Me läheme koos teiega kaugele ja ometi nii lähedasele maali päratu rikkale ja kirjeldamatult vaesele mandrile igivanasse ja siiski nooruslikku Aafrikasse. Ja kui jõuame pärale, oleme hämmeldunud. Detsembris on suvi, juulis tall, talvel on puud lehes ja suvel raadius. Kell käib vastupäeva ning kui must kass jookseb üle tee, tähendab see õnne. Must manner. Maailmas esimene rahvaloendus viidi läbi Egiptuses 3000 aastat enne meie ajaarvamise algust. Loendajat käisid ringi kahe kotiga, millest ühes olid mustad, teises valged kivid. Iga mees lisas neile ühe musta naine, valge kivikese. Ameerika aatomipommid, mis hävitasid Hiroshima ja Nagasaki olid valmistatud Kongost välja veetud Uranist. Alžeerias on järv, millesse suubub kaks jõgi. Ühe vees on palju raua soola, teine toob kaasa aineid, mida sisaldab tindipähkel. Nende ühinemise teel on tekkinud järve täis pinti. Järves ei ole ühtki kala, tema vesi kõlbab ainult kirjutamiseks. Kolonisaatorid tõotasid Lõuna-Aafrika suguharude pealikutele nende maa eest rikkaliku tasu. Tegelikult maksti maailma rikkaimate kullaväljade eest üheksa inglise naela klaashelmeid miskit esitsi. Katoliiklikest riikides annab tunnistaja kohtus vannet käsi piiblil Muhameetlikes maades, koraani aafriklased Niiloodil puudutavat keelega odaotsa, mis lebab kohtu laual. Aafriklasi keskmine eluiga pole ikka veel kõrgem kui 25 30 aastat. Võrdluseks. Indias tõusis 10 sõltumatus aastaga 32-lt aastalt 47-le aastale. Šveitsi piirilinnas Ljubljanas tekkis tüli Egiptuse ekskuninga Faruki ja kellelegi autojuhi vahel, kes ei andnud eks kuninglikule kõrgusele tee. Tema majesteet laskis käiku rusikad ja toimetati kahetsusväärses olukorras politseijaoskonda, sest autojuht tegi seda samuti. Lõuna-Aafrika farmerite kõige otsitumat lambakarjused on jaanalinnud peale absoluutse kohusetruuduseEi nõuana palka ning hangivad endale ka toitu, tööd katkestamata. Kolonisaatorite kultuuriprogrammiks on levitada aastas miljon piiblile. Ligipääsmatutest küladesse heidetakse piiblid alla lennukeid. Ameerikas Mississippi osariigi Jackson'i ajaloo muuseumis hakkas lagunema egiptuse muumia. Tema maha matmise keelas politsei, sest osariigi seadused ei lubamata kedagi, kelle surma põhjused pole selged. Moodustati komisjon, kes hakkas uurima egiptlaste surma põhjust 3000 aastat tagasi. Kuna see selgunud jäi müümiamatmata. Meie õpilased näevad vaeva saksa keele kolme artikliga ühe pantu neegrihõimu keeles on 40 erinevat sõna suhu. Kuid nii kirev ja omanäoline kui ka on musta mandri loodustavad ja minevik tähendab tänane Aafrika meile siiski eeskätt võitlevat kontinenti, kes vägilasena raputab endalt kolonialismiahelaid talu või mikrofoni ette meie väliskommentaatori Vambola Põder. Maailma poliitiline kaart on sageli muutnud oma värvisõdade ja revolutsioonide tõttu kuid muutused Aafrika poliitilisel kaardil seoses koloniaalsüsteemi kokkuvarisemise ka on sellised, mida ei tunne varasema ajalugu. Teise maailmasõja lõppedes oli Aafrikas kõigest neli iseseisvat riiki. Praegu aga on need juba 33. Tähendab 16 aastaga tekkis juurde 29 uut sõltumatut riiki. Iseseisvus on kätte võidelnud ligi 160 miljonit aafriklast. Kokku ulatub Aafrika iseseisvate riikide elanike arv juba 220 miljoni inimeseni. Koloniaalorjusse on jäänud veel umbes 40 miljonit aafriklast. Sellised on arvud tänapäeva Aafrikast. Ent nende ilusate arvudega pole veel kõik ammendatud. Aafrika on rikas, koguni väga rikas manner. Aafrikas toodetakse 98 protsenti kapitalistliku maailma teemantlitest 65 protsenti kullast, 70 protsenti koobaltist, 60 protsenti kolumbiidist, 45 protsenti kroomist, 25 protsenti til, vasest ja Uranist. Peale selle annab must manner 80 protsenti maailma palmiõli toodangust 65 protsenti kakaoubade, 45 protsenti datlite, 32 protsenti Arahhisi ja 16 protsenti kohvitoodangust. Rikkus tõmbab ligi ja seepärast ongi kapitalistlikud suurriigid nii tihedasti liibunud Aafrika loodusvarade külge, et mitte kuidagi neid sealt lahti ei kanguta. Imperialistliku suurriikidel on minu arvates kolm meetodit, kuidas püsida endistes kolooniates ja üks meetod, kuidas vastselt sõltumatuse saanud riiki sisse pugeda. Esimest positsiooni säilitamise meetodit võib defineerida lausega, aga kui see on armastus? Kuna meetod sündis ja valmis lõplikul kujul prantsuse välisministeeriumi keetor see kabinettides siis võib seda lihtsalt nimetada ka prantsuse meetodiks. Selle meetodi juured peituvad Alasti ihas Aafrika rikkuste järele ning õied heas kasvatuses ja prantsuse viisakuses, mis kolonisaator töötab ainult valgetes kinnastes, kandes Re vääril. Kannikeste kimbukest. Eesmärgiks on ületada vahemaa õitest juurteni. Ettevalmistava faasis haarab temperamentne missikallistus aafriklasi, kellele ta äsja andis iseseisvuse hüüete mon, šaria progress ilmub le saatel, mis kolonisaator lausa lämmatab Aafrikas oma kirglike Sembustes. Kui keegi juhtub kogemata ütlema, et see maa oma Faid formaalse iseseisvuse, kuna tema rahvas endiselt vaevleb prantsuse monopolide raudses embuses siis vastab eksponsiivnemis pardoon, millest te räägite, aga kui see on armastus, kas te siis ei tea, mida ütles, mis president? Just tema suust tulid järgmised ilusad sõnad. Me muudame koloniaalsed sidemed, mis meid kunagi ühendasid paljude rahvastega assotsiatsiooniga ja just nimelt assotsiatsiooniga. Seda meetodit kasutatakse kõikides endistes prantsuse asumaades. Teist positsiooni säilitamise meetodit võib defineerida lausega, ah jätke juba. Kuna meetod sündise valmis lõplikul kujul Portugali diktaatori Salazari hallides ajurakkudes, siis võib seda lihtsalt nimetada ka Portugali meetodiks. Meetod sobib kasutamiseks ühinenud rahvaste organisatsioonis. Oletame, et arutlusel on kolonialismi lõplik likvideerimine Aafrikas. Portugali välisministeeriumi oraator esineb siis umbes järgmises plaanis. Väga austatud delegaat, kes enne mind võttis sõna, teatas kõnetoolist minu riigil olevat mingisuguse tasu maad. Aga ma võisin aru saada, püüdis eelkõneleja siduda seda vanamoodsat terminit vist Angola ja Mosambiigis. Iga. Sellisel juhtumil võtke teadmiseks, et Portugalil ei ole kolooniaid. On üks ühtne Portugal, millest osa asub Euroopas, osa Aafrikas. Järelikult ei ole võimalik iseseisvust anda Portugali kolooniates, sest neid ei ole olemas. Seepärast jätke juba see tüütu jutt. Kolmandat positsiooni säilitamise meetodit võib defineerida lausega. Natuke varavõitu, nagu oleks meetodi sünnikohaks, on London ja juhtmotiiviks järgmine tõetera. Saadaks kõik kuradile. Aga Oxfordi hariduseluga. Kõikjal, kus selleks avaneb soodne võimalus, räägivad inglise välisministeeriumi ametimehed. Teate, Me oleme moraalselt ja füüsiliselt ammugi juba kuninganna Victoria ajast saadik valmis andma Iseseisvus omakolooniatele aga kolooniad ei ole veel selleks, lapsed, nad peavad veel hea mitu aastakümmet küpsema ja seda kuritegu me juba idee pooltoorest küpseks peame. Kõik tuleb omal ajal, praegu on veel natuke varavõitu. See meetod sobib kasutamiseks Keenias. Neljas meetod on positsiooni sissevõtmise meetod ja seda võib defineerida lausega. Progressi nimel oleme valmis kõik tegema. Meetod sündis Washingtonis ja see ütleb juba kõik, mida peab tegema. See meetod nõuab mõnesuguseid, dekoratsioone ja rekvisiite. Kõigepealt valge kiiver, mille peale on kirjutatud r o. See kiiver tuleb panna pähe ja kaasa võtta helesinisesse lippu mässitud rekvisiidid Coca-Cola, närimiskummi ja projektsiooniaparaat kinofilmiga. Oo imekaunis Ameerika meetodi lavaline lahendus on naeruväärsuse nii lihtne. Jänki valges kiivris surub aafriklase soovitav konkolasegate Coca-Cola ja närimiskummi ning käivitab projektsiooniaparaadi. Kuni ekraanil vabaneb riietest imekaunis Ameerika. Vabandust, säin mansild, aitab jänkis sellel maal soovitav konkol vabaneda kasulikest maavaradest. Kolm sajandit tagasi veeti välja aafriklasi, nüüd jäetakse aafriklased Aafrikasse ja veetakse aafriklaste asemel välja uraani ja rauamaaki ja vaske ja koobalti ja kaudsukit. Kui võite lugeda, mida Aafrikast välja veetakse prantsuse, portugali, inglise ja ameerika meetodite abil siis ärge lootkegi, et ma enne hommikut lõpetan. Kuid seda loetelu pole mõtet teha, sest pilt on selletagi üliselge. Nii et raskem võitluse osa seisab aafriklastel veel ees. Nähtavast vaenlasest said nad lahti, aga nähtamatuga tuleb alles rinnad kokku panna. Üks Lõuna-Aafrika vanasõnagi ütleb. Kergem on lüüa vaenlast lahinguväljal, kui välja kihutada ta oma majast. Aafriklaste võitlust kergendab asjaolu, et vastased, kolonialism ja neokolonialism põevad progressiivsed paralüüsi. Et see, mis on surmale määratud, peab varsti surema. Nii nagu ühes Lääne-Euroopa riigis ei jätku kindlasti 86 aastast kantslerit sõjamasina täieliku ettevalmistamise ajani. Teine lõuna ka vanasõnaga kinnitab. Ei ole sellist teed, mis ei viiks, et eluaseme juurde. Mul on rahu ja liit ja kui ka kui ka oli siis köitjad A. Ja. Ilmar Raag asse osaleb. Eks? Braski. Vabadus tuul mühiseb otsatu aafrika ta paisutab võitluse ja sõltumatuse lippe, tema kõrbete savanni tee džunglit kohal. Aga missugused nad on kõrgsavand vihmamets. Et armastada, tuleb mõista, et mõista, tuleb teada. Me palume teejuhtideks Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanema teadusliku töötaja, zooloog Harri lingi ning Tartu riikliku ülikooli botaanika kateedri õppejõu Erich Kuke ning teeme retke läbi Aafrika retke mööda Eesti valge-toonekure ammust lennuteed. Oh ei, mitte ainult tema, vaid ka mööda Volta mootorite ja Kunda tsemendi, Tallinna kaabli ja Maardu kemikaalide, meie masinate, kangaste, konservide ja koolivihikute igapäevast teed ikka ikka lõuna poole. Ta ookean tardunud lainet. Nuubia nüüdja, Sahara. Kord kandsid siin 100000 orja mitmetonniseid kive 30 aastat enne kui valmis üksainus püramiidi koonus. Põua Winast silmapiiril. Nüüd tõstavat tuttavate tehasemärkidega masinad paigale Assuani tammi ehituskive. Endine on kõrb lage ja võimas, ülev ja nukker. Ja endiselt kerkib meile teda meenutades silme ette kõrbelaev. Aafrikas on praeguseks levinud niinimetatud trumeda ühe küüruline kaamel. Ta on väga verejooksja, kasutatakse seda Aafrika sideteenistuses liiklemisel koormate vedamisel. Loom on võimeline elutsema nädalapäevade ilma joogiveeta vastu pidada nagu kaamel. Jah, sellepärast öeldakse, et vastu pidanud nagu kaamel kannab koormat ka, nagu ka jah. Jaa. Kui mõni võrdlus tuua, siis Kesk-Aasia kaamera on teatavasti kahe keeruline seal on, öeldakse, kes kaasas olla raskemad inimesed, Andon vajutanud kiru pooleks, siis aga Aafrikas on jääd siis nii ühe kiruga. Kaamelite osatähtsus kaasajal muidugi väheneb, pidevalt tehakse autoteid, liiguvad autod, lennukid, helikopterid, kuid mõningatel juhtudel on kasutatud Neini hoopis omapärasel otstarbel. Üks saksa kriminaal novellikirjutaja reporter hiljuti avaldas loo, mis toetub püsivust, võidud faktidele, kus ta näitab, et suuri raskusi tekitas rahvusvahelisele politseile tabada uimasus vahenditega kauplejaid kes miilid Väike-Aasiast ja Araabia poolsaarelt mingil kombel üle Aafrika uimasus vahendeid Ameerikasse. Ja jäljed kadusid just ära peamiselt Aafrikas kõrbeliivas ja hiljem see nagu kõik asjad muidugi avastati ja selgus et need salakaubavedajad olid väga bioloogid ja tundsid suurepäraselt kaameliseerimis füsioloogiat kui nad salakauba said kätte ja siis selleks, et viia neid läbi Põhja-Aafrika kõrbete. Söödeti sellofan pakendites kaamelitele Se unastus vahendid sisse. Ja kui need tee peal kontrolliti, piinlikult kõige kindlamalt läbi otsiti. Politsei saabus, mille tavaliselt helikopteritega kohale ratsakaravanid autodega korduvalt kontrollilt otsiti läbi, ei mingeid märke, kujuti, aga teisele Aafrika mandriservale siis sel momendil, kui oli vajalik üle anda järgmisele kullerile, see salakaup, tapeti kõik kaamelit, võeti maost need sellofon pakendisse, Urmas vahendit ja anti edasi. Ja nii siis et need kaamelid siis teised ka ühte niisugust erakordset ülesanded, mis nad vist ajaloos veel kunagi pole ja tõenäosusega kunagi edaspidi enam ei täida. Tõeline kaameli allakäik. Jah, kaameli langus õhtumaadele. Kaamel liiv, kivid ja palvetage toitnud, nagu vanasti öeldi, sidus kaamelinööriga oma jala külge ja hommikul päikesetõusu ajal kummardas Allahile alla Meka poole. Ja botaaniku pilt ka ei leia. Kõrbes taimset elu. On piirkondi, kus ruutkilomeetrite ulatuses ei leia isegi ühtegi taimeeksemplari ja on suuri alasid, kus floora koosneb ainult paarikümnest liigist. Kogu Sahara Flora näiteks on ainult paarsada 300 liiki. Sealhulgas muidugi mitte juurde arvata oaasi, kus taimestik on väga rikkalik, sest sa haaras, puudub ju ainult vesi ja väga huvitav oli mõni aeg tagasi lugeda üht lühikest teadet itaalia teadlasest. Fabritsio moorist, kes tuli hiljuti Sahara kõrbes võiks öelda põrutav avastuse. Ta leidis rea koopaid ja nende seintelt ja kaljudelt mujaltki kõrgetasemelisi joonistusi mis oli tehtud tuhandeid aastaid tagasi. Muu hulgas oli kujutatud jõgesid, lopsakat, taimkatet, jõgede kaldaid, veisekarju, sõudepaate sõudjatega ja nii edasi ja nii edasi. Leiti ka ühe lapse muumia ja muumia. Luude keemiline analüüs näitas, et laps oli surnud umbes viis ja pool 1000 aastat tagasi. See tähendab, ütleme umbes pool 1000 aastat enne Egiptuse vana riiki. Nähtavasti elas siis haaras tundmatu rahvas ja valitses lopsakas elu. Kuhu see kadus? Teaduslikus kirjanduses on terve rida fakte selle kohta, et Sahara on ju kerkinud merepõhi. Ja kunagi on siin valitsenud sellised tingimused, kus kõikjal sai kasvada taimed, kuid nüüd on sellest jäänud järele ainult üksikud faasid. Muidugi oaasi sees on ka praegu elu lopsakas. Peamisteks taimedeks on muidugi datlipalm. Millisest elab araablane, seal ei peeta heakspealseks sellist perenaist, kes kuu aega ei suuda toita peret ainult tattidega kordamata, sealjuures 20-l korral. Ühtegi rooga, muide üks datlipalm võib anda kuni 250 kilogrammi saaki aastas. Nii et ühe perekonna toitmiseks ei lähe tarvis väga palju taimi. Vanasti vist oligi, et kui omavahelist sõda sõdu pidasid, siis esimene asi oli või vallutati vaenlase maa või taheti need tagasi saeti käibelt pat datlipalmid masseerida juba garanteerida, et see koht Edatusega tühjaks kõrvuti selle ilusa ja väärtusliku datli Palmiga esineb kõrbes ka selliseid puid, mida me isegi ainult tingimisi võime puudeks pidada. Selliseks Kalahari kõrbes esineb imedain Velvičija taim, millel kogu elu vältel tema elu kestab üle 100 aasta. Kasvab ainult kaks lehte. Ühest otsast nad kõdunevad, teestlased kasvavad kogu aeg juurde. Tüvi on umbes meetri kõrgune, ülevalt otsast paari-kolmekümne sentimeetri jämedune aheneb juurekaelale alla koormusena ja et oleks nagu mingisugune ümmarguseks treitud koonus maasse löödud. Ja selle servas siis kummastki servast lähevad laiali kaks Pika nahkjad kuni kolme-nelja meetri pikkust lehte. Systemaatikute arvates on see taim, võib olla sugulane meie okaspuude, kuid isegi selles ei olda päris kindel. Nii et kui on kõrbes tavaline liiva tuiskas või kergegi siis vaadata esialgu hapuoblikast paar lehtedel maa peal. Aga selle all 100 aastane Tal muidugi lehed suuremad kui hapuoblikast ja muide, see taim kasvab mitte liivakõrbes, vaid kivikõrbes aha. Kõrbega seoses peab üldse märkima, et kõrbe all meie mõtleme alati ja kujutleme tohutuid liivavälju, kuid kõige viljakamad, mitte liivakõrbed, vaid kivikõrbed ja savikõrbes. No siis on loogiline natuke vastu vaielda. Kui võib-olla botaaniliselt viljatu Modon siis putukate ja mitmete teiste loomade suhtes on nad küllalt rikkad. Nii öeldakse, et Aafrikas iga kivi alt võivad leida vähemalt ühe looma iseloom on Skorpion Vähk ega jah, igalühel on. Ainult tema sõbrakesed on suhteliselt nõrgad, kuid sees tema pika saba otsast ise umbes 10 12 meetrit pikk on astel. Mürginäärmed toodavad sellist mürki, mis suudab isegi inimese kolme-nelja tunni jooksul, kui abi ei saa surmata. Nii et kuigi kõrb on väliselt elutu ei maksa seal oma elu pärast väga kindel olla. Muide, Aafrika ei ole ainus piirkond, kus praegu täiesti veetutes kohtades leitakse inimesi tegevuse jälgi. Samasuguseks piirkonnaks on meie Nõukogude liidus täiesti veetud alad Pamiiris. Alles mõni aasta tagasi oli meil endil võimalus näha Pamiiris kohal, kus kõige lähem allikas oli üle poolesaja kilomeetri eemal. Koopas. Eelajaloolise inimese koopajooniseid oli joonistatud karu siis mingisugune loom, millest võis arvata, et ta on metssiga, üks mingisugune suurem, neljajalgne, tema juurde joonistatud nool. Nähtavasti seesama komme, mida seletavad etnograafid ka teiste koopajooniste puhul, jahimees, ennem kui ta jahile läks, joonistas selle looma kujutise ja temale juurde noole, et tema kindlasti jahildüheks saadiga tagasi. Ja sellised kohad praegu on täiesti võimatu ette kujutada, inimene seal oli kivikirve ja puunuia tasemel oli võimeline eksisteerima. Praegu seal ei ole mitte ühtegi rohulibled, ainult kivid ja liiv. Praegu nõuab muidugi väga suurt fantaasia pingutust, et kujutleda muistset lopsakate elu praegustes kõrbetes kuid tulevikku vaadates minu meelest midagi normaalsemat ei olegi. Kui me eraldaksime inimkond ainult ühe kümnendiku maailmarelvastusprogrammi aasta maksumusest see on ainult 30 kuni 40 miljardit dollarit siis saaksime ehitada Kongo jõele võimsa elektrijaama kahe v hoidlaga mis muudaks Kongo laevatatavaks. Ja tänu tema veehoidlatele viljakaks miljoneid hektareid. Lääne-Sahara kõrbealasid. Muide on selliseid andmeid, et Aafrikas võiks heade niisutustingimuste puhul Sahara kõrbes umbes Belgia ja Hollandi pindalaga territoorium toita kogu maakera elanikkonna praeguses hulgas see tähendab juba üle kolme miljardi inimese. Jäi selja taha tuhandeid kilomeetreid jäljetuid teid enne kui taandus kõrval. Veel võitleb Liivia taime juur. Veel on siin asuvaid isal okaspõõsaid kuid ees laiub juba ikka sügavam rohelus. Seal on vesi, seal on elu. Siis tuleb esimene leediküla ning peagi võib rändur sumada rinnuni ulatuvas rohus mille kohale laotuvad üksikute puuhiiglaste sajameetrised võlad. See on savand. Savannile annavad omapärase ilme, kaks taimeahvileivapuud ja Agatsiad ahvileivapuud kuni kümnemeetrise tüve läbimõõduga ja isegi üle 5000 aasta vanad puud. Kuid leivapuuks ta siiski ei sobi. Tal küll kurgisuurused viljad, kuid inimesele kasutamiskõlbmatud akaatsia taga nende kõrgus ulatub kümnetesse meetritesse. On nagu laiali laotatud vihmavarjud. Lehestik on nendel ainult teatud kõrguses paari-kolme meetri ulatuses üsna tipus. Ja kui meie oleme harjunud sellega talvel on taimede raagus, siis seal on nad suvel raagus, sest suvel on liiga kuiv ja kuum. Ja taimed on sel ajal nii-öelda puhkeolekus. Sellest muide võib ka arvata, miks peab kalgi Rekule nii pikk kael. Ma just vaatasin, millal me jõuame selle küsimuseni, mis juba prantsuse entsüklopeedia Nonii huvitas. Kõige huvitavam oli see, et kuigi kaelkirjaku kael tema õlakõrguse juures kaks ja pool meetrit on veel umbes kaks ja pool kuni kolm meetrit pikk kael kirjakaks, korralik kaelkirjak on vähemalt kuus meetrit, tema silmad asuvad kõrgel ja võiks nii kõige Suursuguse malegi vaadata ülevalt alla skaalasse sama palju lülist kui inimesed. Ja nii nagu kõigil imetajatel, välja arvatud väga vähesed erandid, ikka seitse lülija andmeid ja nüüd on väga pikad. Teatavasti uuemat vastust küsimusele, miks on kaelkirjaku pikk kael? Ei ole kuulnud seal sellest Laarist Mikson türklasel kõver mõõk, sirge mõõk ei lähe kõverasse tõpe. Kaelkirjak olevat pikk, mitte ainult kael, vaid ka keel, seda pole kuhugi panna. Siis on pika kaela või? Muide seal ongi, selles on, selles on ka oma tõeterakaelkirjak, on muidugi ammu tuntud, üks niisuguseid iseloomulikke loome Aafrikale midagi, vanasti teati, kuid esimene kaelkirjak toodi Euroopasse alles 1827. aastal. Nimelt egiptuse paša tegi inglise tolleaegsele kuningale niukseid kuningliku kingituse. Noh, see sündmus ise võib-olla vääriks nii tähelepanemist, aga üksikud detail on meelde jäänud sealt, nimelt kui toodi seda kaelkirjakut mööda Londoni tänavat, rahvasumm oli muidugi ümber, kõik vaatasid imeline loom ja edasi siis ühes kõrvaltänavas tuli sinna üks tüüpiline konservatiiv. Ta vaatas seda kaelkirjakut, pessis pea aga niivõrd kuklased, silinder kukkus maha, võttis maas silindri klopisse, läheb puhtaks, panin ta pähe ja ütles siis tüüpilise lause, mis iseloomustavad konservatiive. Niisugust loomamaailmas olemas olla ei saa. Kaelkirjak on kaelu muidugi tal nii täiesti kohastamis nähtus selles, et elutingimustele ta elutseb vannis, kus tõesti lehedamaga kõrgel kõik toidupuudusest pääseda teisi sõralisi on seal ka väga palju, kes söövad madalamalt ära, söövad, madalamalt ära, söövad, siis tema ongi selles konkurentsis niimoodi välja tulnud, et sööb siis ülevalt poolt ära, mitte ainult toit ei ole seda soodustav, tal vaid ka kaitseb vaenlaste vastu. Ta ei ole kuigi väga kiire jooksja, ei ole. Kaelkirjak jookseb suhteliselt nii aeglaselt ja mitte väga pikka maad kuid hästi kiiresti ja varad jalga laskma varajalgast märkab esimesena. Demo märkab juba kaugelt ära, ütleme, ligihiiliva lõvisalt või teise kiskja ja selle tõttu siis pääseb sealt nii kiiresti. Tema hüpped on muide kuni 12 meetrit pikad, aga sellega ta võib liikuda lühikest maad. Kopsumaht on tal ka muide päris soliidne, kui meie sportlased kiitlevalt, kui tal seitse, kaheksa liitrit kopsumaht juba sisse. Kahel kirjanikul on 147 liitrit viis ämbritäit ja nii korraliku vahe mahuks sisse. Aga lõvi eestika lõpuks minema ei pääse, kui on hakkaja lõvi? Ei, vastupidi. Hakkaja lõvi Est pääseb alati terasest lõvi, kes hakkab jälitama, see jääb kindlasti saagist ilma. Lõvil on niukene kassi kommet tema saaki valitseka. Meie kujutluses lõvi on hästi niisugune suur ja kõrge loom, kuid tegelikult lõvi õlakõrgus on ainult umbes meeter, isegi kõige suuremad Lõvi alamliigid, kes on sealt teada nende pikkus koos sabaga ületa palju kolme meetrit. Kui ta on äärmiselt tugev loom, Lõvi võib üheainsa käpalöögiga purustada niukse härjasuuruse looma selgroo. Omal ajal lõvisid väga palju. Ja ajaloost on teada, nende vastu isegi peeti seal päris niuksed. Suuri haaranguid, sõna moodi, ettevõtteid ja neegrid on nendega alati hädas olnud, sellest ajast alates kaneeli muutusid, nii osalt paikseks hakkasid kasvatama, ütleme koduloomi. Tekkis neil ka tõsine vastuolu lõvidega kuningaga, selle jah vannide kuningaga, üks manaaegseid mooduseid lõvisid tappa, oli massaidel teha seda oda ja pikka Noaga. Kusjuures mitte niivõrd põrutab jälle see, et nad noa ja odaga läksid kallale, kui see, et nendel oli seatud isegi eriline nimetus ja aunimetus sisse selle mehe kohta, kes neli korda haaras lõvisabas kinni ja hoidis lõvi nii kaua sabas kinni, kuni teised mehed lõvi ära tapsid. Siis kui mees sai selle aunimetus, oli neli korda selle trikiga hakkama saanud. Sellest ajast peale pidi tema oli tema moraalne kohus võidelda ükskõik millise teise loomaga, ei tohtinud absoluutselt mingit suurt hirmu karta. Möödunud sajandi lõpul on andmeid veel, et umbes 1000 massay sõduri kohta leidus kaks sellist meest, kes sellega hakkama said. Üheks iseloomulikuks loomaks. Savannialadel on veel Aafrikas ninasarvikud. Neid on tunda teada kaks liiki. Üks neist, valge ninasarvik on väljasuremisele ja teda tuntakse õige vähe eksemplare. Veel looduskaitsealadel on ta veel säilinud. Tamiili suur loom. Õlakõrgus on kuni kaks meetrit ja pikkus ninaotsast sabaotsani kuni viis ja pool meetrit. Kusjuures tema esimene kahe sarvega esimene sarv on tal Kunimeetria veerand tähendab 125 sentimeetrit pikk, tagumine on tavaliselt lühem 10 kuni nii 60 sentimeetrit, ainult. Must ninasarvik on tavalisem, ta on väiksem loom, võla kõrvus on tal ainult nii normaalse mehe kõrgus 1,6 meetrit ja üldpikkus ainult kolm ja pool meetrit kaaluta, nii tubli tonni ninasarvikud olla ka väga ebameeldiva iseloomuga. Kunagi pidavat teadma, mis ta järgmisel hetkel ette võtab, kas ta tormab vihasena teda häirinud inimesele peale või pöörata rahulikult ringi, läheb minema. On teada juhus, kus ta on isegi raudteeliikluse seisma panud. Puhkevedur on, tema arvates on pessa nii paras poiss, temaga jõuga paras vastane ja läinud raudtee rongi ründab rongi pärast kõike seda, mida te olete ninasarvikud rääkinud ja pärast seda, mida me oleme dokumentaalfilmides või kasvõi Tarzanis näinud ninasarviku kohta. Kuidas neid elukaid puuri saab? Paljudes loomaaedades Anadi olemas? Muidugi, omal ajal püüti neid suurtesse lõksudesse, meelitati sisse või tehti augud lihtsalt tunnis laugud, akas ta sealt välja vetikaaugu üks sein kaevati libamisi, ise tuli välja ja läks ise puurid, aga viimasel ajal on teised mured tekkinud ninasarvikud, nagu näiteks valge-ninasarvik, kes on välja suremas. Tega oleks võimalik säilitada ainult üks looduslikus reservaadis. Aga kuidas seda sinna saada polegi võimalik? Iga ninasarviku, kus on jaaguar kesine, koosneb looduskaitseala teha ja siis jõutigi selliste proovideni püüda neid vabas looduses päris nii aktiivselt, mitte mingi passiivse püünis auguga teisiti. Ja katsed andsid häid tulemusi, veomasinaga sõidetakse mööda savanni, otsitakse üles, kus nähtub ninasarvik, leitakse, ninasarvik hakatakse jälitama. Ja umbes 300 meetri jooksul jõudvat veomasin lina värvikule nii kohakuti järele talle, et pika bambus ridva otsas Panagsele kõva tross ümber kaela. Trossi teine ots on kinnitatud, aga veoauto poordi külge. Nüüd muidugi taandatakse, järjest kiirust pööratakse, teine ots hakatakse vaikselt, pidurdavad ninasarvikud. Kui ninasarvik on juba nii ära pidurda, õudeta paigale jääb, süstitakse talle tubli annus puhastusvahendit, mis ta lihased kõik paraliseerib, tõstetakse lihtsalt kraanaga auto peale ja viiakse sinna, kus ta vaja viia. Tahaks siiski seda arsti näha ja seda süstalt. No arvata võib, et see peab kaunis nii. Kolossaalsed mõõtmed, täiesti ninasarviku nahk pidi olema üsna mitu sentimeetrit paks. Ta on jah, kuulub nende niinimetatud paksu naha, ühesõnaga süstla otsakson, kaevuri Buuria ämbritäis nominaali on sees. Me liigume edasi sinna, kus voolavat Kongo jälge. Nagu poliibi haarmed tungivad nende kaldal savanni troopilistes džunglites rohelised vöödikud. Siis vallutavad nad kõlki ja rändur peab võtma vöölt võsa, noa. Tavaniiskuse ja vohava elu priiskab küllus. Oleme ekvaatoril, päike onseniidis, ümberringi on troopiline, vihmani. Troopilises vihmametsas sajab mitte ainult siis, kui pilvedest vihma sajab, vaid ka ilusa ilmaga. Need metsad teatavasti asuvad väga niisketel. Maa-aladel ja taimedest aurab pidevalt lehtedes vett, mõnedes taimedes isegi nii palju tse eraldub tilkadena lehtede servades. Kui soovid vihma kaela saada, siis tarvitseb vaid suure puu alla minna ja oled märjem, kui meil isegi päris korraliku vihmasel ajal muide troopiline ürgmets. See džungel, milles filmiti Tarzanid. Võtted õieti, mida Tarzani võttes kujutatakse, on sõna tõsises mõttes väga metsik läbipääsmatu. Sellele metsale annavad ilme kõrged puuhiiglased ja täiesti tihedalt läbi põimunud liaanid. Väänkasvud, millel vanas filmis kujutatud Tarzanid, milles Darnell sõitis 100 miljoni võime nimetada maakera kõige pikemateks taimedeks, nad võivad kuni 300 meetrit pikad olla. Samas nad on nii tugevad, et köie otsas võib rippuda mitte üks, vaid mitu meest. No mis ta sai, see puutub, siis siin ei ole mõtet nüüd botaaniku käest kinnitust otsima minna, aga ühe fakti kinnitas, tahaksin siiski kuulda. Sellest on möödas mõned aastad kui, kui ma ei eksi, vist Snanieszila ja hiljem ka meie ajalehed eesotsas vist Eesti raudtee lasega. Aga mis ta noorte hääl oli? Avaldasid no võiks öelda sensatsioonilise teadaande. Õieti lookese jutt on inimsööjast puust, mida pärismaalased kusagil just Ekvatoriaal-Aafrikas kutsuvad loatambaks. Episood oli järgmine, kord läks läbi džungliväesalk. Ohvitser oli lasknud faasani ja koer jooksis seda ära tooma. Joostes läbi rippuvate okstega puu alt haarasid äkki õlad, oksad nagu londid koera õhku. Ja tõstsid Killiva looma võra kliinikusse. Peremees urkas koerale appida, isegi tulistas puud mitu korda, kuid poi andnud koera tagasi. Ohvitser ronis puu otsa, et koeraokste haardest välja aidata, kuid sattus ise okste vangistusse. Ta tõmbas noa välja ja lõikas ühe oksa katki, kohe roomasid asemele uued Nad põhimõttelist ümber käenuga kukkus alla ja põimusid nii ümber kogu keha, valmistades kogu inimesed ohvitseri karjete peale, saabusid võsa virvestega sõdurid ning raiusid oma juhi vabaks. Toodi alla aga surnud koe, kuid kuna ta oli surnud ja puu hakkas inimesi huvitama, visati ta puu otsa tagasi. Mõne aja pärast kostis sealt tükk aega kontide raginat ja umbes pool tundi hiljem näidati koera võrdlemisi kesised säilmed kondid puu otsast alla. Sõdurid panid puu põlema. Loata mao, hakkas tulega võitlema. Tekkis vastik liha kõrdamisel ehk puu inimsööja põles hommikuni. Seal muidugi põrutav lugu, eks ole. Ainult kui palju nüüd siin on Tendroloogiat ja kui palju rahvaluulet puutub üldse lihatoiduliste taimedesse, siis selliseid tuntakse mitte ainult Aafrikas, vaid neid esineb isegi meil. Ja Aafrikas on tõesti üsna suuris liha, Tõdilise taim, pisukamaid, kuid selliseid milist kirjeldatakse seal selles artiklis selliseid botaanikud praeguse ajani ei tea olevat, arvatavasti on siin tegemist rahva loominguga on lihtsalt paljudest faktidest kokku sünteesitud üks hästi kummaline olend. Selge on aga üks, et kogu selle loo elemendid üksinda võttes on enam-vähem kõik siiski üsna tõepärased. Analüüsiksime seda natuke lähemalt. Kõigepealt nendeks haarneteks nendeks polübi käteks nendeks ongi arvatavasti needsamad liaanid mida troopikas esineb igal sammul ja mis troopikametsas rändavale inimesele igal sammul ette jäävad, mille vastu tema võitleb ainult oma pika võsa noaga ja mille seda võib ennast peab ja millesse ta mässib, võib ka takerduda, millistel on isegi näiteks okste küljest lehtede küljest selliseid tugevaid haake, millised võivad teda väga tugevasti kinni hoida. Muide kaugemalt üks näide. Mehhikos esineb selliseid taimi, milliste otse isegi ohverdati inimene inimene löödi põõsasse, ta enam ei olnud võimeline väljadele või löödi taimeotsa et konstant nii tugevate sealt minema pääseda. See on üks selline võimalus. Teiseks, Aafrika ürgmetsas troopilises vihmametsas esineb üks teiste taimede just nimelt suurte puude juurtel parasiteerib rohttaim. Nii nagu parasiitide rikka nendel ei ole midagi muud tarvis elamiseks kui väike lühike varreke ja mõned sellised imitorud, millega hangitakse peremehe juurtest toitu ja õistaim järglasi toodaks. Selle taime õis on teadaolevatest maailma suurimaid, tema läbimõõt on üks meeter, paras seisvee hiiglasse revääri kaunistuseks õis kasvab täiesti maapinnal ja troopilises vihmametsas on tema tolmutajateks kärbsed, millega aga kõige kergem on kärbseid juurde meelitada. Kahtlemata raipehaisuga ja raipe järele haiseb see taim tõesti väga korralikud ja arvatavasti siit ongi tingitud teine. Selle jutu seisukoht nimelt keedi rändurit teisele taimele juurde juhtus, tundis kanged raipelõhna, eks ta siis arvaski, et küllap see taim on nüüd midagi elusat looma ära söönud ja tema jäätmed nüüd kusagil haisevad ja võib-olla isegi tules see taim või midagi sellist, väga väga tõenäoline see sna levitada, sest needsamad ained, millised seal lõhnavad, need on täiesti samasugused ained, millised eralduvat liha roiskumisel. Mis puutub troopilisse lihasööjate taimedesse, siis esineb mitte küll Aafrikas, aga teistes maailmajagudes troopikas selliseid lihase taimi, kus taimeleht on kujunenud selliseks väikeseks kannuks, kusjuures kannusse võib mahutada isegi paarsada kuupsentimeetrit vett. Kusjuures selles kannus põhjas on selline hästi tugeva toimega vedelik ja kannud ise on väga ilusad, sinna tulevad peale ronima putukad. Isegi sinna võib mahtuda sisse väiti hiir ja kujuks loomakesena sisse sattunud, kui tema ennast just ei jõua läbi kannu sinna välja närida sisse tugeva toimega vedelik lihtsalt lahustab selle loomakese ära. Loomakese mahlad, loomake nii-öelda kasutatakse ära toiduks, nii et ka siin on oma tõepõhi olemas. Nendest kolmest kokku nendest kolmest kokku tõesti on võimalik sünteesida üks selline load Tamma loata vao täpselt nii, nagu vanad hiinlased kõigist elusolenditest kokku sünteesisid oma draakon. Meil oleks neil kõige silmatorkavam maks loomaks Aafrikas vast elevant. Aafrika elevant on sugulane india elevandiga, kuid sellest märksa suurem. Ta õlakõrgus ulatub poole kolme ja poole meetrini väiksemate kõrvadega suuremate suuremate kõrvadega. Aafrika elevandi kõrvad on nii võrreldes india elevandiga umbes poole suuremad ja hästi laiali kandal võimsad kihvad kihvade pikkuse Bizalomale ületada üle kahe ja poole meetri. Üks kihvt võib kaaluda 90 kuni 100 kilogrammi. Kihva tulidki võtüheks selleks põhjuseks, miks element omal ajal alus hakati nüüd nii hävitama, mis teda ei suutnud kaitsta, vaid vastupidi just said tema hukatuse allikas sain oma hukatuse allikaks. Võib näiteks märkida, et ainuüksi kumbu alalt 61 aasta vältel 1880 90 1950 tapeti umbes 585000 elevanti ja miljon 800000 tonni liha. Jahka jäi aafrika metsadesse savannidesse loomade keskel tõlkida ja lihtsalt putukad hävitada. Enamasti küll. Siin võiks tuua veel paralleele, eks ju, ameerika piisonikarjad, mis enne ulatasid nelja-viie miljonil kuni kaheksa miljonit isendit hävitati ju seal vähem kui 10 aasta jooksul ära, niiet pärast tuli need looduskaitse alla võtta ja seal täpselt sama liha ja kõik maha ja võeti ainult sisse panna nahk. Öelge veel siis, et valge mees skulptuuri raske ütelda, seda faktidega räägivad paljudel juhtudel vastupidist. Praegust tuntakse või teatakse, elevant olevat Aafrikas umbes 200000, veel üheks huvitavaks loomarühmaks. Aafrikas on muidugi veel ahvid. Aafrika on üldse üks niisugune manner, kus peale selle seal ahvid puu otsas käivad, sinna isegi mõned kalad lähevad, on teada muda hüpiklane. Kas ta on kuni 65 sentimeetri pikkune kala kes ronib veest välja, sulgeb oma lõpused kõva lõpus kaanega ja siis oma niuksed tugevate võivad abil ronib mööda muda edasi, otsib seal putukaid igasuguseid ja liigutab oma neid suuri teleskoop silmi. Kui kallakpuu on, võib ta seda mööda tõusta presi kõrgele harjumatu mõelda küll. Kalad, kes ronivad puu otsas ja ninasarvikud, kellele süstitakse nominaali. Aga on teada, et Ugandas anti välja seadus, mis on võib-olla Aafrika loomariigi veidruste krooniks. Käesolevast ajast loetakse koduloomadeks lambaid, sigu, lehmi, püüton, madusid, krokodille, metssigu ja saarmaid. Seevastu lõvid, leopardid, ninasarvikud, kotkad ja gorillad kuuluvad metsloomade hulka ja nende koduse pidamise eest karistatakse. Tegime põgusa retke läbi Aafrika kolme tüüpilise kliima ja maastikuvööndi. Ütlema oma teejuhtidele ülikoolilinna teadusmeestele Harry lingile ja Erich kukele äike. Ja läheme nendega kaasa Tartusse. Väljas lõõtsus vinge tuul ja keerutab Tartu tänavail lume, tolle ega tee väljagi, et kusagil kuumusest nõretavas kongos oleks iga tema puhang muinasjutt, tuline nauding mida asjatult oodatakse. 1000-st elektriventilaator, turist. Kuigi on Aafrika päev, on siiski kummaline tunne astuda etnograaf Jüri linnuse saatel alla Teaduste Akadeemia etnograafiamuuseumi treppidest ning näha Muhu näitsikute paksude villaste sukkade ja labakinnaste kõrval selliseid kostüüme. Milleks ühest Eesti seelikust saaks terve küla piigadele ja jääks ülegi. See on õigus. Aafriklaste palli tualetid on väga tagasihoidlikud ja katavad ainult alakeha. Meil on tegemist taimekiududest, ripppõlvedega ja kohati ka meistel üsna tagasihoidlik kui nappide niudevöödega. Nii et see kõige vanem kostüüm teil siin ei ole veel kudumis ja õmbluskunsti üldse vaja läinud. Ei, tunti ainult punumist ja sõltuga, aafrika vanemad rõivaste esemed on punutud taimekiududest või lihtalt lahtised looduslik kiud. Aga siin on juba vist pisut moodsam kostüüm. Meil on tegemist jälle puukoor riidetükiga, mida tõenäoliselt on kasutatud mingisuguse katteks, see on tõepoolest puukoor ja, ja mina pidin ütlema, et see on kõige peenem linane, mida ma kunagi näinud olen. Hästi töötle puukoor näeb väga hea välja ja tänapäeva aspektist väga nii moodsa üldilmega, nii et sobiks ka meile igale poole diivanilauale. Ja seda on tõepoolest teie riiulil kahju hoida, see võiks olla ei tea, kus ülemnõukogu presiidiumi ooteruumi moodsal lauakesel täiesti ja tunneksid kõik tema ümber hästi. Kehakate osakond on arusaadavatel põhjustel võrdlemisi väike nap. Jah, meie juurtega kaasaegsete Aafrika hõivatust ei ole, sest tänapäeval üle läind juba linase rõivale ja kohati üsna euroopaliku moele. Üsna rohkes toome kodus tarbeesemeid, mis on tehtud pähklikoortest, kõrvitsatest jagas savist ning puust ja siini ilmneb jälle nagu kõike mujalt rahvakunstis otstarbekuse ja ilu. Meeldiv kooskõla. Põnev vaadata, Aafrika toidunõusid, veenõusid, mis on tehtud kuivatatud kõrvitsatest ja kust dekoor paelad väga kaasaegselt katavad. Nõupinda värviskaala on täiesti kaasaegne, punane, oranž, kollane, roheline ja nii edasi. Aga mis punutud esemed Meerunud, mis kangesti meenutavad kõige moodsamaid daamide käekotte kandekotte suvel. Ka need on olnud aafriklastele Arge naistele kandekottideks. Nende kõrval aga näete pikki moodsa mütsilaadseid esemeid. Omavahel öeldes mina neil mõtlesingi. Need kahjuks pole mitte soengu täienduseks, vaid on tegemist v kurnadega metallesemeid, tööriistu, majapidamisriistu veekogudes on teatavate Aafrika oli maa, kus kõigepealt veel kahtlusele raud juba teisel aastatuhandel, nii et ammu-ammu, enne kui jõudis raudtee Euroopasse, kui valged mehed läksid kultuuri viima pea ja tänapäeval arvataksegi. Just neegrid ongi metallurgia all leiutajate. Sel ajal, kui nendele kultuuritoojad veel kivikirvega tungisid, olid neegritel juba metallesemed, metallesemed ja just huvitav on see, et nemad kivil läksid üle otse rauale, kuna teatavasti Euroopa oli vahel vask ja pronks. No siin on üks kõver nuga, mida tõenäoliselt on kasutatud puu villariti banaanide korjamiseks, temal on varustatud toreda elevandiluust käepidemega. Nüüd jätab väga dekoratiivse mulje. Ei tea, millest see tuleb küll, kuid peab ütlema peaaegu iga eseme joones või siluetis või üldises laadis. On tõesti midagi väga kaasaegsete, eks ole, kas või need lõiked siin nähtavasti juba sel ajal esikohal oli otstarbekus ning otstarbekas on kaasa toonudki ka meeldiva ja vajaliku kuju relvastuses muidugi. Klassikaline loodusrahvaste relv, vibu ja nooled, eriti rikkalik noortekogu. Meil on veel paar huvitavat kahvlikildu b teil on lõuna pantu hõimud, mis on tehtud seebu, nahast, ovaalse kujuga ja omamoodi nii huvitavalt kaunistatud halli-punase-valge vahelduvate pindadega. Kilp oli siis tolle aja kaitserelv number üks aga mitte vist vähem loodeti nendele puust puu jumalatele puuslikudele, kes pidid samuti kaitsma. See on õigus, on ju aafrika helkishite maa ja Arnold arvasid, et nende esivamati jumala kasvavad kindlas kohas fetiš siis mida nad kummardasid ja mille andsid ka sellise kuju, nagu inimene jumalaid loob, see on nende enda kuju. Ah see puust mehike pidises omalajal suurele mehele hirmu nahka ajama. No sellegi hirmu suurele kui ka väikesele ja tema tuli hoida teda tuli kummardada ja pesitsesid temast kogu esivanemate hinged ja siit saadiga julgustus võitluses loodusjõududega ning võitluses vaenlasega. Huvitav kostüüm, mees oleks nagu sisse pakitud nagu kauplusest toodud jumal. Ja just siinias kaetud keha sees pidid kasuma hinged ja vaimud sõltuda pidi olla natukene lahtikäiv, et nad saaks välja tulla. Ärge siiski lahti võtke, ega meil nüid vaim eriti siia vaja ei ole, ega ei võigi, sest võõravastane vaimult väga pahatahtlikult. Aafrika fetish sütel oleme tänu võlgu seetõttu, et sealt on välja kasvanud tänapäeva Aafrika väga rikkalik inimskulptuur. Need pisikesed puukujud kaks 30 sentimeetrit kõrged, mis on tehtud tavaliselt mustast eebenipuust ja mis annavad hästi edasi arglaste üldist ilmet, nende tegevust ja mida Aafrika rahvakunstimeistrid rohkisi tootnud just Euroopa turistidele. Ning meie muuseumissegi on nüüd sattunud paarikümne ümber. Väga peen töö ja nikerdas kunst ja huvitava katsega raske anda. Eebenipuu sellest räägitakse piiblis juba viisiplistaminevast palju juttu, ainult meie ette, kuidas temast on väga ähmane kasse upuks, ta on peaaegu natukene vee alla vajub, meil ongi siin umbes paarkümmend egiptuse keraamilist eset ja siin avaldub muidugi ka Vana-Egiptuse kunst iseloomulik külgne stoilise rahulikult näojooned ja just inimese kasutamine ka keraamikast. Nagu üldse on Aafrikale iseloomulik. Ärge maha pillata, seda ei saa kusagil tasemel. Koputasime Vana-Egiptuse uksele. Kas meie tarbekunstnik kond on nende vastu huvi tundnud? Meil on käinud mõningad tarbekunstnikud siin ja ikka elati, üllatunud teiste rahvaste rahvakunsti väljendusrikkuse ja meeldiva ornamendi ees ja nende Rohti kopeeritud ja mõelnudki kaasa toodud esemel võime näha taolist nii väga eksootilist ornamendikad, mis on saanud aga kaasaegse lahenduse ning meile väga ja väga vastuvõetav juba nähtuna läbi. Meie silma ju. Aga see, see on jälle üks jumal. Aafrikas oli kombeks alustata kõiki toiminguid ikka tantsuga, selle juures taotleti ka jumalate heakskiitu ning siingi näeme ühte käeshoitavad puust jumalat, mis on kaetud plekiga. Nii ja nüüd, kui juba on tantsujõutud ja täiskuu on väljas tamm, tammid kõmiseval, siis läheb lahti rütmikas ja lõbus tants, mida näeme kõikjal-kõikjal Aafrikas, sest iga töö algas ning lõppes tantsuga. Ning seal polnud mitte ainult tantsufunktsioon lõbufunktsioon, vaid täitsa teata viisil meie tootmisvõimelisi ülesandeid ja tänu sellele aastatuhandeid kestnud tootmishommiku ja sihtvõimlemisele. Võib-olla mäe imetlemegi kõikidel olümpiamängudel, kui neegrableerid lähevad jooksma 100 meetrit või, või hüppame kõrgust, eks ole. Ja see ei ole mitte juhus, vaid see on pideva otstarbekad üle kehalise treeningu tulemus. Siin ette mõningaid aafrika ehteid, väiksed käe võrukesed, mille küljes on Kuljused. Need on ühtlasi ka munetideks kaitses jälle kurjade vaimude vastu. Edasi näiteks näete väga vahvat taime viljadest tehtud kaelakeed nagu kuivatatud õunad nööri otsas ja nende vahel on metall ketikesed ja ma usun tänapäeval iga iga naine oleks väga õnnelik, kui saaks nendega ringi kõndida ja üldist tähelepanu äratada. Eye stiivses otsus 100 protsenti. Edasi läheme kõrvarõngaid, mis enam, millest viga tahan, loobuks iga tam loobuks tehtud vaskspiraaltraadist ning nende kaal on pool kilo ühe kõrva otsas. Mis see tulemus on sageli kõrvad lestad min kuni õlgadeni ja mis siis, see on eest on nagu krokodill ja tagant nagu madu. See on omapärane aafrika keelpill, kus on kaotanud kasutatud pilli Kerena mao nahka. Kuna siis keelte alussõna on kasutatud elevandiluud, mille antud krokodilli nii kuju. Kolm, kolm tüüpilist Aafrika olendit ühes pildis ja on kahju, on see meeldiva häält, pole kunagi kuulnud. Tema keeled, mis on, on katki läinud ja kohati ära kuivanud. Küllap ta oma hääle poolest peaks vist üsna sarnane meie põispillil olema. Maonahast keeled printsiip on sama. Tamm tammide saatel sündinud valge käsuhüüete saatel kasvanud musta Landri tänane poeet pealkirjastab oma luule kui kosmilised rütmid. Ma tean, et ühel neist päivist, mis ei ole veel köitnud kellegi isa ja vana ja vaariza sugupõlv, hall, kelle elu on elatud vastavad miljoneid. Miks, mida Reilt küsivad nende ees usaldust õhkuvad vastsete elluastujate sugupõlved. Räägivad nendest jätte Eestiski päevadest päevist, kus rahupiibu süütasid sõdinud suguharud päivist, kus tapetud veiseliha rahvas jõe äärde laiali pildus. Selleks, et sadusid, saadaks vihmadema Eestit päivist, kus suurveelaine minema kandis inimesed ja kiitsid bataadi savipottidega, ütled päevist, kus võõrast verd rõhu ja põgenes sinna, kust tulnud päevist, kus verised käed küüned lõid meie poegade, istu. Päevist, kus aafrika rahvas raputas endalt polüübi lõtvunud haarmed. Päevist, kus elektrivool muisse muula eest käima lõi, jahvatuskivid. Nemad kostavad kõigile küsitule vastavad kõik noorte põlvkondade miksid. Ainult et nemad ei hakka loendama aastaid loendama päevi, tunde ja aastasadu enam kauri karpidest helmeste abil, mis nende onnides ripuksid Uncal nurgas. Ei arvepidamine, käib neil teisiti. Autor esitleb end. Tuntud Aafrika poeet, Kaana presidendi preemia laureaat jonno käi kõneleb meiega keeles, milles kirjutati kosmilised rütmid. Inimesed on erineva nahavärvi ja erinevate kommetega inimesed on erineva maailmavaate ja erinevate tõekspidamistega. Kuid ühes küsimuses on nad kõik eranditult üksmeelel. See on rahu. Nojah, ma, Nagu. Aafrika poeesia, tema süda ja mõistus, relvad ja töö. Kõik see peegeldub ainsas, sõnas vabadus. Relv käes, nii võideldi vabaduse ja sõltumatuse eest. Tööriist käes, nii kindlustatakse seda, mis võideti relvada. Palume intervjuu majandusteaduste kandidaadilt, Eduard intilt. Palun iseloomustage lühidalt, missugused majandusalased probleemid seisavad Aafrika äsja vabanenud rahvaste ees. Probleeme on palju eelkõige. On ju üldtuntud tõsiasi, et poliitilise vabaduse kättevõitmine ei kindlusta veel tõelist iseseisvust. Selleks, et Aafrika rahvad muutuksid täielikult iseseisvaks olen vaja saavutada veel majanduslik iseseisvus. Poliitiline iseseisvus tuleb rajada tehaste ja elektrijaamade kindlale alusmüürile. Ainult siis võivad Aafrika rahvad öelda, et nad on tõeliselt vabad. Kuidas seda saavutada? See küsimus on muutunud aafriklastele väga aktuaalseks. Ainuüksi oma ressurssidega ei suuda latt likvideerida seda tohutut majanduslikku ja kultuurilist mahajäämust, mida sajanditepikkune kolonialism on põhjustanud. Noortele Aafrika riikidele on vaja majanduslikku abi. Neil on õigus seda nõuda. Imperialistid peaksid tagasi andma kas või osakese Aafrikast röövitud parandustest kuid seda nad muidugi ei tee. Vastupidi, imperialistlikud suurriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega püüavad kõikvõimalike abinõudega säilitada ja taastada kolonialismi mitmesugune. Näiline abi on ussikeseks õnge otsas, et püüda Aafrikast rasvaseid kalu kehtestada kolonialismi uusi vorme. Aga kus on siis väljapääs? Üheks väljapääsu teeks on muidugi see, et sotsialistlikud riigid abistavad loori äsja vabanenud Aafrika riike. Kuid sellest üksi on siiski veel vähe. Mida peaksid aga siis need noored riigid veel ette võtma oma majanduse arendamiseks? Ma mõtlen, et nad peavad valima õige tee oma majanduse arendamiseks. Kui nad valivad kapitalistliku tee, siis muidugi ei suuda need riigid saavutada majanduslik iseseisvust. Ainukeseks väljapääsuks on mittekapitalistlik arenemiste. Sotsialistlike riikide kiire majanduslik arenemine on noortele Aafrika riikidele elavaks eeskujuks ning seetõttu muutub mitte kapitalistlik arenemiste Aafrika rahvastele üha populaarsemaks. Ainult niisugusele arenemisteele asumisega on võimalik aafriklaste lahendatud oma pakilised. Rahvamajanduse arendamise ülesanded on võimalik likvideerida kolonialismi tagajärjed. Edasi kõnelevad arvud. Nõukogude Liit abistab praegu majanduslikult ja tehniliselt kahtekümmend kolme nõrgalt arenenud maad Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Neis maades rajatakse Nõukogude Liidu abiga 480 tööstusettevõtet, millest 95 on juba käiku lastud. Nõukogude Liit andis nõrgalt arenenud maadele pikaajalist laenu kolme miljardi rubla ulatuses. Noorte Aafrika riikide arvele langeb sellest summas 800 miljonit rubla. Ükski rahvalegend jutustab. Möödunud sajandi lõpul elas kartmatu sõdur nimega samoorituri. Tal oli väesalk. Selle eesotsas võitles ta kolonisaatorite vastu ja lõi neid paljudes lahingutes. 1898. aasta udusel septembri ööl tõi reetur prantslased ülestõusnute laagrisse. Samoori võeti kinni. Räägitakse, et enne surma olevat ta öelnud, mis sellest, et mahukud rahvas jääb alles. Minu lapselaps alustab uuesti võitlust orjastajatega ja kihutab nad minema. Need uhked sõnad õhutasid aastaid vabadusele, tiitin ealaste südames. Ja mõni aasta tagasi sündis sõltumatu riik. Üks 33-st Ginja vabariik. Til jäävabariigi pealinnakana kriise sisse sõites võib näha järgmist pilti. Vasakul sineta poogia paremal piiravad teed, sügavrohelised palmisalud. Otse ees aga kõrguks sihvakas helevalge hoone. See on Nõukogude Liidu abiga ehitatudki Nea polütehniline instituut. Nõukogude liit ehitas oma kulul Kanekreisse raadiojaama, aitas rajada külmutushoonet, staadioni raudteid. Suur grupp Nõukogude geolooge aitab leida kasulikke maavarasid ja rajada teemandikaevandusi. Noor vabariik arendab võimsas tempos oma rahvuslikku majandust. Ees on pikk tee ja palju raskusi. Kuid nagu ütlevadki Niialased. Iga tee on kergem, kui su kõrval on sõber.