Kottpime kõik magalad alles. See on jo past oraat. Varsti peab paks Sulev kotist välja pugema ja kella lööma. Seejärel helbita sooja suppi. Kus papp sul on? Terve küla on maatasa põlenud, nagu me ise nägime. Majas on elanud ennistangatasku. Kui papil ka midagi hinge taga on, ei anna ta ivakeski ära. Kannab, kui laulan. Mul on sellest kõigest kõrini. Ma sain Utrechtis kirja. Mu ema on koolerasse surnud ja kõrts kuulub nüüd mulle. Ka mina olen ringi hulkumisest väsinud. Tundun enesele lihunikukoerana, kes kundedele liha laiali tassib, ise aga vesise suuga pealt vaatab. Mul pole enam mitte midagi müüa ja inimestel pole raha, et selle mitte millegi eest maksta. Pomneris olevat talumehed juba sülelapsi nahka pannud ja Nunne olevat tabatud röövimiselt. Maailm on hukas. Kui saaksin oma järelejäänud lastega kusagil kanda kinnitada, kusse tulistata tunneksin veel paar aastakest mõnu rahulikust elust. Me võiksime kõrtsi avada, anna, mõtle järele. Täna öösel tegin ma kindla otsuse, et pöördun tagasi Utrechti, kas sinuga või sinuta. Ja ma asun veel täna teele. No ma pean Katriniga rääkima. See tuleb nii ootamatult ning mulle ei meeldi otsustada külma käes ja tühja kõhuga. Katre, Enn. Katrin. Ma pean sulle midagi teatama. Kook ja mina asutame Utrechti minema. Kokk sai seal pärandiks kõrtsi. Seal oleks sul kindel elupaik ja võiksid tutvusi sobitada. Kindla asukohaga isik äratab ikka austust. Välimus pole alati mõõduandev. Mina olen plaaniga päri, kokaga me klapime, pean ta kasuks ütlema, tal on nupu äri jaoks. Kui oleks neil kindlustatud, kas pole tore emis. Ja sul oleks omavood ja see? See on ju sulle mokka mööda mees kogu elu lageda taeva all mööda saata. See pole ka miskit. Nii võib põhja minna, täitanud oled sa juba niidi? Ma mõtlen, me otsustame asja kasuks. Katrin. Anda ma tahaks sinuga nelja silma all kõnelda. Katrin, mine tagasi vankrisse. Mad, Sa ei saanud minust õieti aru. Arvasin, et seda pole vaja eraldi alla kriipsutada kuna see on niigi selge. Kui aga mitte, siis pean ütlema, et trenni kaasavõtmine ei tule kõne allagi. Ma usun, sa mõistad mind. Sa arvad, et peaksin Katrini maha jätma? Kuidas sina siis mõtled kõrtsis napilt ruumi, see pole mingi suur kolme saaliga kõrts. Kui me kahekesi tööle kõvasti takk anname, võime kuidagi ära elada, on õlle, aga mitte võimatu. Ma jälitasin lootust, et ta leiab Utrechti, siin Tallinn, nii. Aja mind naerma, kus niisugune endale mehe välja võtab? Arm veel pealekauba, näos, isi, vibuaastates. Tasa või kõvasti, aga see ei muuda asja ja see on üheks põhjuseks, miks ma teda kõrtsis pidada ei taha. Kundedele ei meeldi, nad ei soovitele, säärane ilmast ilma silme eest algendab seda ei saa neile pahaks jää. Ära räägi nii kõvasti. Vaata, pastoraadist võeti tuli üles. Laseme laulu lahti. Kuidas ta saaks ihuüksi vankriga hakkama? Ta kardab sõda. Ta ei talu seda. Mis unenägusid ta küll näed? Kuulen, kuidas ta öösiti oigab. Eriti pärast lahinguid. Mul pole aimugi, mida ta unes näeb. Ta kannatab oma haleda südame tõttu. Hiljuti leidsin ta juurest jällegi ühe siili, kellest me olime üle sõitnud. See on liiga väike au pääl Pereisa teenijarahvas ja kodakondsed. Me esitame teile laulu Saalomonist, Julius öösorrist ja teistest suurmeestest, kellel siiski polnud mingit kasu oma suurusest. Siis te veendute, et meil, tavalistel inimestel on seda raskem elust läbi lüüa, eriti talvisel ajal. Täidis ta oli isa. Kuid kogu see ta riis, kõik asjad olid teada tal, et tühikäik, see alakendideneediti, lasuur, Pole, Saalomon nüüd ka ei, sai selgeks miks käsi käis, nii et liigne tarkus. Õnn selges selles Pree. Voorused on siin maailmas ohtlikud, nagu sa ilus laulukegi tõendab pale tiba nendeta läbi ajada, elada mõnusalt, saada korraliku nina ja siis noh ütleme hommikueineks taldrikutäis, sooja suppi, minul näiteks seda pole. Ja ometi käivad mul selle järele neelud. Olen sõdur, kuid mis on mul sellest kasu, et olin lahingus vapper, mitte mõhkugi ma nälgin, paneb juba teha, endal püksid täis ja istuda kodus ahju taga. Miks see nii on? Ei puudunud A pluss sari, kuid kogu teeots H-le oli tal, kas maailm oli all, Jääradena tapeti, sina prohutus, hüüdis ta ja ta ei. Saise. Miks käsi käis? Hoiame ühte ei varasta, ei tapa ega pista tuld ajastusse ja võib öelda, et langeme ikka sügavamale ja sügavamale. Meie saatus tõestab laulusõnade õigsus ja supid on meie laual haruldased. Kui me elaksime teisiti, rööviksime tapaksime, siis oleks meil kõhud võib-olla täis, sest voorused ei tasu end ära, ainult pahed tasuvad. Säärane on maailmaelu, kuid see ei tohiks säärane olla. Hei, kuulge, tulge heles, võite saada nõgesesuppi. Mul ei lähe praegu midagi kõrist alla. Ma ei ütle, et su jutt oleks põhjendamata. Kuid kas see oli su viimane sõna? Me saime omavahel hästi läbi. Viimane, sa mõtle hästi järele. Mul pole millegi üle järele mõelda. Ma ei jäta Katrinit maha, otsustasid rumalasti, aga mina ei saa sinna midagi parata. Ma pole ju mingi metslane, kuid kõrts on väike hüdra, läki üles. Muidu ei paista meile siit palakeski. Meie laul pakase käes nagu maha visatud. Ma kutsun Katrini, paremgi seda tema jaoks seal üleval midagi taskusse. Kui te kolmekesi sisse vajume, ehmatavad nad ära. Katreen pealt käin. No kuhu sa selle konksuga minna tahtsid? On jumal ja head vaimud sind maha jätnud. Oma asjad kokku pakkinud. Sa kuulsid pealt? Ma ütlesin talle, et sõitku seenele oma Utrechti ja kõrtsiube rikuga. Mis meil seal otsimist on? Sina ja mina ei passi kõrtsi. Meil on sõjas veel palju tegemist ja toimetusi ees. Oled sina alles toobuk. Ära seda arva, et mad alles sinu pärast hundipassi andsin. Asi on vankris, sellepärast ma ei jäta maha oma vankrit, millega olen ühte kasvanud. Vanker on põhjuseks, hoopiski mitte sina. Me läheme nüüd teises suunas. Aga kokaasjad jätame siia, et nad leiaks vana narr. Nõndaks. Tema on neid meie ärist väljas ja kedagi teist. Ei seda ma enam iialgi. Nüüd hakkame kahekesi äri edasi ajama. Küll seegi tall lõpeb nagu kõik eelmised katki. Astu nüüd, aiste vahele. Võib hakata lund sadama.