Noodipaberit asendab klaasist ekraan kaetud pastataolise musta värviga, mis ei kuiva, kuid ei ole nii vedel, et ta iseenesest laiali valguks. Noodimärke asendavad jooned, sirged ja kõverad, lainelised sakilised, kandilised, peened ja jämedad, ühtlased ja ebaühtlased. Pidevad ja katkendlikud, nagu helilooja oli just parajasti vaja, on aparaadil kitleid, joon, märgid muusikaks. Ta tõlgib muusikaliseks, kõlaks isegi päris juhuslikke jooni või jälgi värvi ekraanil. Selline ekraan elektronmuusikaaparaadis näib nii lihtsana ja endastmõistetavana, et nagu see leiutuste puhul sageli on, jääb arusaamatuks, kuidas küll teised sellele mõttele ei tulnud. Ainult Jevgeni Aleksandrovitš Mursiinil oli otsekohe selge, et elektronmuusikaaparaat vajab sellist ekraani. Idee mustast klaasist kaetud kuivamate värviga mis annab heliloojale võimaluse kodeerida milliseid tahes helisid. See idee tekkis mul otsekohe. Ma olen seda pidanud oma aparaadi põhjapanevaks, ei teeks. Ja sellisena on ta kapatenteeritud. Värviekraan annab heliloojale võimaluse igal hetkel oma joonistuse reaalset kõla kontrollida, teha, parandusi jälle kontrollida, katsetada, otsida ja lõpeks. Kui ta oma tööga ise rahule jääb, jõuab see magnetofonilindilt kuulajani täpselt sellisena nagu autor on, ta loonud, sest puudub tavaline autor ja kuulaja vahendaja interpreet. Muidugi ei anna see põhjust ainult rõõmustamiseks, sest teab, millal ükskord suudetakse luua magnetofonid millelt kõlav muusika on niisama elal nagu muusika, mis sünnib maailmakunstniku kätes kõlama hakanud pillilt. Ja ikkagi põhjust rõõmustamiseks siiski on, sest juhtub ju harva, et väga hea muusikateose esitaja on oma andeid ja võimeid teose loojaga võrdne. Suurepärane interpreet võib muidugi keskvarasesse muusikateosesse tuua geniaalsuse säran. Keskpärane interpreet aga kustutab selle geeniussegi teosest. Pealegi on seni olnud nii, et autori kavatsusest saame kindla ettekujutuse vaid siis, kui autor ise oma teost on võimeline esitama. Erinevate interpreetide esituses saab aga muusikat, salati, erineva kõla ja mõttevarjundi. Ja oh kui palju vaidlusi sama teose tõlgitsuslike variantide ümber. Mõttesuunalt on need mõnikord lausa 11 eitavad. Sama teost tõlgendab üks interpreet optimistlikuna, teine pessinistlikuna üks mõistusepärasena, teine emotsionaalsena, üks klassitsistlik kõne, teine romantilisele. Ja seejuures arvad tavaliselt interpreet tähendab edasi autori enda kavatsust. Kuid vahetu kontakti loomine helilooja ja kuulaja vahel ei ole ei ainsaks ega isegi peamiseks elektronmuusikaaparaadi vooruseks kõige tähtsamal vist selle aparaadi universaalsus. Ta võib asendada järele aimata kõiki olemasolevaid pille ja kõiki inimhääleliike. Ta ise aga võib-olla praegu asendamatu, andes võimaluse avastada enneolematuid, tähenbreid, kooskõlasid, intonatsioone. Ta on universaalne ka helisüsteemide poolest. Temaga võib luua muusikat, tempereeritud süsteemis võib aga kasutada kõiki olnud või veel avastamata süsteeme, sest tema 10 oktaavi sisaldavad 720 helikõrgust. Nii et tavalise kaheteisteli asemel on oktaavi 72 erineva kõrgusega heli. Pealegi on võimalik nende arv isegi suurendada kuni 216 helini oktalis. Need on nõndanimetatud puhtad ülem, toonideta, helid neid. Vastavalt sünteesides võib helilooja 10 oktaavi raames saavutada kõikvõimalikke helikõrgusi tähenbreid, tugevusastmeid, aparaadi nimi ja Ants. Kõik tähed selles nimes on suured, sest nad on aparaadi leiutaja Jevgeni Murrsiini lemmikhelilooja Aleksandr Nikolajevitš krabini nimetähed. Selle aparaadi loomise idee tekkis mul 1938. aastal. Ma kuulasin siis muusikat sageli ja mul oli tolle aja kohta suur plaadikogu. Mulle näis, et kaasaegne muusika oma suundade rohkuses elab üle kriisiaega. Tekkis mõte, et heliloojatel võib olla raskusi oma ideede realiseerimisel tehniliste võimaluste piiratuse tõttu. Näis, et on vaja avardada muusika akustilisi võimalusi luua tingimused tempereeritud süsteemist väljumiseks ning uute süsteemide tekkimiseks. Eriti mõtlesin ma nendele küsimustele, kuulates oma lemmikheli loojascreabini muusikat. Mind rabastama ilmneb püüd väljuda hariliku 12 astmelise oktaavi raamidest. Isegi temperatsiooni tingimustes püüdis Screabin ületada selle piiratust. Ja mulle tundus, et just Screabini taoline helilooja novaator vajab piiramatute võimalustega aparaati. Nii ma otsustasin avastada tundmatute heliühendite peidupaiga ja avada tee, mis kaasaegseid heliloojaid võiks juhtida uute kooskõlade tämbrite intonatsioonide juurde. Ma olin siis noor, täis elujõudu ja optimismi ja ma olin kindel selles, et lahendan endale seatud ülesande kiiresti. Jevgeni mur siin oli siis vaid 23 aastane tants sündinud Screabini surma aastal. 1938. aastal lõpetas ta ehitusinseneride instituudi ning asus õpinguid jätkama aspirantuuris. Ma tegelesin siis hüdromehaanika, aga aga mul oli ka juba leiutisi erinevatel aladel. Mõned neist avastati alles paarkümmend aastat hiljem. Nii juhtus Kanssiga, kuid autori enda soovil kuni 1959. aastani ei tundnud seda aparaati mitte keegi peale autori enda. Peab ütlema, tantsis sünnilugu on imetaoline, umbes nagu rohu kasvamine läbi asfaldi. Kui ma 1938. aastal alustasin selle minu kujutluses universaalse aparaadi loomist läksin maa oma projektiga konservatooriumi professor karbu sovi juurde. Minu idee näis siis fantastilisena, sest tehnika tase oli meil selline, et ei olnud veel magnetofon, mägi ja minu ees seisis probleem. Kuidas kirjutada üles heli, mille ma oma aparaadiga pidin saama. Professor karbusel jutustas siis mulle, et ma ei ole üksi et meie maal on leiutajaid, kes tegelevad sünteetilise heliotsingutega. Ta tutvustas mind Boris Aleksandrovitš Jankovskiga. Ja temalt ma sain teada kõik, mis sel alal enne mind on tehtud. Ühtlasi sain ma teada ka seda, et minu idee ei korda olemasolevaid, et ta on printsipiaalselt uus. Jankovski ise tegeles otseselt joonistatud heliotsingutega uuris kõikide sümfooniaorkestri instrumentide kõla ja oskas neid helisid saada joonistamise abil sünteesides. Heli kirjutati filmilindile. Leningradis töötas selle küsimuse kallal Jevgeni Aleksandrovitš Šolpo, kes konstrueeris varjaphony. See sai õieti valmis hiljem, 1948. aastal, kuid ei osutunud õnnestunuks. Siiski kirjutatakse kunagi need ja veel mitmed nimed, kindlasti kuldtähtedega Nõukogude elektronmuusika eel ajal, Kroonikas. Sellel kroonikas on juures needsamad lõhnad ja lehad, värvide värvivarjundid, hääled ja tooni varjundid, mis ikka saadavad uue sündi kõikidel elualadel. Ants eelajalugu algab elektriinstrumentide konstrueerimisega. 1921. aastal valmis Termen Vox insener Lev Sergejevitš termini elektripill. See oli veel klahvi deta. Heli tekkis käe liikumisel ekraani ees 20 aasta jooksul enne sõda oli nõukogude maal sel alal palju saavutusi. Töötlesid vastavad stuudiod, konstrueeriti mitmeid erinevaid elektriinstrument. Nende seas esimene pool juhtmetel elektriorel Kristi tiin, mille autoriks oli insener. Korsunski. Varjafon saatis mitmeid multifilme, neist ei ole neid jäänud jälgegi. Sõda alustas põhjalikku hävitustööd ka sellel alal. Isegi varjafoon, mis peideti Leningradi tekstiiliinstituudi keldri sai 1941. aasta detsembris pommitabamuse. Kui ma olin tutvunud helisenteesimise tehnikaga ja töötingimustega sel alal meie maal otsustasin ma oma aparaadid tegevmaketi ehitada oma kodus laboratooriumis. Arvatavasti tegin ma selle otsusega vea. Ma eeldasin, et mu ülesanne on lihtne ja kiiremini lahendatav. Tegelikult aga kulus selleks kodustes tingimustes 20 aastat. Ma ehitasin seda aparaati kaasaegse tehnikajäätmetest. Tehases, kus ma töötasin, leidsime juhtkonna toetuse ning sõpru, kes aitasid mind aparaadi konstrueerimisel. Nii et päris üksi ma ei olnud. Pealegi aidati mind vaatamata sellele, et ma kellelegi ei rääkinud, mida ma õieti konstrueerinud. Kuni ma seda aparaati ehitasin, olin ma sunnitud välismaailmast eraldama. Ma otsustasin, et kuni ma ei suuda luua niisugust masinat, mida võib näidata muusikutele ei ole mõtet seda probleemi vedada laia maailma, et 1959. aastal sai aparaat demonstratsiooni küpseks ja ma hakkasin otsima sünteetilise helitugisambaid meie maal. Kuid 20 aasta jooksul mõndagi juhtunud kõik tööd helisenteesimis alal olid seiskunud oli surnud Šolpo viimaste lõpuni tööd oma varjaphony konstrueerimisel. Jankovski oli sellele probleemile käega löönud, kuid õnneks ta elas veel. See oli puhas juhus, et ma ta leidsin. Ma olin väga õnnelik. Temaga koos leidsin ka esimese asjast huvitatud helilooja Šolto endise kaastöötaja polderjovi. Jankovski ja polderjov olid esimesed, kellele oma oma aparaati demonstreerisin. Imelikke asju juhtub helilooja elu. Mõnel teosel, mille oled kirjutanud kergelt ja millest ta midagi erilist ei arva, on korraga suur edu kõige laiemas kuulajaskonna. Nii oli mul selle marsiga. Omal ajal kõlas see raadiost peaaegu et iga päev, nii et mul hakkas juba piinlik. Ma kirjutasin ju selle lapsepõlves. Eeskujuks oli Prokofjevi marss ooperist armastus kolme apelsini vastu. Mäletan hästi seda, kui Prokofjevi tuli välismaalt ja Moskvas kontserte andis. Isa viis mind neid kõiki kuulama. Need olid sümfooniakontserdid ja klaverimuusikaõhtud. Nad jätsid lausa vapustava elamuse. Jäi mulje kui täiesti fenomenaalselt heliloojast ja interpreedist. Ta mängumaneer oli läbinisti omapärane. Minu varasemad muusikalised muljed kahvatasid teda kuulates. Ma armusin temasse kogu eluks ega ole tänini päris vabanenud tema muusika mõjustama loomingule. Ometi oli Karen Hatšhaturjan neil siis vaatamata noorusele juba suur muusikaliste muljete pagas. Ta oli kuulnud kõiki kuulsusi, kes kahekümnendail aastail Nõukogude maal esinesid nende seas ka Karla tšekid, pianistina, kellest jäi unustamatu mälestus. Karendsindis kodus, kus iga päev liikus kunstirahvas. Vanemad töötasid kunsti teatri esimeses stuudios selle asutamisest alates. Ema teatrikunstnikuna pealegi elasid nende juures oma õppeaastail isa vennad, lauljal jääb on ja helilooja Aram Hatšhaturjan, kes oli väikesele vennapojale suureks sõbraks ja autoriteediks. Kuna Kareni vanemad tahtsid oma pojas äratada huvi kunsti vastu, siis viidi teda maast madalast, sageli kontsertidele, jätlejaatrisse. Ma ei unusta eales esimest muljet ooperist. See oli Rimski korsakovi lumivalguke. Kuid veidi kummalise mulje, sest lumivalgekese laulis siis juba võrdlemisi eakas Neusdanova määratu suur naine väga kõrge ja väga puhta häälekesega. Kuna ta oli väga suur, siis tema lumivalguke ei äratanud minus usaldust. Mind vapustesse, kuidas ta sulas. Ta hakkas vajuma kuhugi lava alla ja see kestis meeletult kaua. Ooperi muusika haaras mind, kuid näitlejate mäng jättis mulje pettusest ja valest. Küllap sellepärast, et ma siis sageli käisin kunstiteatris ja olin nii harjunud nägema laval väga häid näitlejaid kes olid meistrid kunstilise petmise oskuses. Mäletan senini erakordse elamusega geniaalset Vene näitlejat Mihhail Tšehhovi lavastusest Kilk koldel, mida ma nägin umbes viie aastaselt. Pärast lumivalguke nägin ma kõiki suure teatri tookordseid lavastusi kuid umbusaldusooperi vastu jäi püsima. Isegi täna veel juhtub seda harva, et ooperilauljad, dekoratsioonid ja eriti mäng mind ei ärritaks. Ma leian, et ooperitraditsiooniline vorm on lootusetult vananenud. Kaasaegset ooperit luues peaks veel julgemalt, kui seda meil tehakse, lõhkuma vana ooperirutiini ja tülgastavaid vormistampe. On siiski kaks nõukogude heliloojat, kelle oopereid Karen Hatšhaturjan väga kõrgelt hindab. Need Prokofjevi Šostakovitši. Ma leian näiteks, et Semjon katku on suurepärane teos ja vaimukas kihlus kloostris seal sädeleb nagu kõige parem šampanja. Ka mäletan ma millisteks pidupäevadeks kujunesid kahekümnendail aastail ooperi armastus kolme apelsini vastuetendused. Kas see on oma ebahariliku sõja värskusega jäänud unustamatuks? Seda, et Dmitri Šostakovitši pärast Katerina Izmailova ei ole kirjutanud enam ühtegi ooperit tean ma nõukogude kunsti suureks õnnetuseks. Šostakovitši on sündinud ooperi komponist, ta on erakordselt tugev dramaturg, tunnetab hästi zhanri ja elavat intonatsiooni. Karen Hatšhaturjan ise võtab juba ammu hoogu ooperi kirjutamiseks seni anda teatrile muusikat kirjutanud vaid sõnalavastuste jaoks. Erandiks on muidugi tema ainus operett lihtne tütarlaps. Kuulame sellest lihtsa tütarlapse ulja Arjoosat. Lapsepõlve külluslikult kunsti muljet ei toonud Karenhatseturjaanile siiski mitte ainult kasu. Imelikul kombel hakkasid need tema enda muusikaõpinguid pidurdama. Käärid vara kujunenud maitse ja kunstimõistmise ning enda praktiliste oskuste vahel olid nii suured, et kaducisu õppida. Oli tahtmine otsekohe teha midagi niisama silmapaistvat nagu kõik see, mida sai kuulda kontserdisaalis. Neile heliredelid ja harjutuste mängimine surmigava tegevusena juhtus pealegi nii, et laste muusikakoolis uuele õpetajale ette mängides tegi Karend vea ning õpetaja lõi teda sõrmedele. See mõjus poisile niivõrd alandavalt, et ta jättis klaveriõpingud mitmeks aastaks. Ühesõnaga, ma hakkasin mõistma, et ainult töö saabki mind lahendada. Muusika, kunsti kõrgsaab asutustele. Ja ma hakkasin uuesti hoolikalt õppima. Olin siis juba keskkooli kümnendas klassis, kui ma astusin Moskva konservatooriumi juurde kuuluvasse muusikakeskkooli. Kuid kaotatud aastaid oli juba võimatu tagasi võita. Ja pianisti minust ei saanudki. Olgugi et ma mõnikord söandan oma teoseid esitada. 1941. aastal astus Karen Hatšhaturjan Moskva konservatooriumi. Viimase sisseastumiseksami sooritas ta juba pärast sõja algust. Ta mobiliseeriti otsekohe ja saadeti sõdurina rindele. Lahingutesse ta siiski ei jõudnud, sest õige pea organiseeriti armeed, tantsu ja lauluansambel ja Karen Hatšhaturjan viidi muusikuna üle ansambli koosseisu. Tähendab olin seal kuni 1946. aastani. Me sõitsime palju ringi, andes kontserte rindel ja vabastatud linnades. Kui me Moskvasse sattusime, püüdsin ikka konservatooriumis ära käia, et näidata Igor spassobinile harmoonia, ülesannete lahendusi ja saadadalt uusi ülesandeid. Nii et õppimisvõimalused mul päris ei puudunud. Pealegi pean ma ütlema, et minusugusele distsiplineerimata noorukile oli sõdurielu ja tööansamblis heaks kooliks karastus iseloom ja kasvas usk oma võimetesse. Mul tuli ansamblis kõik teha, luua laule, teha laulu ja tantsuseadeid, saata lauljaid, tantsijaid, orkestreerida, dirigeerida, sageli tuli töötada rasketes tingimustes. Paljudes kohtades ei olnud instrumenti. Aga laul pidi siiski järgmiseks päevaks valmis saama ja olema õhtuseks kontserdiks esitamiseks. Tõelised õpingud konservatooriumis algasid Karenaatseturjanil muidugi alles pärast sõda, 1946. aastal, kui ta mobiliseeriti. Algul ma sattusin erialal Shuisega liiglassi. Segaliin oli väga huvitav inimene, suure eruditsiooni ka hea pedagoog. Kuid mina ei osanud temaga siiski õiget kontakti leida. Ei, ta andis ise mu üle, Dmitri Šostakovitši ansambli juba esimene kohtumine Šostakovitši ka enne sõda, kui ta oli veel Leningradis ja tuli Moskvas kontserte andma jättis mu ellu sügava jälje. Siis esitati süüti tema balletist polgust, mis kõiki lausa rabas. Ja ta seda, et meil avanes õnn õppida Dmitri Šostakovitši juures tajusime Me kui suurt pidupäevast tunnitama klassis olid erakordselt huvitavad. Me tulime alati kõik koos. Püüdsime kohal olla varakult, sest Šostakovitši oli väga täpne. Ja valmistusime tundideks suurima hoolikusega. Ta nõudis ikka, et toodaks võimalikult rohkem muusikat. Kui keegi kirjutas sümfooniat, siis pidi ta esimeseks tunniks tooma vähemalt ekspositsiooni. Nädala pärast pidi valmis olema töötlus ja veel nädal hiljem. Kogu esimene osa. Selles mõttes oli tema õppemeetod Seba liinile vastandlik. Šebaliin alustas teemadest ja nõudis otsekohe iga väiksemagi lõigu viimistlemist. Aga see detailsus oli just minu nõrgaks küljeks. Ma nokitsesin kogu aeg pisiasjade kallal ega saanud kuidagi neist temale. Tegelikult võib detailide juurde tulla alles siis, kui teos on juba tervikuna olemas. Ja seda nõudiski Šostakovitši suure vormi haaramist tervikuna. Tähelepanu sellele, kui mõni koht teoses oli igav ja ta selgitas meile, miks see on igavene, välja kukkunud. Mõnikord ta lihtsalt küsis, kas seda ei saaks kuidagi välja visata. Ta õppeline vastu, kuidas välja visata siin maju, töötlen seda teemat. Aga Šostakovitši vastab rahulikult, jääb töötlemata, proovige välja visata ja minge otse siit edasi. Siia. Hiljem sai õpilane isegi aru, et nii on parem ja et sellest teos midagi ei kaota, kui selles mõni side osa puudub. Šostakovitši ütles ikka. Kirjutage ilmaside osadeta. Need on muusikaliselt harva huvitavad. Tal oli kombeks tuua võrdlust tubadest, mis kõik on ühendatud koridoridega. Ja ta lisas, kirjutage ilma koridori deta. Kovitši juures õppida ainult kaks aastat sest pärast 1948. aasta veebruari otsust aeti ta konservatooriumist ära. See oli meile kõigile suur draama. Ma arvan, et kui minust üldse on saanud helilooja, siis ainult tänu sellele, et ma sain need paar Ki aastat Šostakovitši juures õppida. Ta oskas aidata mul ületada neid pidureid, mis mu loovaid jõude vangistasid. Ma olen ka hiljem ikka püüdnud iga uut teost temale näidata. Iga kord on tema märkused ülitäpsed ka siis, kui nad on päris ootamatut. Õppeaastal Šostakovitši juures kirjutas Karin Hatšhaturjan ühe oma kõige populaarsematest teostest viiulisonaadi, mis talle 1907. aastal Varssavi festivalil teie esimese preemia. Seda teostan korduvalt kirjastatud ja seda mänginud peaaegu kõik kaasa kuulsad viiuldajad nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal. Pärast Šostakovitši vallandamist töölt Moskva konservatooriumis 1948. aastal läksid mitmed tema õpilased, nende seas ka kaariennäedžeturjan Moskovski klassi. Tõesti erakordne kirvusele ja ta oli nõukogude muusika südametunnistusest konservatoorium ta põlgnes vanast vene intelligentsi keskkonnas oli suure revolutsiooniga ning armastas jäägitult kodumaaga vene muusikat. Muidugi tähendab, see oli Moskva konservatooriumi. Professoriks oli meeskovski juba revolutsiooni algaastaist nii et tema juures õppis õige mitu põlvkonda Nõukogude heliloojaid, nende seas Šeba liin. Kabalevski, Aram, Hatšhaturjan. Muusikakirjastused näiteks ei lahendanud ühtegi küsimust temaga konsulteerimata. Ja kui oli kavatsusel mõni varem ilmunud teose kirjastamine, siis võeti ikka noodid meskovskilt. Tal olid kõik väljaanded ja need olid hoolikalt kontrollitud ja vigadest tuhastatud. Sõjaväetoimete ühelt kaldalt teisele, ma ei mäleta, kas tal on öeldud vasakult paremale või vastupidi. Igatahes kinnitasime Skovski, et Tolstoi on kaldad ära vahetanud. Jeskovskist jäid järele huvitavat päevikud. Ta on üles märkinud iga kontserdil või raadiost kõlanud teose ja varustanud selle ühtlasi lühidalt kommentaaridega teose esitamistaseme kohta. Selle päeviku põhjal võib uurida Nõukogude muusika ajalugu kuni 1950. aastani. Kuulame nüüd näskovski klaveripala, mille esitab Sergei Prokofjevi. Põrisi postrooses Ta suhtus õpilaste töödesse suure lugupidamise ja taktitundega. Märkuse tegi ta kaudselt näidete varal. Palus vaadata, kuidas analoogilist muusikat. Sellist situatsiooni on lahendanud näiteks Frank ja lisas võib-olla, et see aitab teil leida oma lahenduse. 1949. aastal lõpetas Karen Hatšhaturjan Moskovski õpilasena konservatooriumi ja astus aspirantuuri. Moskovski surma tõttu tuli tal aga veel kord õppejõudu vahetada ning aspirantuuri ta lõpetas juba Juri Shapoorini õpilasena. 1954. aastal sai lõppeks valmis traditsioonilise sisu ja ülesehitusega neljaosaline suur sümfoonia traditsioonist mõningatelt kõrvalekalduv on viimane osa, mis endast kujutab introduktsiooni jahugat. Puutse kärge kirjutatud disaini pärast aspirantuuri lõpetamist hakkasin ma saama ka tellija kodu. Praegu ma töötasin siis palju kõige erinevamates žanrites. Ma püüdsin. Järgida Dmitri Šostakovitši õpetust, mille kohaselt helilooja peab oskama kõike kirjutada. Ta peaks selle poole vähemalt püüdma. Isegi kui ta mõnes žanris ei saavuta nii häid tulemusi, nagu need heliloojad, kes end sellele žanrile on pühendanud ei tohi teda kohutada, sest temale endale on sellest ikkagi palju kasu. See aitab avardada tehnilisi oskusi. Nii Karen Hatšhaturjan, kes esmajoones kuulub nõndanimetatud tõsise muusika autorite hulka loonud siiski küllaltki palju kerget muusikat ja täitnud õige paljusid tellimusi kinos, stuudial, kraadiorlt, teatritelt. No kõige enamgi armastan siiski sümfoonilise ja kammernummerdatud olgugi et ma ei ole loonud erilise, palju selliseid seal ja ja kunagi noorusaastatel ma kirjutasin kvarteti ja klaverisonaadi oma teosteni. Kirja ma alustan juba kuuldud riiuli sõnadega. Ja nüüd, paar aastat tagasi kirjutasin ma disla Rastropovitši tellimusel ka tšellosonaadi. Seda luues ma arvestasin selle geniaalse kunstniku mängumaneeri. Muide kunagi laste muusikakoolis olime me mõlemad Mesmeri kompositsiooni õpilased. Rastropovitš äratas siis üldist tähelepanu ka väga andeka heliloomingu alal. Tuleb osta, mõnikord küsitakse, kuidas te muusikat loonud. Siis ma ütlen nalja poolest, et võtan puhta noodipaberi, pliiatsi või sulepead ja hakkan kirjutama. Tegelikult on aga nii, et isegi seltskonnas vesteldes või tegeledes millegagi, millel pole midagi ühist muusikaga on ajud osaliselt ametis muusika loomisega. Kuid siiski peaks olema rohkem aega kirjutamiseks juhtub ju harva, et helilooja saab end täielikult pühenduda loomingule. Ikka on mingisugused kõrvalülesanded, kellel heliloojate liidus konsultandina, kellel mingis ühingus, kellel pedagoogiline töö. Mina olin mõnda aega Moskva heliloojate liidu esimehe asetäitja siis parteiorganisatsiooni sekretär, siis partorg. Nüüd olen kirjastuse redaktsioonilise nõukogu esimees, Heliloojate Liidu vastuvõtukomisjoni liige. Pealegi olen ma nüüd jälle konservatooriumi õppejõud heliloomingu, orkestratsiooni ja partituurilugemise alal. Kõik see nõuab palju aega ja sageli kahjuks ka mõttetut ajakulu, mida tuleb loomingut varastada. Ja nii kuhjuvad teostamata kavatsused. Juba ammu-ammu lubas Karen Hatšhaturjan kirjutada, viiulikontserdi isegi alustas tööd, selle kallal. Aga see pooleli. Ja nüüd tahab ta uuesti alustada ja kõik teisiti teha. Kõdunevad soluudmini Polhoosa suuline folkloor staadiumites Ärmijanski. Peale selle on mul andmaks unistus. Kunagi välismaal viibides sain ma kingituseks kaheksaköitelise kogumikku vanu, Armeenia kirikuviise voodimuuseumi. Need on erakordselt huvitavat viisid. Nad ei sarnane kaasaegsel folklooriga. Neil on omapärane, karm kõla. Ma tahaksin neid põhjalikult uurida ja luua lavateose koorile, deklamaatorile, solistidele. Ma kujutlen seda vaatemänguna, mis on seotud Armeenia ajalooga. Mul on tekkinud mulje, et Armeenia muusika areneb praegu veidi ühekülgselt ja mitte sügavuti. Rahva saatus, tema ajalugu on olnud sügavalt traagiline. Keerukese karm. Muusikaga on praegu enamasti kirev ja väline. Karen Hatšhaturjan viimaste aastate loomingus on üks teos mis äratab lootust, et sügavuti otsimine ei tarvitse Karenhatše tõrjaanile üle jõu käia. See teos on aasta tagasi valminud teine sümfoonia, kuuleme seda Gennadi elustestrenski juhatusel.