Kuhu saab väikese poisi jutud, esitab Tõnu Oja. Esimene jutt, et kuidas me televiisorit vaatasime. Me ei saa kõiki meil diivanil ja vaatasime televiisorit, üks tädike oli seal kastis ja rääkis midagi. Ja äkki läks tädi ära. Isa tõusis, põrutas rusikaga vastu televiisorit ja tädike tuli tagasi. Rääkige natukene ja läks jälle ära. Isa lõi rusikaga vastu televiisorit, tädike tuli tagasi, jõi klaasist vett ja läks jälle ära. Miski ei klapi, ütles isa, peab mõtlema ja hakkas toas edasi-tagasi käima, 20 sammu edasi ja kaheksa sammu tagasi, ma lugesin sammu, mina lugesin samme ja, ja isa mõtles käes, ütles ida ja läks koridori ta sorrist pesupulkade kastis ja võttis sealt nööri. Siis tuli tuppa tagasi, sidus nööri televiisori jala külge, istus diivanile. Nüüd, kui tädike ära läks, tõmbas isa nöörist, televiisor värises ja tädike tuli jälle tagasi. Meil oli isaga jube huvitav, Rõtkasime naerda. Üks kord lubas isa minul ka nöörist tõmmata ja mul tuli see jube hästi välja. Siis tuli ema, vahtis meid, mürgitas ja ütles ohteid küll plaksutas televiisori nuppe ja Tällik ei läinudki enam ära, muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis. Juudve igav hakkas. Me keerasime isaga televiisori kinni ja läksime magama. Teine jutt on luuletamisest. Meie isaga tegime värsse ja igasugust muud jama meie kassist, Luki Annist, long long, kas sa oled niukses maru, kas laulsin mina? Lõuka Luukas, Solon piimatass, laulis, isa jäi mõtlema. Mõnevõrra primitiivne, kas sa ei leia? Küsis ta minult. Tuleb midagi keerulisemat välja mõelda võrdlustega ja olin mina temaga nõus. Molon, ilusam Lukassaa kui mu isal, tädi Maasa. Deklaneerisima natukese aja pärast ja kus sa seda tädi maas sat näinud oled, tundis ema huvi. Eile, kui me isaga bussi ootasime, tuli ta meie juurde ja ütles isale. Eks ma ole sul ilus. Mitte selline nagu see sinu kondiklibu. Isa läks millegipärast närvi ja ütles emale, et ole nüüd rahulik, jäta laps mängust välja, aga ema ütles. Läki kööki ja nad läksid kööki. Sealt kostis kaua-kaua nende kõlavaid hääli. Ja siis paugutas isaust ja läks ära. Ta ilmunud nädal otsa koju. Ja mina loll ei uskunud, kui kirjanduse õpetaja rääkis, et vanal ajal saadeti poeedid luuletuste pärast asumisele. Kolmas jutt on kui palju kaalupja. Sel õhtul läks meil kõigil tuju pahaks, emal-isal ja minul, ema kaalus kaalul lihatüki ja isa vaatas pealt, vaatas, vaatas ja äkki ütles. Kuule, mul on idee, aga mis oleks, kui paneksid pea kaalule ja kaaluks sellega ära? Ema vaatas talle otsa ega öelnud midagi. Isa jäi, mõtlesin ning ütles. Üldiselt ei tule sellest arvatavasti midagi välja, kaal on ju ette nähtud kuni viie kilo kaalumiseks ja ema ütles, kas sa arvad, et sinu pea kaalub rohkem? Isa tõmbun nord morniks ja läks köögist ära. Ema pani liha külmkappi ja läks kaera, siis kostis toast kaua nende kõlavaid hääli. Ja mina mõtlesin, kui tark on ometi meie isa, mina poleks ilmaski midagi sellist osanud välja mõelda. Nemad aina riidlesid, aga mina kaalusin oma pead. Ainult et mul ei tulnud sellest midagi välja. Kui ma peakaalule panin, siis ma ei näinud osutit. Ja kui ma tõstsin peakaalult üles, läks osuti kohe nulli. Ja ma ei jõudnud kuidagi osutit jälgida. Suurest proovimisest jäi mul ainult kael kangeks ja siis mul plahvatas. Ma tõin vannitoast suure peegli ja panin selle nii et osuti peeglist paistis. Nüüd näen ma kõike. Ma panen pea kaalule ja vaatan peeglisse. Ja just siis tuli ema kööki, hullumaja, pistis ta karjuma. Vaata, millega laps tegeleb. Võttiski halu pealt ära ja pani kapi. Minu pani nurka. Aga ma tahtsin nii kangesti teada, kui palju pea kaalub. Nüüd ei saagi ma seda teada. Mul läks tuju päris päris sandiks, seisin nurgas, jõulusin. Ma tean. Varsti tuleb niikuinii. Isa ütleb, et ära ulu, eks sa kaalu, kui sa nii väga tahad. Peaasi tema ei näe. Aga see pole enam õige kaal. Peast on nii palju pisaraid välja tulnud.