Kes aga kategooriliselt, keeldudes rääkimast endast ja oma loomingust see on nii tagasihoidlik inimene, et isegi kavalusega. On võimatu panna teda jutustama endast kuid õnneks on see nii ainult mikrofoni ees. Selles sulgenud, õnnestus mul siiski üht-teist huvitavat teada saada. Kaporist Tšaikovski-ist. Peab ütlema, et see tagasihoidlik helilooja võib mõne oma ütlemisega nõrkade närvidega inimesel lausa hirmu nahka ajada kas või näiteks kinnitusega, et Johann Sebastian Bachi ainsa noodi eest võiks ta ära anda kogu Bachi-eelse muusika. Ta ütles seda ise, sellist küsimust ei ole mina küll kellelegi esitanud, aga ma arvan, et saan aru, miks ta nii ütles. Mis teeb talle haiget, see, et iga kaasaeg nakkupachi aeg nägi, kipub ikka rohkem lärmama alustajad küll õpetajate ümber. Eks me räägi Johoone puhulgi rohkem nurgakivi rajajaist kui katusetegija-ist. Ja olgugi, et see lärm alustajate ümber ei tähenda kaugeltki mitte alati tunnustust juhtub siiski, et isegi väga suured heliloojad, kes sel ajal, kui uuele hoonele nurgakivi pannakse on ametis võimsate hoonete loomisega materjalist, mille kohalekanded, nende eelkäijad, nemad jäävad nagu veidi selle päri suutseenbergeerleva lärmi varju. Boriss Tšaikovski aga esmajoones nende poolt ja peab nende tööd suuremaks ja tähtsamaks alustajate ponnistuste eest. Eks ole, küsimus, mille üle võib palju mõelda ja vaielda. Boriss Tšaikovski koolikaaslane ja sõber karjaläätsed oli, Jann iseloomustab teda järgmiselt. Tõsi näiteks erakordne printsipiaalsuse ja veendumus kindlus kuid on milleski veendunud, siis ei suuda teda keegi kõigutada ja ta teeb, mida ta õigeks peab. Ta on ka harukordselt aus ja puhta hingega inimene. Mina hindan väga kõrgelt tema annet, mis on õitsele löönud õieti alles viimaste aastate jooksul. Minu arvates on ta tõusnud Nõukogude muusika loojate esiritta. Esmakordselt esines ta küpse kunstnikuna oma tšellokontserdis. Sellele on tal muidki huvitavaid teoseid. Praegu ta lõpetab viiulikontserti ja tõesti, suureks saavutuseks on tema mõlemat sümfooniat eriti teine. Mille eest Boris Tšaikovski-le hiljaaegu sai osaks suur tunnustus, riiklik preemia. Tema elus on see esimeseks nii kaalukaks tunnustuseks, kui mitte arvestada Vene NFSV teenelise kunstitegelase aunimetust. Nüüd ma tahaksin, kui see oleks võimalik kutsuda teid teatrisse jälgima tragöödiat, mida veel ei ole kirjutatud kuid mis pakuks küllaldase võimalusi pilgu puurimiseks ajastusse, ühe, ainsa inimese saatuse kaudu. Selle näidendi peategelaseks on German Kalinin. Teine Boris Tšaikovski õppekaaslane ja sõber German Lenin suri kaks aastat tagasi. Ta oli siis 45 aastane. Viimased viis-kuusteist aastat oli ta elanud hämaruses raske haiguse vangis. Valdav enamus tema teostest, mis nüüd kõlavad raadios ja kontsertidel on õpilastööd haigus aastate vältel oli vaid paaril korral neid ootamatuid valgenemis perioode, millal ta suutis luua. Miski on jäänud kõik elama. Teine keelpillikvartett kontsert klaverile ja viimane teos aaria keelpilliorkestrile. German Leninist aitavat Vesta, tema sõbrad, revol puunin Karen Hatšhaturjan ja esmajoones Boris Tšaikovski. Mina tutvusin German Lõõniniga 1941. aastal otse enne sõja algust. See oli Moskva konservatooriumi vastuvõtueksamil. Teosed, mida Kalinin esitas, olid algaja kohta erakordselt huvitavat. Need jätsid kõikidele mulje silmapaistvast andekusest isegi kompositsioonitehnika valdamisest. Pealegi esines Kalinin juba siis toeka pianistina. Ja ma tundsin teda ka peaaegu tema esimestest helilooja sammudest alates oli võimatu teda mitte märgata sest ta oli ainulaadne inimene ja ka tema muusika äratas otsekohe tähelepanu. Ütles tahab helilooja, revolpuunin ja Karen Hatšhaturjan, kes õppis ka Lenini ka koos meenutab järgmist. Ifuajeeemmuusingi Herman ka Leninit, ma kohtasin juba õppeaastail Moskva konservatooriumi juurde kuuluvas muusikakeskkoolis. Mind rabas tema klaverimängumaneer. Ta ei olnud klaverimängu õppinud lapsepõlves, kuid tunnetas seda instrumenti täiesti erakordse loomupärase tundlikkusega. Kõrvalt oli kummaline vaadata, kuidas ta mängis. Mängis väga osavalt, aga mingisuguste eriliste Ja imelikul kombel oli tema mäng siiski köitev isegi veel siis, kui ta oli juba haige. Iga päev mängista ja tema mängu järgi ei oleks keegi võinud aimata ta haigusest. Ainult et haiguse ajal ta mängis eranditult kergemuusikateoseid, tantsulugusid, mida ta oli stipendiumi täiendavate elatusvahendite hankimiseks õhtust õhtusse mänginud tantsusaalides. See ei nõudnud talt erilist ettevalmistust ja oli selles mõttes soodne teenistus. Ta võis mängida mida tahes. Elu ei olnud tal kerge. Ta jutustas mulle ka oma lapsepõlvest draama. German kaotas vara oma vanemad. Isa suri, kui ta oli vaid aastane. Need teda ta ei mäletanudki. Ka ema ei elanud kaua ning German kasvas üles ühes tuulal vaeslastekodus. Mingisugust süstemaatilist muusika algõpetust ta ei saanud. Kuid huvi muusika vastu oli temas juba varakult väga intensiivne. Ja kuna ta oli üldse võimeline kõike omandama iseseisvalt, siis oskas ta nähtavasti leida võimalusi muusikaga tegelemiseks. Igatahes, kui ta tuli Moskvasse, oskas ta juba klaverit mängida peaaegu sama hästi, nagu ta seda hiljem tegi. Ta oli sündinud pianist. Ta tegi kõik omamoodi ja ometi suurepäraselt tema jutustuses lapsepõlvest. Kas imetlust see visadus, millega ta püüdles professionaalse hariduse poole ning taotles võimalust tulla õppima Moskva? Palju teadis sellest jutustada kadunud professor spasso, pin, kellele Kalinin, kes oli enda algatusel moskva tulnud püüdnud erakordse järjekindlusega selgeks teha, et ta peab õppima. Ja lõpuks aitas passoffinutel pääseda Moskva konservatooriumi juurde kuuluvasse muusikakeskkooli. Kompositsiooni õppis ta muusikakoolis professor bitinski juures. Pühak kolossaalset kulminatsiooni tega. Neist õhkus ehtsat kunstniku temperamenti ja fantaasiat ning nad kõik nõudsid ka Lõõnindliku isesugust. Klaverimängutehnikat. Pärast meie esimest tutvust vastuvõtueksamil ei näinud ma kaleeninit kaua. Ta oli sõja ajal rindel. Rindel rakendati teda muusikuna. Ta juhatas sõdurite isetegevuslikku muusika ansamblit ja hoolitses selle repertuaari eest. Konservatooriumi tagasi tuli ta juba sõja ajal tuli. Algul me õppisime erinevates klassides ja kohtusime harva. 1946.-st aastast alates saime mõlemad Dmitri Šostakovitši õpilasteks. Meist said head sõbrad. Me kohtusime sageli ka väljaspool erialatunde, nii konservatooriumis kui ka kodus. Oma teoseid näitasime me üksteisele tihti juba loomingu käigus ja tundsime põhjalikult üksteise loomingut. Arvamusi sõbra teose kohta avaldati täiesti avameelselt ja otsekoheselt. Ja mitte keegi meist ei tundnud end kunagi solvatuna isegi järskudest, teravatest ütlemistest. Igaüks rääkis, mida mõtles ka siis, kui talle sõbra teos või mõni selle detail ei meeldinud. Neil sõjajärgseil aastail oli see nelik Moskva konservatooriumi kompositsioonikateedri Tillu võimas rühm mida juhtis nende õpetajat mitri Šostakovitši. Viimane oli ise siis praeguste mõõtude järgi vaid sõja aastatega jõudnud välja noore helilooja aastate piirist ja tema loomingu ümber kestsid ikka veel vaidlused, mis kulmineerus 1948. aastal. Šostakovitši juures olid väga elavad ja kaasakiskuvad paar aastat tema klassis olid meie õppekõige rõõmurikkamaks perioodiks. Siis oli käibel arvamus, et Šostakovitši pedagoog avaldab oma õpilastele survet püüdes neid kujundada oma maitse ja stiili järgi. Tegelik tutvumine Šostakovitši kui pedagoogika veenis meid otse vastupidises. Ja kui nõukogude nooremate põlvkondade heliloojad ei ole oma loomingus vältinud tema muusika mõju, siis see on seletatav ainult selle tohutu sügava muljega, mida meile jätsid tema teosed. Me kõik armastasime ja armastame väga tema muusikat. Ma mäletan, kuidas juba esimene mulje tema teosest minusse sügava jälgi jättis. Kui ma ei eksi, siis oli see 1937. aastal. Ja teost, mida ma kuulasin, oli viies sümfoonia. Olgugi, et ma õppisin, siis alles muusikakoolis vapustas see teos. Minu meelest on ka see õhtu, mil Šostakovitši klaveril esitas oma uudisteost kuuendat sümfooniat. Ta oli siis Moskvas tegelikult seoses kontserdiga, kus esitati tema klaverikvintetti, milles ta ise mängis klaveripartiid. Ja siis organiseeriti konservatooriumis tema kohtumine üliõpilastega. Sinna kogunes muidugi muusikuid ja muusika õpilasi ka väljaspoolt konservatooriumi ja minagi pääsesin sellele unustamatu le kohtumisele. See on sellest ajast peale on minu huvi tema muusika vastu kasvanud ja püsima jäänud. Ma ei ole kunagi jätnud kasutamata ühtegi võimalust tema teostega tutvumiseks nii kontsertidel kui ka partituuride kaudu. Armastan kogu tema loomingut ja pean seda meie ajastu suursaavutuseks. Väga raske on selles midagi eelistada. Kuid kui ma peaksin valima ainult ühe teose tema loomingust siis see oleks neljas sümfoonia. Võib-olla et see on isegi tema kõige tähelepanuväärsem teos selles žanris. See on kõige rikkalikum, mitmekesisem ja mõtteküllasem. Rääkimata puht tehnilistest leidudest. Algab saade sarjast ühe võõraste intervjuud. Võib-olla meenutab see muusika eelneva saate lõppu. Jutt oli Termega Lõõninist ja porist tšekkovskist. Ja saade lõppes parajasti siis, kui Boriss Tšaikovski hakkas vestma nende ühisest õpetajast Dmitri Šostakovitši-ist. Drifrostakovitšibizzi sattusin kolmandal kursusel olgugi, et ma tundsin hästi tema loomingut, teda kui heliloojat oli tutvustenaga kui pedagoogiga ootamatu. Tema õpetamisstiil erines põhjalikult sellest, mida me olime harjunud pidama kompositsiooni õpetuseks. Ta viis tunni läbi väga täpselt ja seejuures erilise tähelepanelikkusega olime kõik tema õpilased tunnis koos alustas ta sellega, et palus kedagi meist oma tööd ette mängida. Ja ta oli väga rahul, kui õpilane seda tegi hästi. Siis ta palus sama tööd esitada veel kord. Mulle küll naised temale sai kõik selgeks juba esmakordsel esitamisel, kuid nähtavasti tahtis ta oma arvamust kontrollida. Andestage, palun, Etnasin katkestan Tšaikovski jutustuse. Ta ütles midagi väga tähtsat, midagi, millele peaks tingimata mõtlema muusikat propageerivad organisatsioonid, üks maailma suurimatest heliloojatest ei pidanud vajalikuks. Säästame aega selleks, et kontrollida oma muljet üliõpilase tunnid ööst. See, mis talle toodi, ei olnud ju tingimata terve teos ega isegi alati osa suurt peale, sest võib-olla oli see vaid katkenud. Ja siiski peeti vajalikuks seda veel kord kuulata, et veenduda, oma muljes võis seda korrigeerida, aga kuidas tuleb uudisteos tavalisse kontserdipubliku ette, kellest valdav enamus muusika vastuvõtuvõimelt ja teadmiste ning kogemuste poolest on ju paratamatult vähem arenenud, kuid Šostakovitši teost esitatakse vaid üks kord ja seda peetakse küllaldaseks isegi väga otsustavate hinnangute langeb tamisel. Millal me küll jõuame formalismi kadumiseni uudisteoste tutvustamisel? Kas ei ole see isegi muusikateosega tutvumise Jesele tutvustamise kultuuri küsimus? Miks ei taheta korraldada selliseid kontserte, mis on mõeldud spetsiaalselt ühe ainsa uudisteose tutvustamiseks? Selline kontsert võiks alata uudistesse kuulamisega nii-öelda puhta mulje omandamisega. Sellele peaks järgnema teose analüüs teemade ja katkendite demonstratsiooniga ja oleks tore, kui seda teeks autorise. Ja siis peaks teos veel kord kõlama tervikuna. Mõeldav oleks seejärel isegi selle teose elu mõtete vahetus võib-olla et taolisi kontserte ei saa otsekohe hakata korraldama kontserdisaalis. Aga miks mitte alustada sellega heliloojate majas? Kuidas siis jätkus Dmitri Šostakovitši kompositsiooni tund pärast õpilaste tööd, teistkordset kuulamist? Siis ta tavaliselt päris autori kaasõpilaste arvamust ja lõpuks andis oma hinnangu, mis enamasti põhjalikult erines üliõpilaste arvamusest. See oli ülimalt täpne ja seisnes selles, et ta osutas töö konkreetsetele kompositsiooni tehnilistele puudustele. Väga harva avaldas ta oma isiklikud sümpaatiad või antipaatiad. Ta pidas algul kõige tähtsamaks anda õpilasele suure vormi ehitamiseks vajalikke konkreetseid näpunäiteid kuidas konstrueerida suurde vormi nii, et nagu seisaks Shadow lühilima. Ja selle oskusi suutis kätte õpetada väga kiiresti. Selleks ei olnud vaja üle kuue, seitsme tunni kõige rohkem 10 tundi. Kui see oskus oli omandatud, rääkis Šostakovitši hiljem väga vähe. Märkused puudutasid ikka teose tehnilist külge. Võib näida, et ta rääkis meile õieti kõige elementaarsematest asjadest näiteks kuidas teemat eksponeerida, kuidas esimest, kuidas teest. Kui nad ei olnud antud õpilastöös küllalt veenvalt esitatud siis ta tegi ettepaneku, kas ütleme esimest teemat lühendada või vastupidi kirjutada talle juurde keskmine osa ja siis korda. Kui õpilasel ei õnnestunud näiteks orkestri Krishenda siis ta tegi ettepaneku arvestada täpselt lehekülgede taktide kaupa välja instrumentide sisseastumise kõige soodsam moment, et tulemuseks oleks tõesti mõjuv Kresshenda. Taolisi väga lihtsaid teadmisi oskas ta konkreetses teenuses konkreetses situatsioonis vaimustava tulemusega, kui sa karakend mäletan ühte juhust, kui üliõpilasel raskusi suure vormi konstrueerimisel. Kuulanud ära tema esialgse töövariandi, palus Dmitri Šostakovitši midagi õpilasele parandama, teost laiendada, märkides, et praegu on muusikat veel vähevõitu. Järgmises tunnistab arust laiendada arendusosi. See teos oli sümfooniline Polim. Kui lõpeks teos mustandikujulisele valmis, oli ta ülipikk. Ja nüüd osutas Šostakovitši õpilasele, kus teha kärpeid ja missugune materjal üle kanda mõnda teise Vornasse näiteks keskusest algusesse või algusest lõpupool kogu sellest muusikast kõrvaldati. Ja pärast kõiki neid virtuaalseid manipulatsioone hakkas teos kõlama. Sellest sai meie kõikide üllatuseks tõesti hea poeemi. Ja seda vähema kui poole tunni jooksul. Nii et suure vormee haaramise võime ei tarvitse olla tingimata looduselt kingituseks saadud ande omadus. Seda võib ka ära õppida. Seda võib lausa teha, ainult et eelduste poolest nõrgalt arenenud, vormida ju ka heliloojalt nõuab see suurt materjali pillamist, et oleks, mida kärpida. Arvatavasti tõuseks paugupealt vigane sümfoonilise muusika tase kui leiutatakse pära, et mis mitte ise elumuusikat. Päid oleks varustatud universaalse vormitajuga ning oskusega teha heliloojale kuuldud uudisteose puhul vormi parandamise ettepanekuid. Sest sümfoonilistes suurt teost krooniliseks puuduseks on see, et vorm ei seisa koos. Et puudub vormi kompaktsus. Et teoses on liigselt. German Kalinin ja Boris Tšaikovski kirjutasid Dmitri Šostakovitši klassis õppides kahe aasta jooksul oma õppeaastate parimaid teoseid. Vähe sellest, Kallõõnini puhul peab ütlema, et haiguse tõttu lisandus hiljem õppeaastate teostele väga vähe. Siis aastatel 46 48 on kirjutatud klaveritrio orkestris süüt klaverikontsert. Ma pean ütlema, et Šostakovitši hindas vägaga Lõõninid meie, tema kaasõpilased, märkasime seda alati Šostakovitši näoga viimasedki Edgalöönini uued teosed valmistasid talle suurt rõõmu ja seda inimest oli tal tõepoolest huvitav juhendada. Ta oskas rõõmu tunda igast õpilase töös avastatud omapärasest, sest igast värskest leiust see innustas tööle. Ja Kalinin töötas tõepoolest erakordse hooga ning oskas õpetaja märkusi huvitavalt rakendada. Ta oli väga produktiivne ja äratab tähelepanu see, et nendes üliõpilastöödes väga noore inimese teostes ei ole õieti midagi üliõpilaslikku. Need on teosed, mis tema nimi on jäädvustanud Nõukogude muusikasse. Need olid tema õitseaastad. Tema stiil kujunes vara omapäraseks. Mul on harva juhustunud märgata üliõpilaste teostas sellist spetsiifilist laadilist alust. Põhiliselt on see teatoonika sageli omapäraselt tõlgitsetud rahvamuusika teatoonika. Sellel on seosed Šostakovitši muusikaga, kui need on välised ja igati mõistetavad, sest Kallõõnin armastas seda muusikat. Ja ometi, vaatamata sellele teatavale sarnasusele võtetes faktuuris vormiski on Kallõõnini muusika siiski täiesti oma palgega ega seostu tema õpetaja muusikaga.