Armas rahvas. Igal inimpõlvel on oma aeg ja selle lugu. Kuid kaugeltki mitte kõikidele põlvkondadele pole antud ise teha ajalugu. Eesti praegustele sugupõlvedele Humpia. Pea lossihoov ja. Taasiseseisvumispäeva kontserdil pea tagasi avakõnet peaminister Mart Siimann, Toompea loss, ümbritsetud betoon barrikaadidega. Ja tänasel ööl seitse aastat tagasi liikusid Tallinna poole tanketi kolonnid. Just sellises pahaendelise s aegruumis. Kinnitas iseloomuliku üleminekuaegsed nimetust kandev Eesti vabariigi ülemnõukogu. Eesti riiklikku taasiseseisvust sündis hilisel tunnil natuke enne südaööd Eesti komitee juhtide kohalolekul. Me ei teadnud, mis juhtub homme või isegi tunni või kahe pärast. Nüüd me muidugi teame, et vaid mõne nädala pärast lakkas impeerium olemast. Teist korda 20. sajandi jooksul tabas meie rahvas ära oma tunnid. Täna tähistame kahekümnendat augustit esimest korda riikliku pühana. Selles ajaloosündmuses otseselt kaasa löönud põlvkonnad. Seega ju sajad tuhanded inimesed, kes nüüd juba seitse aastat taasiseseisvunud riigis elame, on oma püha auga välja teeninud. Head taasiseseisvumispäev. Kõneles peaminister Mart Siimann. Tänase taasiseseisvumispäeva kontserdil siin Toompea lossihoovis esineb Eesti rahvusmeeskoor ja ettekandele tulevad muidugimõista meile kõigile tuttavad pikkade aastate jooksul südamelähedaseks saanud laulud mida ei laulda ju ainult laulupidudel. Mart Saar, Veljo Tormis, Miina Härma, Ester Mägi, Gustav Ernesaks. Nagu need siinkohal vaid mõned nimed neist, kelle teosed, laulud siin täna ettekandele tulevad. Aga meenutagem siis põgusalt toda päevadel, õigemini õhtut täna seitse aastat tagasi meil siinsamas Toompea lossi istungite saalis. Tollal siis veel ülemnõukogu istungite saalis võeti vastu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest millega siis kinnitati Eesti vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleti Eesti vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist. Otsuse vastuvõtmise kellaaeg oli siis nagu on märgitud 23, null neli. Ja veel ennelõunal oli dessantväelaste lõputa kolonn sisenenud Tallinna. Ja vaid kolmveerand tundi pärast meie otsuse vastuvõtmist valutasid dessantväelased Läti valitsuse hoone. Seega polnud otsustatud ja veel kõik lõppenud, kõik võis ju siis alles veel alata. Sest otsus Eesti riiklikust iseseisvusest võis tähendada ja kinnitadega hoopis tollase riikliku eriolukorra komitee eksisteerimise vajadust impeeriumi pealinnas. Ja nagu veenis otsus arutelul tollal Heinz Valk, et võimusuhetes on tekkinud ajalõtk, mida me oleme kohustatud kiiresti täitma omapoolse algatusega. Kuid Kase algatus nõudis tegelikult saadikutel ka siis eneseületamist, et mitte lasta end veenda. Justkui jääks niisuguses olukorras iseseisvuse väljakuulutamine tühjaks ja tarbetuks mis ei muudaks midagi, mis oleks Eestile isegi kahjulik. Nii paraku. Paljud arvasid ja mitte ainult. Vene saadikute leerist. Täna kõnelejad on mehed, kellest noil päevil seitse aastat tagasi ei sõltunud ehk lausa kõik. Kui arvestada ootamatuid sündmuste arenguid, mis võisid ees seista kui arvestada rahva toetust ja algatusjõudu kas või mitmete tähtsate objektide kaitsmisel. Kuid nende tänaste kõnelejate otsustusvõimest diplomaatilisused kui soovite ja kiirest reageerimisest toonastele sündmustele sõltus ometigi palju. Selles mõttes oleks võinud tänased kõnelejad ja neid olla kümneid või isegi sadu. Ja küll tahaks loota, et sellegipoolest ei ole kõik tollased asjaosalised unustuse hõlma vajunud. Nii nagu seda teinekord mõnel pool on väidetud. Tänasel kontserdil laulab rahvusmeeskoor. Ja nüüd astub kõnepuldi poole Arnold Rüütel, kes seitse aastat tagasi oli Eesti vabariigi ülemnõukogu esimees. Kaaskodanikud teie ekstelencid, riigikogu liikmed? Toompea loss on tunnistajaks paljudele Eesti ajaloo pöördepunktidele. Siin seitse aastat tagasi tehtud otsus on nendest üks tähtsamaid. On kaheldav, kas nõukogude aegsete arengute jätkumisel oleks eesti rahval hiljem enam olnud võimalust taastada oma rahvusriik. Tähistades täna Eesti riigi taastamise seitsmendat aastapäeva võime rõõmustada edu üle, mida nende väheste aastatega oleme saavutanud ühiskonna demokritiseerimisel. Kodanike vaba initsiatiivi vallandamisel majanduses, kultuuris ja poliitilises elus. Oleme kogunenud kogenud edu majanduse ümberkorraldamisel tootmise uuendamisel, uute turgude avamisel tarbijasõbraliku teenindussüsteemi korraldamisel. Nende muutuste põhjuseks on vaba rahva ärganud tegutsemistahe ja tegutsemisruum. Saavutuste kõrval on aga põhjust mõelda sellest, mida ootame tulevikult. Senised edusammud on mõneti toitnud eksiarvamust nagu sõltuks riigi ja ühiskonna heaolu ning tugevust enam üksikisiku tarkusest ja osavusest kui üldistest ühiskondlikest tingimustest, mille loojaks on rahvas tervikuna. Ei tuleks unustada, et rahas väljenduv või mõõdetav edu ei põhine mitte alati tarkusel vaid mõnikord ka moraalselt. Allakäinud. Saavutused ei tohiks meid panna unustama et vabaduse hind on olnud kallis. Oleme selle kinni maksnud kümnete tuhandete sündimata lastega vanurite, raske sotsiaalse olukorraga ja kuritegevusega, mis on üks kõrgemaid maailmas. See ohustab eesti rahvavõimet kanda iseseisvat riiklust ja meie püsimajäämist kultuurrahvaste hulgas. On ülimalt oluline, et Eesti edasine areng kindlustaks igale inimesele sealjuures ka ääremaadel võimaluse eneseteostuseks, hariduses, kultuurielus ja igapäevases töös. Sellega muudame vaimsed ja moraalsed väärtused meie peamisteks arenguteguriteks. Tänasel päeval tahan tänada kõiki ausaid ja teo tahtelisi inimesi. Meil kõigil seisab ees ülesanne puhastada moraalne keskkond, et suureneks usaldus riigi ja tema õiguskorra vastu. Eesti iseseisvus taastati erinevate poliitiliste jõudude ja kogu rahva ühise tahte tulemusena. Meie riigi edasine saatus sõltub suurel määral sellest, kas erinevad parteid suudavad ka nüüd kokku leppida kõige olulisemates küsimustes ning astuda ühte sammu kogu rahvaga. Või seatakse seatakse jätkuvalt esikohale isiklikud ja erakondlikud huvid, mis eiravad ühiskonna tasakaalustatud arengut. Palju sõltub ka rahva eneseaktiivsest osavõtust demokraatlikes protsessides õis ühiskondlike organisatsioonide tegevusest, samuti ajakirjanduse aususest. Õnnitlen teid taasiseseisvumispäeva puhul. Soovin kõigile edu ja hingerahu. Te kuulsite kõnelemas Arnold Rüütlit, kes 20. augustil seitse aastat tagasi kinnitas oma allkirjaga Eesti vabariigi ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Taas esineb rahvusmeeskoor Ester Mägi tekst Juhan Liiv Isamaa. Sel päeval seitse aastat tagasi oli Arnold Rüütel juba selleks ajaks selleks hetkeks kohtunud balti sõjaväeringkonna ülema asetäitjaga ja too kindral nõudis muuhulgas siis ka Toompea ära andmist ja teada on ju tolleks päevaks või õhtupoolikuks oli kokku kutsutud rahvarinde. Ning mis pidi toimuma Vabaduse platsil muidugi toimus tema, seesama kindral nõudis ka selle miitingu ärajätmist kuid rahvas kogunes ometigi, kas ka tol päeval Vabaduse väljakule miitingule ei käskinud ega keela, ütleme siis rahvast keegi. Ja võib-olla just sai too miiting omamoodi kahtlema tale poliitikutelegi omamoodi tõukeks, et nad hiljem ülemnõukogu saalis siin Toompeal siiski iseseisvuse Poolt hääletasid, oma kahtlustest üle said. Just sealsamas Vabaduse väljakul nõudsid Heinz Valk ja Enn Põldroos tol korral iseseisvuse kiiret väljakuulutamist. Ja ehk siis kujuneski Vabaduse väljakul tõusnud rahvavaimustusetorm määravaks või siis vähemalt üheks tõukejõuks, et lõpuks see otsus vastu võeti. Toompea lossihoov või siseõu on täna kõigil avatud. Ja see on rahvast võiks öelda pilgeni täis ja enam ei mahu ilmselt sealt väravast rohkem rahvast juurde. Tänast kontserdil soosi ilmgi, mis meid nii palju sellel suvel petnud on, võib-olla ainult paar vihma, tiba on siia lossihoovile tulnud, aga see ei ole rahvast peletanud ja ilmselt ei peletanud. Arvatavasti on väga palju rahvast ka seismas lossi platsil. Ja need on siia tulnud kõik need sajad kutsetega inimesed aga mitte ainult need vaid ka need, kes kuidagi on helgemad mäletanud, mäletavad siiani naid seitset aastat. Tagasi kui. Nad oma nõu või jõuga tahtovi püüdega aitasid kaasa. Olgu siis kasvõi šokiseisundist või ebamäärasust üle saamisel. Võib-olla ise täpselt ei mäletagi, mida me siis tundsime, mõtlesime, kui tulid esimesed vapustused Moskvast või kui impeeriumi sõjamasinad jõudsid Eestisse. Sest paljudel meistri oma jõuetises üle vaid oodata, mis saab edasi ja loota, et see siiski vahest ainult halb. Ja nüüd astub mikrofoni juurde tollane ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis. Kallid kaasMosale kaasmaalased. Mu daamid ja härrad, eksalentsid. Raske on rääkida lähiminevikust päevadest mis pole meist ajaliselt kaugel kuid on ometi juba ajalooks saanud. Usun, et kõik täna kõnelejad tunnevad sedasama. Otseste asja osalistena sündmustest ei suuda meie ise neile ajaloolist hinnangut anda. Kodaniku ja rahva esindajana söandan kinnitada et nagu tuhanded teised kaasmaalased uskusin taasiseseisvumise kui protsessi soodsat lõppemist ja riikliku iseseisvumise taastumist. Aga ei mina ega teised suutnud tol ajal vastata küsimusele kuidas ja millal. Pöördemoment tuli ikkagi vähemal või enamal määral ootamatult. Tagantjärele meenuvad paralleelid teiste ajalooliste pööretega mis pole kaugeltki mitte alati möödunud veretult. Eesti vabadussõda nõudis tuhandeid ohvreid. Kahjuks ei saanud noor riik enda kindlustamisel alati pehmekäeline olla. Ameerika ühendriigid pidid oma riikluses sõdima. Prantslased valasid oma ja võõrast verd vabaduse, võrdsuse ja vendluse nimel. Keel tõrgub ütlemast, et see ongi tüüpiline revolutsioon. Õnneks tunneb ajalugu ka teistsuguseid näiteid. Üht sajanditagust pööret Inglismaal nimetati vanemas eestikeelses kirjasõnas mõnusaks revolutsiooniks. Õnnelikul kombel sedagi veretult. Meie taasiseseisvumise hetkel ei tundnud ennast küll mõnusalt. Või kas ametiselt ja tanki roomikutelegin ei olnud ka kena muusika. Kogu rahva selgelt väljendatud tahe. Ülemnõukogu kontsentreeritud koos Eesti kongressiga. Üksmeelne riigiõiguslik pingutus ja saavutatud kompromiss muidu nii erimeelsete poliitiliste jõudude vahel. Lõi siiski mulje, et ajaloolise otsusega oleme kätte saanud ka kõik muu millest rahvas unistas. Muidugi ei olnud see nii. Iseseisvuse taastamise otsus oli vaid lähtetingimus. Vältimatu tingimus tegeliku riikliku iseseisvuse rajamiseks. Kallid sõbrad kindlasti ei vasta tänane Eesti nendele ettekujutustele, ootustele ja lootustele mis haarasid meid toona. Võib-olla ei ole ma osanud luua ühiskonnas õhkkonda mis viiks valutumalt enese puhastuseni. Ei piisa kinnitusest, et niisugust riiki me küll ei tahtnud. Igaüks peaks endalt küsima, mida olen mina teinud oma riigi paremaks muutmisel. Kas on ikka paratamatus, et argimurede survel või riivi hoone rajamise ehitusplatsilt kaoses hägustub piir aususe ja ebaaususe vahel? On tühipaljas pettekujutelm. Et tulevik on võimalik rajada sahkerdamisega teel kokku aetud parandustele. Need, kes on sellega ma käed ja südametunnistuse määrinud võivad küll kõrvale hiilida karistusest kui nad jäävad toore veel mitte valminud ühiskonna nähtuseks. Nende panus demokraatlikku sõjaliselt, poliitiliselt ja sotsiaalselt kindlustatud ühiskonna rajamisse on näiline. Ja üldse väike. Nemad ei valmista ette ehitusplatsi järgmisele meeskonnale. Nad ainult lagastavad seda. Õnneks annab meie põhiseaduslikku riigikorraldus võimalusi rahva tahte väljendamiseks ja üldtunnustatud inimlikke moraalinormide ja väärtushinnangute ause tõstmiseks ausse tõstmiseks. Nii poliitilises kui majanduselus. Mu daamid ja härrad, esinen täna teie ees ka 20. augusti Klubi nimel. Sellesse sai kuuluda üksnes 69 liiget. Just nii palju rahvaesindajaid andis toona hääle Eesti iseseisvuse taastamise poolt. Tänaseks on kaks meist juba manalasse lahkunud. Sobimatult ette rutates võin öelda, et oleme omavahel kokku leppinud kõik protseduurid selleks hetkeks kui üks meist viimasena ajaloo näitelaval seisab. Praegu haarab aga mind teatud arvude maagia. Kui taotlesime oma klubiga 20. augusti muutmist riigipühaks siis saime riigikogu saalis kokku 69 häält, mis seda toetas. Tegelikult on aga tähtis teine sümbol. Nii nagu seitse aastat tagasi. Nii ka selle otsuse langetamiseks oli vaja kompromissi saavutamine kõigi poliitiliste jõudude vahel. Sääraseid kompromisse riigi edendamiseks ja rahva hüvanguks vajame sagedamini. Kas peab tingimata olema rahvuse püsimuse kohal kerkinud surmaoht, mis meid ühendada suudab? Kas soov teenida oma maad ei peaks olema piisavalt innustav argument? Tundes hästi inimeste muresid ja riigiraskusi söandan olla optimist. Soovitan kõigil julgelt õppida ajaloost ja seda laiemas miks mitte globaalses mõttes. Kas pole lohutav näha, et maailma ajalooliste kogemustega võrreldes on meil sellestki läinud? Eesti iseseisvuse taastamine pole nõutud giljotiini ja meie hümni laulda künnivagusid väetavast verest. Jäägem siis puhtaks ka argielus. 20. augusti Klubi nimel rahva esindajana ja kodanikuna tavalise eestlasena õnnitlen kõiki taasiseseisvumise päeva puhul. Elagu Eesti vabariik. Tollane ülemnõukogu juhataja kõnelenud Ülo Nugis on paar aastat hiljem mõelnud, et ootustada oli siis vaja on ja väga kiiresti. Aga mida otsustada ja kuidas otsustada, milline meetod valida ja kust toetust saada, kui seda üldse saab? Ja millised tagajärjed võivad sellel otsusel olla? Selle üle tuligi otsustada. Ja see oli seitse aastat tagasi tõsiste arupidamiste objektid. Tänasel kontserdil esineb Eesti rahvusmeeskoor ja dirigent Ants Soots. Kuid täna oleme rääkinud väga palju juba sellest nii päeval kui praegu, mis toimus seitse aastat tagasi, kui töö Eesti taasiseseisvumise kronoloogia ei alga ju seitse aastat tagasi, õigemini siis sellest ajast alates. Kas ta algas just 1927. aasta kevadel, näiteks meil toimusid rahva protestiavaldused fosforiidikaevanduse vastu või hoopiski mõni kuu hiljem, 23. augustil, mil Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp MRP-AEG korraldas Tallinnas Hirvepargis poliitilise meeleavalduse. Aga võib-olla polegi just see nii oluline, mis päevast või ajast või sündmusest oleks seda kõige õigem lugema hakata. Kuid täna on kogu siinsel rahval kõige neelides Toompea lossi platsil, praegu seisavad ja siia hoovi pole mahtunud. Kõigil nendel on täna võimalus nii-öelda liikuva pildi vahendusel kaasa elada ja meelde tuletada veel kord sündmusi, mis toimusid siin Toompeal seoses taasiseseisvumisega alates novembrist 1988 kuni augustini 1991. Ja neid kroonikakaadreid on võimalik jälgida suurelt ekraanilt, mis on siis lossi platsil üles seatud. Tänase piduliku päeva lõppu kuulutav ilutulestik Harju mäel, mis algab siis 23 null neli. Loodetavasti õigel ajal. Just parasjagu siis, kui selsamal minutil seitse aastat tagasi võttis ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Tänavu tähistatakse seda päeva siis esimest korda riikliku. Nüüd astub kõnepulti Riigikogu liige Tunne Kelam, tollane Eesti komitee esimeest. Head rahvuskaaslased lugupeetud külalised, ektsel andsid 1940. aastal totalitaarsete diktatuuride võimusse loovutatud eesti rahvas kõik, kus peaaegu poole sajandi vältel masenduse ja lootuse vahel. Veel seitse aastat tagasi tundus, et Eesti iseseisvust võiks taastada vaid ime. Selle ime põhiline liikumapanev jõud oli eesti rahvausk õiglusesse ja vabadusse. Usk sellesse, et ebaõiglus ja rõhumine ja kestma igavesti. Muudatust iseseisvus ja demokraatia taastamise suunas võib näha lugematute Isamaaliste algatuste ja tegude kogusummana. Koolipoiss, kes süütas küünlavabadussõja sangari kalmul. Tavalised inimesed, kes seisid vastu Eesti looduse reostamisele. Hirvepargi meeleavaldus 11 aastat tagasi mis nõudis ajaloolise tõe väljaselgitamist. Kümned tuhanded, kes koos laulsid või balti keti rivistusid. Nimetaksin siin veel suurimat ja ainulaadsemat sellelaadset kodanikualgatust rohkem kui 900000 inimese registreerumist 1918. aastal rajatud Eesti vabariigi kodanikena. See oli kõige veenvam rahvahääletus. Üksmeelne toetus eesti taastamisele euroopaliku demokraatiale õigusliku järjepidevuse alusel. Nende oma õige kodakondsuse taastanud taasavastanud inimeste valitud Eesti kongress kujunes reaalseks, mitte nõu kogulikuks alternatiiviks okupatsioonisüsteemile. Kriitilistel augustipäevadel 91 kasvas sellest alternatiivist võimalus taastada ehtne Iseseisvus. Rahvusliku kokkuleppejõul. Eesti taasise seisab mõise imega seostuv võtmesõna on tänutunne. Tänulikkus jumala vastu, tänutunne meie sõprade vastu, demokraatlikus maailmas tänutunne tuhandete inimeste vastu, kes astusid vastu võõrvõimule ning sillutasid teed uutele, demokraatlikele struktuuridele. Me ei tohi aga unustada, et Eesti vabariigi taastamise ime puudutab ka kümneid tuhandeid totalitarismi ohvreid. Neid, keda mõrvati. Neid, keda saadeti Nõukogude orjalaagrisse. Neid, keda küüditati, neid, keda paisati kodumaast eemale pagulusse üksnes ehistades Eesti taas üles õiglase ja majanduslikult arenenud ühiskonnana võime mõtestada nende kümnete tuhandete kannatusi. Selleks tuleb meil meeles pidada kõigepealt ühte. Eesti riik ei ole asi iseeneses ega iseenese jaoks. Tema eesmärk on teenida oma rahvast. 10 aastat tagasi kuulutas meie populaarsemat laule. Eestlane olla on uhke ja hää. Tänaseks on ärevusttekitavalt paljudel Eesti kodanikel tekkinud kahtlus, kas aus töökus, seadusekuulekus ning haridus lembelisus on tõepoolest prestiižikas ja hea. Meist igaühe vastutus on see, et me ühegi avaliku või eraviisilise teoga ei õõnestaks vaid pigem tugevdaks eesti rahva usku õigusesse ja õigusse. Seda usku, mis võimaldas meil rahvusena ellu jääda lõpmatuina tunduval ahastus ajal. Seda usku ka sellesse, et veel paljud meist, meie rahvast võiksid vabaduses saavutada seda mida täna õhtul saavutas Erki Nool. Kingitus Eesti taasiseseisvumisele. Tunne Kelam, see sai juba märgitud seda, et tänased esinejad on tõesti kõik mehedaga. Mart Laar ja paljud teised on meenutanud sedagi, et neil päevil oli oluline roll muide ka kolmel naisterahval. Millestki võiks praegusele kõlava meestele taustal natuke rääkida ja need kolm naist olid Marju Lauristin, Liia Hänni ja Sirje Endre, sest iseseisvusotsuse läbirääkimiste käigus pakuti välja mitu ootuse varianti ja osa neist oleks eesti õiguslikud järjepidevus äärmuslikul kujul ja lõpuni toetanud. Ja teised jälle tahtsid kulutada välja uut riiki ja kolmandad ei väidenud üldse ega ei hääletanud näiteks. Ja on arvatud, et tänu just nendele kolmele õnnestus erinevate teede hulgast leida just see õige ja vajalik kompromisslahendus. Just Liia Hänni pakkus siis välja suuna, millele tugejaski hiljem vastuvõetud dokument nimelt pidas iseseisvuse väljakuulutamist võimalikuks vaid kõigi eestimeelsete poliitiliste jõudude konsensuse puhul. Ja selle saavutamiseks siis. Pakkus ta välja, et tuleks võtta kontakt Eesti komiteega ja mida siis ka Marju Lauristin otseselt telefoni teel tegi. Ja kui enne oli põgusalt juttu veel meie lühikesest mälust mõnikord ja võimalused, et miski või keegi või aegade pikku unustuse hõlma vajuda, siis oleks küll paslik meenutada tollast asevälisministrit Rein Müllersoni kes leidis kuule, kui Eesti komiteele vastuvõetava sõnastuse sele räägi. Esinemas siis endiselt Eesti rahvusmeeskoor, kelle kontserte täna tegelikult siin Toompea lossihoovis olnudki. Kõlas Aleksander Kunila lauldes Lydia Koidula sõnadele sind surmani. Ja nüüd astub mikrofoni poole. Edgar Savisaar. Tollane vabariigi valitsuse esimees. Austatud kaasmaalased siin Toompea lossi õuel ja need, kes on televiisorite taga. Meie tänase päeva paatos on Eesti riigi iseseisvus. Tänane õhtu peab meid panema mõtlema sellisest Eesti riigist kuhu kõik eestimaalased ära mahuksid. Ja kus nad ka olla tahaksid. Kui me küsime eneselt või palju on täna neid kes on rahul meie oma riigiga kui palju on neid, kellel on vastuvõetav see mis toimub siis neid inimesi on vähem, kui me sooviksime. Seitse aastat tagasi seisime õlg õla kõrval ja olime valmis end ohverdama üksteise eest. Me hoidsime kokku ja see tõi meile vabaduse. Mõeldes praegu tagasi nendele päevadele tunnen ma sügavat tänutunnet paljude inimeste ees. Aga kui me küsime, kuidas me oleme oma vabadust hoidnud Siis me peame tunnistama et mõnedki meist on üritanud teha sellest oma riigivabadusest vaid piiramatu vabaduse iseendale. Meie riik on tasakaalust väljas. Liiga palju on selles ükskõiksust ja hoolimatust. Liiga palju on seda, mis meid üksteisest eemale tõukab. Ja liiga vähe on neid, kellel on hea elada. Õnnetuseks on osa meist maha salanud selle mida me seitse aastat tagasi uskusime ja millest laulsime. Jah. Me oleme lummatud oma majanduse esimestest edusammudest. Selle edu on aga kinni maksnud haritlased, pensionärid, lapsed ja maainimesed. Need, kellel tegelikult on kõige vähem võtta. Kuulsal loomeliitude pleenumil küsiti. Kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim. Nüüd peame jälle küsima. Kas Eesti areng peab alati toimuma kellegi arvel. Kas siis Eesti seadused, mida teeme peavad vastama kõigi või tähisti ainult üksikute väljavalitute kitsastele huvidele? Paraku ei ole Eestis niisugust võimu kes võiks ennast kõigest sellest puhtaks pesta ja ainult teiste suunas näidata. Aga täna me tahame kinnitada ka seda, et meil on, millega edasi liikuda. Meil on hästi haritud ja ettevõtlik rahvas. Meil on palju võimaldav asukoht. Meil on teiste riikide toetus. Me suudame jääda püsima riigina ja rahvana võime, otsustame ise oma küsimuse. Eesti iseseisvus peab kestma kauem meist kõigist kauem meie lastest ja lastelastest. See on võimalik. Kui me jälle ühte hoiame. Meid on ju nii vähe, et me peame hoolima igaühest. Kui me hoolime inimesest oma kõrval siis olime, ega Eesti riigist. Ja siis ei kaota me tõepoolest mitte kunagi. Siis ei kaota me tõepoolest mitte kunagi. Õnnitlen teid kõiki tänasel päeval. Kõneles tollane vabariigi valitsuse esimees Edgar Savisaar. Esineb rahvusmeeskoor. Gustav Ernesaksa laul Juhan Smuuli sõnadele Ja sellega on vikerraadio programmis Eesti raadioülekanne Toompealt lõppenud. See oli siis taasiseseisvuspäeva kontsert, milles laulis Eesti rahvusmeeskoor ja ülekandetöögrupis olid Rein Paluoja, Andres Tomingas Swing reporterile Toompeal matja keraatele.