Filoloogiakandidaat Valli astus töölt tulles poest läbi ja ostis eluskalaosakonnast suure väljendusrikaste punnsilmadega karpkala. Too vehkles rahulolematult sabaga, ajas suu pärani, nagu oleks tal midagi ütelda. Kodus laskis valli kalaveega täidetud vanni ja karpkala, elavnes, lõi vees lõbusalt sabaga Sult sõja, ujus ringi valli, vaatas kala heldinult ja viskas talle vanni leivatükikesi. Samu tuhvli väiksikeni, ütles ta. Karpkala meenutas vallile temad suvist sõpra Sergei Petrovitš kellega ta oli lõunast tutvunud. Tooli samasugune libe ja kiilas. Suurte punnis silmadega mees. Vallile tuli meelde, kuidas mees oli liikumatu pilguga temal lillat Ricootsilmitsenud. Ja ta punastas. Pärast puhkust mere ääres oli Sergei Petrovitš ära kadunud ega olnud endast elumärki andnud. Halli ohkas raskelt ja mõtles. Mida võiks veel kark kalale süüa anda. Talle tuli meelde bioloogia kandidaadist sõbranna Roosi, kellele ta nüüd konsultatsiooni saamiseks helistas. Tead, sa sõidad siia, ma annan sulle akvaariumi. Seal elas mul ükskord delfiin. Valli sõitis, kui ta kaheekspressiga, kes klaverisuuruse akvaariumi üles tassisid, koju jõudis tuli korterist praekalahaisu köögis askeldas valjema pannil säraises isuäratavalt kala, elusa kala ostsitki disema. Mõtlesin, et aitan sind Saadrutensi. Vallile meenus äkki kadunud Sergei Petrovitš. Ja ta puhkes kibedalt nutma. Alati segad sa ennast minu isiklikku ellu. Hüüdis ta. Jälle, ei osanud sulle meele järgi olla, solvus ema. Perenaine, kuul akvaariumi paneme, küsisid Ekspressid. Tore akvaarium küll siia pane või Sergei Petrovitš sisse mõttes valli, pangedas siiasamma esikusse sõnasta meestele mõeldes, et ehk tulebki Sergei Petrovitš veel kunagi külla.