Targemat koera polnud ma tõepoolest terves maailmas näinud. Kuulsa pointeri järeltulijana erines ta juba kutsikana kõikidest teistest küla koertest. Restorani endine direktor kiilaspeapannoo, nagu teda hüüti, oli selle koera kunagi saanud kohalikult kuulsalt jahimehelt ning kinkinud omakorda edasi restorani uuele omanikule Revaasile, kes oli välja õpetamata penist vähem kui poole aastaga, kasvatanud tõelise jahikoera ega väsinud sõprade ees sellega kiitlemast. Kus on loomalik haistmismeel hooples kilomeetri pealt tunneb linnulõhna ära. Käsid istu nagu paigale naelutatud, uus käsk ja tormab kui tuur, missugune on vastupidavus, ilmaski ei lõõtsutan keeli ripu suust välja isegi siis, kui endaga päris läbi on. Noh, vaadake ise. Käpa Magara ja koer tõstab sedamaid esikäppa ning surub ülima sõpruse märgiks peremehele pihku. Aga nüüd Mahara kallista ning Machado tõuseb tagakäppadele esimestega, võtab peremehe ümbert kinni, selja poolt. Seejuures jõuab vahepeal veel perre mehe peo pesagi noolida. Mis ütled, päris inimene, koe? Vaata misuke kael nagu faasanill, nägu, jälgi pilku. Kas sa Jacki veel mäletad? Ei anna võrreldagi jõehobuselõust metsseakihvad. Ja kah oli koer missugune, sa vaata ikka värvi, misuke huvitav, punane toon justkui kuldsed täpid oleks peal. Keetjat trumpasid 11 oma vaimukustega üle. Mahara ise suunas pilgu ühelt kõnelejalt teisele, justkui mõistaks, et jutt käib tõepoolest temast. Peremees muudkui naudib oma külastajate kiidusõnu, laseb neil lahkesti jätkata endal käsisasimas Mahara punakad kuldsete täppidega karvakasukat. Korraga laseb Mahara kuuldavale mingi kilede häälitsuse. Nüüd hakkab laulma ka veel, naljatab keegi. Hääl teisel, päris meeldiv võiks laulda küll. Oleksime Jegi hiigla Gerassimovi silgach, nii hea hääl. Ei jõua revas ise oma nalja peale veel naerdagi, kuid teised temast juba ette jõuavad ja üksmeelselt naerma Paavatavad, teiste seas ka kohaliku panga üleming, hiigla, kes pole Revaasi märkusest sugugi solvunud, ehkki teda peetakse selle kandi parimaks lauljaks. Näitan hirmagaran, kuidas hüpata oskad. Järev vas, patsutab oma lemmiku selga. Mahara läheb natuke maad nurga poole, viskub äkitselt maast lahti nagu vedru, tehes seda osavalt ja elegantselt. Aplausi tormis nüüd puhkeb, on tugevam kui mistahes spordivõistlusel, kus võidab ometi publiku lemmik. Koer tuleb peremehe juurde tagasi. Toobli silitab revastema koonu ja korraga tõmbub tema ilme süngeks, sest on sõrmede all tundnud mingit müheliku. Mis see sul on? Küsib koeralt ja mudib nüüd juba kõvemini. Keegi on hammustanud või. Kuid Mahara ise ei reageeri peremehe kompamisele raasugi. Valustal nähtavasti pole, see rahustab peremeest ja edasi jutustab revas juba sellest, kuidas ükse vägev kurda koerma haarale eelmisel päeval kahevõitluses alla jäi ning mehed kuulavad teda nõnda, nagu jutustaks revas mõnd kangelassaagat. Niisugustest hetkedest tunnevad ühtviisi mõnu mõlemad peremees revas ja koer Mahara. Mahar paistab oma suguvendade seas tõesti silma, ta on kohe hinge poolest teistest üle ja tajub hästi oma koera väärikust. Iial pole ahne nagu teised koerad ei puutu toitu, mis talle ei maitse, võib surra nälga, kuid teiste külakoerte kombel toiduvargile ei lähe. Ei puuduta ka söögijäätmeid ega lapse taldrikule jäetud singiviilu ei nii madalale maha raiuvailasku. Ja kui puhtalt ta Wells ööd ei ainsatki raasu põrandal tilkagi vett joogianumas. Muidugi on selles piinlikus puhtusearmastuse suuri teeneid ka revassil endal just tema ongi ju maakarjakasvataja ja õpetaja hoiab ja armastab teist nagu oma last. Igal õhtul, kui töölt tuleb kuulub tema esimene armastuse avaldus Magaarale. Isegi siis, kui tulemine hilja peale jääb või alles südaööl mõnest lõbusast seltskonnast lahkub, läheb kõigepealt koera juurde ja vaatab, kas ta lemmik on ikka terve ja rõõmustab oma peremehe kojusaabumise üle või mitte. Kõik vabad hetked pühendab Mahaarale, võtab kaasa jahile või teeb niisama jalutuskäike. Kui oma luksus Volgaga suvilasse sõidab, istub ülirõõmus Mahaara alati eesistmel peremehe kõrval. Kõik hoolsad pugejad juba teavad, et revassartšillowitzi südamesse võib jõuda ainult oma haara kaudu ja seepärast pärivad tööl tema juurde astudes tingimata koera enesetunde järele. Kuidas Mahara elab ja kui koer mõnel hommikul juhtub tujust ära olema, vangutab revas vastuseks murelikult pead. Ei oska praegu kohe öelda. Ega ta ometi haige ei ole ja küsija näol peegeldub siiras luure. Tavaliselt vastab revas rõõmsalt. Oo, lõbusalt elab, kõik on korras. Jumalale tänu. Alles üleeile valmistas mulle niisuguse üllatused. Revas peab siinkohal meelega väikese pausi ning jälgib kuulajaid. Need on pingul. Mõni nägu juba peab muigele, sest loodab jälle midagi huvitavat kuulda. Kujutage ette, mehed, mahharra päästis uppuja elu. Uppuja ja meie kõigi ühise tuttava lai naeratus juba valgustabki pannoo nägu ja kõik saavad aru, et jutt käib just emast. Dusi või kuidasmoodi, see siis juhtus. Eks küsige noolt endalt. Ja viimane hakkabki mõnuga rääkima. Tuldi pikalt jahiretkelt, mehed jõudsid jõe äärde, Gatesid saagi kaldaliivale. Vanov võttis jalad lahti, meelitas Magara ligi, et teda jões puhtaks pesema hakata. Kui korraga tuli nii suur laine, mis rabas ta jalust maha ja viis endaga nii kähku kaasa, et ei jõudnud enam APigi hüüda. Kuulajad vahivad korda möödurvassile ja õnneseenest van noole otsa, suud imestusest pärani. Järevas peab laskma Panool meelde tuletada üha uusi ja uusi üksikasju sellest imepärasest päästetööst, et koera veel ja veel kiita. Mõtle ikka misuke, tark loom, kuid terane mõistus peas, mis muistusson, talent jagub kiidusõnu igamehe suust. Jaa, Mahaaray lõi ilmaski verest välja niikaua kui meie kaldal meestega alles mõtlesime, mida ette võtta, hüppas temaga noole jõkke järele ja tiris mehe riideid pidi kaldasse. Nikku julgus, arvate, et uppuja päästmine on naljaasi või ei, see on oskajagi mehel tükk tegemist. No on sul ikka koer küll, arva Sartsi Loovitš. Kõik on järjekordselt Makaraste vaimustuses. Revas võib rahul olla, aga pannoo kiilaspea muigab endamisi. Vaata, kui osavalt mõistis kõik kuulajad oma sõrme ümber keerata. Teeskles uppujat ainult sellepärast, et kõrgele ülemusele veel enam pugeda. Ja paljud olid tõepoolest rõõmsad, et koera kiites said ühtlasi näidata üles oma lugupidamist restorani omaniku vastu. Kuid kõige suurem au kuulus praegu ometi Vanoole. Ainult tema üksi võis nüüdsest peale iga hetk päeval ja ööl siseneda Macara mugavasse koera tuppa. Ainult tema üksi langes nüüdsest au võtter vaasi lemmik kaase jalutuskäikudele. Ainult tema tundis nüüd peensusteni Makarov harjumusi, mõistis koora palveid ja soove juba silmist lugeda. Aimasin vähimastki liigutusest, mida too kutsu võis tahta. Ainult emal peremees muidugi välja arvatud, olime, haara peale nüüdsest mõju ja võimu. Ainult tema oskas koera rõõmustada, kui see mingil põhjusel tujust ära oli rahustada, kui peni närviliseks muutus sööma sundida isegi siis, kui toituma haarale ei maitsenud. Vanu teadis, et kõige enam meeldib Mahaarale noore mullika liha ja sellest ei tohtinud viimasel tõepoolest puudust olla. Kord nädalas pidime haara tingimata. Aga nautima oma maiusrooga praetud kamapoega. Viimasel ajal oli koer hakanud mõnu tundma ka tuurakalast roheliste lisanditega ja pannoo ei lasknud end ilmaski pikalt meelitada. Alati pidime haar saama tingimata oma lemmikrooga. Muidu oli Makarov käsutuses ja kasutuses alati vann. Kuid suurt rõõmu tundis ta jões ujumisest. Niisiis laskis van ooda iga päev vette, käitudes koeraga seejuures nii ettevaatlikult ja õrnalt, nagu oleksid pisike beebi. Ja mis seal rääkidagi, seesugune armastus ja hellus Makarovast vabastava noole. Tõepoolest, Revalsi maja uksed. Külas kõneldi, et maja juurde viivat isegi pannoo sissetallatud rada. Nii sagedane külaline oli ta nüüd kodus. Mõnikord võtsid nad ette ühise jahiretke. Kord ehmatasid jänesejooksu revas, sihtis ja laskis. Peaaegu samaaegselt kõlas teine lask Vanooma, mis tabas. Kuid vannoo kuulutas täpsuslaskurit revasi. Terav silm on sul vennas, seda peab küll ütlema. Kiitis üksainus pauk ja kohe pihta. Mina sihine sihinaga. Ma ei suuda rebase autoriteeti külameeste ringis kohe mitte tunnustamata jätta, sest teab, et ei riski millegagi. Teda ei ähvarda miski. Et iga järjekordne võit Makarov üle on veel üks samm teel revassartsi Loovitsi südamevallutamise poole. Ühel varahommikul laskus revast trepist alla, et kombe kohaselt oma lemmikut tervitada. Ilm tõotas tulevat imeilus ja seepärast oli revassi tuju ülev. Lustakat lugu vilistades avastama haaratu Aukse. Ning kangestus ehmatusest. Koera ei olnud. Revas ei uskunud oma silmi. Mahara kutsus Mahara. Ei ainsatki häälduvastuseks revaseleks välja. Mahhara maa, haara, hõikas nüüd juba ärevalt vastuseks ainult vaikus. Naabrid jooksid hõikumise peale välja. Ega ta minu Macarad pole näinud, revas lootilised poisikesed, kes alati ja kindla peale kõiki asju teavad, oskavad koera kohta midagi öelda, kuid nemadki raputasid pead. Ja teie ei ole samuti teda näinud, küsis nüüd juba vanemate käest. Ei, tõesti ei ole. No kuhu ta siis ometi võis kaduda? Saatus järsku mõne metslooma lõugade vahele, oletas keegi. Jutt või asi, kus siinkandis enne niisuguseid kiskjaid nähtud, kes sellise koera maha murraksid, naerdi ütleja välja. Viimasel ajal on siin hakanud üks hulkuv koer ringi käima, tema äkki meelitas mahhara kaasa. Ei makarone niisuguse meelitamise peale küll välja lähe. Tema on Aristogratsemat tõugu. Mõni tegi niisama nalja ja viis koera minema, pakkuski uue variandi. Revassi, meel aga muutus üha murumaks. Keskuks kriiksust tasakesi ja see äratas magava mahhara. Koer hüppas püsti ja laskis kuuldavale tigeda urina, kuid tundis mehe ära ja hakkas vaikselt niutsuma. Maharra. Öine külaline oleks harjunud kombel tahtnud koera hellitada, kuid ei suutnud millegipärast oma ärevust varjata. Nädal aega tolle mehe ehk küll suhteliselt võõra järele igatsust tundnud hakkasime, haara nüüd rõõmsalt saba liputama. Lääne nahara. Lääne sosistas mees ikka veel erutatult ja silitas väriseva käega koera pead. Äigas korra üle koonu, kuid mitte selleks, et silitada, vaid loomalõuad kinni suruda, kui seal peaks tekkima tahtmine häält teha. Seejärel nad läksid, kergendust tundev mees tükk maad ees, kuid tagasi vaadates nägi ta oma rõõmukesed koer kuulekalt järgneb nad läksidega kohanud oma teel ainsatki hinge. Täiskuu valgustas maastiku ühetasase keelendusega. Ainult tühermaa ja nemad, kaks mees ja koer. Jõuti tuttava jõe kaldale. Mees jäi seisma, kutsus maa, haara enda juurde ja silitas tema pehmed punakad kuldsete täppidega kasukat. Haara mu armas kallis Mahara, sosistas väriseva häälega. Makarov tõusis tagakäppadele esimestega eemata meest selja tagant, nagu oli seda harjunud tegema rõivaasiga. Koer liputas saba, mees surus ta lõuapärad tugevasti kinni, endal pisarad silmas, värises neelatasklõnksatades ja võttis kahe käega koera kaelarihmast kinni. Kurrat sinuga tähistas lõpuks ja hakkes rihma oma raudsetegamaltega koomale tirima. Maharai mõistnud äkitselt, mis toimub, püüdis end kuidagi raudsest haardest vabastada, kuid mehe käed klammerdusid üha tugevamini kaelarihma külge. Nad võitlesid kaua, lõpuks õnnestus Mahaaral meistri rünnata, ta enda alla suruda, endal meeleheitlik hirm silmis. Hetkeks tuli mees otsekui mõistusele, äkiline kaastundepurse oleks ta käed peaaegu lõdvaks lasknud kuid siis sähvatas ta mällu revas mees, keda ta vihkas üle kõige siin maailmas, vihkas iga keharakuga ja see hetkeline sähvatus summutas temas viimsegi kahetsuse. Alles pikkamisi tuli ta otsekui teadvusele tagasi pühkis higi, laubalt tõusis ning just siis, kui ta veel hetkeks kummardus oma elutu ohvri kohale tundis ta kingis vastikust absoluutselt kõigi ja kõige ka iseenese vastu. Hakkas tervest kehast värisema, pisarad purskusid silmist, suust vallandus meeletus, sosin mahharra vaenema, haara, milles ometi olid sina süldi. Perrenees oleks tulnud maa lüüa perremees vaat kes. Heitnud oma ohvrile viimse pilgu, pööras pea ära ja eemaldus kiirete sammudega sellest õudsest kohast. Pärast kaduma läinud koera otsimist tõi üks külapoiss teate, Makarov boonutab jõe ääres. Kuidas põõnutad, vedeleb pikali imelikult. Nagu terav nuga oleks revassile rinda löödud, kui ta elutud koera nägi. Kõik tulid vaatama kõik vanad sõbrad ja tuttavad, kes jala, kes autoga. Mis juhtus? Kes julges seda teha, kes julges tõsta oma kätt selle koera vastu? Surm inimesele, kes tappis Mahara. Mees tuleb iga hinna eest kinni võtta, ta peab oma karistuse saama üles puua. Leinakogunemisest võttis osaga ühekäeline spirid on turu direktor, kes pidi mingi edasilükkamatu asjatoimetuste tõttu küll hetkelt Tbilisis olema kuid kurvas sündmuses teada saanud, tõttas otsekui tragöödia paika. Kogunenud külaelanikke müürist suurivaevu läbi murdnud suundus otsejoones revassi poole ja sirutas viiennasele higise käe lausudes häälevärinal. Minu sügav kaastunne. Vastata revas ei suutnud. Missugune hirmus õnnetus, jätkas pillid, on vastuseks taas vaikus. Keegi tõstnud revassilt silmi. Mees istus oma koera kõrval ja surus närviliselt hambaid huulde. Hirmus häda. Meie reale langeluud, karjatas äkki rahva hulgast kilede häälega naine poole aruga marga liita. Tema häda küür kõlas üldises vaikuses kentsakalt, et mõnigi ei saanud end pidama ja turtsatas ühekäeline turu direktor spirid on, aga ei suutnud hoiduda laiast irvest, mis paljastas hõredad hambad. Ei saa oma rõõmu enam varjata, märkis üks mees vaikselt. Ja just samal hetkel tõstis revas pea ning tema pilk peatus Pyridooni naer valluvustal. Revalsi silmad valgusid verd täis, sapp kerkis kurku. Ainsa hetkega oli naeratus piri tonni näolt kadunud. Mees kahvatas ja kadus kiiresti. Alles nüüd märkas revas rahva hulka, tõusis raskelt haiges pisarad palgelt, libistas pilgu inimestest üle ja palus vaikselt, et kõik lahkuksid. Kuuldus Makarov traagilisest hukust Lewisa rajoonis kulutulena. Telefoniliinid olid seda juttu täis, Mahara nimel tõsteti isegi leina toostel. Missugune koorse küla oli etem kui inimene. Ja mitte igale koerapidajale pole elus niisugust õnne antud. Vaene vaene rõivas, temast on tõesti väga kahju. Ta armastas oma koera nagu hotello Desdemonat lausus keegi tabavalt. Ja langeski vaesele maa haarale osaks. Desdemona saatus. Selle koera hinguli tõesti puhas ja patuta nagu Desdemonal. Kummaline lugu. Imelik lugu. Ja ma pean ütlema Tervel päeval ei võtnud revas toidu Ivagi suhu. Kust aga oli või mida tegi, mõtted olid aina Maghaaral. Hea veel, et ümberringi oli nõnda palju kaastundlikke inimesi, muidu ei tea, mis tema endagagi oleks võinud juhtuda. Revassi kodu uksed olid nüüd kõigile lahti, igaüks võis tulla, kes kurvast uudisest teadlik. Kõik püüdsid õnnetut lohutada. Ainult üks imelik asi, kordagi ei astunud siis vanu, kes Maharasse ometi kõige enam oli kiindunud ja keda koergi ammu omaks võtnud. Kes siis veel, kui mittepannoo poleks pidanud jagama oma muret revassiga? Just tema oleks neil traagilistel minutitel pidanud revassi kõrval olema. Kuid kuulu järgi olevat ta ootamatult lennanud vaneetiasse haige ämma juurde. Keegi laskis kuuldavale vihje, et ilmselt pole see lugu päris puhas. Jäädva Nool pidi tolles õnnetuses mingi oma roll olema. Mis roll? See on ju vannoo enese kätetöö, ütles mees oma arvamuse lausa välja. No kuule, seda ta küll poleks julgenud teha. Siis peaksite ju peast täitsa segi olema ja miks ta just koera kallale läks? Ju siis mõtlesin, et see on kõige õelam kättemaks? No kuulge, ta ei saanud ju ometi Refaasi ennast rünnata. Aga nad olid ju kõige paremad sõbrad, vannoo Jerry was, ma mõtlen mis must kassi soometumine Nende vahelt läbi jooksis. Armastusest liikamiseni on üksainuke samm, kas te siis seda ei tea? Mina mõtlen, et ainult sardioonierrafeeell võisid vannoo sellele hirmsale teole sundida. Mis pärast siis ometi ja miks just nemad teadagi Nix kadedad olid vannoo peale rõivas lubas panna pannoo juurrajooni kooperatiivi liidu esimehe kohale. Ja nemad siis kiirasidki vaese mehe oma näpu ümber. Aga miks ka mitte? Nende pea jagab vannoo omast just 100 korda enam. Aga mõned jälle räägivad, nagu poleks Fanooma uue kohaga ikka veel rahul, pidavat muutkui kõrgetele ülemustele kirju saatma. No see mees juba teab, mida elult tahta. Kõiksuguseid jutte räägitakse, igaüks näeb asja ise, Didi järeviti ja nägigi iga üksi juhtunut omas valguses. Aga kõneainet andis Mahara lugu ometi kõikidele, kes neil päevil kokku said. Ainult revassise mõistis täie selgusega, kelle kätetöö see on ja mis kogu asja taga peitub, kuid ei poetanud kellelegi ainsatki sõna, lausa vastupidi. Sellest õnnetust päevast peale peletas ta kõik kaastundeavaldajad eemale ja andis kõva käsu juhtunut mitte iial enam meelde tuletada. Hiljem rääkis selle loo täpselt ära kiivi, kes revassi asemel restorani juhataja koha peale sai. Revalsi enda vanad sõbrad ja endised töökaaslased valgustasid mõnda seika või jutustasid mõnest vanast sündmusest ka pisut teisiti. Kuid kes kõiki neid asju teab, kes võidki teada. Mõistke mind õigesti, minu sõbrad, lausus ta kord. Kuid iga ülemus peab täpselt teadma oma kohta ja tundma oma ametiseisust, mitte toppima oma nina igasse kohta, nagu mõni kolhoosi brigadir. No mis ülemus saab olla mees, kes mitte millegi poolest ei erine lihttöölisest teabe äärmisel juhul ainult seda, kes metsas tema koeraga jalutab. Öelge sõbrad, päris ausalt, kas niisugune mees sobib istuma direktoritooli? Kui sinule kõrgemalt poolt on otsustatud niisugust usaldust, siis on sinu kohus seda õigustada. Revas oli aus inimene, aga pugeda armastas vaatmis. Kiivi viimaseid sõnu saatis kaval naeratus, ta laskis oma hiilgavate silmade pilgul ülekuulajate libiseda. Täitsa õiget juttu ajab, mees kiitis juba keegi. Liiga suur ausus ja pugemine veel sinna juurde on meie praeguse ühiskonna kõige ohtlikum kirg. Olen selle üle palju mõelnud, võttis kiivi jutuotsad kokku ja najatus oma pehme direktoritooli seljatoele. Õigus, jumala õige, vaatasid kõik ruumis viibijad uut meest, truuning ustava pilguga. Niisugusel mehel ei jäägi üle muud, kui jagada Makarov saatust. Nautiski viisi, oma nalja, see tuli tal tõesti hästi välja. Tõepoolest uus ülemus kiivi mõistis nalja teha. Ja mis jäi alamatelgi muud üle, kui kaasa naerda. Saali täitis lausa mürisevad naerulaine, kõik olid jälle uut tööindu täis. Kiivi aga istus, õnnis naeratus näol oma uues pehmes ja mugavas ülemuse toolis.