla nende sõnadega mida ta õpilastele räägib? Jaa, Juhan Peegli isik, tema nisugune mõju teistele inimestele on küllaltki salapärane. Tähendab, ta ei paku ennast kunagi välja, ta ei räägi endast iialgi, tal on omale niisugune kahtlus, kahtlus alati selles, et kas nad ikka see, mis tema teeb, on ikka päris väärt, küllap teised teevad paremini ja ja teda kuidagi väga häirib niisugune üldine positiivne tähelepanu. Ma usun, nagu teda häirib ka näiteks tänane saade, kui ta juhtuks seda kuulma. Tema põhihoiak on niisugune, et kõik, mida tema teeb ja tegelikult mida, mida meie temaga koos teeme. Et see kõik on nagu mingi võla maksmine, mingi võla maksmine oma kultuurile mingisugustele, nendele juurtele, millelt meie oleme kasvanud vägagi kaugetele, jaga lähematele eelnenud põlvedele tulevikule, mille eest meie vastu? Mulle väga meeldib üks Juhan Peegli väikene jutt kogumikust teed ja ristteed, vanaisa kus ta räägib sellest kuidasmoodi üks vanamees, noh, nagu vaatab siis tagasi alla oma järeltulijatele ja vot niisugune sideme tunne ja sideme tunne just nimelt nagu teatud kohustuse tundena. See on minu meelest Juhan Peegli kogu isiksuse üks väga-väga tugev alus. Küsimus oleks siis vast vast niisugune. Et kuna tõepoolest Juhan, ma olen kuulnud sinu suust väga palju niisuguseid rahulolematus avaldusi iseendaga ja kahtlusi ja küsimusi, kas ikka midagi väärt on, mis sina teed või mis meie teeme, siis ma küsiksin kuni päris tõsiselt mõelda, kas on midagi tehtus, millega sa tõesti rahul võib praegu olla. Sellega on niisugune imelik lugu, et kui mingit asja teen siis mulle tundub, et see tuleb päris hea, tuleb välja, niikaua kui seda teen, ütleme, kirjutan või koostama või teen mõne loengu, vaatan, et päris hea loeng. Või noh, mõne raamatukese, mis on elus juhtunud teha kui nüüd kirjutamisaeg ära võtnud, päris kena. Aga siis, kui ta on valmis saanud, siis vaatan, et ei ole suurem asi. Ja siis kaob selle asja vastu absoluutselt huvi ära. Ja nii on see kõik edasi ja nähtavasti ei ole päris õige muidugi, aga nii ta on. Aga millega siiski rahul olen? Ma arvan, et see on ainult üks asi on. Ma olen seda koolmeistritööd teinud siin. Noh, peaaegu 25 aastat juba tegelikult rohkem isegi 26 sügis. Ja mis puutub nüüd ajakirjanduse erikalasse, kui ma siit varsti jalga lasen, ootan seda võimalust suure rõõmuga, et inimene saapasõdadega. Tähendab, noored inimesed on asemel ja jätkavad seda tööd, minu arvates on on see siiski niisugune noh, ma ütleksin isegi saavutus, mille üle võib tõesti hea meel tunda, sest järgmine põlvkond on kahtlemata haritum erudeeritum, energilisem. Ja viib seda asja edasi, vot selle üle ma tunnen tõepoolest rahuldust. See on tõesti tore. Kobist on majas ja loen. Lugejad on väga palju, praegu lihtsalt ei ole aega, see on häbi, on tunnistada, kurat aega peale. Noh, ja siis võib-olla nokitsemine asjad oleksid tõesti tegemata jäänud. Mis veel puudu jääb? Ainult sagar sooja, kevadist vihma. Vihm on üks kena asi. Eriti siis, kui teda hädasti vaja on. Maa joobia aurab rohi ajab end rõõmsalt kikki ja hakkab hoopis teistviisi lõhnama. Põllud on pärast vihma omamoodi harduses. Kõrred on nagu tänumeeles kaldu. Tähiku aegade vahel kiiskavad rasked pisarad. Niiske mulla ja rukkikõrte seletamatu lõhn hõljub tiine pilvena üle nurmede. Ilusti plaksuvad, esimesed piisad asfaldil kukuvad ja lõhkevad nagu pisikesed pommid v kilde laiali pildudes. Tiveerdele sattudes tungivad need mikropommid pehmesse liiva ning kujundavad seal minuti jooksul täielikku kuumaastikku. Miniväljaandes sadu tiheneb ja asfaldi kohale tekib paarikümne sentimeetri kõrgune möllav maailm, mis toidab tuhandeid niresid. Need otsivad Gibades väljapääsu kraavide poole põrkudes teel vastu kivikesi konarusi. Arvad palavikuliselt tegevusjanus kaasa rohu Pepri suitsukonisid, kommipabereid vahel suleb mõni suurem kivike või puupulk tiritakse tee, siis otsitakse kibekiiresti ümbersõitu. Kui seda ei leita, kulub mõni hetk jõu kogumiseks tõkke taha teepervele, tekib paisjärvekeses tohutu kiirusega, kasvab veel, peab takistus vastu. Aga surve tugevneb ja pais murdub. Kui oskaks kuulda, siis tabaks kindlasti kõva hurraa. Hean niiviisi vihma vaadata.