Nüüd saate lõpul jõudsime German Lõõnini klaverikontserdi, nii mille kirjutamist alustas konservatooriumi teisel kursusel ning lõpetas kolmandal Dmitri Šostakovitši juures. See oli Kalju unine esimene puhtmuusikaline teos orkestriga. Kogemusi orkestrimuusika alal oli tal vaid niipaljukest, kui andis serva Salamanca koopale saatemuusika kirjutamine kaheksa aastat varem, 1938. aastal kuid juba siis saatemuusika, mis otsekohe võitis servantlase teost lavastanud teatriinstituut laste ning nende publiku südamed näitas, et ka Lõõninil on loomupärast orkestri närvi. Klaverikontserdis pani söönud juba jõuliselt maksma. Õpilastööst on saanud nüüd mängitavamaid klaverikontsert, et Nõukogude pianistide repertuaaris aga võttis päris palju aega, enne kui see teos kontserdipubliku ette üldse jõudis. Tema loomise aastatel tajusid otsustava sõnaga kriitikud Kalinini klaverikontserti difornalistliku teosena. See kuulub nende teoste hulka, mis oma sünnimomendil on antud keskkonna keskmisest kuule, maitsest ei jõudnud need, mis püüab sellega inimest tema maitseharjumustest välja rebida. Niisugune teos kritiseerib neid, ütleb kuulajale. Sa oled elust maha jäänud. Kellele see võiks meeldida? Sellepärast kritiseeritakse erilise naudinguga ka selliseid teoseid. Tagantjärele, kui oleme juba edasijõudnud ja uued uudsed teosed neid veel põhjalikumalt kritiseerivad on endalgi raske mõista, kuidas see küll juhtus, et me selle muusika ilu otsekohe ei kuulnud. Katsuge täna aru saada sellest, et Heino Elleri koitu peeti 20.-te aastate eestimaal modernistlikuks teoseks või kuulake, mida öeldi 30.-te aastate keskel sama autori Ilus tundeküllase kammerorkestriteose Ramule mälestuseks loodud eleegia kohta. Mis, kui meie kammerorkester selle elustaks meile täna näiks vana tuttavana, selle kohta kirjutati modernistid peaks nüüd juba selgusele jõudma, et atranaalne ja Pulite naerne muusika ei anna võimalusi neid kunstilisi väärtusi luua. Mida andelised heliloojad on saavutanud tonaalse kompositsiooni alal. Käesolev kakofoonia teos, kus imelikud harjutused ja gammade eksperimendid ette tulevad on uueks tõenduseks sellest mõtte vähesest produktsioonist. Kirjutas seda igati lugupeetud helilooja Artur Lemba kelle kohta kuidagi oleks saanud öelda, nagu oleks karuta kõrvade peale astunud. Ja ometi on selle loo juures kõige koomilisem see Edelleri teos Antonaaline. See on päris selge miimi noorne teos, mis helleri tava kohaselt lõpeb Mašoorselt ja isegi ühest alles neli aastat tagasi kirjutatud artiklist. Leiame näite selle kohta, kuidas niisuguses selge tonaalsusega teoses nagu pur lesk on võimalik siini noori asemel kuulda Solm ažuuri ning põgusat kaldumist Siiminorist Laan ažuuri tajuda kui selge tonaalsuse puudumist. Nii et muusika ja tema tajumine on täis imesid nii heas kui halvas mõttes. Meenutades Lenini teoseid, tahaksin ma tähelepanu juhtida ka sellele, et igaüks neist on loodud teatud ülesannet silmas. Kiir võib-olla mõnikord see juhtus ebateadlikult, kuid kuna tegemist on ikkagi enamasti õpilastöödega, siis kujutavad nad sageli endast ka päris teadlikult seatud ülesande lahendamist. Näiteks on klaveritrio tekkimislugu väga huvitav. See on polüfoonia ülesanne, kui ka Lenin seda lõpeks, näitas Šostakovitši eile oli see peaaegu valmis, teos algas prelüüdi, iga sellele järgnes Stokaata, siis passakalge ning lõpuks fuga. Selle tehase kohta kirjutatakse kõik triosad on loodud teravas kaasaegses helikeeles. Muusikalised kujundid. Pingelises konfliktse arengus esineb sageli episoode, mis tahtlikult kõlavat karedalt. Kuid samal ajal arendab Kallõõninud selles teoses järjekindlalt ja veenvalt lühikest väljendusrikkast viisi tuumikud. Võib-olla saab seda teost kunagi kuulda ka Eestis praegu linti ei ole aga kuulakem selle asemel samuti õpilasaastail loodud klaverisviiti, mille esitab Dmitri bla, kui sõiduosad on Tokaata intermetsatants. Kalinin ei sallinud üldse kuivi abstraktseid akadeemilise ülesandeid Tootsis kõikjal võimalusi loova mõtte rakendamiseks. Ka tema harmoonia ülesannete lahendused olid tõelised muusikateosed. Seejuures otsis ta igale teosele seda teiste seast eraldava oma ilme ja värvingu. Tema suhtus muusikasse üldse väga individuaalselt ja loovalt. Ja ta oskas alati selget vahet teha selle vahel, mis talle meeldis ja mis mitte. Oskab analüüsida oma muljeid, olles seejuures vaba igasugusest eelarvamusest, usaldades oma taju. Minu meelest on see üks tõelise suure ande tunnuseid. See oskus mõelda täiesti iseseisvalt. Ja temal oli see omadus juba väga noorelt. Tema jaoks ei olnud midagi sellist, mis ei oleks tohtinud muutuda. See peaks olema inimese kõige loomulikumaks eluga kõige täiuslikumalt kooskõlastatud suhtumiseks ka ellu, mitte ainult muusikasse. Ometi on ilmselt liiga palju neid, kellele see kättesaamatu ja kes ka teiste inimeste juures seda ei mõista ega taha tunnistada. Ja saab palju nalja, kurba nalja kui satuvad vaidlema kaks inimest, kellest üks mõistab elu ja ühiskonna muutumist ning selle vajalikkust aga ei mõista sana kunstis. Teine jälle vastupidi, mõistab kunsti muutumist, elu muutumist aga mitte. Need on kaks inimest, kelle ajusid tüüta ajastule vajalikul tasemel olev nähtuste tõlkeaparaat. See hea elukas, kes aitab tillukese kaudu mõista suurt ja suure kaudu pisukest sellist tõlkeaparaati vajab inimene väga ka siis, kui ta tahab mõista üksiku muusikateose ja eluvahelisi seoseid. Sest niit muusikateose elu vahel viib tavaliselt detailist keerulise tervik, nähtav seni on heliloojaid, kes seda oskavad teadlikult kasutada ja siis muusika programmiline, isegi ilma programmita. Mingi kindla žanriga, aga lihtsalt intonatsioon itega, mis seal kauged akadeemilisest loomingust. Intonatsioonidega, mis elavad argipäevas, Jon kõigil kõrvus on sageli seoseid isegi populaarse muusika intonatsioonidega kuid kõik see on omamoodi töödeldud ja see on saanud hoopis teise mõtte, kui sellel elus endas on eepilises põhi, mis aga mis valmis vahetult pärast konservatooriumi lõpetamist kasutas ta isegi rahvaviise See teos teega Lõõnelile Stalini preemia. Tunnustus tuli ootamatult ja oli niivõrd vastuolus välja kujunenud suhtumisega tema loomingusse et sai sellele heliloojale saatuslikuks. Närvid ütlesid üles. Jäine tuuleiili Coreni German oli alati veidi kummaline, väga mehise. Jämedakoelise välise palge varjul oli tal erakordselt peen ja kergelt haavatav hing. Tõelas alati väga sügavalt ja piineldes üle ebaõiglust. 1940 kaheksandat aastat elas ta üle väga raskelt ning reageeris nii mõnelegi sündmusele peaaegu haiglase tundlikkusega. Nii aga peab ütlema, et need rasked aastad ei muutnud ehi tema maitset ega kõigutanud tema usk oma andesse ja tema kiindumust oma õpetaja muusikasse. Ta jäi elu lõpuni väga puhta hingega inimeseks. Erinevalt ning tal olid oma seisukohad ja arusaamad igas asjas. Ta oli kaasakiskuv vestluskaaslane. Ja selline ta oli isegi haigena, olgugi, et edasi siis väga omaette oli vaikiv ja võis näida ligipääsmatu, näe ma tahtsin teada, mis temas toimub ja ükskord kuuldes teda mängimas lihtsaid tantsulugusid, küsisin talt, kas tal ei ole mõnikord ka tahtmist kirjutada. Kõik, mis massis kuulda sain, oli sama põnev sama reaalne ja ebareaalne ja sama kurb nagu Kavkaiutustused. Ta oli sügavalt veendunud selles, et nõukogude riigi vaenlased röövisid talt võime luua. Ja tema jutust jäi rohkem selline mulje, et ta endiselt elab rohkem väljaspool enda isiklikke huvisid. Muretseb rohkem nõukogude riigi nõukogude muusika, noorte heliloojate kui enda pärast. Ühele tema tookordsele mõtteavaldusele olen hiljem sageli mõelnud. Meie jutuajamine venis mitmetunnilise eks ning käis ümber kogu maailma. Ja siis korrad ütles haige inimene. Eestis oli šokolaadirevolutsioon. Eestlased tegid revolutsiooni murule astumata. Ta on. See oli temale üldse väga iseloomulik kõigele kaasa elada, kõigest osa võtta, nii nagu oleks sellest tema enda isiklikud huvid mängus. Omadus, mis on miskipärast väga raskelt mõistetav, ilmselt suurele enamusele inimühiskonnast üldse. Peab ütlema, et haige German kõnnin oli ka lihtsalt argipäevaselt osavõtlikum nii mõnestki tervest inimesest. Aga kui ta veel terve oli, siis. Muusik oskas lõbutseda ja armastas või ka sporti, eriti jalgpalli. Ma käisin temaga koos mitmel korral võistlustel ja mind üllatas, kui elavalt ta väljakul toimuvale reageeris. Ta püüdis ka mind agiteerida, spordiga tegelema, aga sellest ei tulnud midagi välja. Mulle meeldib rohkem lugemine ja kaardimäng. Kuuligaa lehme jalgpalliteoreetilise rigime mõistis seda ala põhjalikult. Teadis kõiki jalgpallureid nimepidi. Teda huvitas kamale ja Ta mängis seda väga originaalselt. Nendel, kes tundsid maleteooriat, oli temaga võimatu mängida, sest ta lõinat maost välja ootamatute käikudega. Ta oli alati seltskonna tsentrumis, see hingemured ja tema muusika äratas tähelepanu. Otsekohe. Tugev oli selles side vene traditsioonidega. Mis aga leidsid uudse tõlgitsuse. Mulle tundub, et kui haigus ja surm ei oleks seganud, siis oleks kaleeninist saanud vene rahvusliku koolkonna kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samal ajal 1946. aastal, kui German Lõõnil lõpetas juba kuuldud klaverikontserdi viimast osa võttis Boris Tšaikovski käsile esimese sümfoonia ja sellest saiti ja põhjalik teos, millele kulus suurem osa neist kahest aastast, mis Boris Tšaikovski sai olla twitteris Šostakovitši õpilane. 1958. aastal, kui viimane konservatooriumi õppejõudude koosseisust eemaldati SayPoris Tšaikovski õpetajaks. Jäskovski. Jäskovski juhatusel oli kasvanud erakordselt suur hulk heliloojaid metsa, tal oli tohutu pedagoogiliste kogemuste pagas ja see oli tal suur ka heliloomingust mida võiks öelda tema õpetamis maneerist. Mul jäi mulje, et tema juures saab õppida esmajoones muusik, kellel juba on teatav teoreetik, selline ja praktiline ettevalmistus. Vaevalt et ta oleks tundnud huvi puht algaja üksikasjaliku õpetamise vastu. Ta tegi väga vähe märkusi. Rääkis üldse harva, ei kiitnud peaaegu kunagi ja laskis õpilasel vabalt arendada oma individuaalsust. Kui tal õpilase töös midagi meeldis, väljendas ta seda mõõdukalt ja üldse oli tema käitumine rangelt vaoshoitud, olgugi et ta oli tegelikult väga elav inimene. Kui talle aga õpilase töös midagi väga ei meeldinud, andis ta noorele heliloojale mõista, et ta ei pea seda lahendust antud juhul parimaks variandiks. Kuid ta ei nõudnud, et õpilane selle kõrvaldaks ümber teeks. Ta jättis autorile vaba valiku. Jeskovski tundis hiilgavalt muusikaliteratuuri oskas alati leida analoogilisi kohti tuntud teosest mille järgi õpilane võis enda lahendusi kontrollida. Tema tunnid olid väga huvitavad ja võib öelda, et ta tundis õpilaste vastu palju suuremat sümpaatiat kui see esialgu näis. Moskovski klassis alustas Boriss Tšaikovski oma esimese ja seni ainsa ooperi kirjutamist kuid see jäigi lõpetamata ja autoril ei olegi kavatsust selle juurde tagasi minna. Tõnise Khanis hämmeldunud, kui ta sellest räägib, sest ta ei suutvat aru saada, kuidas ta sellele mõttele yldse tuli ooperit kirjutada kuna žanrit teda tegelikult alati on ükskõikseks jätnud ja tema ise laulvat ainult siis, kui on põhjalikult purjus. Laulmise olla talle vastumeelseks muutnud. Esimene klaveriõpetaja. Boriss tahtis väga klaverit mängida, aga õpetaja ütles talle ennem õpetantsinud laulma ja alles siis mängima. Teab, kuidas see küll nii toimus, et klaverimängu sai õpilane selgeks, aga laulmise isu kaotas eluks ajaks. Kuid ega neid sõnu, mida Boris Tšaikovski ütleb, enda kohta ei saa alati päris tõsiselt võtta. Näiteks kinnitab ta, et kirjutab muusikat lihtsalt sellepärast, et raha saada. Aga kuulake, mida selle kohta räägib tema sõber, revol puunin. Ta ei kirjuta kunagi raha pärast see on eriti ilmne nende tema tööde kaudu, mida ta kirjutab tellimuste alusel teatrile-filmile, raadiole. Ühelgi heliloojal ei oleks piinlik oma allkirja anda igale Tšaikovski muusika taktile sest kõik siin on läbi tunnetatud. Ta püüab ikka leida värsket lahendust, oma suhtumist teemasse. Ta on üldse ebatavaliselt printsipiaalne inimene ja suhtub muusikasse väga tõsiselt. Ka siis, kui muusikat naljatlemine kasvõi näiteks laste poole pöördudes. Boriss Tšaikovski põhilooming on instrumentaalne ning valdavalt originaalsete teemadega. Rahvaviise ta töötles vaid neil aastail, kui see üldiselt kombeks oli. 40.-te 50.-te aastate vahetusel. Neil teosel lasub loovat mõtet halva või ettevaatlikkuse vari mis naelutab nad kindlalt oma aega. Laialdasemat tähelepanu äratas Tšaikovski 53. aastal valminud sümfonietta tiga mis kiiresti muutus repertaarseks teoseks. Varasema loomingu silmapaistvate teoste hulka kuulub ka mõjuva kontrastiga kaheosaline sonaat viiulile ja klaverile Victor pikkaiseni ja autori esituses. Tšaikovski looming on hilise õitseajaga. Näib, et alles viimaste aastate jooksul on see helilooja ennast jälle leidnud ja maksma pannud. Mulle näib, et tsellukontserdiga esines ta esmakordselt täiesti kübusse suure haardelise heliloojana, kellel on Boriss Tšaikovski muusika ei ole täna enam vaidluse objektiks. Tänased noored heliloojad suhtuvad sellesse sageli koguni kui traditsioonilises ja nii tekivad selle helilooja ümber nüüd vastupidised vaidlused sest mõõdukamatele muusikutele näib just Tšaikovski looming kaasaegsuse probleemi täiusliku lahendusena. Ma pean teda meie silmapaistvamaks heliloojaks. Paistab, et on võimalik veel palju leida tonaalse muusika raames. Tema muusikas ei ole ultrakaasaegseid vahendeid. See muusika on alati tonaalne ja ometi on see kaasaegne. Milles see seisneb? Võtame näiteks tema viimase teose teise sümfoonia, mille eest talle nüüd anti riiklik preemia seal olnud teravaid kõlaühendeid ja ebatavalisi tämbri kombinatsioone. Kõik kõlab väga värskelt, ei saa öelda, nagu jälgendakse midagi juba olemasolevat. Kuid kõige olulisem on see, et Tšaikovski sümfoonia on uus oma sisu poolest. Ta väljendab kahtlematult kaasaegse inimese tundeid ja mõttemaailma ja minu meelest on need mõtted ka sügavat. Sai 60 seesmiselt rikas, ta elab kaasa praegu kogu maailma Hirutavatele probleemidele, oskab neid probleeme oma loomingust teravalt asetada ning sügavalt avada. Ka minu meelest on tema loomingus kaasaegse helikeele küsimus väga õnnestunult lahendatud. Tema harmoonias ja orkestristiilis on palju leide. Pealegi on tal oma teema juba mõne takti järgi tead otsekohe, et see on Boriss Tšaikovski muusika. Võib päris kindel olla, et Grigori šantöör ega revol puunin ole lugenud meie 20.-te 30.-te aastate muusikalehte aga kui sarnane on nende jutt näiteks järgmisele mõtteavaldusele 1924.-st aastast. Vastandina mainitud modernistlistele vooludel on ka praegusel ajal muusikas vool, mis ei katkesta ühendus sellega, mis loodud muusika alal endistel ajajärkudel. See vool peab iseäranis kuulsate klassikute põhimõtetest kinni ja jätkad nende poolt saadud päranduse väljatöötamist. Ühest küljest peab see vool kinni klassikute poolt välja töötatud normidest teisest küljest jääda aga kunagi elust maha ja viib teadlikult oma loomingusse palju uut, et nagu seda elu nõuab. Artikli autor nimetab sellise kõikidel aegadel ideaalse helilooja kujuna 20.-te aastate Eestimaal. Artur Kapi analoogilisi mõtteavaldusi leidub ka kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel. Ja täna võiks paljudes sellistes mõtteavaldustes ainult nimesid muuta ja kõik muu klapib. Näib, et igal ajastul jaguneb helilooming kuulajat ajust lähtudes kolme suurde liit. Mille kohta selle autoriteetsuse tõttu mitte keegi enam ei söanda paha sõna öelda. Teiseks uudne muusika, mida valdav enamus tajub kakofoonia na ja kolmandaks mõõdukalt uus muusika, mida seesama enamus tajub uudsuse võimalikku piirina. Sellisel loomingul on väga suur ühiskondlik ülesanne. Tants sillaks, mida mööda päris uudne muusika hakkab kuulaja konservatiivsust lõhkuma. Ta söödab kuulajale väikestes annustes sedasama uut, mida ta suurtes annustes ei ole võimeline neelame söögiisu kaotamata. Ja hea, kui sellele mõõdukusele kaasneb niisugune suur professionaalne nõudlikkus enda vastu. Andumus oma kutsele ning sisutihedus nagu poris.