Seda lugu räägib Räclif kohaliku õmblusmasinate müügiagent. Oli aeg, kus ta rändas mööda maakonda kerges tugevas pik vankris, paar vedusaid sitkeid eri värvi hobuseid ees. Nüüd kasutab ta tee mudel Fordi, mille tagaotsa on koerakuudikujuline miniatuurse elumaja sarnaseks maalitud plekk-kast, kus asub tema näidise õmblusmasin. Võib vähimagi üllatusena üks kõikus näha. Ta on ainus mees, keda kohtab taluperenaiste näite müükidel ja õmblusõhtutel ja suvistel kirikupühadel. Kuu maarahvas läheb terveks päevaks võib teda silmata kurdmeeste kord naiste hulgas, kus ta liitub oma meeldiva paritoniga ühislaulmisse ja nii pole ime, et ta oli ka tollel karujahil, millest kohe räägib major despeeni iga-aastases Jahilaagris 20 miili linnast eemal jõe orus. Ehkki seal polnud mingit arvestatavat võimalust kellelegi õmblusmasinat müüa. Sest just missistes beinil see kahtlemata juba oli. Kui ta polnud seda just ühele tütardest kaasavooluks andnud. Do, kellega Räplifil tekkis mõnesugune arusaamatus, mille tulemusel tema nägu ja muud kehaosad said vägivaldselt kannatada poleks suutnud oma naisele ka parima tahtmisega masinat osta. Kui just hõretlis ei nõustunud seda igaveseks võlgu müüa. Aga enne, kui jutujärg temale anda, tuleb üks asi veel ära seletada. Viis miili major Speini jahilaagrist, allajõge roostikku ja nüssa puude ja sootammede veel ligi tungimatumas tehnikus asub indiaanlaste püstitatud Maund hämarates talgutöödest pärit, kerkib see salapärane mõistatuslik, ainsa kõrgendina jõe oru tasasest padrikusse kasvunud madalmikust. Nüüd aga räägib rätlifise Kui ma linna tagasi sain, küsis esimene vastutulija mis su näoga juhtunud on, rätliv kastes been saatis su oma koerte asemel karu kallale. Poisid, Kossimina mul on, mul oli Puumaga tegemist. Mis sa teha tahtsid, rätliv? Küsis teine. Ah, olgu ma neetud, poisid Kossimina, kui maisiga teaks ja sulatõtt rääkisin, kulus jupp aega, kui nad Browni nõu küljest lahti olid kiskunud enne enneaegu, kui ma haisu ninna sain, sest meil kummalgi lakile, minul polnud vana ässi kohta õrna aimugi. Ma ei teadnud temast muud, kui et ta on üks majuri nigeraid, kes laagris abiks olid. Ja kui ma selle nõuga lagedale tulin, siis ei teadnud ma muud midagi, kui mis maisi omas peas, mõtlesin üks vistlaki hävitada, seda muidugi ja võib-olla tema kulul ka natuke süüta nalja saada ja võib-olla koguni majurile. Olge heateo teha, kui laki mõneks ajaks laagrist minema saan. Ja siis keset südaööd tormab see kuramuse laki nagu ärahirmutatud hirv igavese valuga metsast ja kuue Brow sinna sisse, kust teised pokkerit taovad. Ja kui ma siis ütlesin, sa peaksid ju rahul olema, oled neist kõva jooksuga ilusasti lahti saanud. Siis jäi ta Surv baiti, vahtis mulle niukse metsiku üllatunud näoga otsa. Ta polnud veel märganudki, et ta ei luksu Ena. Aga kus siis vajus mulle nagu kokkulangev küün peale. Pokkerimäng jäi siis muidugi pooleli. Nad pidid ta kolme-neljakesi minu küljest lahti tirima. Major oli end toolil ümber pööranud, nii et kaardid, Beus paistsid kõik ära. Tagus rusikaga vastu lauda, kirus ja vandus. Ja need abimehed, kes mind päästma tulid, need trumpisid mul jalgupidi näo ja käte ja jalgade otsas nagu tulekahjuga. Sageli on need pritsimehed oma voolikuga teevad kõik rohkem kahju. Karjub majurjo, teised hoiavad kolme-neljakesi laki, kes nutab nagu väike laps. Tema esitus mulle kallal, ütleb lakk tema nõuandel ma sinna läksin, mott, tapan ta. Keda ta sulle kallale ässitas, küsib maju nüüd indiaanlased, seletab Laclebinutu. Siis tahtis ta mulle uuesti kallale karata ja tuuseldas neid, kes teda kinni hoidsid nagu kaltsunukk. Aga lõpuks rõhutas majurda palju vandumisega maha. Siis küsis major minu käest, mida see kõik tähendab, ja ostsin, tahtsin laki, üks püüdis hävitada, et oma luksumisest lahti saaks. Olgu ma neetud, kui mul oli temast õega kahju. Olin just sealkandis liikumas ja mõtlesin, et keeran õige korraks laagrisse sessi, vaatan, kuidas neil jahiõnn on. Oli põlu ja kui ma oma autoga sinna sain ja esimene, keda nägin, oli. Aga mind põrmugi ei üllatunud muidugi. Sest oli see ju suurim meeste seltskond, mis maakonnas parajasti leida, kus pealegi võis jumalamuidu süüa, juua. Sellepärast mõtlesin. Vaat kus üllatus. Ta luksus juba eelmise õhtu kella üheksast saadik. Ja pole ka imepärast kõiki neid klaase, mis ta majuri pakkumisel võisi oma ettevõtmisel kujuna vot ei passinud, oli kummutanud jääd, major oli üle-eelmisel päeval Karulast siis oli lakk nuid kindla peale, rohkem paksu rasvast karu peki sisse ajanud hirvelihast rääkimata, millele võib-olla veel paar oravat ja pesukaru maitseks juurde lisatud, kui oleks joonud vankriga ära vedada. Ja nüüd siis käisid need luksud keskeltläbi kolm korda minutis, just nagu mõne kellavärgiga pommi tiksumine. Nad rääkisid mulle, et ta pold neid eelmine öö peaaegu üldse magada, last aga major tõust vihaga ikkagi üles ja läind püssiga metsaäss kahe karukoeraga kaasas ja lukklakk kõik sabas. Aga küllap ta jõlkus seal puhtast õnnetusest, sest ta isi polnud ka kogu öö sõba silmale saanud ja hommikul käisid, luksub. Hiiumaal kõik see aeg edasi, kuni lõppeks maju ümber keeras, ütles kurat võtaks, mine koos teistega hirvi passima või arvad, et ma saan karul üldse ligi, kuid tulen nagu mootor, et aga ma ei kuuleks sedagi, kui koerad jälje leiavad. Eks lakk läinud siis sinna, kus hirvekütid raudteetammi ääres postidel passisid. Või õigem oleks vist öelda, et ta luksus minema. Justament nagu too mootorratas, kellest maju rääkis. Nõnna jõudis ta esimese postini, mis oli onu äik Mceeslaseni post ja istus sinna tema selja, ta puutüvele, küünarnukid põlvedele, nägu käte vahel ja luksus, muud. Kuni onu Eik ümber pööras, ütles, pagan võtaks, Vols kebi siit minema. Misuke loom hakkab sinu arust sellisele heinapressile ligi tulema. Ahlakaia seltsis jalule ja tuikus kuidagimoodi minema just amet niisuguse häälega nagu mõni ühesilindriline bensiinimootor, ainult et temal käis hoopis korrapärasemalt ja sagedamini. Aga kui ta mööda raudteetammi järgmise postini jõudis, aeti ta ka sealt ära ja nii läks ta jälle järgmiseni. Küllalt ootas ikke veered keskida, halastusest maha laseb sest nüüd tai katsunudki enam end tagasi hoida. Nad rääkisid, et kui ta oh, jummal jälle kuuldavale tõi, kostis laagrisse selgisti, ära see tuld sealt roostikus, teiselt poolt jõge, justkui oleks keskis jõukese ruupuriga Kaju hõiganud. Nad rääkisid koerad kee teinud jälgi ajades enam häält. Sellepärast näinud nad ja ajanud ta laagrisse tagasi. Seal ta siis oli, kui mina potsilmusin ja ka vanaäss oli majuriga tagasi tuld, et maju saaks väikse uinaku teha, aga meie lakiga ei pannud teda kumbki tähele, sööks niger vähem või rohkem ümber tulliamas. Sepsi oligi, et kumbki ei teinud ega osanud vana ässi kuidagi kahtlustada ulguma. Kui asi pole nunna, et kui keski tahab teisele vingerpussi mängida siis pole see teine sageli üldse inime, vaid miski suur ja tundmata vägi, mis lamab vaikselt kuskil pimedas, nii et see vingerpussi mängija ei peagi. Ja nüüd oleneb kõik sellest, kas too vägi arvab heaks naljast aru saada või jäigab sulle nalja tegijale näkku tagasi, nagu minuga tookord juhtus. No ja siis ma mõtlesin või et need luksud, käivad sul juba eila õhta kella üheksast saadik? Tähendab ligi ööpäeva. Minu arust oleks sul aeg nende vastu midagi ette võtta. Ega ma tahagi neist laagi saada, nii turul luksuda, aga kui sinul sellega häda oleks, siis ma aitaksin sind küll. Kuidas? Ei tea, ütles mina. Kisuksid sul pea otsast, siis poleks sul enam millegagi luksuda. Kõik see mure oleks läinud, teeksin seda hea meelega. Muidugi ütlemina, ta istus seal köögitrepil, teised olid just õhtust söönud, aga tema põld midagi puutunud, sest ta kõri oli ju kuidas nüüd öeldagi, vastassuunalisele liiklusele üle läinud ja luksust vaikselt. Edasi, sest küllap oli major talle juba ütelnud, mis temaga juhtub, kui ta jälle valju ägama kukub. Moduma vist teaksin, kuidas neist lahti saada. Aga endast mõista, kui sind see ei huvita. Ja tema vasta. Kui ma tunneksin ainult kedagi, kes õpetaks, maksaksid 10 dollarit, kui saaksin kasu, menudki, aega, rahulikum istuda ilma, ütlesin. Nojah, nüüd see alles hakkas, justkui oleks ta sisikond lepp mind sinnamaani üsna korrapäraselt, aga vaikse luksumisega, aga nüüd, kust ta seda meelde tuletas, oleks sellel justkui summuti ära võetud, sest otsemaid kostindschellesse oh jumal nagu siis, kui hirve kütita omiku laagrisse tagasi ajasid ja ma kuulsin, kuidas majuri sammud tulid põnts-põnts-põnts üle põranda. Isegi sammudest sai aru, kui vihane ta on. Sellepärast ütlesime kähku Rasa majurit jälle marru. Ta katsus dist tasemeni luksuda istusel väljas trepil vana äss ja teised Nigeri taga askeldasid köögis. Siis ta ütles, et kõik, mis soovitud proovisin juba igat asja, mina olin isegi kuulnud või mis teised käskisid, hoidsin hinge kinni ja jõin palju vett. Et nüüd olen nagu sihuke suur auto, millega reklaami tehakse ja rippusin konkringsus põlvedega veerand tundi puuoksa küljes ja jõin pea alaspidi. Terve pudelivett. Ja keski käskis põdra haavli alla neelata, tegin ka seda, aga midagi ei aita. Mida ma sinu arust veel peaksin tegema? Ütlen mina, ma ei tea, mis sina sellest mõtlen, aga mina sinu asemel läheksin sinna Mauditi juurde ja püsisin vana Jon Päsketelt abi. Ta istus nüüd täitsa ka siis, aga keerasid aeglaselt ja vaatas mulle otsa. Olgu ma neetud, kui luksuminegi ei jäänud terveks minutiks järele. On äss ketil? Küsib ta. Muidugi ütleme, no need indiaanlased teavad igasugu krutskeid, millest valgetel tohtritel pole meil aimugi. Küllap ta aitaks, valged, hea meelega, kõik need vaesed pärismaalased aitaksid. On ju valged nende vastana head olnud, jätsid neile, näe selle mullahunniku mööda keski muu nagu niida ja lasevad neil koguni valgete nimesid kanda ja jahu ja suhkrut ja põllutööriistasid müüvad neile kah ainult parasjagu soolase hinnaga, kui valge ennem räägitakse, et varsti lubatavat neil koguni korra nädalas linnas käia. Vanad pääsukesed toetaks kindlaste luksumisest lahti saada. On skeptilt, pomiseb tema indi Laanlastelt. IsiAga luksub, luksub aeglaste mõhkitud, vaid ikka tasakesi edasi. Sisenes, kujutleb. Olgu ma neetud, kui lähen. Mina aju, püüdsin nõu anda ütlemine, no aga eks juures asi, mõtlesin, et oled juba sealmaal, kus valgete tarkusena ma ei aita. Aga iga keskisinud vägisi sunni ju minema ja, ja lase end tooterdada ja ma tahtsin juukse ja, ja, ja siis ma tegin niukse näo nagu kiitsin minekut, aga tegelikult läksin ainult kööginuka taha ja piilusin sealt, kuidas ta istus jälle tripile ja Ahja ja aegamisi vaikselt edasi luksus. Ja siis ma nägin läbi köögiakna, et vana äss seisab hiirvaikselt otse köögiukse taga, pea viltu. Ta nagu kuulataks midagi. Aga sellegipoolest ei tekkinud mul kahju, Lust ei tekkinud ka siis, kui nägin, kuidas läheb. Mõne aja pärast äkist aga rahulikult püsti ajas ning umbes minut aega toda akent vahtis, kus ta ka teised pokkeri tagusid. Siis aga pilgu pimedasse tee poole keeras, mis viib alla jõeorgu. Siis läks ta vaikselt majja ja tuli minuti pärast põleva latturna ja jahipüssiga välja. Ei teagi suli Avadalt õlakese teisigi teadis sellest hoolis. Tal oli üks päinis nisuke rahulik ja otsustanud nägu peas, kui teed pidi minema hakkas. Laturn paistis jupp aega, aga ka siis, kui see kadunud oli, kuulsin ma veel kaua tema luksumist. Ma olin nüüd köögin nuka tagant välja tulnud ja Siicine kuulatasin, kuidas luksumine kaugeneb. Kui akeste vana äss Mu selja tagant küsib ta lätski Sõnna kus kohta küsimine tolle samuse mount juurde ütleb tema. Olgu ma neetud, kui tean, ütlen mina. Kuna temaga viimati rääkisin, siis ta küll ei paistnud tahtvat kuskile minna. Hooga võib-olla mõtle siis jalutab väheks. Võib-olla tuleb see talle kasuks, aitab uinuda hommikul haisuga üles ärata, mis sina arvad? Aga hästi ei lausunud musta ega valget vait, läks lihtsalt kööki tagasi. Käi tekkinud mul kahtlust. Nii läksime tuppa pokkerimängijate juurde ja sõnasin. Paistab härrased, et täna öö siis ametipage magada ja rääkisin neile asjaolu ära, et küllata jääb sinu hommikuni, kaakko nüüd viit miili pimedas tagasi marssima ja et võib-olla õide indiaanlased nihukesest tühiasjast nagu luksumine, sihukest nummer rit nagu, nagu valged ja, ja kujutage ette, vanur koguni pahaseks. No aga enamus arvas sama, mis minagi, las läheb ütlemised Mistes mister fraase ja loodetavasti kulutan terve öö. Ma ei saanud ta kurja vaimu pärast eelmine öösi silmatäitki magada. Sinu kord, kari tea, vaik, nüüd ei saa me niikuinii enam teda kinni hoida, ütleb onu äikordi jagades ja kese teab, järsku oskab jonn värskelt teda luksumisest terveks ravida. Kuramuse noor, loll ja kaalibenny liha ja riskid täis, et ei saa enam neelata rääkida, istub mul täna hommikul selja taga puutüvel nagu heinapress. Mõtlesin juba, et ei aita muud, kui peab ta maha laskma. Emal tähendab veerand dollarit, härrased. Nii ma siis istusin ja vaatasin mängu pealt vihjega, mõtle, Nicky jälle, kuidas vinnikid kakerdab püssi Turtnaga viis miili läbi pimeda metsad luksumisest lahti saada ja kuidas metsloomad ümberringi vahivad ja imestavad, mis jahiviis siis nüüd on või et mis kahejalgne elukas, kese tähelt, piip, või mõtlen, mis näouned indiaanlased Maudi juures teevad, kui ta lõpuks sinna jõuab. Ja ma ei saanud kuidagi naeru pidada, kuni major kähvatus, sina seal oma mugistad ja köistad müto töötlemina lihtsalt mõtlesin ühele tuttavale. Ja õigupoolest kurat, peaksid sa temaga seal kaasas olema, ütleb major. Aga siis ta leidis, et on aeg napsi võtma, Ta Jakas äss hõikama. Lõpuks läksin mõisi uksele, hõikasin köögipoolelt, kuude jääb. Aga vastas üks teine niger. Ja kui ta siis korvpudeli jooginõudega tuli, vaata mu juurde, luts ütleb, kuidas seal nats välla ütleb niger, Relia küsib maju, kuhu välja ütles, et läheb Sõnna mondi kanti, ütleb niger ja ikka veel ei aimanud, ei kahtlustanud midagi, mõtlesin ainult omaette. Vana Nigeri lon südajateste väga pehmeks läinud, kui ta lakkab Browni pärast, muretseb, et see pimedas üksi ringi kolab või meeldib talle luksumist pealt kuulata, mõtlesin ma veel. Kanti küsima. Major, kurat võtaks, ma nülin tal naha elusalt maa, kui ta on end tagasi tulles Jon pärsketi metsakohinat täis kaaninud. No ja nii, me istusime edasi, nemad tagusid kaarte ja mina loll, vahtisin pealt ega kahtlustanud midagi, ainult mõtlesin isi, endasid kuramuse Nigeri oma ninna vahele toppima, laki käiku ära rikkuma ja siis sai kell üksteistkümne ligi ning mehed hakkasid põhku panemisest rääkima, sest kõik pidi toome ju jahipostidele minema. Kui äkiste kuulsime, müra justkui tormaks kari metsikuid hobuseid, teed pidi lähemale ja me jõudsime ennast kõigest ukse poole keerata, üksteiselt küsida. Et mis pagan siis nüüd on ja major alustas, mida põrgut peab, kui see just nagu orkaan majja prahvatas ja kariduri pidi edasi tuli ja siis lendas uks lahti ning sealse lakk oli tall, polnd enam püssi ega lattunud ja ta riided olid kõik lõhki rebitud ja ta issi oli niisuguse näoga, nagu oleks Jackson'i hullumajast jalga last. Aga esimene asi, mida ma märkasin, oli see tainaney luksunud. Aga sellegipoolest tuli ta praegast nuppu ääre peal. Nad tahtsid mind tuppa, Ahipto pidid põletama, mõistsid mu surma, sidusid puuhunniku otsa kinni ja üks neist tuli juba põleva londiga, aga mul jõudsin end veel lahti kiskuda ja plagama panna. Kas need püsib majur? Kurat ja põrgu, jahvatab indiaanlased ei, black, nad tahtsid mind, Mess asja, püüab major, mida kuradit? Korraldsaygampsid? Oli mul vaja siin lolli peaga vahele segada. Lakkisi polnud mind märganud, aga siis ma ütlesin, vähemalt tegid nad sind loksumisest terveks. Ja näita kangestus nagu kuju. Ta polnud mind veel märganud, aga nüid jäi vahtima, seisab seal nagu kuju ja vahib mind sihukse metsiku näoga, nagu oleks just sama hullumajast põgenenud. Ja peaksin kohe kähku kähku tagasi viidama. Es küsib ta. Igatahes oled sa jooksuga luksumisest lahti saanud ütlemina. Ja teate, seisis seal terve minuti, vaka seisab, pea viltu, pilk tühi ja kuulatav omaenese sisemust. Ja kus siis kargas mulle kallale, mina istusin aimamata toolil ja esimese valuga mõtlesin, et nüüd kurat, kukkus katus sisse. Mujal lõpuks kiskusid nad laki minu küljest lahti ja raudasid maa. Ja siis pesid mul näo puhtaks ja hanesid öklomaka. Ja mul hakkas parem, aga mitte nõnda palju, et ma oleks pidanud oma aukohuseks teda välja nuka taha kutsuda, nagu öeldakse, mitte sinnapoolegi, sest ma tean, kui ma olen vea teinud ja valesti arvestanud. Niisiis pidin ootama koidikuni, kuni nigeraid köögis liigutama hakkasid, siis alles tegin asja mina sinna ja vana äss oligi seal ikke oma tavaline nägu peas, määris majori saapaid sisse ja tõstis nad ahju, ta siis võttis tema püssi, hakkas magasini laadima. Ta vaatas mulle ainult korra otsa. Kööki astusin, siis toppis padruneid edasi. Ah, et sina käisid eila seal Moody kandis ütlemina, ta vaatas mulle jälle kähku otsa ja siis jälle maha. Aga ei lausunud musta ega valget, vaid lihtsalt kükitas seal nagu vana krässus peaga ahv. Sul on siis seal kandis tuttavaid, ütle mina? Mõnda natuke tunnen, ütleb tema ja too Pipadureid edasi. Vanad Jon pääsketit ka või? Mina mõnda natuke tunnen, ütleb tema, ega vaata, Sa ela teda ka, nägid või? Küsi mina, aga tema ei kosta musta ega valget. Ma pidin siis tooni muutma nagu ikke, kui tahad Nigeerit rääkima panna, kuule Bay ütlema, vaata mulle otsa. Ta vaatas, oli missa seal eila tegid, kas mina või küsib tema. Jäta, ütle mina, see on kõik juba möödas. Minister Bron sai luksusest lahti ja mis seal veel juhtus, kui ta eila tagasi jõudis? Selle oleme juba mõlemad unustanud. Ja ega sina seal niisama naljapärast käinud. Võib-olla rääkisid seal mingi midagist Neile indiaanlastele, Vana-Pääsketile oli nii? Ta ei vaadanud mulle enam otsa, vaid piilus kähku mõlemale pooliiaga, toppis muudkui padrunid magasini. Lase tulla, ütle mina, üks kahest, kas räägi mulle, mis seal juhtus või ma annan minister Brownile mõista, et sina olid ka kuidagi asjasse segatud. Ta ei vaadanud mulle otsa, võid, toppis padrunit edasi, aga ometi oli mul tunne, nagu loeksin ta mõtteid. Lase tulla, ütlen ma, mis asja sa seal eila tegid? Eks ta siis rääkis. Küllap nägi isi ka, et varjamisest pole kasu, et kui ma just lakile ei räägi, võin major elik ütelda lätsindast lihtsalt ringiga mööda ja jõudsin enne kohale ja rääkisin indiaanlastele, et ta on uus ametimees, kes tuleb Salawinajajaid nuhkima. Aga Donora võitu ja hirmuta kudeda nooti, et küll ta siis sääred teeb. Eks nemad siis hirmutanud ja nõnase läitski. Ütlen mina. Mina veel mõtlesin, et oskan ka vahel päris kena vingerpussi mängida, aga sinu kõrval olen, ma käin. Mis seal siis juhtus? Küsima? Nägi disi pealt või? Juhtutvur Kädalgit, ütleb tema naat lätsid lihtsalt talle nati. Vasta ja siis nati aja pärast tuli ta suure luksumisenaginaga püssilatern käes. Nad võtsid talt püssi laterna ja tarrisid tas õnna Moundi otsa ja rääkisid indiaani keeles pika jutu maha. Siis tegid nad siukse puuniku ja sidusid ta Žanna kinniagana ta kerge vaevaga lahti saaks ja siis läits üks neist põleva tukiga mäest üles. Rohkem polnudki vajagi. Ütlemine on nagu lugu, olgu ma neetud. Aga ühte asja tahan ma veel teada, miks sa seda tegid. Aga tema istub seal puude kastil, nühib Käega püssi ega vaata mul jälle otsa. Lihtsalt aitasin teil teda luksumisest terveks teha, ütleb ta ei jäta jama ütlemina, ära aja mulle udu, miks sa seda tegid? Kunagi me pidasime siukest piknikupidu, see oli ammu ligi 20 aastat tagasi. Tema oli siis veel noormees ja juust, peo keskel ratsutasid tema ja ta vend ja veel üks valge mees mitte, tule selleni nimi meelde, Sõnna kõigil pist tulid käes ja krabasid meil ükshaaval tukast ja panid kraed põlema. Tema pani minul. Ja sina ootasid kõik see aja ega hoolinud vaevast. Et aga temaga tasa saada, küsimine, asi, põld selles ütleb tema isi aga nühib käega. Püssikraest tuli kahju. Tol ajal sai kõik see kõvemgi Nigerist. Sula on ainult kaks dollarit nädalis krae maksis 50 senti. Suli sinine ja seal ümber oli punane pilt näitšiia Robert Lee võidusõidust. Tema pani selle põlema. Praegast ma saan 10 dollarit nädalis ja kui ma täheks, kust seda osta, maksaks pool palgast juuksekraest. Kui ma ainult täheks.