Lainer on selline elukutse. Esitavad Rein Oja ja Eero Spriit. Antigi start maratonijooksjatele. Vabandage, teie olete möödunudaastane tšempion, jah. Jajah, maa, jooksen teie kõrval või? Ma olen nimelt spordimehe juures. Kas te ütleksite paar sõna meie ajalehele? Mis te arvate, kes selle raske ja kurnava jooksu võidab? Arvasin, ma arvan, et võidab tugevam ja teie vastus reedab tšempioni veedab üks hetk, ma võtan kris paar fotot, oodata toda, ma panen tempot juurde. Jooksen teksti ette, niimoodi. Tänan ei olnud juba kaua, jah. Ja ma jooksen juba ammust aega juba kooliajast ja voolas minu kodust kaugemal. Ma kippusin kogu aeg hilinema ja, ja mul oli pool kohe kõrval, polnud põhjust joosta. Nii et mul on praegu raskevõitu teie kõrval püsida. Nii, vot siin kontrollpunktis ma teen teist veel mõned pildid. Aga nüüd andke andeks, ma käin korraks stardis filmi vahetamas, ma jooksen tele. Seal on veel mõned küsimused, kui teil midagi selle vastu ei ole, muidugi selle mis mul selle vastu lõbusa jooksta. 15 minuti pärast ma jõudsin talle jälle järele. Vahvalt jooksjate ikka küll, hädavaevu jõudsin kinni püüda. Ponnistus ma segan teid või sega. Öelge mulle, kui kaugel teised praegu käänaku taha ei paista. Lähen jooksen tagasi, uurin järele, kohe endale. Kuulge, tulite 10 minutit ära. Mis juba paisa? Vabandage, ma jooksen venelasest fotoreportaaži jaoks, ma tahaksin nagu mõne mõne pildi teha finišilindi läbimisel. Norras, aita. Pärale jõudsime. Õnnitlen teid võidu ja rekordi puhul. Andke meie lugejatele, palun ka üks autogramm, aitäh. Ma ei sega teid rohkem. Palun puhake, kogub jõudu, eks ole. Tõmmatud õiega pesust hinge. Ei, ei, mul on kiire. Ma jooksen toimetuse sile materjal juba homsesse lehte, näete, on selline elukutse.