Sellest on nüüd siis need juba 10 aastat, kui Jevgeni Murrziin Elascrees Anssi jänkovskile Jäppolderjoobile. Nüüd imestas väga see, et ma olin suutnud selle aparaadi valmistada kodustes tingimustes. Nad olid väga rõõmsad ning valmis mind igati toetama. Algas Antsu tee suurde maailma 1959. aasta veebruaris Saimur siin loa paigutada Ants ühtes krabini nimelise muuseumiruumi. Viivitamatult tulid siis seda instrumenti vaatama mitmed muusikud ja ka ajakirjanikud hakkasid ilmuma artiklid. Muusikud andsid Antsile otsekohe kõrge hinnangu. Näiteks kirjutas Dmitri Šostakovitši Antsist kui heliloojale äärmiselt huvitavast aparaadist, mis tohutult avardab fantaasiat ja nuputamisvõimalusi. Ma küsisin siis mitri Šostakovitši ka seda, kes tema arvates peaks hakkama sellel aparaadil töötama. Ta ütles. Te peate tingimata pöörduma andekate noorte poole, kes saaksid sellele aparaadile pühendatud kogu oma elu. Meenutasin siis KaPolderjovi sõnu, mis ta mulle ütles sel päeval, kui ma neile Ans esimest korda demonstreerisin, töötles. Aparaadi loomine on vaid pool tööd. On vaja aparaadile hing sisse puhuda. Ja sellega me nüüd olemegi tegelenud, kõik need viimased 10 aastat. Nende aastatega on Ans hakanud tehnilisest aparaadist kujunema muusikainstrumendiks. Me oleme teda palju täiustanud. Loomulikult saigi esmajoones koostööd otsitud noortega, sest nagu iga instrumenti, nii peabki ansi põhjalikult tundma, õppima, bioloppima, temal mängima, enne kui suudetakse talle hing sisse puhuda. Antsi hing on ka praegu veel nagu haldjas pudelis see pudelen küll läbipaistev. On näha, et hallide seal olemas aga talvest tukub võrreldes nende grandioossed võimalustega, mida Hans teoreetiliselt pakub. Näid kärna abil loodud muusika praegu veel nagu vaesena ja tihti küllaltki tavalisena. See ei ole nii ainult sellepärast, et aparaat enda võimalusi praktiliselt veel hästi ei tunta. Kõige kindlamalt hoiab haldjad pudelis see, et heliloojate kuuldekujutlus on kinni tempereeritud süsteemis. Küllap hakkab Antsisse alles koolitama neid heliloojaid, kes tema hinge lõpeks pudelist vabadusse päästavad. Praegu töötavad stuudios ja püüavad leida aparaadi esteetilise võimaluse. Mõned heliloojad, kes on seisukohal, et ei saa piirduda traditsiooniliste vahendite ja kõladega. Nende heliloojate seas, on Volkonski. Kubai tuuline. Snitke. Denissov lõi möödunud aastal antsee abil muusikakooli hullumeelse märkmete lavastusele. Kuuleme sellest katkendeid. Andrei Volkonski kirjutas stuudiokülalisteraamatusse järgmist. Ansi leiutamine on suursündmus, millel võivad olla ajaloolised tagajärjed. Esmakordselt ajaloos on õnnestunud ühendada muusika loomist, lindistamist ja esitamist ühtseks protsessiks. Helilooja ja interpreet võivad nüüd sulada üheks isikuks. Seda aparaati võib kasutada kahel viisil. Esiteks juba olemasoleva tämbri maailma jäljendamiseks, kusjuures mõõtmatult täiustuvad tehnilised akustilised omadused. Teiseks printsipiaalselt uue muusika loomiseks. Uuringuid tuleks läbi viia mõlemas suunas, olgugi et mulle isiklikult näib teine tee huvitavama peibutavama ja perspektiiv rikkamana. Korduvalt Anssi kasutatud juba saate või õigemini tausta pillina. Alexander Rabinovich il valmis möödunud aastal huvitav kollaaž kantaat milles tähtis osa ananssil. Aasta tagasi on loodud käär, Päpisoovitšid, kompositsioon klaverile, löökpillidele ja Anssile. Ants ootab heliloojaid muidugi kõikjalt, mitte ainult Moskvas oodatakse stuudiosse taga eesti heliloojaid. See võib peagi juhtuda, sest tantsisid on nüüd juba olemas tööstuslik näidiseksemplar, mis valmistati 1962. 63. aastal täiuslikum, keerukam ja suurem kaasaegsete esmika jäätmeist kodustes tingimustes valmistatud väikesest Antsist. Pinnana, sõdid elektronmuusika, eksperimentaalstuudio keldriruumis ja innustab stuudio lasi eksperimenteerima. 1964. aastal Me demonstreerisin selle aparaadi katseeksemplari geenos Nõukogude Liidu kaubandus-tööstusnäitusel. Me saime kuldmedali. Anssi viimistlemine jätkub, selle kõrval on aga nüüd, kus ruumid seda võimaldavad, asutasid ka uusi probleeme lahendama stuudios, mis haarab enda alla osas kreadeni muuseumi esimesest korrusest ja keldrist juhatatakse teid kummalisse tuppa. Mida õieti alles ehitatakse. See madal ruum sarnaneb kummuli keeratud katlale. Kunagi hakkab see katel hõõguma värvilist valgust. Värskreabile unistas veel värvimuusikast muusikast, mida saadab muusika arenguga kooskõlastatud nähtavate värvide vaheldumine. Tunnistas värvija helisünteesist. Ja peab ütlema, et kuna elektronmuusikat ei esita interpreet, vaid see kõlab aparaadist või valju hääldusest siis näib värvisaade siin eriti kohasena ka selle probleemi lahendamist. Maa alustasin aparatuurist. Ei saa tõsiselt rääkida värvi ja valguse muusikast, kuni ei ole välja töötatud vastav aparatuur. Värvimuusikat küsimustega tegelevad meie najal praegu mitmed rühmad. Eriti aktiivsed on kaasa nii värvimuusikaentusiastid. Kaasanis on ka toimunud värvimuusikakonverentse, kuid kaasandlased püüavad värvimuusikaküsimusi lahendada filmi ekraani abil. Sellist värvimuusikat on juba aastaid loodud välismaal ning on saavutatud vägagi kõrgeid tulemusi. Omal ajal olid kuulsad muusikateoste eksaniseeringud, mille autoriks oli Walt Disney. Sõjajärgseil aastail on välismaal eriti rohkesti loodud filme, mille tegelasteks on värvid ja rütmid, filme, mis endast kujutavad liikuvaid abstraktsioone. Neid luuakse sageli saateks mõnele kuulsale muusikat teosele Kuits kreabini, värvimuusika idee oli midagi muud. Mõtlesin, no kas meist mastaabitarbijaid polegi? Me leiame, et värv peab olema nii-öelda kosmiline nagu sellest unistas reagi, see tähendab, et ei ole vaja ekraani vaid peab olema valgust kiirgav taevas. Mis muusikaga kooskõlas muudab värvi kogu selles kummuli keeratud katlas, mis õige õige pea hakkab vastu võtma värvimuusika kontsertide publikut, võib kõhklematult ennustada, et esimese sellise kontserdiõhtu kavas on kindlasti Scräbini Prometheus võitlema ekstaasi poeemi.